Tag Archives: Yuval Noah Harari

YUVAL NOAH HARARI: “MAAILM PÄRAST KOROONA-VIIRUST”

Inimkond seisab silmitsi globaalse kriisiga. Võimalik, et meie põlvkonna suurima kriisiga. Otsused, mida inimesed ja valitsused teevad järgmise paari nädala jooksul kujundavad järgnevate aastate maailma. Need ei muuda mitte ainult meie tervishoiusüsteemi, vaid ka majandust, poliitikat ja kultuuri. Me peame tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga peame ka arvestama oma tegude pika-ajaliste järelmõjudega. Kaalutledes erinevate alternatiivide vahel, ei pea me endalt üksnes küsima, kuidas ületada vahetu oht, vaid ka seda – missuguses maailmas me elama hakkame kui torm ükskord möödas on. Tõepoolest, torm möödub, inimkond pääseb ja enamik meist jääb ellu. Kuid me hakkame elama väga erinevas maailmas.

Paljud lühiajalised kriisimeetmed muutuvad elu pärisosaks. Nad mööduvad kiiresti ajaloo kulgemisest. Otsuseid, mida normaaloludes vormistataks aastaid, võetakse vastu vaid paari tunniga. Pooltooreid ja isegi ohtlikke tehnoloogiaid võetakse lennult kasutusse, sest mittemidagi tegemise riskid on suuremad. Terved riigid muudetakse laiaulatuslike sotsiaalsete eksperimentide merisigadeks. Mis juhtub kui kõik töötavad kodukontoris ja suhtlevad vaid kaugteel? Mis juhtub kui kõik koolid ja ülikoolid lähevad e-õppele? Normaalaegadel valitsused, ettevõtjad ja hariduskogud ei lubaks ealeski selliseid eksperimente. Aga me ei ela normaalsel ajal.

Sel kriisihetkel on meie ees kaks eriti olulist valikut. Esimene on valik totalitaarse jälgimise ja kodanike võimestamise küsimus. Teine on rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse küsimus.

Naha-alune jälgimine

Epideemia tõkestamiseks peavad terved populatsioonid järgima teatavaid reegleid. Selle saavutamiseks on kaks peamist viisi. Esimene meetod on et valitsused monitoorivad inimesi ja karistavad reeglite rikkujaid. Täna, esimest korda inimkonna ajaloos, võimaldab tehnoloogia jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Veel 50 aastat tagasi ei suutnud KGB jälgida kõiki 240 miljonit nõukogude inimest 24/7. Ammugi polnud KGB võimeline töötlema kõiki kogutud andmeid. KGB agendid ja analüütikud olid inimesed, ei olnud võimalik paigutada agenti iga inimese taha nuhkima. Aga täna ei pea valitsused tuginema lihast ja verest spioonidele, vaid kasutavad kõikjalolevaid sensoreid ning võimsaid algoritme.

Võitluses koroonaviiruse epideemiaga on mitmed valitsused juba võtnud tarvitusele uusi jälgimismeetodeid. Kõige märgatavamalt muidugi Hiina. Tähelepanelik inimeste nutitelefonide jälgimine, sadade miljonite näotuvastuskaamerate kasutamine, inimeste kohustus mõõta oma terviseseisundit ja kehatemperatuuri ja neid andmeid edastada – need meetmed ei võimalda Hiina võimudel mitte ainult koroonaviiruse kandjate kiiret identifitseerimist, vaid ka jälitada inimeste liikumist ja tuvastada kõiki inimkontakte.

Sellise tehnoloogia kasutamine ei piirdu vaid Ida-Aasiaga. Peaminister Netanyahu käskis Iisraeli julgeolekuteenistusel koroonoviiruse ajal kasutada tehnoloogiat, mis tavaoludes on lubatud vaid terroristide jälitamiseks. Kui vastav parlamendikomisjon keeldus sellist meedet heaks kiitmast, rammis Netanyahu otsuse läbi viidates „eriolukorra seadusele”.

Võib vastu vaielda ja ütelda, et selles pole midagi uut. Et valitsused ja ettevõtted on kasutanud isegi veel peenemaid tehnoloogiaid inimeste jälitamiseks, jälgimiseks ja manipuleerimiseks. Siiski, kui minetame valvsuse, võib see epideemia saada oluliseks veelahkmeks jälitamise ajaloos. Mitte ainult seepärast, et võimaldab tuua kasutusse massijälituse tehnoloogiad riikides, kus sellest poliitikast seni hoidutud on. Vaid ennekõike seepärast, et märgib dramaatilist üleminekut väliselt jälitamiselt nn. naha-alusele jälitamisele. 

Senini on olnud, et kui su näpp puudutab nutiseadme ekraani ja vajutab linki, siis valitsus on tahtnud teada, mis linki sa ikkagi vajutasid. Koroonaviiruse ajal nihkub valitsuse huvi mujale, ta tahab teada mis on selle näpuotsa kehatemperatuur ja milline on näpuomaniku vererõhk.

Eriolukorra puding

Üks probleemidest jälgimisühiskonna mõtestamisel on, et keegi meist täpselt ei tea, kuidas meid ikkagi jälgitakse ja mida võivad tuua eelolevad aastad. Jälitamistehnoloogia areneb kaelamurdva kiirusega ning mis veel 10 aasta eest tundus ulme, on täna vananenud uudis. Mõtteharjutusena – kujutlege hüpoteetilist valitsust, mis kohustab oma kodanikke kandma biomeeetrilist randmevõru, mis mõõdab kehatemperatuuri ja südamerütmi 24 tundi ööpäevas. Saadud andmeid analüüsib valitsuse algoritm. Algoritm saab teada, et oled haige veel enne kui sa ise. Ning ta teab ka kellega oled kohtunud ja kus viibinud. Nii saab efektiivselt nakkusahelaid lühendada ja koguni katkestada. Võib väita, et niisugune süsteem suudab epideemia juba paari päevaga peatada. Kõlab ju suurepäraselt, kas pole?

Asja tumedam pool aga peitub selles, et nii me legitimiseerime kohutava uue jälitamissüsteemi. Kui teada, et ma klikkisin näiteks Fox News-i ja mitte CNN-i, saab vaevata otsustada mu poliitiliste eelistuste üle ja võimalik, et isegi minu isiksuse üle. Kui lisada võimalus monitoorida mu kehatemperatuuri, südamerütmi ja vererõhku samal ajal, siis saab ka teada, mis ajab mind nutma või naerma. Ja mis ajab mind väga, väga vihaseks.

On oluline meeles pidada, et viha, rõõm, igavus ja armastus on bioloogilised nähtused nagu ka palavik ja köha. Sama tehnoloogiat, mis tuvastab köha, võib kasutada ka naeru tuvastamiseks. Kui valitsused ja suurfirmad hakkavad massiliselt tuhnima meie biomeetriliste andmete baasis, siis saavad nad meie tundeid mitte üksnes ennustada, vaid ka nende tunnetega manipuleerida. Ning selle alusel müüa meile, mida nad vaid soovivad. Olgu toodet või poliitikut.

Bioloogiline massmonitooring muudab Cambridge Analytica andmevarguse taktika justkui kiviaegseks nähtuseks. Kujutlegem Põhja Koread aastal 2030, mil kodanikel on kohustus kanda biomeetrilist randmevõru kogu aeg. Ja kui nüüd Suure Juhi kõne kuulamise ajal lähtub sinu võrust signaal, mis märgistab vihatunnet. Siis on randmeomanikuga lõpp.

Võib väita, et biomeetriline jälitus on vaid ajutine meede eriolukorra ajal. See kaob koos hädaolukorra lõppemisega. Aga ajutistel asjadel on vastik omadus muutuda püsivateks, eriti kui horisondil on varitsemas uusi hädaohte. Minu kodumaa Iisrael näiteks kuulutas välja eriolukorra 1948. aasta Iseseisvussõjaga seoses. Eriolukord õigustas tervet rida erakorralisi meetmeid – pressivabaduse piiramist, maaomandi konfiskeerimist ja – ma ei tee nalja – eriregulatsiooni pudingi valmistamiseks. Iseseisvussõda on ammugi võidukalt lõppenud ajaloosündmus, kuid Iisrael ei ole loobunud eriolukorrast. Ei ole seadustatud eriolukorra lõppu ega paljusid sellest johtuvaid meetmeid. Tõsi, eripudingi valmistamise kohustus tühistati armulikult aastal 2011.

Isegi kui koroonaviirusse nakatunute arv on null, võivad mõned valitsused ikkagi jälitusmeetmed säilitada, põhjendades seda näiteks vajadusega valmistuda uue viiruspuhangu vastu või siis Aafrikas paisuva ebolaviirusega või siis ükskõik millise väitega…Viimastel aastatel on peetud suuri lahinguid inimeste privaatsuse küsimuste üle. Koroonaviirus võib kujuneda selle lahingu otsustavaks momendiks. Sest kui inimestele anda valik privaatsuse ja rahvatervise kindlustamise vahel, valivad nad enamikul juhtumitel tervise.

Seebipolitsei

Nõuda inimestelt valikut tervise ja privaatsuse vahel ongi probleemi juurikaks. Sest on sundimine valevalikule. Me peaksime nautima nii tervist kui privaatsust. Me võiks valida tervisekaitse ja koroonaviiruse peatamise poolt. Kuid mitte totalitaarse jälitamisriigi loomise hinnaga. Me peaksime pooldama hoopis kodanike võimestamist. Viimastel nädalatel on olnud kõige edukamad koroonaviiruse piiramisel Lõuna Korea, Singapur ja Taiwan. Need riigid on teatud määral kasutanud jälgimisseadmeid, kuid tuginenud ka väga laialdasele testimisele ja ausale andme-edastusele koostöötahtelise ja hästi-informeeritud kodanikkonna poolt.

Keskne jälitamine ja karmid karistused pole ainsaks võimaluseks panna inimesi järgima kasulikke reegleid. Kui inimestele rääkida teaduslikest faktidest ja rääkijateks on asutused, keda inimesed usaldavad, siis inimesed teevad õigeid asju isegi ilma hirmuta, et Suur Vend kogu aeg üle õla kiikab. Motiveeritud ja hästi-informeeritud elanikkond on tavaliselt palju efektiivsem ja võimsam kui politseiriigi ignorantne elanikkond.

Võtame näiteks seebiga kätepesemise. See on hügieeni suureks edusammuks. Igal aastal päästab see lihtne tegevus miljoneid elusid. Ning ehkki me peame seda nüüd loomulikuks, siis teadlased tõestasid seebiga pesemise vajalikkuse alles XIX sajandil. Enne seda liikusid arstid ja medõed ühelt lõikuselt teisele käsi pesemata. Täna pesevad miljardid inimesed käsi seebiga mitte seetõttu, et neid varitseb seebipolitsei, vaid seepärast, et mõistavad teaduslikke tõsiasju. Ma pesen käsi seebiga, sest olen kuulnud viirustest ja bakteritest ning mõistan seost mikroorganismide ja haiguste vahel ning tean, et seep on kaitsevahend.

Sellise vabatahtliku allumise ja koostöö saavutamiseks on tarvis usaldust. Inimesed peavad usaldama teadust, avalikku võimu ja meediat. Viimase paari aasta jooksul on vastutustundetud poliitikud teadlikult lõhkunud usaldust avaliku võimu, teaduse ja meedia suhtes. Nüüd võivad needsamad vastutustundetud poliitikud tunda kiusatust liikuda autoritaarsuse kiirteele, väites et avalikkust ei või usaldada, sest inimesed ei taipa õiget otsust teha.

Aastatega hävitatud usaldust ei saa tavaliselt üleöö taastada. Aga praegu aeg polegi tavaline. Kriisihetkedel võib meeleolu kiiresti muutuda. Sul võib olla sugulastega pikaaegseid erimeelsusi ja vastuolusid, ent tõelise häda tunnil avastad äkki peidetud sõpruse ja usalduse reservuaari ning tõttad neile appi. Seega – jälitamisrezhiimi loomise asemel peame keskenduma teaduse, avaliku võimu ja meedia suhtes usalduse taastamisele. Veel pole liiga hilja. Mõistagi peame kasutama ka uuenevat tehnoloogiat, kuid kodanike võimestamiseks. Mul pole midagi oma kehatemperatuuri ja vererõhu mõõtmise vastu, kuid neid andmeid ei tohi kasutada võimupiirideta valitsuse loomiseks. Pigemini peaks need andmed soodustama teadlikumaid isiklikke valikuid. Sealhulgas valitsuste muutmist vastutavaks valitsuste otsuste eest.

Kui saaksin ise jälgida oma tervise seisundit kogu aeg, siis ei ilmneks mulle üksnes hetk mil olen ohuks teistele inimestele, vaid ma saaksin teadlikuks ka tegevustest ja harjumustest, mis on mu tervisele kasulikud. Ning kui mul oleks ligipääs usaldusväärsele statistikale koroonaviiruse levikust, siis saaksin ka otsustada kas valitsus kõneleb mulle tõtt ja kas teeb õiget poliitikat viiruse peatamisel. Alati kui räägitakse jälgimisest, siis peab meeles pidama, et seda tehnoloogiat ei pea kasutama üksnes valitsusepoolseks inimeste jälgimiseks, vaid saab kasutada ka vastupidiseks. Inimesed jälgiksid valitsust.

Koroonaviirus on seega suur kodanikuksolemise test. Lähiajal peab igaüks otsustama, kas ta usaldab teadusandmeid ja tervishoiueksperte ning eelistab nende teadmisi konspiratsiooniteoreetikute ja eneseküllaste poliitikute avaldustele. Kui me ei oska teha õiget valikut, siis võime märkamatult allkirjastada otsuse loobuda oma kõikidest hinnatud vabadustest, uskudes et vabadusest loobumine on ainus tervisekaitse võimalus.

Vajame üleilmset plaani

Teine oluline otsus on valik rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse vahel. Nii epideemia ise kui ka sellest johtuv majanduskriis on globaalsed probleemid. Neid saab lahendada vaid üleilmse koostööga.

Esiteks ja ennekõike – viiruse peatamine eeldab üleilmset infojagamist. Selle jagamine on inimese suur eelis viiruse ees. Koroonaviirus Hiinas ja koroonaviirus USAs ei saa vahetada kasulikke vihjeid, kuidas paremini inimesi nakatada. Kuid Hiina saab anda USA-le kasulikke õppetunde viiruse ja sellega võitlemise asjus. Itaalia arsti hommikune avastus võib juba õhtul päästa inimelusid Teheranis. Kui Briti valitsus kõhkleb keeruliste valikute tegemisel, siis abiks saab olla Lõuna Korea, kus sarnased valikud tehti juba kuu aja eest. Et see juhtuks on tarvis ülemaailmset koostööd ja usaldust. Riigid peavad jagama informatsiooni ning tagasihoidlikult nõuandeid küsima. Nad peavad saama usaldada andmeid ja ideid, mida neile jagatakse. Vajame üleilmset pingutust meditsiinivahendite tootmiseks ja laialijaotamiseks, eelkõige hingamisaparaatide ja testkomplektide osas. Seeasemel, et iga riik eraldi katsub mida iganes kokku hamsterdada, peab koordineeritud globaalse ponnistusega suurendama toodangut ning tagama elupäästva tehnika jaotamist õiglasemalt. Nagu riigid natsionaliseerivad sõja ajal võtmetööstusi, nii peaksime koroonaviiruse vastu peetavas sõjas „inimlikustama” olulisi tootmisahelaid. Rikas riik, kus on vähem koroonaviirust peaks suunama abivahendeid vaesemasse ja viiruses raskemalt kannatavasse riiki. Usaldades teisi, et kui endal häda käes, tulevad teised appi.

Peaksime kaaluma sarnast üleilmset meditsiinipersonali koondamist samuti. Vähemhaavatud riigid võiksid suunata medpersonali raskemalt kannatavatesse riikidesse. Nii selleks, et osutada otsest abi, kuid ka selleks et omandada vajalikke kogemusi. Kui epideemia fookus nihkub teise kohta, siis abivood järgnegu sündmusele.

Ka majandusrinnetel on oluline üleilmne koostöö. Majandus ja tarneahelad toimivad globaalselt ning kui iga valitsus püüab ise tegutseda, naabritest ja teistest hoolimata, siis tulemuseks on vaid kaos ja süvenev kriis. Vajame üleilmset tegevusplaani ja me vajame seda kiiresti.

Üks asi on saavutada globaalne kokkulepe reisimiseks. Kogu rahvusvahelise reisimise keelustamine pikkadeks kuudeks põhjustab suuri raskusi ning pidurdab võitlust viirusega. Riikidevaheline koostöö peab võimaldama kasvõi mingi osa inimeste reisimist. Teadlased, arstid, ajakirjanikud, poliitikud ja äri-inimesed peavad saama piire ületada. Seda saaks teha kui lähteriigid ennetavalt skriiniksid reisijaid. Teadmine, et lennureisijad on kodumaal hoolika kontrolli läbinud võimaldab neid lihtsamalt vastu võtta saabumiskohas.

Paraku, antud ajahetkel riigid ei tee midagi ligilähedastki. Rahvusvahelist kogukonda on haaranud kollektiivne halvatus. Näib nagu poleks selles ruumis ühtegi täiskasvanut. Juba mitme nädala eest oleks eeldanud maailma liidrite kriisikohtumist, mille tulemuseks ühine tegevusplaan. G7 juhid pidasid küll videokonverentsi sel nädalal viimaks, aga ühtki plaani seal ei sündinud.

Eelmistel kordadel, nagu näiteks 2008. aasta finantskriisi ja 2014. aasta ebola epideemia ajal, võtsid Ameerika Ühendriigid vastutuse ja juhtiva rolli. Praegune USA administratsioon on loobunud liidritroonist. Ta on signaliseerinud väga selgelt, et hoolib ainult ameerika „suurusest”, mitte inimkonna tulevikust.

Trumpi valitsus on hüljanud ka oma kõige lähemad liitlased. Keelates kogu lennuliikluse USA ja Euroopa vahel ei andnud see valitsus mitte mingit eelhoiatust Euroopa Liidule, rääkimata siis konsulteerimisest liitlasega, mida selline drastiline samm kaasa võiks tuua. USA pakkumine saksa farmaatsiakompaniile, osta miljardi dollari eest monopoolsed õigused uuele Covid-19 vastasele vaktsiinile on põhjustanud Saksamaal skandaali. Isegi kui USA nüüd äkisti muudaks kurssi ja pakuks välja üleilmse plaani kriisiga toimetulekuks, siis vaid vähesed järgneksid liidrile, keda ei saa usaldada. Liidrile, kes kunagi ei tunnista vigu, kes eales millegi eest ei vastuta ning kes sageli kahmab kogu tunnustuse iseendale, veeretades süü alati teiste õlule.

Kui teised riigid ei täida USA poolt tekitatud tühimikku, siis on viiruse peatamine aina keerukam, kuid see hakkab mürgitama ka rahvusvahelisi suhteid tulevikus. Ometi peitub igas kriisis ka võimalus. Peame lootma, et epideemia aitab inimkonnal mõista ohtu, mis peidab ennast rahvusvahelise korra lagunemises.

Inimkond peab tegema valiku: kas reisime allamäge globaalsesse eraldatusse või vastupidi – valime üleilmse solidaarsuse raja. Valides esimese ma mitte üksnes ei pikenda käimasolevat kriisi, vaid paneme idanema veel hullemad katastroofid tulevikuks. Kui valime teise, siis pole see üksnes võit koroonaviiruse üle, vaid kindlustuspoliis kõigi võimalike tulevikuepideemiate ja kriiside vastu.

NB! Yuval Harari autoriõigusi on rikutud, tuginedes usaldusele, et ta ei hakka oma heade mõtete tõlkimist ühte väikesesse kultuurkeelde antud ajahetkel copyrighti abiga takistama.:) 

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”