Tag Archives: volinik

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Andris Piebalgs, Indrek Tarand, Marina Kaljurand jt arengukoostööst

11.novembril 2010 esines Tallinna Ülikoolis Euroopa Komisjoni arenguvolinik Andris Piebalgs  ettekandega “Euroopa Liidu arengupoliitika tulevik“. Ettekandele järgnes diskussioon, milles osales ka EP liige Indrek Tarand.
EL on maailma suurim abiandja, abi hulgas on ka Eesti panus. Kuhu ja milleks suunata EL abi edaspidi? Mis on EL ja Eesti abi prioriteedid? Mis on abist kasu olnud ja kuidas muuta see veel tõhusamaks? Kas avalikkuse toetus abiandmisele masu ajal on piisav?

Volinike vaikimistasu ja Euroopa ülekulu

Euroopa Parlament on tõstatanud küsimuse, mis eesmärki teenib endiste volinike topelttasustamine. Nimelt on Euroopa Komisjonis olemas nn vaikimistasu. See tähendab, et eksvolinikud saavad lisaks oma uuelt tööandjalt saadavale põhipalgale ka Euroopa Liidult igakuist tasu, mis on 40-65% endisest palgast (keskmine volinikupalk on 20 278 €) ja sõltub ametiaja pikkusest.

Vaikimistasu süsteem on loodud selleks, et vältida võimalikke huvide konflikte, kui endised volinikud läheksid Komisjoni palgalt lahkudes otse lobbyde või eraettevõtete manu tööle. Seda tasu on endistel volinikel õigus saada kuni 3 aastat pärast Komisjonis töötamist. Vaikimistasu, mis tingib Euroopa Liidule ülekulu, on sellisel kitsal ajal täiesti lubamatu. Parlamendiliikmed nõuavad, et Komisjon muudaks oma käitumiskoodeksit, mille praegune versioon pärineb aastast 1967 ja vajab kindlasti uuendamist.

EP saadikud on ähvardanud külmutada Komisjoni eelarverea, mis käsitleb volinike lisatoetusi juhul, kui tasustamissüsteemi ei muudeta. Parlamendi eelarvekomisjon võttis 29. septembril vastu Ingeborg Grässle (Saksamaa, EPP) poolt tehtud muudatusettepanekud, mis käsitlesid Komisjoni 2011 halduseelarvet ja millega pandaks 460 000 € reservi kuniks Komisjon ei ole oma käitumiskoodeksit muutnud.

Grässle leiab, et regulatsioonid võiksid karmimad olla. Nii mõnigi 2004-2010.a volinik on peale ametiaja lõppu läinud uuele tööpostile, saades seejuures Euroopa Liidult endiselt kõnealust vaikimistasu. Hüvitis peaks neil väidetavalt aitama kohaneda eluga pärast Brüsselis veedetuid aastaid, isegi kui nad siirduvad tööle erasektorisse (või mujale). Sellist tasu makstakse kõikidele endistele volinikele. Kui neil endil selle vastu just midagi pole. Võib eeldada, et see and võetakse nii mõnegi poolt vastuvaidlemata vastu…

Väljaandes The Financial Times Deutschland kirjutati, et Brüssel maksab siiamaani 17le endisele volinikule vähemalt 96 000 € aastas, isegi kui nad on juba saanud uue, hästitasustatava töökoha peale. Palk, mida endine volinik saab erasektorist kombineeritult ELi kompensatsiooniga ei tohi ületada voliniku endist palka: EL ei maksa muidu midagi kui erasektoris teenitav palk ületab voliniku endise palga.

Praegune diskussioon on tõstatatud endise Regionaalarengupoliitika voliniku ja praeguse parlamendiliikme Danuta Hübneri topelttasustamise pärast. Tuli välja, et ta saab siiani Euroopa Liidult “vaikimistasu”. Ka Leedu president proua Dalia Grybauskaite saab siiani kõnealust hüvitist. On ju naeruväärne kui iseseisva riigi president saab sellist tasu. Niisamuti ka Itaalia välisminister Franco Frattini  ja endine iirlasest siseturuvolinik Charlie McCreevy. Viimane kuulub praegu odavlennufirma Ryanair nõukokku ning saab oma põhipalgale 47 000 € ELilt veel “vaikimistasu” 11 000 € kuus, kogudes aastas lisa ligi 2,04 miljonit Eesti krooni.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka endist Saksamaa volinikku Günter Verheugenit, kes lõi oma lobby firma kaks kuud peale volinikukohalt lahkumist ja seda otseloomulikult kaasavõetud kontaktide-ja teadmistepagasiga. Ettevõtte nimi on iroonilisel kombel “The European Experience Company”.

Nüüd on kogu asi aga päevavalgele taritud ning parlamendiliikmed asunud Komisjonilt aru pärima. Käitumiskoodeksi läbivaatamise ja muutmise protsess venib aga teosammul ning saadikud seisavad hea selle eest, et asjale parem hoog sisse saada.

Eelarvekomisjonis hääletati ka selle poolt, et vähendada Euroopa Parlamendi 2011. aasta halduseelarvet 10 miljoni euro võrra. Ja seda vastuseks kriitikale, mille kohaselt siin ei võeta üle-Euroopalist kokkuhoidu tõsiselt. Samas plaanitakse aga kahekordistada esinduskulude eelarvet 2 miljoni euroni.

Muuseas, ka parlamendiliikmed saavad volituste lõppedes 6 kuud kuni 2 aastat hüvitist, mis on ekvivalentne nende parlamendiaegse palganumbriga. Parlamendiliikme brutopalk kuus on 7 807,12 €. Maksmise kestvus sõltub samuti ametisoldud ajast. Vahe on aga selles, et hüvitise maksmine lõpetatakse kohe kui endine saadik on asunud tööle uuele ametikohale.

Nagu ilmneb ei ole kuskil maailmas leiutatud perfektseid reegleid ega täiuslikke inimhingi, kes suudaksid JOKK-kiusatustest loobuda. Tõenäoliselt toob Komisjon parlamendi vaevale vastutasuks fokusseeritult välja Euroopa Parlamendi liikmete eelarveread ja osutab, et sealgi oleks ruumi kokkuhoiule.  Mis kavakohaselt peaks sellesuunalise keskustelu vaststikku vaigistama. Tõenäosus, et ei vaigista, on 3: 7 vastu

Lisainfot:

Le Monde –

http://www.lemonde.fr/europe/article/2010/09/23/polemique-autour-d-ex-commissaires-europeens-qui-touchent-toujours-des-indemnites_1414928_3214.html

Financial Times Deutschland – http://www.ftd.de/politik/europa/:uebergangsgeld-eu-kommissare-kassieren-doppelt/50173338.html

European Voice  – http://www.europeanvoice.com/article/2010/10/mccreevy-quits-bank-post-after-ethics-ruling/69135.aspx

The Independent – http://www.independent.co.uk/news/world/europe/brussels-pays-top-eurocrats-16397000-a-year-ndash-after-they-leave-2088128.html