Tag Archives: viisakus

Kus on tõeline vihavaba viisakus?

Viimasel ajal olen tähele pannud, et kui teed midagi elementaarset õigesti, siis tänatakse väga viisakalt. Näiteks, kui peatad auto vöötraja ees ja lased jalakäijad üle tee, siis viipavad – eriti välismaalased – sõbralikku tänu märkides. Või kui tipptunnil tagajärjetult sõidurida vahetada püüdva kaasliikleja tarbeks manööverdusruumi annad, siis vilgutab ta väljapääsu eest tänulikult avariituledega. Mis iseenesest on väga meeldiv, ent ei peegelda paraku mitte mingit uut kvaliteeti meie omavahelistes inimsuhetes.

Võiksime ju küsida, miks seadusest (ja liikluseeskiri on seaduse jõuga dokument) tuleneva elementaarse õiguskuuleka käitumise eest ikka nii väga tänada? Ehk ainult sellepärast, et seaduskuulekas vähemus torkab oma „originaalsusega” hästi silma. Sest haruldased pole ju ka juhtumid, kui vöötraja ees peatununa tekib sul kohemaid süütunne, et oled jalakäija elu ohtu seadnud. Põgus pilk tagasivaatepeeglisse näitab, et sinu auto eest usalduslikult välja astujat tabab kahekordse täiskiirusega kõrvalrajalt vuhisev sõiduk.

Nagu pole liiklejale ka miskiks üllatuseks, et eelolija rajavahetuse võimaldamiseks tehtud paus toob kaasa vihaseid signaalitamisi, „stangessesõitmist” ja äkkmanöövreid tagant tulijate seas.

Sellises taustsüsteemis on tänu igati õigustatud.

Ülespuhutud poliitiline viisakus

Teine vahva viisakuspuhang on tabanud poliitikuid, kes vaatamata valimiseelse aja möödumisele on säilitanud sellest tulenenud erutusseisundi. Vähe sellest, et Riigikogu liikmed alustavad oma lühikesi sõnavõtte aegaraiskava ja ebaolulise, kuid see eest ülevoolava tänulikkusega.

Ikka nii: „Aitäh, lugupeetud juhataja, austatud Riigikogu juhataja, ma olen väga tänulik selle võimaluse eest esitada küsimus… Lugupeetud Riigikogu liikmed…”

Lisaks on nad raadio- ja tele-eetris äärmiselt rõhutatult viisakad, viidates teistele poliitikutele fraasidega „hea kolleeg”, „lugupeetud kolleeg”, „nagu austatud (Evelyn, Sven, Meelis) ütles”. Kui kired on eriti lõkkel, rahustatakse pingeid koguni topeltaustusega stiilis „väga lugupeetud”.

Paraku pole ka siin tõeliseks rõõmustamiseks põhjust. Kuna juba nende fraaside hääldusviis ja neid saatvad iroonilised pilgud annavad selgelt mõista, et nende asemel mõtleb ütleja enamasti „sa kuradi jobu”, „teenimatult istungijuhatajaks saanud lollpea”, või „erilist pläma ajanud (Evelyn, Sven, Meelis)”. Lihtsalt poliitikutele tundub, et valijad ei mõista neid ilma sellist alpi (ja ma rõhutan – aegaraiskavat) ning ülespuhutud stiili kasutamata. Sestap domineerib negatiivne viisakus, mis näiliselt tõstaks selle viljeleja justkui miski kõrgkihi tasemele. Aga ei tõsta, sest tegelikkuses ei muutu atmosfäär õdusamaks ega anna osalejaile paremat enesetunnet.

Miks mitte humoorikas viisakus?

Tegelikult oleks parem, kui poliitikud kõnetaksidki üksteist vandesõnade saatel ja rusikas silma-auku otsekõnes, mitte valevagadusest lähtuva võltsviisakusega. Sest see looks lõpuks rohkem usalduslikke suhteid nende vahel ning annaks eeldused koostööks. Sellega loodaks tegelikkusele vastav taustsüsteem suhtlemises ning alles siis on võimalik, et tegelik ja vihavaba viisakus hakkaks silma torkama. Rafineeritumate puhul isegi humoorikas viisakus. Viimase näiteks tooksin juhtumi, kui Meelis Atonen pöördus Mart Laari kui „väga mõtteka mehe” poole. Mis on ühtaegu nii viisakas, humoorikas kui ka tegelikku poliitikat peegeldav, sest oli ju Mart Laari ringkonnist varemini Andrus Ansipit mõttetuks meheks tituleeritud.

Kui taustsüsteem toimiks ja elementaarse viisakuse väljapaistmist hakatakse Riigikogus samamoodi hindama kui Tallinna tänavate liiklussituatsioonides, siis võiksime seada järgmise eesmärgi: tõelist viisakust kvoteeritakse viisaka tänuga, igapäevast seaduskuulekust peetakse normaalseks ning vihaseid eeskirjaeirajaid karistatakse jäise halvakspanuga.

Elementaarne, Watson!

Seotud postitused