Tag Archives: venemaa

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused

Energiajulgeolek

Aastaks 2030 peaks Euroopa sõltuvus naftaimpordist olema üle 90% ja gaasist 80%. Viimasest jääb sõltuma ka elektritootmine. Suur osa Euroopa tarbitavast gaasist tuleb teadupärast Venemaalt. Viimastel aastatel aset leidnud gaasisõdadest Ukraina ja Venemaa vahel on pannud Euroopa Liitu mõtlema, milline majanduslik suhe meil oma strateegilise partneriga ikkagi on. Euroopas mõistetakse Venemaa kui gaasitarnija ohtlikkust. Viimase katsed kasutada oma maavara eksportimiseks poliitilise relvana on jõudnud inimeste tavateadvusesse.

Asjale on lähenetud lihtsa loogikaga: energiaimpordi puhul ei saa olla ainult ühte allikat. See võib tekitada liiga suurt majanduslikku ( ja ka poliitilist) sõltuvust ning aidata kaasa monopolide tekkele ning takistada terve ja elujõulise konkurentsi arengut. Sestap on tarvis mitmekesistada energiatarnete allikaid.

Euroopa praegune energiapoliitika rajaneb suuresti 2007.a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud teatis välja toodud meetmetele. Seal on kirjas Venemaa gaasitülide valguses: on tarvis kehtestada efektiivne ja toimiv mehhanism, mis alusel liikmesriigid saaksid üksteist võimaliku gaasikriisi korral aidata. Ühtlasi toonitatakse, et eeskätt tuleb abistada just ühest energiatarnijast sõltuvaid liikmesriike. Eraldi on ära toodud Kesk-Euroopa ja Balti riigid ning Eesti, kuhu soovitatakse rajada rohkem gaasiladustamise keskusi.

Uuematest dokumentidest saab esile tõsta tänavu sügisel Euroopa Parlamendi täiskogul vastu võetud Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) raportit, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määrus. ELi määruse puhul on tegemist õigusaktiga, mis on kõigis liikmesriikides täielikult ja vahetult kohaldatav, see on kohustuslik kõigile ühel ja samal kujul.

Raportis keskendutakse laiemalt energiaturu kaitsele, võttes arvesse nii ettevõtete, liikmesriikide kui ka ELi kui terviku aspekte. Kahe aasta jooksul peavad liikmesriigid esitama tegevuskavad, mille alusel arendatakse välja infrastruktuur ja tegevuskava, mis aitab ennetada ja vajadusel lahendada gaasikriisi; ühtlasi peavad piirideülesed gaasühendused olema 3 aastat pärast määruse jõustumist funktsionaalsed. Kui riigis peaks tekkima hädaolukord, peavad kavad tagama, et piiriülene gaasitarne jätkuks. Kui kriis eskaleerub ja vähemalt 2 liikmesriiki on oma territooriumil kuulutanud välja hädaolukorra (näiteks Eesti ja Läti), astub mängu Euroopa Komisjon, kes kuulutab välja “Euroopa Liidu hädaolukorra”. Sealt edasi vastatub EK liikmesriikide koostöö eest ja suhtleb vajadusel kolmandate riikidega (nt Venemaaga).

Tuleb öelda, et kuigi tegemist pole veel rakendatud ideedega, on need suhteliselt julgustavad Nord Streami gaasitoru ehitamise ja Balti riikide ning Eesti kõrvalejäämisega sellest.  Kui kavad paigas ja määrus jõustunud, saame loodetavasti mõnevõrra rahulikumalt Venemaa gaasi ambivalentsusesse suhtuma hakata.

Lisainfo:

http://infoeuropa.sliven.bg/eu_fact_sheets/policies/energypol/article_7339_et.htm Energiapolitiika infoleht

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0001:FIN:ET:PDF – Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa Energiapoliitika

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A7-2010-0112+0+DOC+XML+V0//ET#title2 – EP gaasivarustuse kindluse raport

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82928+0+DOC+XML+V0//ET – EP pressiteade energiajulgeoleku raporti kohta

Seotud postitused

AFET

Väliskomisjon ehk AFET (Affairs Etrangéres) on ELi välispoliitiliste küsimustega tegelev komisjon.  150pealine komisjon tegutseb lähtudes mõistagi poliitiliste fraktsioonide tahtest, aga raamistiku just välispoliitilisteks teemadeks annavad Euroopa ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP). Viimasega tegeleb Väliskomisjoni allkomisjon SEDE ehk Julgeoleku- ja kaitse allkomisjon. Tegeletakse riikidevaheliste suhtluse, ÜRO koostöö, inimõiguste ja demokraatia edendamise, rahvusvaheliste assotsiatsioonilepingute sõlmimise ja järelvalvega, viiakse läbi valimisvaatlusi ja palju muud.

Teisisõnu võtab AFET sõna teemadel nagu Lähis-Ida, Afganistan, Island, Arktika, Iraan ja ka Venemaa. Paraku erineb AFET teistest komisjonidest lisaks oma tavalisemast intrigeerivamale sisule ka selle poolest, et AFETil (ja tema allkomisjonidel) ei ole seadusandliku tavamenetluse võimu. Erinevalt mõnedest teistest komisjonidest, mis said selle õiguse Lissaboni lepingu alusel, puudub AFETi tekstidel seega seadustandev jõud.

Lisainfo: 

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=AFET

Seotud postitused

Energiajulgeolek

Aastaks 2030.a peaks Euroopa sõltuvus naftaimpordist olema üle 90% ja gaasist 80% Viimasest jääb sõltuma ka elektritootmine. Suur osa Euroopa tarbitavast gaasist tuleb teadupärast Venemaalt. Viimastel aastatel esile aset leidnud gaasisõdadest Ukraina ja Venemaa vahel on pannud Euroopa Liidu mõtlema, milline majanduslik suhe meil oma strateegilise partneriga ikkagi on. Euroopas mõistetakse Venemaa kui gaasitarnija ohtlikkust. Viimase katsed kasutada oma maavara eksportimiseks poliitilise relvana on jõudnud inimeste tavateadvusesse.

Asjale on lähenetud lihtsa loogikaga: energiaimpordi puhul ei saa olla ainult ühte allikat. See võib tekitada liiga suurt majanduslikku ( ja ka poliitilist) sõltuvust ning aitab kaasa monopolide tekkele ning takistab terve ja elujõulise konkurentsi arenemist. Sestap on tarvis mitmekesistada energiatarnete allikaid.

Euroopa praegune energiapoliitika rajaneb 2007.a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud teatises välja toodud meetmetele. Seal on kirjas – jällegi Venemaa gaasitülide valguses -, et tarvis on kehtestada efektiivne ja toimiv mehhanism, mis alusel liikmesriigid saaksid üksteist võimaliku gaasikriisi korral aidata. Ühtlasi toonitatakse, et just ühest energiatarnijast sõltuvaid liikmesriike tuleb eeskätt abistada (täna langeb sellesse kategooriasse näiteks Saksamaa, aga ka Eesti). Eraldi on ära toodud Kesk-Euroopa ja Balti riigid (sh ka Eesti), kuhu soovitatakse rajada rohkem gaasiladustamise keskusi.

Uuematest dokumentidest saab esile tõsta tänavu sügisel Euroopa Parlamendi täiskogul arutusele tulev Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) raport, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määrus. ELi määruse puhul on tegemist õigusaktiga, mis on kõigis liikmesriikides täielikult ja vahetult kohaldatav. See on kohustuslik kõigile ühel ja samal kujul. Raportis keskendutakse laiemalt energiaturu kaitsele, võttes arvesse nii ettevõtete, liikmesriikide kui ka ELi kui terviku aspekte. Ära on toodud nõue välja kuulutuse häireolukord, kui gaasitarned peaksid märkimisväärselt vähenema ühes ELi geograafilises piirkonnas.

Kuigi tegemist pole veel rakendatud ideedega, on need suhteliselt julgustavad Nord Streami gaasitoru ehitamise ja Balti riikide ning Eesti kõrvalejäämisega sellest.        

http://infoeuropa.sliven.bg/eu_fact_sheets/policies/energypol/article_7339_et.htm Energiapolitiika infoleht

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0001:FIN:ET:PDF – Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa Energiapoliitika

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A7-2010-0112+0+DOC+XML+V0//ET#title2 – EP gaasivarustuse kindluse raport

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis otseloomulikult on vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu, käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Kuid ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljud pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb inimõigustele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele panna ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks. Näiteks Venemaa suunal ja mis puudutab energiajulgeolekut. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (aga mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saab muudatusi juba mõlemale näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis üldse jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonna tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele vahetuma võimaluse osaleda ühenduse poliitika kujundamises. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida. Näiteks peab algatust toetama vähemalt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest (üheksast liikmesriigist). Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused