Tag Archives: venemaa

Andrei Sahharovi inimõiguste auhinnast

Alustuseks tsiteerigem klassikuid:

Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.

                                                                                    Andrus Kivirähk, 11.august EPL[1]

Roheliste fraktsioon arutas 11.septembril oma koosolekul erinevaid variante, keda Sahharovi auhinna kandidaadiks esitada. Protseduuri ma ei hakka siinjuures seletama, sest see oleks jutt kudemisest. Kirjutan lühidalt kandidaatide kasuks ja kahjuks toodud argumentidest ning väitluse käigust. Mitte et see laiemale ringile huvi pakuks, pigem iseendale. Nagu peaksin päevikut, et hiljem oleks hea vaadata, mis juhtus ja mida ma neil ammustel päevadel mõtlesin.

Fraktsiooni koosolek hakkab mõningase sotsiaalse viivituse järel pihta ning Sahharovi debati otsa teeb lahti Karima Delli (FRA). Türgi juurtega prantslane esitab veenvalt India rahvaliikumise juhi Rajagopal PV. Edela-Indiast pärit mees kasutab ainult oma esimest nime, et teda ei saaks konkreetse ühiskondliku kastiga siduda. Ta võitleb peamiselt hõimurahvaste õiguste eest maad omada ja harida, ajades seega India maareformi ja ka lõpuks sotsiaalse õigluse asja. Rajagopal PV asutas selleks 1991.a organisatsiooni Ekta Parishad.[2] Meest kutsutavat Indias isegi uueks Gandhiks. Meenutades, et selle liikumise esindajaid võtsime aasta tagasi grupis ka vastu ja loetledes lühidalt mehe teeneid (asjakohane lisatud esildis on Proposition Sakharov).

Isabelle Durant (Belgia) käib välja Ugandast pärit Victoire Ingabire Umuhoza, Rwanda opositsioonijuhi, kes on alates 2010.a sügisest vangikongis oodanud oma kohtuprotsessi tulemust. Talle nõutakse eluaegset vangistust süüdistatuna terrorismis ja rahvusliku julgeoleku kahjustamises. Kolme lapse ema ning Hollandis majandushariduse saanud naine on üritanud ka valimistel kandideerida, ent valitsus tõkestas selle. Kohtuotsust on oodata järgmisel kuul, ent väljavaated ei paista head. Muuseas, Belgias ollakse probleemist sedavõrd teadlikud, et siin anti tänavu naistepäeval välja ka Victoire Ingabire Umuhoza nimeline auhind…[3] Pikemalt siit.

Werner Schultz (Saksamaa) kõneleb Pussy Rioti nimelise bändi kasuks. Ida-Saksamaalt pärit vene keeltki kõnelev mees jagab üsna hästi meie idanaabri olukorda ning ka seda, kuidas too enda “tagahoovi” teinekord hallata püüab. Rui Tavares (Portugal) esitab oma kandaadina Eskinder Nega, Etioopia ajakirjaniku ja blogija, kes on Meles Zenawi režiimi poolt 7 korda vangi mõistetud ning oma töö tõttu pälvinud ka tähelepanu, sedapuhku küll positiivset, ka Amnesty Internationalilt. Viimati mõisteti Nega vangi selle aasta jaanuaris süüdistatuna terrorismis, samal ajal kui riigimeedia sildistas ta välismaa spiooniks. Tasub meenutada, et detsembris mõisteti Etioopias ka Rootsi kodanikud Johan Persson ja Martin Schibbye 11 aastaks vangi, ent 10. septembril nad vabastati [4]. Nega, kes mõisteti 18 aastaks vangi, pälvis tänavu PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write auhinna.[5]  Mehele on pühendatud ka lehekülg www.freeeskindernega.com. Pikemalt siit.

Viimaks esitab meie rühma president Daniel Cohn Bendit kandidaadiks Iraani filmirežissööri Jafar Panahi, kes kannab 6 aastast vanglakaristust ja kellelt on kohtu otsusega võetud filmitegemise õigus 20-ks aastaks. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, oma kodumaal keelatud filmikunstnik, kes on saanud tunnustust Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Iraani islamivabariigi arvates on mees aga rahvuslikku julgeolekut kahjustanud ning levitanud riigivastast propagandat.

Dani (Cohn Bendit) selgitab oma mõtet, et kuna Iraani käsitletakse üha sagedamini üheülbaliselt võimaliku sõja võtmes, et seda riiki rünnatakse varsti tuumaprogrammi eest ning see omakorda liidab sealset rahvast president Ahmadinejadi kurssi toetama patriootlikel kaalutlustel – siis oleks vaja just näidata, et Iraanis on ka opositsioon ja inimesed ei ole alati nõus valitsuse poliitikaga. Rezhissöör ise olla populaarne ja tuntud ning suur osa pärslastest võiks sellist otsust heaks kiita. Parlamendi siseselt (ehk “kudemisprotsessis”) olla ta juba kokku leppinud Guy Verhofstadiga (kes on liberaalide grupi juht), et ALDE esitab Iraani advokaadi, kes on kohtutes kaitsnud seksuaalselt ahistatud lapsi ja selle töö eest kinni mõistetud. Kahe grupi koostöös saadakse siis ka sotsiaaldemokraadid Iraani liinile ning niiviisi on lihtne lõhestatud Rahvapartei vastu minna. Ühesõnaga, meile visandatakse võitev kombinatsioon.

Viimast taipab kõige kiiremini Isabelle Durant, kes rõhutab, et kuigi tema kandidaat on hea, võiks ta pigem toetada Iraani suunalist tegevust, sest sinnamaile pole Sahharovi auhind veel kunagi läinud.

Arutelu võtab aga uue pöörde, kui vilunud ja terane Reinhardt Bütikofer (Saksamaa) ütleb, et grupp ei peaks keskenduma moraalsele valikule, mis on antud juhul võimatu. Sest kõik nominendid on tugevad tegijad ja on võimatu ühte teisele eelistada. Samas poliitilise sihi seisukohalt on pingerida võimalik teha. Ning üllatuslikult saksa delegatsiooni liikme kohta, toetab ta Cohn Benditi ettepanekut.  Teised sakslased ja ka austerlased on kindlalt Pussy Rioti kasuks argumenteerinud. Märkides, et kuigi iraanlane pole ealeski veel auhinda saanud, pole ka feministlik protestigrupp seda saanud. Schultz saab uuesti sõna ja osutab Moskva õigeusu kiriku ning putinismi läbipõimumisele ja ortodoksi pappide peaaegu keskaega meenutavale poliitilisele tegevusele. Miskipärast meenub mulle siinjuures Lasnamäel kerkiv ehitis ja hiljutine samba-avamine selle kiriku endisele juhile…

Margaret Auken (Taani), ise kirikuõpetaja, väidab vastu, et Iraanis suudetakse teade preemiasaamisest ühiskonna tähelepanu alt maha vaikida, aga Venemaal see juhtuda ei saaks. Mistõttu oleks kasulikum suunata auhind Venemaale. Ulrike Lunacek (Austria) aga toob näite, et isegi kristlike demokraatide seas oleks toetust võimalik saada, sest Berndt Posselt (Saksamaa, EPP) olla just plenaarisaalis sel teemal rääkinud positiivselt. Et tema kui kristlane ei toeta Vene võimude ja neile alluva kiriku tegevust ses intsidendis…

Sel hetkel lahkub hulk liikmeid koosolekult. Hiljem ilmneb, et nad kiirustavad Väliskomisjoni liikmetena õhtusöögile paruness Ashtoniga. Mul on hea meel, et ma olen ses komisjonis kõigest asendusliige. Pärast Ashtoni tänast esinemist plenaaril oleks mul väga raske leida motivatsiooni tema veelkordseks kuulamiseks…

Sõna saab Carl Schlyter (Rootsi): “Vaadakem taktikaliselt ka asja. Kui on võimalus Iraani teemaga konsensust saada, siis tuleks grupi kandidaadiks seada iraanlane. Pussy Riot on juba küllaltki palju tähelepanu saanud rahvusvaheliselt, meie preemia seda oluliselt ei lisaks. Pealegi, 40 MEPi võivad iga kell ju kandidaate esitada ja need allkirjad ei tohiks olla probleemiks. Nii saaksime mõlemaid ettepanekuid arvesse võtta ja ka poliitikas kaasa rääkida suuremas plaanis.”

Sandrine Belier (Prantsusmaaa) üllatab omakorda toetusega PRiotile, langedes (Bütikoferiga sarnaselt) dissonantsi prantsuse roheliste delegatsiooni liiniga.

Sõnavõtusoovijate nimekiri oli küll lukku pandud, aga kuna pinged kasvavad, siis annab Esimees ikkagi kõigile sõna, paludes jääda napisõnaliseks. Et seejärel hääletada.  Karima Delli teeb teistkordse katse oma hindu kasuks asja kallutada: “Me oleme rohelised, me peame toetama seda, et talupoegadelt ei võtaks suurkorporatsioonid põllumaid ära…”

Rui Tavares käib välja oma taktikalise analüüsi: “Meie ei saa kahjuks väga heale kandidaadile Pussy Riotile toetust. Suures saalis ei suudaks mõned MEPid isegi seda bändinime probleemideta välja ütelda. Pealegi tahavad rahvapartei Poola delegatsiooni omad hoopiski ühte Valgevene juristi esitada ja siis läheks nendega kempluseks. Nõnda võiks esitada alguses ikkagi….ja siis kompromissi korras asuda toetama iraanlasi…sest GUE grupp on niikuinii russofiilid ja ei toeta midagi Venemaa suunal.”  Mees teab mis räägib, sest tuli aasta tagasi GUEst Rohelistesse üle.

Märkamatult on möödunud tund aega. Kuna jutt on olnud peamiselt prantsuse ja saksa keeles, siis vahelduseks kuulan seda emakeelse tõlke kaudu. Täna on väga head tõlgid, neid saab usaldada. Valmistume hääletuseks…

Dani teatab, et hääletame kõiki nominente järjest, igal on üks hääl. Ainult, et temale on delegeeritud veel 5 häält Ashtoni juurde pununud erakonnakaaslastelt. Mõned hakkavad naerma, aga mõned muutuvad surmtõsiseks ja protesteerivad. Kaaspresident Rebecca Harms (Saksamaa) osutab, et grupi reeglites on kirjas, et kellelegi ei saa anda üle ühe volituse… Dani leiab, et see on küll nii, kuid ei maksa jamada. Formalism ei peegelda ka alati tegelikkust… Schlyter teeb ettepaneku, et edaspidi lähtutaks tõsiasjast, et inimesel on kaks kätt, millega hääletada, mitte rohkem. Samas ei vaielda ka sellele vastu, et niigi paljude asjadega koormatud presidendil pole vajadust keelduda, kui keegi soovib oma toetust ta ideedele hääle delegeerimisega avaldada…

Nagu ikka enne hääletust, tekib see kramp, et mis ma siis otsustan? Kõik rääkisid hästi, mis seal rääkida. Erinevalt 2009 aastast puudub mul oma kandidaat (Lagle Parek). Kui kaalukausile visata Venemaa ja Iraan, siis usun ikkagi, et Venemaale mõjuvad Euroopa Liidu otsused rohkem kui Iraanile. Kui aga valida filmirežissööri ja punkbändi vahel, siis ma ei ole tingimusteta punkar.  Tüdrukutebändi vaimsuse aste on mulle jäänud hoomamatuks… Tavaliselt on mul lihtsam hääletada mõnedes asjades Saksa delegatsiooniga koos (näiteks Lähis-Ida asjad), aga mõnikord jälle Prantslastega koos. Vahel on kasulik olla mõlemale vastu ja joonduda meie tillukesearvulise Rootsi-Soome-Holland-Eesti-Suurbritannia (kokku 10 häält) plaanide kohaselt. Ainult, et täna pole inglasi kohal ja meil pole ka oma ühist kandidaati… Mis siis teha? Kuna prantslased ja sakslased pole päris ühel arvamisel delegatsioonide kaupa, siis on raske ennustada häälte jagunemist. Sestap ei saa minna ka Rui Tavarese niikuinii vähemusse jääva ettepaneku taha, võib tulemust mõjutada.  Juba käibki hääletamine. Teise vooru jõuavad Pussy Riot ja Iraani filmimees. Hääletan Helga Trüpeliga (istub minu kõrval)  Pussy Rioti poolt.  Ent jääme 3 häälega vähemusse. Kusjuures, kui Cohn Bendit oleks reeglivastaselt kõik 5 delegeeritud häält mängu pannud, oleks vahe suuremgi olnud. Aga ta on hääletanud reglemendi järgi vaid 2 häälega.

Ulrike Lunacek teatab, et hakkab koordineerima Pussy Rioti esitamiseks 40 allkirja kogumist. Rohelisi on küll 59, aga ega kõik ju seda mõtet ei toeta, sestap peab otsima liitlasi ka teistest gruppidest. Ta palub mul mõelda, kelle poole pöörduda. Aega allkirjade esitamiseks on vähem kui 20 tundi….

24 tundi hiljem on 40 pluss allkirjad koos ja autasu nominentide nimekirjas on siis ka Vene punkansambel…

Spitsbergeni leping

18. oktoobril esitles asepresident Diana Wallis raamatukest, mis küllap Eestilegi tähendust omab. Raamat käsitleb Spitsbergeni ehk Tervamägede Lepingu võimalikku ajakohastamist, sest Esimese Ilmasõja järel ilmavalgust näinud leping ei ole Arktikas toimunud ja toimuvate looduslike muutuste ning poliitiliste protsesside suhtes enam ilma vastuoludeta.

Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.

Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.

Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!

Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.

Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused.

Viited:


Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Mistrali müügist

Olles küll pooleteist aasta jooksul Euroopa Parlamenti informeerinud oma seisukohast Mistrali müügi asjus, lisan siiski ses lootusetuna näivas asjas ühe kirjaliku küsimuse Euroopa Nõukogule.

Põhja-Kaukaasia resolutsioonist

Memorial on Venemaal tegutsev valitsusväline inimõiguste eest võitlev organisatsioon, mis tõusis taaskord rahvusvahelise meedia keskpuntki eelmisel aastal, kui üks selle liikmetest, Nataša Estemirova Tšetšeenias mõrvati. Sügisel pälvis ühing Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Täna, natuke rohkem kui aasta hiljem, tuleb nentida, et kahetsusväärselt on Memoriali tegevust hakatud Venemaal üha rohkem takistama, korraldades pidevalt ühingu kontorite läbiotsimisi, nende liikmeid ähvardades ja rahumeelseteks meeleavaldusteks mitte luba andes jne. 

Viimane suurem uudis Memoriali kohta puudutab selle üht eestvedajat, Oleg Orlovi, meest, keda on nimetatud ka Venemaa südametunnistuseks. Nimelt on Hr Orlovil käimas kriminaalasi seoses eelmisel aastal avalikult väljendatud kahtlusega, et Tšetšeenia nukk-president Ramzan Kadõrov olla vastutav Pr Estemirova tapmise eest. Viimane oli justnimelt sealses piirkonnas tuntud oma valitsustegevuse kritiseerimise ja inimõiguste eest võitlemise tõttu. 

Möödunud nädalal võttis Euroopa Parlament sõna Põhja-Kaukaasia inimõiguste teemal, kutsudes üles Vene Föderatsiooni järgima inimõigusi ja austama omaenda riigis kehtivaid seadusi ning tagama inimväärsed elamistingiused konfliktse piirkonna inimestele.Ilmestamaks olukorda on resolutsioonis ära toodud, et hetkel on Euroopa Inimõiguste Kohtus ootel umbes 20 000 Venemaa Föderatsioonist, peamiselt Põhja-Kaukaasiast saabunud kohtuasja. Üsna julge sammuna on EP dokumendis isegi mainitud, et eelpool nimetatud kohus on enam kui 150 otsuses mõistnud Venemaa Föderatsiooni süüdi tõsistes inimõiguste rikkumistes ning resolutsioonis nõutakse nende otsuste elluviimist. Lisaks sellele tuuakse resolutsioonis välja ca 80 000 Põhja-Kaukaasiast konfliktide tõttu ümberasustatud isiku äärmiselt keeruline olukord ja kutsutakse Vene Föderatsiooni probleemile kauaoodatud lahendust leidma. 

Ka Memorialiga seoses on märgitud, et Hr Orlovi suhtes algatud eeluurimisel on rikutud VF kriminaalprotsessi koodeksit ning juhitakse tähelepanu murettekitatavale asjaolule, et 13.–16. septembril käesoleval aastal otsiti läbi mitme juhtiva inimõigusorganisatsiooni, sh ka Memoriali tööruumid. Lisaks sellele mõistab EP hukka eeluurimise algatamise kui sellise, sest Hr Orlovi avaldused vastavad igati demokraatlikele normidele ning sellist laadi seisukohtade avalikule väljendamisele ei peaks järgnema kuni 3aastane vanglakaristus. 

Võib arvata, et Venemaad sellised tekstid liiga palju tegutsema ei ärgita. Sellegipoolest on tegemist Euroopa mitmekesisusest tulenevate paradoksaalselt väikeste võimaluste raames ühe suhteliselt tugeva meetmega: väljendada rahuolematust meie “strateegilise partneri” kodanike kallal toimapandavate jõhkruste üle.Kaukaasia vangid oleme ju ühel või teisel viisil kõik… 

Lisainfo:

Resolutsiooni ettepanek

Memorialist ja Sahharovi auhinnast

Euroopa Roheliste Kogu

Tallinnas toimub Euroopa Roheliste kogu

Esmakordselt Baltikumi ajaloos peetakse üle-euroopalise partei kongressi siin!

8.-10.oktoobrini toimub Tallinnas Euroopa Roheliste kogu, kus Euroopa Rohelise erakonna eestvedamisel arutatakse mitmeid Eesti ja Euroopaga seonduvaid küsimusi ning tööpuuduse vähendamisega seotud probleeme. Green Collar Jobs! Ühtlasi on päevakorras ka energiajulgeolek ning Euroopa kodanikualgatus.

Lisaks  räägitakse ka vastloodud Euroopa LiiduVälisteenistusest ja kodanikuühiskonna arendamisest.

Euroopa Kodanikualgatus tähendab protsessi, mille raames antakse liikmesriikide kodanikele võimalus vähemalt 1 miljoni erinevatest maadest kogutud allkirjaga esitada Euroopa Komisjonile seadusandlusettepanekuid. Komisjonil on omakorda seadusest tulenev kohustus iga nõuetekohaselt esitatud ettepanekut kaaluda ja anda sellele oma põhjendatud seisukoht.

Raport (A.Lamassour, G.Häfner, D.Wallis, Z.Gurmay) tuleb hääletusele Strasbourgis detsembris.

Euroopa Roheliste Kogul esitavad omi mõtteid mitmed eksperdid nii Eestist kui välismaalt, teiste seas EV Riigikantselei strateegiabüroo juhataja Keith Kasemets, Suubritannias asuva Green Economics Institute direktor ja asutaja Miriam Kennet, Green Budget Europe esimees Dr Anselm Görres, Euroopa Parlamendi Belgia saadik ja Euroopa Roheliste juhatuse liige Philippe Lamberts, Erakonna Eestimaa Rohelised kõneisik Aleksei Lotman ja Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand.

Kahepäevasel konverentsil korraldatakse töötube ja seminare, kuhu on oodatud kõik huvilised. Lisanfot, ürituse ajakava ja registreerimisvormi leiab siit:

http://europeangreens.eu/tallinndocs/

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo:

Arktika

Arktika on tohutu ala, mis laiub enam kui kuuendikul maakera maismaamassiivist, üle kõigi 24 ajavööndi ja selle pindala on üle 30 miljoni ruutkilomeetri. Kuigi suur osa Arktikast on kuni 4 km sügavune ookean, leidub seal ühtlasi suuri maismaa-alasid. Arktika on tõeliselt ainulaadne, aga ka haavatav piirkond.

Arktikas elab ligikaudu 4 miljonit inimest, nende hulgas üle 30 põlisrahva. Arktika piirkonda ulatuvad kaheksa riigi territooriumid (Ameerika Ühendriigid, Island, Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani/Gröönimaa ja Venemaa Föderatsioon). Viis neist riikidest on Euroopa Majanduspiirkonna liikmed ja viimastest omakorda kolm Euroopa Liidu liikmesriigid.

Kõik kaheksa riiki kuuluvad ka 1996.a loodud institutsiooni nimega Arktika Nõukogu (Arctic Council). See on kõrgetasemeline valitsustevaheline foorum, mis ei ole küll õigustloov või vahendeid andev organ, kuid mis on võimaldanud palju olulisi uurimusi ning andnud soovitusi keskkonnakaitse ja ressursside kasutamise ning kaubaveo kohta.

Arktika piirkonda ei ole aga praeguseni reguleeritud eraldi mitmepoolsete õigusaktidega, sest kunagi ei arvatud, et sellest võiks saada laevatatav veetee või et piirkonda hakataks ärilistel eesmärkidel kasutama. Täna saab aga kindlalt öelda, et Arktika piirkonna geopoliitiline ja strateegiline tähtsus on suurenemas. Seda sümboliseerib Venemaa lipu istutamine põhjapooluse merepõhja 2007. aasta augustis.

Olgugi, et teadlased veel seni vaidlevad selle üle, kui kiiresti täpselt Arktika jää sulab, on kindel, et kliimamuutuste mõju on Arktikas tuntavam kui mujal. Viimase 50 aasta jooksul on Arktikas temperatuur tõusnud maailma keskmisest kaks korda rohkem. Vanem, paksem ja püsivam merejää on kadumas. 2007. aastal oli teadaolevalt esimest korda ajaloos Arktikat läbivad Loodeväila ja Kirdeväila mereteed suvel veidi aega jäävabad ja neid võis läbida tavalise laevaga.

Sellised mõjud ähvardavad hävitada juba praegu kiirelt muutuvate Arktika ökosüsteemide äärmiselt hapra võrgustiku. Merejää olukord on ehk kõige murettekitavam, kuna jääl ja selle all vees elab mitmesuguseid eluvorme, keda kõiki ülemaailmne kliimasoojenemine suurel määral ohustab.

Arktika teevad majanduslikus mõttes Arktika Nõukokku kuuluvatele riikidele atraktiivseks neli peamist aspekti:

  • Seni avastamata nafta- ja gaasivarud (ning võib-olla ka muud mineraalid)
  • Kaubatransport
  • Kalandus
  • Turism

2008. aasta novembris esitles Euroopa Komisjon dokumenti, milles kirjeldatakse Euroopa Liidu huve piirkonnas ning pakutakse välja rida meetmeid ja soovitusi Euroopa Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele. See on esimene samm Euroopa Liidu tervikliku Arktika-poliitika suunas. Euroopa Liidu põhieesmärgid on järgmised:

  • kaitsta ja säilitada Arktikat kootöös selle elanikkonnaga;
  • edendada loodusvarade säästvat kasutamist;
  • anda oma panus Arktika tõhusamale mitmepoolsele haldamisele.

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Kuna ELi kohalolek Arktika Nõukogus Islandi liikmeks saamisega  suureneks, on tegemist ELi strateegilise võimalusega etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ning anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/maritimeaffairs/arctic_overview_en.html

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:009E:0041:0043:ET:PDF

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/08/1750&format=HTML&aged=0&language=ET&guiLanguage=en

http://www.eea.europa.eu/et/eka-signaalid/artiklid/arktika

http://www.arctic-council.org/