Tag Archives: venemaa

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Resolutsioon “protestantide” kaitseks

Taheti võtta seisukoht “protestantide” (nende, kes korruptsiooni vastu protesteerivad) kaitseks Venemaal. Tekst lepiti kokku Joint motion for a resolution on Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors, kuid enne hääletust tekkis kahes fraktsioonis soov see siiski edasi lükata, kuna Peterburi terroriaktide leinaperiood pole veel lõppenud. Ka Roheliste rühm kaldus toetama S&D ning GUE edasilükkamise plaani…

Osutasin plenaaril sellise lähenemise mõttetusele, sest metroorünnaku ohvrid ei saa kuidagi õigustada kogunemisvabaduste rikkumist, eriti kuna Moskvast on juba tulnud signaale, et võimud kavatsevad just seda ettekäändena kasutada oma surve suurendamiseks. Vt ka mulle Venemaalt saabunud meili:

This duma decision is important and should be criticised in the debate!!!

Source reliable!
Duma proposes to ban political protests “for a while” because of the terrorist attack in SpB)

Niisiis, kuna tegu oli kodukorra kohaselt “kiireloomulise resolutsiooniga” (urgency), siis kiireloomulist asja ei saa muuta “edasilükatavaks” (adjournment).  Minu vastu kõneles Helmut Scholz (Saksamaa, die Linke), minu poolt Michael Gahler (Saksamaa, CDU). Hääletuse tulemus oli ülinapp 282 edasilükkamise poolt, 290 vastu. Seega läks kiri resolutsiooniga ka Kremli poole teele.

Seotud postitused

Ceterum Censeo

Eesti Maailmavaate Sihtasutus loodi seejärel, kui Riigikogu erakondlased tulutult pusisid niinimetatud DASA/MASA seadusega, mis avalikkuse massiivse ja otsustava vastuseisu tõttu lõpuks seaduseks ei saanudki. Konks oli muidugi selles, et erakonnad tahtsid oma maailmavaate levitamiseks riigieelarve vahendeid iseenda kasuks suunata. Tõestasime, et ka kehtiva seaduse raamides on võimalik Maailmavaate Sihtasutusi täitsa mängeldes asutada ning tegutseme tasapisi Eesti Maailmavaate edendamisel.

Allpool on loetav üks kommenteeritud ja illustreeritud allikapublikatsioon, mis toob esile ühe paljudest tegevustest Euroopa Parlamendi igapäevatoimingutest. Enne lugema asumist oleks kasulik kuulata ära ka Peeter Helme mõnusa huumoriga vitaminiseeritud kommentaar.

Meeldivat lugemist soovides ning kui tekib küsimusi, siis arutame edasi….Parimat!

Peeter Helme arvustus saates “Uus raamat” Klassikaraadio 18.03.2016:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Seotud postitused

Why Nord Stream is another Mistral deal

The Nord Stream gas pipeline will empower Russia and harm Ukraine. The EU should act.
Published in Politico on 26.10.15

The decision of some German, Austrian, British, Dutch and French energy companies to do business with Gazprom must be severely lamented. Not only is it environmentally and economically wrong, it’s a brazen-faced dismissal of the principles of the intended European Energy Union, which are based on fair competition and solidarity.

Just a few years ago, the European Commission acted decisively and forbade the same companies to build a similar pipeline in southern Europe called South Stream. Now we are facing a lack of willingness to act because of the position of some member state governments; namely, Germany, France and Britain. That kind of majority would be difficult to challenge in the European Council, but it should be challenged nonetheless. A surprisingly heavy attack on the agreement made it onto the European Parliament plenary agenda thanks to the efforts of German MEP Reinhard Bütikofer, on October 7. But a resolution hasn’t yet been reached.

Germany, Europe’s economic powerhouse and one of the EU countries most addicted to Russian gas, came under siege from MEPs representing some of the smallest member states: Luxembourg, Cyprus and Estonia. Aided by a number of MEPs from Poland, Hungary, Romania, Greece, and Italy, they reproached the indifference of Berlin, Paris and London — and that of the European Commission.

How can these actors turn a blind eye to Nord Stream’s unambiguous goal to exclude Ukraine (and consequently Poland, Slovakia and others) from gas transit markets, delivering a quick and lethal blow to the survival of Ukraine’s already fragile economy, and indeed, to Commissioner Maroš Šefčovič’s efforts to facilitate a gas deal between Ukraine and Russia?

Economic data reveals that the Nord Stream pipeline is only working at half capacity because of a drop-off in demand for Russian gas. European energy companies have buckled under pressure from Gazprom — they only own 49 percent of the shares in the endeavor. To understand why they buckled, you have to consider the promises the Russians made, which probably include lucrative Artic drilling rights. Anyone can see that Gazprom’s reserves are too low to provide more gas than they are currently. Investments in research and infrastructure have been down for years and even with the best intentions, the Russian state-monopoly wouldn’t be able to invest because of its money being carelessly and relentlessly siphoned toward provocative military action in Syria. Hence their idea to apply some German-British capital to gas production in the Arctic.

Russian posturing around the North Pole may be attractive for business leaders, but they should take a closer look at the experience of British Petroleum in Russia. Assets can be declared the property of the Kremlin overnight. And, of course, they should bear in mind what happened to Khodorkovski. There’s no economic viability in the plan whatsoever.

We believe it’s not too late to apply common sense, and to return to the laborious, but worthwhile effort, of creating the European Energy Union, based on the diversification of energy supplies, energy efficiency and the increased use of European resources — especially renewable ones. But it will take determination from the European Council. That’s why we call on President of the European Council Donald Tusk to arrange a debate on this harmful project at the next meeting of heads of states and governments.

If he doesn’t, Nord Stream might present the same danger as the French plan to sell Mistral helicopter platforms to Putin. Russian admiral Vladimir Vysotskiy said that if he had had Mistral during the 2008 war in Georgia, the Black Sea fleet could have finished its mission in 40 minutes, instead of 26 hours. Within a year and a half, Nord Stream could see the end of Ukraine as an independent state.

Indrek Tarand is a Greens/European Free Alliance MEP. He previously served as the secretary-general of the Estonian ministry of foreign affairs.

Seotud postitused

Eston Kohver Euroopa Parlamendis

Esimese eestlasena sai omanimelise resolutsiooni Eston Kohver. Kuidas otsus sündis ja mis on ta sisu, seda saab uurida alloleva lingikogu abil.

1. Eesti saadikute sõnavõtud Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 10. septembril:

Tunne Kelam

Kaja Kallas

Marju Lauristin

Urmas Paet

Indrek Tarand

2. Valik meediakajastusi

ERR
Vikerraadio “Euroopa Parlament hääletab täna Eston Kohveri resolutsiooni üle”

Uudisteportaal “Europarlament arutab Eston Kohveri röövimise hukkamõistu” ja “Kelam: Kohveri resolutsiooni toetasid nii äärmusparempoolsed kui ka kommunistid”

Reporteritund 10. septembril kell 14.05 “Eurosaadikutega Strasbourgis”

Postimees “Yana Toom jäi Kohvri resolutsiooni suhtes erapooletuks” ja “Kohvri resolutsioonini jõuti hõlpsalt”

Politico “Estonia’s limited options for freeing kidnapped officer”

Seotud postitused

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused