Tag Archives: välispoliitika

Kohtusin Casanovaga

Kataloonia telekanali toimetaja Laura Casanova kutsus mind saatesse, kus arutleti katalaanide iseseisvuse võimaluste üle. Sai muuseas tasutud tänuvõlg noorusaja lemmikkirjaniku Karl Ristikivi ees. Head vaatamist!

Seotud postitused

Piiratud ruumi tõttu ei mahu kõik kirjutatu trükki….

Kui koera jalaga lüüa, vali tilluke koer!

Prantsusmaa presidendi üksildane otsus rünnata Põhja Malis võimutsevaid ja riigi pealinna Bamako poole marssivaid ülestõusnuid, omab potentsiaali mitut riiki ja rahvusvahelisi organisatsioone haaravaks pikaajaliseks konfliktiks kasvada.
Kuigi ametlikult on välisminister Laurent Fabius lubanud kõigest paarinädalase kestvusega operatsiooni. Operatsioon “Serval” algatati veidras vastuolus ÜRO Mali resolutsiooniga ning ilma võimalike partnerite nõusolekut küsimata. Saksa ajaleht “Die Welt” oli oma juhtkirjas irooniline, osutades et kõrbekass serval on saagijahil alati üksi, sest muidu on ta ohuks omaenese liigikaaslastele.

Vähe sellest – ilmselt ei meenunud Prantsusmaa presidendile kordagi ka tema riigi kohustused Euroopa Ühise Julgeoleku ja Kaitsepoliitika raames, sest EL riikide diplomaadid koguti Pariisi esmaspäeval 14. jaanuaril, “Serval`i” neljandal päeval.
Välisministrite koosolek peetakse post factum 17. jaanuaril.

Prantsuse propaganda lausub “oli viimane aeg tegutseda, et ära hoida al Qaeda võimubaasi laienemine kogu Malile ning seniolematu terroriohu teke otse Euroopa lõunapiiril!” Diplomaatia eduna kirjeldatakse nii Suurbritannia peaministri otsust annetada 2 transpordilennukit kui ka USA heakskiitvaid hääli satelliitluure materjalide edastamiseks. Samas vaiksemalt kõneldakse Mali naaberriikide, eriti Lääne Aafrika Majandusliidu (Ecowas) omapärasest aeglusest ÜRO resolutsiooniga neile pandud kohustuste täitmisel. Araabiamaade kaasamisvõimaluse kompimisega alustati sel kolmapäeval.

Ehkki Tshaadi baasist väljuvad prantsuse Mirage ründelennukid ning veelgi uuemad Rafale-tüüpi lennukid, mis lähtusid Lõuna Prantsusmaa baasidest ja kasutasid Alzheeria valitsuse antud ülelennu luba, võivad suhteliselt hõlpsalt islamistide kolonne õhust hävitada, pole ilma maavägede toomiseta regiooni võimalik olukorda kontrolli alla saada. Sõjaline kontingent ei tohiks piirduda pataljonitäie instruktoritega, sest vastas on 12 tuhat relvastatud võitlejat, kellest kolmandik on eriväljaõppega. Prantsuse president on lubanud 2500 mehelist üksust, kuid kas rünnakuks sellest piisab? Kopterite vastu jõudsid mässulised juba oma oskusi demonstreerida – piloot Damien Boiteux saadeti teisipäeval sõjaväeliste auavaldustega viimsele teekonnale Pariisi Invaliidide Toomkirikus.

Niigeri jõe mõlemal kaldal laiuva Mali kaart meenutab kergelt liivakella, mis keskelt kitseneb. Sellel joone nimel võitlus hetkel käibki ning mässuliste edu Diabali linna vallutamisel kirjeldas prantsuse kaitseminister Le Drian kui “võimalust, millega oli arvestatud.” Vaid paar tundi varem oli ta teatanud, et terroristide edasitung on peatatud ja Prantsusmaa on saavutanud sekkumise esimese etapi eesmärgid, sest Konna asula oli tagasi võidetud. Propaganda kohaselt paiknevad joonest põhjapool islamistid ja fundamentalistid ning lõunapool Mali demokraadid. Tegelik pilt on muidugi palju nüansirohkem ja rahumeelne lahendus sisaldaks kindlasti ka koloniaalpiiride muutmist, uute riikide teket, mitte krampumist Mali territoriaalse terviklikkuse kontseptsiooni kui ainumõeldavasse. Viimane suundumus domineeris Euroopa Parlamendi arutelul, mis 15. jaanuaril erakorralise päevakorrapunktina peeti ning millega seoses parlamenti muidu harva külastav Catherine Ashton ise kohal viibis.
Tõele kõige lähemal oli sõnavõtjatest Arnaud Danjean:”Me pole kaks aastat suutnud mitte midagi ette võtta, et arenguid Malis paremale kursile seada. Resolutsioone ja otsuseid oleme teinud, kuid need ei otsusta olukorda lahingväljal!”
Samuti Daniel Cohn-Bendit:”Aga kui plaan A ei õnnestu? Kas meil on plaan B ka valmis? Ei ole! Ning plaani C, mis visandaks konfliktijärgset ülesehitust ammugi mitte!”. Ashtoni lõppsõnas kõlanud õigustused Euroopa välisteenistuse suutlikkuse kohta olid pehmelt öeldes ebapiisavad. Nimetada Saheli piirkonda eriesindaja oli tema plaan. Unustades, et Malis juba tegutseb eriesindajana ei keegi vähem kui Romano Prodi, endine Euroopa Komisjoni president

Mali territoorium on 1,2 miljonit km2 ning seal elab 15 ja pool miljonit inimest. Rahvusi on vähemalt viiest suuremast grupist, sealjuures edelas kompaktsemalt mustanahalised ja kaugemal kõrbes siis araablased, songhaid, fulaanid ja tuareegid.
Just viimased olidki käimasolevate sündmuste algatajaks, sest kuulutasid aprillis 2012.a. välja tuareegide iseseisva vabariigi al Azawad! Mis polnud sugugi mitte shariaadiseadusi kehtestada sooviv valitsus, vaid vastupidi ilmalikku poliitikat ja koguni demokraatiat eesmärgiks seadev ning teisi rahvusi kaasav. Asepresident on songhai soost Djeri Maiga. Azawadi välisdelegatsiooni juht, Pariisis paiknev Mossa ag Attaher on otsesõnu lubanud Azawadi toetust Prantsusmaale sõjalises võitluses.
Kuigi seekordset omariikluse taotlust seostatakse ennekõike Liibüast M. Gaddaffi langemise järel erivägedest vabaks jäänud tuareegi sõdalaste saabumisega regiooni, ei tohiks siiski unustada, et iseseisvuspüüdluste algus ulatub vähemasti 1963. aastasse.
Tuareege elab ka Alzheerias, Liibüas, Burkina Fasos, Nigeerias ja Mauritaanias, kokku on tuareegi rahvas 1,2 miljonit. Täpselt sama palju kui eestlasi. Kerkib küsimus, kas neil on õigus enesemääramisele või mitte.

Azawadi juhid on juba kauem kui aasta taotlenud tunnustust ning sellega viivitamine rahvusvahelise kogukonna poolt ongi üks põhjuseid, miks regioon radikaliseerus ning äärmuslased domineerima pääsesid. Alguses Timbuktus, seejärel juba ka Niigeri jõest kaugemal paiknevates asulates. Ansar al Din (“Usu kaitsejad”) nime kandev grupp on mõjukaim ning selle liider Ag Ghali on ise samuti tuareeg, kuid tema vaimseks eeskujuks näib olema Taliban. Selle sajandi esimesel kümnendil on ta olnud Bamako valitsuse liitlane tuareegi mässuliste vastu ning ilmselt rikastanud ennast ka “läbirääkijana” lääne kodanike pantvangist vabastamisel. Vangide võtmisega tegelebki peamiselt Magriibi al Qaeda, kes väidetavalt on lunaraha teeninud üle saja miljoni dollari. Teine grupp kannab nime Mujao (Lääne Aafrika Ühendamise dzihaadiliikumine), mis pole suur liikmetelt, kuid häälitseb valjult ning on lubanud Prantsusmaa pinnal terrorilööke anda. Selliste fanaatikutega on võimalik võidelda, kuid tulevikku luua mitte.
Sestap olekski ehk viimane hetk muuta nii ÜROs, aga Euroopa Liidus eriti, rahvusvahelise sekkumise eesmärki. Mitte stabiilsuse taastamine ja Mali valitsuse kontroll põhjaregiooni üle (mida ilma maavägedeta on võimatu saavutada), vaid seal riikluse loomine koostöös Azawadi võimudega. Üksnes nii oleks ehk mingi rahumeelne arenguhorisont ka võimalik. Loomulikult on selline eesmärk väljaspool poliitilist reaalsust ning näib isegi radikaalsena. Kuid radikaalse ettepanekuta laual ei hakka keegi isegi arutama autonoomia võimalusi, mis minu hinnangul oleks stimuleeriv tulevikulahendus.

Kokkuvõtteks: Prantsuse interventsioon Malisse illustreerib ilmekalt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika puudusi ning ühise kaitsepoliitika olematust. Ning enamgi veel – pea sajand Woodrow Wilsoni printsiipide ilmumisest on möödas, kuid nende universaalsusest arusaamine on ikka veel paljudele raske. Ning muidugi, kui koera jalaga lüüa, siis peab olema piisavalt väike koer. Süüria tapatalgutesse ja radikaliseerumisse suhtume juba hoopis teisiti nii Pariisis kui Tallinnas.

Algselt ilmus lühendatud kujul Eesti Päevalehes: “Indrek Tarand: Prantsusmaaga Malisse marssides toetame valet sihti”.

Seotud postitused

Venemaa õigusriiklusest

Tilluke dialoog 15.veebruari täiskogul Strasbourgis.

Seotud postitused

Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Seotud postitused

Põhja-Kaukaasia resolutsioonist

Memorial on Venemaal tegutsev valitsusväline inimõiguste eest võitlev organisatsioon, mis tõusis taaskord rahvusvahelise meedia keskpuntki eelmisel aastal, kui üks selle liikmetest, Nataša Estemirova Tšetšeenias mõrvati. Sügisel pälvis ühing Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Täna, natuke rohkem kui aasta hiljem, tuleb nentida, et kahetsusväärselt on Memoriali tegevust hakatud Venemaal üha rohkem takistama, korraldades pidevalt ühingu kontorite läbiotsimisi, nende liikmeid ähvardades ja rahumeelseteks meeleavaldusteks mitte luba andes jne. 

Viimane suurem uudis Memoriali kohta puudutab selle üht eestvedajat, Oleg Orlovi, meest, keda on nimetatud ka Venemaa südametunnistuseks. Nimelt on Hr Orlovil käimas kriminaalasi seoses eelmisel aastal avalikult väljendatud kahtlusega, et Tšetšeenia nukk-president Ramzan Kadõrov olla vastutav Pr Estemirova tapmise eest. Viimane oli justnimelt sealses piirkonnas tuntud oma valitsustegevuse kritiseerimise ja inimõiguste eest võitlemise tõttu. 

Möödunud nädalal võttis Euroopa Parlament sõna Põhja-Kaukaasia inimõiguste teemal, kutsudes üles Vene Föderatsiooni järgima inimõigusi ja austama omaenda riigis kehtivaid seadusi ning tagama inimväärsed elamistingiused konfliktse piirkonna inimestele.Ilmestamaks olukorda on resolutsioonis ära toodud, et hetkel on Euroopa Inimõiguste Kohtus ootel umbes 20 000 Venemaa Föderatsioonist, peamiselt Põhja-Kaukaasiast saabunud kohtuasja. Üsna julge sammuna on EP dokumendis isegi mainitud, et eelpool nimetatud kohus on enam kui 150 otsuses mõistnud Venemaa Föderatsiooni süüdi tõsistes inimõiguste rikkumistes ning resolutsioonis nõutakse nende otsuste elluviimist. Lisaks sellele tuuakse resolutsioonis välja ca 80 000 Põhja-Kaukaasiast konfliktide tõttu ümberasustatud isiku äärmiselt keeruline olukord ja kutsutakse Vene Föderatsiooni probleemile kauaoodatud lahendust leidma. 

Ka Memorialiga seoses on märgitud, et Hr Orlovi suhtes algatud eeluurimisel on rikutud VF kriminaalprotsessi koodeksit ning juhitakse tähelepanu murettekitatavale asjaolule, et 13.–16. septembril käesoleval aastal otsiti läbi mitme juhtiva inimõigusorganisatsiooni, sh ka Memoriali tööruumid. Lisaks sellele mõistab EP hukka eeluurimise algatamise kui sellise, sest Hr Orlovi avaldused vastavad igati demokraatlikele normidele ning sellist laadi seisukohtade avalikule väljendamisele ei peaks järgnema kuni 3aastane vanglakaristus. 

Võib arvata, et Venemaad sellised tekstid liiga palju tegutsema ei ärgita. Sellegipoolest on tegemist Euroopa mitmekesisusest tulenevate paradoksaalselt väikeste võimaluste raames ühe suhteliselt tugeva meetmega: väljendada rahuolematust meie “strateegilise partneri” kodanike kallal toimapandavate jõhkruste üle.Kaukaasia vangid oleme ju ühel või teisel viisil kõik… 

Lisainfo:

Resolutsiooni ettepanek

Memorialist ja Sahharovi auhinnast

Seotud postitused

Inimõigustest ja Sotši taliolümpiamängudest

30. septembril külastas Euroopa Parlamenti Rahvusvahelise Tsirkasside* Kogu esindus. Külastati erinevaid inimõiguste ja välispoliitikaga tegelevaid isikuid ja võeti osa Inimõiguste komisjoni (DROI) kohtumisest. Külalisi tervitas komisjoni esinaine, Soome roheliste saadik Heidi Hautala.

Neljaliikmelisse delegatsiooni kuulusid Hr Iyad Youghar, Prl Tamara Barsik, Prl Seteney Gurcesme  ja Hr Aliy Berzegov. Külastuse eesmärk oli tutvustada rahvusvahelisele kogukonnale tsirkasside olukorda nende kodumaal. Kõik need tublid inimesed elavad peamiselt Ameerikas, sest Venemaa Föderatsiooni kontrolli all olevale kodumaale neid enam tagasi ei lubata. Nii jagavad nad oma saatust ligi 6 miljoni tsirkassiga üle terve maailma. Täna elab Tsirkassias kuni 1 miljon tsirkessi. See arv väheneb aga järjepidevalt ja mitte ainult loomuliku iibe tulemusel.

Iyad Youghar, delegatsiooni juht, on New Jerseys elav tsirkasside õiguste ja ajaloo tutvustamisega tegutsev aktivist ning on kirjutanud mitmeid artikleid Kaukaasia inimõiguste olukorrast.  Nad käivad aastas vähemalt 1 korra mööda ilma, et tutvustada oma rahva saatust. Tegemist on küll vana, aga sellegipoolest aina päevakorralisema teemaga. Teadupärast korraldatakse 2014.a taliolümpiamängud Sotšis, kohas, kus 19.sajandil pandi Venemaa poolt toime jõhker ja laiaulatuslik tapatöö, mida kõik tsirkassid – välismaal, kodumaal elavad, vähem ja rohkem lojaalsemad Venemaa võimule – soovivad genotsiidiks tunnistada. Nimelt saadeti 90% tsirkasse maalt välja peale 1864.a lõppenud Kaukaasia sõda, järelejäänud hukati. See pandi toime seal, kus Putin soovib nüüd, u 150 aastast hiljem oma üleolekut sümboolselt ja rahvusvaheliselt kinnitada.

Kuid genotsiidi tunnistamine on kõigest üks, olgugi, et oluline tahk kogu asja juures. Tänane olukord pole täna sugugi kiita: ei austata inimõigusi, emakeelset haridust praktiliselt enam pole, korruptsioon ja vaesus lokkavad, toimuvad pommiplahvatused. Tsirkassi rahva erakorraline kongress otsustas esitada selle aasta varasuvel Venemaa Riigiduumale palve moodustada tsirkasside rahvuslik autonoomia, nagu see oli aastatel 1926-1957. Kõigi eelduste kohaselt ei saa midagi sellist lähiaastatel me veel näha.

Täna jätkub Loode-Kaukaasias ajakirjanike mõrvamine, sõnavabaduse piiramine ja inimõiguste rikkumine. Ometi teeb Venemaa samal ajal kõik, et taliolümpiamängud õnnestuksid ning piirkonda suunatakse tohutuid investeeringuid. Vladimir Putini juhitud valitsuse tegevuses võib neis aspektides näha šovinismi, paranoiat, aga ka vastuolulisena näivat soovi piirkonda arendada: “terroristide” piirkonda investeeritakse, aga samas rõhutakse… Olümpiamängud peaksid praeguste plaanide aset leidma järgi kohas, mis on UNESCO maailmapärandisse kantud. Seninähtu põhjal võib eeldada, et ehitamisel minnakse sellest tõigast mööda, kuna ca 600 taimeliiki arvatakse olevat hävimisohus.

Rahvusvahelise Tsirkasside Kogu esindajatel oli võimalus anda ka üks pikem intervjuu:

* ”Kuna “Tšerkessia” on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis “tsirkasside” ja “Tsirkassia” kasutuselevõttu.” A. Herkel

Lisainfot:

Andres Herkel “Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia” Diplomaatias

ERR uudised: “Tšerkessid pürgivad tagasi Euroopa kaardile”

EPL: “Tšerkessid esitasid Moskva jaoks ohtlikuvõitu nõudmisi”

Esindamata Rahvaste Organisatsioon (UNPO) tsirkesside genotsiidist

Russian Newsweek: “ПЛЕМЕНА И НРАВЫ”

The Economist: “Who remembers the Circassians?”

The Economist: “With new technology and new concerns, émigrés reinvent themselves”

Foreign Affairs: “Prisoners of the Caucasus” (very short blurb about Circassian Nationalism)

The New York Times: “Genocide and the 2014 Olympics”

The Bergan Record: “North Jersey Circassians ‘in exile’ launch Olympic protest”

Reuters: “Russian Olympics clouded by 19th century deaths”

ISN: “Circassians’ Anger at Sochi Games”

Canadian News Mag, Rabble: “Will Vancouver and Whistler bail out 2014 Sochi Olympics?”

The Christian Science Monitor: “Let Our Fame Be Great”

Seotud postitused

Julgeoleku-ja kaitse allkomisjon (SEDE)

Julgeoleku-ja kaitse allkomisjon ehk SEDE (Sécurité et défense) on Väliskomisjoni allkomisjon, mille pädevusse kuuluvad ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP).

Teisisõnu arutatakse SEDEs Euroopa kaitset nii piiride sees kui ka nendest väljaspool: kuidas senisest paremini teha rahvusteülest koostööd kuritegevusega ja terrorismiga võitlemisel ning kuidas EL saab ühiselt vastata 21. sajandi julgeolekuga seotud väljakutsetele. 

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=SEDE

Seotud postitused

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo:

Seotud postitused

AFET

Väliskomisjon ehk AFET (Affairs Etrangéres) on ELi välispoliitiliste küsimustega tegelev komisjon.  150pealine komisjon tegutseb lähtudes mõistagi poliitiliste fraktsioonide tahtest, aga raamistiku just välispoliitilisteks teemadeks annavad Euroopa ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP). Viimasega tegeleb Väliskomisjoni allkomisjon SEDE ehk Julgeoleku- ja kaitse allkomisjon. Tegeletakse riikidevaheliste suhtluse, ÜRO koostöö, inimõiguste ja demokraatia edendamise, rahvusvaheliste assotsiatsioonilepingute sõlmimise ja järelvalvega, viiakse läbi valimisvaatlusi ja palju muud.

Teisisõnu võtab AFET sõna teemadel nagu Lähis-Ida, Afganistan, Island, Arktika, Iraan ja ka Venemaa. Paraku erineb AFET teistest komisjonidest lisaks oma tavalisemast intrigeerivamale sisule ka selle poolest, et AFETil (ja tema allkomisjonidel) ei ole seadusandliku tavamenetluse võimu. Erinevalt mõnedest teistest komisjonidest, mis said selle õiguse Lissaboni lepingu alusel, puudub AFETi tekstidel seega seadustandev jõud.

Lisainfo: 

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=AFET

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis otseloomulikult on vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu, käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Kuid ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljud pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb inimõigustele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele panna ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks. Näiteks Venemaa suunal ja mis puudutab energiajulgeolekut. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (aga mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saab muudatusi juba mõlemale näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis üldse jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonna tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele vahetuma võimaluse osaleda ühenduse poliitika kujundamises. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida. Näiteks peab algatust toetama vähemalt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest (üheksast liikmesriigist). Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused