Tag Archives: valimised

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Valimised tulekul. Kas erakondlikud salalepped peavad?

Kuigi meedias on juba üksjagu kära ning müra kevadsuviste Euroopa Parlamendi valimiste ning veel kaugemal kummitavate kohalike valimiste asjus, valitseb salapärane vaikus ajaliselt hoopis lähemalseisvate valimiste asjus.

Jutt siis meie parlamendi juhatuse valimistest, mis peaksid aset leidma juba selle kuu jooksul.  Seadus sedastab, et Riigikogu esimehe ja ase-esimeeste kandidaadid seavad üles Riigikogu liikmed ning et ülesseatud kandidaadid annavad oma nõusoleku kandideerimiseks.  Võib-olla on need sündmused aset leidnud ja lihtsalt infomürra uppunud?  Või ei pea erakonnad neid ametikohti piisavalt oluliseks, et erakonnavälist publikut oma kavatsustest informeerida?

Võib muidugi väita, et kuna koalitsioon ei ilmuta mõranemise märke, siis on selge nagu seebivesi ja valituks osutuvad samad inimesed, kes valiti ka 2008. aastal.  Sest hea tava näeb ette ühe ase-esimehe tulekut koalitsiooniparteide ridadest ning teise tulemist opositsioonipingilt.   Ja kui erakondlikud (sala)kokkulepped pidavaks osutuvad, siis jätkavad Ene Ergma, Jüri Ratas ning Kristiina Ojuland.

Ent seadus määrab ka selle, et igal Riigikogu liikmel on üks hääl nii esimehe kui ase-esimeeste valimisel.  Hääletamine on salajane.  Pole alust arvata, et parteiline distsipliin meie erakondades lonkaks, eriti veel neis erakondades, kus distsipliin päritud leninlikust demokraatliku tsentralismi ideoloogiast.  Meenub otsekohe Rahvaliidu tõttu tehtud reegel, et mobiiltelefoni ei saa valimiskabiini kaasa võtta, sest siis ei saaks tagada valimiste salajasust.  Ja silme ees püsib Elmar Sepa helge isiku värvipliiatsitega vehklemine Tallinna linnavolikogus.  Kuid ikkagi, salajased hääletused on uuemas Eesti ajaloos toonud kaasa ka üllatusi.  Nii on mõni asespiiker saanud vähem hääli kui koalitsioonil kokku või siis on opositsioon jätnud oma hääled esimehekandidaadi poolt andmata, et valituksosutunu ei saaks kiidelda suure häältehulgaga jne.  See väike põnevus võib esile tulla sellelgi aastal.

Kuid küsitavaks jääb, miks ei räägita hetkel veel mitte midagi eelseisvast valimisest.  Rääkimine võiks olla nii parteide kui ka laiema avalikkuse huvides, sest võimaldaks vaagida esilekerkivate kandidaatide voorusi ja miks ka mitte puudusi.  Arutlus tõstaks esile Riigikogu juhatuse üsna vastutusrikast rolli, aidates neid ametikohti väljapaistvamaks muuta.  Vaikimine nende valimiste osas üksnes kinnistab seda kummitempli imagot, mis meie rahvaesindusele osalt teenitult, kuid suures osas ehk teenimatultki külge kleepunud on.  Ühtlasi oleks opositsioonierakondadel võimalus omi vaateid propageerida, väiksemad neist võiksid ju vähemalt oma kandidaadigi esitada, et seeläbi tuntust otsida ning koguda.   Kuid miskipärast seda ei tehta.

Üks võimalik seletus on see, et partokraatia on oma olemuslikus tsentraliseerimise soovis jõudnud faasi, kus salatsemine tundub olevat normiks muutumas.  Iga debatilaadnegi asi tundub niiditõmbajatele tarbetu ja segadustkülvava tegurina.  Kuid ehk pole asjad Eesti Vabariigis veel siiski sealmaal ja süüd vaikimise asjus peab otsima mehhaanikast.  Kulissidetagused ähvardused võiksid kõlada niisugusel moel, et kui teie ei anna meie inimesele nii ja niipalju hääli, siis meie omakorda rikume relvarahu komisjonide esimeeste ja ase-esimeeste keerulises gambiidis.  Veelgi hullem, teie inimesed võivad jääda ilma oma olulistest sissetulekutest riigiettevõtete nõukogudes, mistõttu partei peab kandma ka kaotusi nn tubastel töödel olevate broilernõunike rivides.  Poliitilisel Richteri skaalal tekkiks ligi kuuepalline värin, mida otsapidi on tunda ka suuremates ja väiksemates omavalitsustes ning munitsipaalhaiglate poliitilises juhtimises.  Halvemal juhul võib järeltõukeid tunda olla isegi koolidirektorite sundparteistamise mail ja nõnda edasi.  Muidugi peab siinkohal ceterum censeo korras meenutama, et Riigikogu liikmed tegelikult ei tohiks üldse mujal töötada, sealhulgas riigiettevõtete nõukogudes.  Aga praktikas on parteidel lihtsam selle tõe ees lihtsalt silmad sulgeda.

Neil kaalukatel põhjustel ilmselt midagi intrigeerivat eelolevatel valimistel ei juhtugi.  Millest on kahju.  Sest tegelikult oleks poliitikast huvitatuil ikkagi põnev kuulda, milliseid hinnanguid annavad meie valitud esindajad kasvõi Juhatuse senisele tööle. Kas eelmise aasta lõpupoole kerkinud teema kuluhüvitistest ja palkadest oli Juhatuse poolt tervikuna ja iga inimese poolt eraldi hästi käsitletud? Kas deklaratsioonid stiilis „meie oleme 24x7x365″ olid parlamentaarset demokraatiat edendavad või pigem diskrediteerivad? Miks Juhatus lasi tekkida populistlikul ringmängul „Me lähme hüvitist lõikama, kes tahab rohkem võtta”, mida võimaldas selleteemalise seaduseelnõu menetlemine, selmet kuluhüvitiste reguleerimisel kasutada Juhatuse enda otsustamisõigust?

Ahjaa, viimane on muidugi piiratud konsensuse nõudega. Kuid valija võiks ju ikkagi teada, kelle tõttu konsensust ei sündinud: kas esimese või teise ase-esimehe ja tema erakonna pärast. Ning millised olid argumendid kärpealgatuse, mille Ene Ergma esitas, vastu.  Aeg oleks siiski avaliku poliitikateo juurde pöörduda, sest igatmasti salakokkulepped viivad pikas perspektiivis  ikkagi sohu.

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, R-Liit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. 

Viimane tilk minu karikasse langes, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. 

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. 

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi … Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.