Tag Archives: USA president

USA presidendivalimiste poliit-tehnoloogilised tagamaad

Muidugi on USA valimised maailma jaoks üliolulised. Mitte, et sumbuursed sisevõitlused Kremlis või Hiina komparteis poleks olulised, kuid USA valimisprotsess on avalik ja vastab demokraatia reeglitele. Faktiks jääb, et USA on demokraatliku maailma juhtriik. Meeldigu see või mitte.

Sedapuhku oli võimalus, et tulevad veidi teistsugused valimised. Sest kahe suure partei kandidaadid olid sedavõrd head ning kerkisid isiksustena kõrgemale igapäevasest parteilisest mudamaadlusest. Esindasid justkui midagi enamat kui parteide doktriine ja aegunud ideoloogiaid. Ning dramaatilisust lisas ka vanusevahe, sest konservatiivsus ehk eelistabki elutarkust ning liberaalsus (mis ameerika mõistes ju tegelikult sotsiaaldemokraatia, et mitte öelda sotsialism) võiks eelistada nooruslikku kõhklematust kaelamurdvate otsuste tegemisel.

Nagu poliit-tehnoloogid hästi teavad, võidab see, kes suudab hoida oma traditsioonilisi valijaid aktiivsena (ideoloogia) ning innustada tsentris olevaid inimesi enda poole kalduma (isiksuse omadused ja poliitika). Poliit-tehnoloogid teavad ka, et tihti on tarvis minna sisulistelt asjadelt näiliste juurde, rünnata vastast täiesti alatult ning tekitada hirmu vähemharitud valijates. Nii on John McCain pidanud tegema avaldusi, mis tema muidu arukate ja tsentristlike vaadete ja poliitilise biograafiaga sugugi ühte ei lange. Ikka selleks, et usufundamentalistlikel positsioonidel olevad ideoloogilised valijad aktiivsed oleksid.  Samal ajal on Obama pidanud pool suud kinni hoidma oma fundamentalistide soovide edendamisel.  Nii on Iraagi sõja kohese lõpetamise loosungist saanud sõja lõpetamine mõistliku aja jooksul; ning mitte silpigi homoabielude riikliku tunnustamise suunas.  Bush juuniori valitsusaja lõppemine nii katastroofilise heakskiiduprotsendiga kui vaid kolmadik toetust annab demokraatidele eelise.  Nende ideoloogiat pole vaja galvaniseerida, soov vabariiklastest vabaneda liidab neid niigi.  Obama on seda ja viimase aja finantssegadusi väga ilusti enda huvides kasutada osanud. Samas võib väita, et McCain kannatab üsna teenimatult majanduspoliitika eest, mida tema ühe vähese vabariiklasest poliitikuna pole heaks kiitnud ega toetanud.

McCaini otsus asepresidendi asjus oli kindlasti poliit-tehnoloogiline.  See aitas tal viimaks saada võrdseks demokraatidega partei traditsioonilise baasi aktiveerimise asjus.  Korraks kerkis isegi lootus, et on võimalik üle tõmmata traditsioonilisi liberaale, kes oleksid valmis naiskandidaati mehele eelistama.  Paraku see vist nii ei lähe, sest kiusatus olla liberaalne mustanahalist toetades on suurem kui naist toetades.  Mida tegelikult kinnitas ju ka demokraatliku partei eelvalimine.  Hillary kaotas osalt selle tõttu, et kuulus väljakujunenud poliitilise eliidi hulka (millest Obama end oskuslikult erinevana esitles), kuid ehk siiski mitte ainult.  Lääne- ja Idarannikul valge mehe süükoormaga maadlevad liberaalid nägid suuremat patulunastust tumedama nahavärvi toetamises kui skandinaaviale iseloomulikus „eelista naist”  poliitikas.  Lisaks veel poliit-tehnoloogiline arvestus, et Clintoni vastu läheks vabariiklased silmad kinni ühtseina, nagu demokraadid Bushi vastu.  Omapärane passaazh ilmneb aga üha enam asjaolus, et Sarah Palin on küll naine, kuid mitte just maailma nutikaim naine.  Mida rohkem ta räägib, seda selgemaks see väide saab.  Ameerika on selles mõttes aus riik – kui keegi on rumal, siis sellele ka vastavalt reageeritakse, sõltumata soost, rassist ja religioonist.  Tõsi, enne valimisi ei saa me täpselt ütelda, kui paljud valijad peavad oluliseks poliitikaid ja tarkust ning kui paljud ikkagi religiooni, pimedat usku ja sekundaarseid asjaolusid.  Viimaste hulka kuuluvad kahtlemata kommentaarid stiilis „Obama hall ülikond sobis majanduskriisi kommenteerimiseks paremini kui McCaini sinine sviiter” või „Mis õigusega Palin silma pilgutab publikule – see pole soliidne”

Niisiis – kas USA valib isikute, ideoloogiate või poliitika probleemide paremate lahenduste vahel? Kindlasti on kõik kolm omal kohal, kuid nende kokteiliks segunemine 4. novembril annab meile tulemuse.  Ja karta võib, et kõige vähem on neid valijaid, kes teevad oma otsustuse näiteks riigikaitse, tervishoiu ja kasvõi majanduspoliitika lahenduste põhjal.  Neid lahendusi, mis paratamatult teledebatis loosungiteks taanduvad, tahaks järelejäänud päevade jooksul analüüsida ja otsustada.  Niisugused mõtted olid mul 10 minutit enne debatti Nashville`is…,

…Debatt oligi stiilne ja viisakalt asju käsitlev.  Kuid ikkagi mitte sihitud haritud valijagrupile.  Miks muidu jäid väitlejad vähekonkreetseks ning rõhutasid kordamööda oma n.ö. lugu.  McCain kordas, et tal on plaan Ameerika elu paremaks muutmiseks ning Obama seda, et tema kehastab ameerika unelmat ja tahab, et see jõuaks võimalikult paljudeni.  Mitte just liiga detailsed käsitlused.  Et peamise valijabaasi ärritamisega mitte riskida…

Ning ehkki ma tegelikult tean, et kuitahes intelligentsed debatid ja katsed valijaid poliitiliste lahenduste poolt või vastu hääletama panna, ei tööta tegelikult.  Sest isegi ameerika valijad lähtuvad meelsamini irratsionaalsetest veendumustest või omakasust ühe või teise asja suhtes.  Ning kui midagi väga drastilist ei juhtu, valivad nad Barack Obama presidendiks.  Mis võib olla ühele hea, teisele halb.  Kuid on kindlasti demokraatia väljenduseks.  Mis sellest, et tänane demokraatia on palju vähem sisuline kui näiteks Ateena vabariigis.  Ikkagi on ta parem süsteem kui Venemaal, Venezuelas ja „Võidu väljakul” praktiseeritav.

Seotud postitused

"I believe", mitte "Scientific evidence…"?

Indrek Tarand arutleb teadlaste vabaduse üle tänapäeva Eestis oma arvamust avaldada, ning leiab, et Eestis, kus horoskoopide ennustustel ja sotsiaalteadlaste arvamustel on olulisem roll kui tõsiteaduslikel järeldustel, asendub elanike teadmine üha rohkem uskumisega.

Tärganud vaidlusel teaduse valikulisest kasutamisest ja teadlaste usaldusväärsusest (Eiki Berg, Jaak Aaviksoo) on head potentsiaali kasvada Eesti asja ka tegelikult edendavaks protsessiks. Sest ehkki minu meelest teaduse ja selle õpetamise tase pole Eestis laiduväärne, on justnimelt sotsiaalteaduse maine ühiskonna silmis hetkel negatiivne. Kui meenutada hiljutisi presidendi kärajaid Pärnus, siis alustasid paljud sotsiaalteadlased oma ettekandeid viidetega iseenda marginaalsusele, põlatusele ja tõrjutusele.

Ometigi on juba Auguste Comte`i teaduste gradatsioonis (matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsiaalteadused) meie poolt põlu alla seatud uurimisvaldkond kõige tähtsamaks tõstetud. Tõsi küll, Comte kirjutab, et paraku pole just sotsioloogia veel positiivse teaduse tasemele tõusnud, mistõttu sotsioloogiat sellisena alles tuleb luua. Kuid need mõtted pandi kirja 180 aastat tagasi – aega arenguks on ikka olnud. Isegi kui arvame nõukogude okupatsiooniaastad sotsiaalteaduste seisukohast täiesti nulliks, (mis mõneski mõttes oleks ülekohtune), jääb Eesti sotsiaalteaduste puhul nukker küsimus: milles on asi?

Eiki Bergi artikkel lõppeb nukker-iroonilise tõdemusega, et IRL küll võitleb teadusele tehtavate kulutuste suurendamise eest riigieelarves, kuid ilmselt vaid seetõttu, et „valitsusele vajalikke” teadmisi osta.

Sotsiaalteaduste hulka kuuluvad Tartu Ülikooli mõistes ajakirjandus ja kommunikatsioon, politoloogia, psühholoogia, avalik haldus ning käitumis- ja terviseteadus, traditsioonilist sotsioloogiat uuritakse ja õpetatakse vastavat nime kandvas instituudis (lühend. SOSS). TÜ kodulehel leiduvad ka kõik selle instituudi teadurid ja töötajad, kellest mitte ükski ei ole allakirjutanud kevadisele sotsiaalteadlaste appikarjele pronkssõduri asjus. Kuid just see dokument on ilmselgelt võimaldanud teadlaste arvamust poliitikas segi ajada teadlaste teadustöö tulemustega ning omakorda teinud murelikuks Eiki Bergi. Et valitsuse poliitikaga mittesobivaid seisukohti on justkui ebateaduslike argumentidega naeruvääristada püütud. Vabameelsed vaated lihtsalt ei sobivat meie ühiskonda.

Mäletan, et nõukogude ajal püüdsin naljaga pooleks oma toonaste õppejõududega ajaloo olemuse üle vaielda, püstitades teesi, et ajalugu pole teadus, vaid lihtsalt üks ilukirjanduse vorm, millel oma žanrireeglid nagu näiteks sonetilgi. Need olid huvitavad väitlused, milles mina küll peale ei jäänud, aga jõuti ühisele arusaamale, et ajaloo kui teaduse mainet määrivad ülimal määral need, kes tões ja vaimus ja teaduse lippu kandes üritavad tõestada, et näiteks Vabadussõda pole iialgi toimunud. Peeti ju kõigest kodusõda kodanluse ja töörahva vahel. Sihuke oli nõukogude võimu tellimus, nukuvalitsusele sobimatud vabameelsed vaated ei leidnud avaldamistki. Nii et Eiki Bergi kurtmist tuleks vaadelda ka ajateljel ja märgata, et võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga elavad tänased vabameelsed siiski n.ö. või sees.

Kas eelmises näites toodud sobivate „teadustulemuste” ostmine toimub tõepoolest ka Eesti Vabariigis? Mulle teadaolevalt mitte. Ma pole kuulnud, et Vabariigi Valitsus oleks tellinud kelleltki etteantud järeldustega teadustöö sõjamehe samba teisaldamise kasulikkusest. Jääb mulje, et sotsiaalteadlaste tosin justnimelt selles ongi valitsust süüdistabki. Teisisõnu – oleksite te meile raha maksnud, oleksime võinud välja tulla ka järeldustega, et nimetatud toiming soodustab integratsiooni, tagab stabiilsuse pealinnas ja Eestis tervikuna? Justnimelt säherdune alatoon ja mäng poliitiliste tõekspidamiste teadustulemuste pähe esitamisega on kujundanud käesoleva kurva olukorra. Tsiteerides Aaviksood: „Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on.Ja tsiteerides mälu järgi akadeemik Peeter Tulvistet hiljutises raadioesinemises: „Vasakpoolse intelligentsi rolli 1940. aastal teame me hästi, poleks mõtet sama viga korrata”

Maailmas pole vist valitsust, mis kaljukindlalt raiuks, et ta ei kasuta poliitiliste otsustuste tegemisel teaduse andmeid. Võimalik, et budistlik Nepaal on erandiks. Euroopas aga on otsused alatasa põhjendatud ühe või teise fundamentaaluuringu tulemustega. Avaliku arvamuse küsitluste metoodika on teaduslikult tõestatud. Sellise valimi küsitletute põhjal saab tuletada vettpidavaid järeldusi. Samas viivad vähemalt Eestis neid küsitlusi läbi mitte sõltumatud teadusasutused, vaid erafirmad, kelle puhul tuleb lisaks teaduseetikale ehk mängu ka kasumimarginaal. Ütlen ehk, sest kindlat teadmist mul selle kohta pole. Kuid kui rahva enamik arvab teise küsitluse kohaselt, et sotsioloogilised uuringud ei peegelda tegelikkust, siis vähemasti valitsustel on tarvis arvesse võtta sedagi arvamust.

Viimase sõna tahaksingi õhku rippuma visata. Sest üha enam elame arvamuste ja uskumuste maailmas, milles teadusel, vähemalt positivistlikus tõlgenduses, õiget kohta justkui polekski. Isegi USA president armastab oma seisukohti põhjendada fraasiga „I believe...” (ma usun – toim.), mitte argumendiga „Scientific evidence…” (teaduslikud tõendid – toim.) Mis siis rääkida Eestist, kus horoskoopide ennustustel ja sotsiaalteadlaste arvamustel on kaugelt olulisem roll hoiakute kujunemisel kui tõsiteaduslikel teadmistel. Äkki ongi elu nii keeruliseks läinud, et enamik ei suuda sellega enam kaasas käia? Eesti elanike motoks on saamas Sokratesele omistatav fraas pealkirjast: tean, et ma midagi ei tea! Kuid mitte Sokratese võtmes, mis kannustaks küsimuste kaudu tõese teadmiseni jõudmist, vaid hoopis pessimistlikus konstanteeringus, et kuna ma niikuinii midagi ei taipa, siis kas poleks lihtsam teadmised uskumisega asendada. Ususõjad juba justkui käivad…Äkki on ka teaduse ajastu asendumas miski teistsuguse maailmaga?

Seotud postitused