Tag Archives: Tunne Kelam

Äpardus europarlamendis ehk resolutsiooni nurisünd

Eesti meremeeste (hüütud ka “laevakaitsjad”) kinnipidamine 2013. aasta oktoobrist on piinlik ja kurb näide sellest, kui abitu on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika ja selle välisteenistus.  Mis sest, et just konsulaarvaldkonna ressursside koondamist peeti EEAS-i loomisel üheks kergeminisaavutatavaks eesmärgiks. Loomulikult ei ole võimalik lausuda, et Urmas Paeti juhatatud Eesti välisministeerium oleks kuidagiviisi edukam olnud, aga meie oleme siiski tilluke riik…

Tänaseks on Urmas Paet kõhkluste tagajärjel Euroopa Parlamendi liige ning tema aktiivsust teatud küsimustega tegelemisel saan ma ainult tunnustada. Kahjuks Euroopa Parlamendis pole aktivistiks olemine edu garantii, tarvis on ka professionaalsust. Ja seda just protseduuri osas, muidu “delivery” jääb ära. Pressiteadete kirjutamise ja levitamise oskust ei peeta Brüsselis kuigi oluliseks oskuseks…

Üldiselt on Eesti MEPid nii selles kui eelmises koosseisus ilmutanud üksmeelt eesti kodanike vaieldamatute huvide esindamisel. Oli nõnda Liibanoni pantvangikriisi ajal ja oli otsekohe ka India Tamil Nadu probleemi tekkimise järel. Esimene kiri EL Välispoliitika Kõrgele Esindajale lähetati 14 jaanuaril 2014. Ashtoni vastus tuli juba 23. jaanuaril ning andis teada, et Eesti välisminister on probleemi esitanud ka välisasjade nõukogus ning EL esindusele Delhis on antud korraldus asjaga tegeleda. Ei mäleta, kas Kelam tegi meie pöördumisest ka pressiteate, aga mäletan selgelt, et algatajaks oli tookord Siiri Oviir ning kõik teised (Kelam, Tarand, Ojuland, Savisaar-Toomast ja Padar) andsid allkirjad.

13.11.2014 tegid juba 8. parlamendikoosseisu MEPid Eestist kirjaliku küsimuse asepresident Mogherinile paludes teda kaasa aidata kodanike vabastamisele ning paludes kirjeldada ka Euroopa Välisteenistuse võimalusi selleks. Vastust tänase päeva seisuga veel pole, ehkki mustandit ma juba olen silmanud.

Küll aga on lähetatud kiri (ja see oli kindlalt Tunne Kelami algatus) ka ÜRO Inimõiguste Ülemkomissarile, millele samuti tõrkumata kirjutasid alla kõik Eesti saadikud.

Selle kirja kontekstis tekkis Urmas Paetil mõte algatada ka nn erakorraline resolutsioon (neid võetakse vastavalt kodukorrale igal plenaaristungil vastu 3 tükki, mitte rohkem) ning ta palus selleks teiste saadikute toetust (e-mailiga). Kui Kelam EPP-s, Lauristin SDE-s ning algataja Paet pluss veel 2 eesti liberaali (ALDE grupp) oleksid resolutsiooniprojekti taga, oleksid hääled koos ka Presidentide Konverentsil. Kui üks suurtest millegipärast ei toetaks, oleks abi Roheliste fraktsioonist. Selle teadmisega hakkasin asju ajama.  Muide, see ei ole üksnes meilisaatmine fraktsioonikaaslastele. See on kohtumised sekretariaadi esindajatega, grupi poliitikanõunikega, tähtsamate rahvusdelegatsiooni juhtidega ning loomulikult büroo liikmetega. Ükspäinis väikeses fraktsioonis võtab see kõik kokku päris palju aega…

Otsustaval koosolekul fraktsioonis käis mul põhiline vaidlus nendega, kes pidasid kõige akuutsemaks inimõigusprobleemiks hoopis kindral el-Sisi tegevust Egiptuse opositsiooniga. Ukrainateemalise resolutsiooni osas olid kõik grupid põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga kuna kardeti, et päevakorda võiks tulla ka relva-abi andmise probleem, siis turvalisuse huvides taandas EPP selle hoopis lendur Savchenko vabastamise küsimuseks. Paljudele gruppidele tegi muret ka Hong Kongi sündmustik ning Saudi Araabia kodaniku Raif Badawi kohtlemine võimude poolt. Niisiis, päris järsk mäkketõus, kuid mitte võimatu. Lõpuks otsustaski Roheliste grupp, et kui “Indrekul on vaja, siis võtame seekord tema punkti”. Eriti arvestades, et ma olin lausunud, et teised eestlased tagavad oma gruppide toetuse ka.

Teatasin kohe ka Urmas Paedale, et minu poolt on asi korras ja ehk tal oleks anda ka juba ALDE grupi mustand.  Mustand saabuski peagi. Mida aga ei saabunud oli teave ALDE grupi otsusest… Järgmisel päeval oli Roheliste koordinaator hommikust peale mures, et lubatud toetust teistelt gruppidelt pole. Pidin päevakava segi paiskama ja alustama uurimistööd.  Selgus, et Paet ise oli juba teisipäeva õhtul Tallinnasse valimiskampaaniat tegema sõitnud. Selgus ka, et tema fraktsioonikaaslased Eestist ei olnud eriti kursis, et sihuke algatus Liberaalide grupis läbi kukkus, mis näitab ka fraktsioonisisest koordineerimatust. Aga miks algataja sellest tagasilöögist ülejäänud kolleege ei teavita???  Marju Lauristini käest sain selguse, kuidas sotsiaaldemokraatide juures asi kulges.  Kuna tegemist on tavalise „urgency“ valulävist madalama kaasusega (peab olema ikkagi hukkunuid või vangistet Nobeli rahupreemia kandidaat, jne), siis ei hakanud Tunne Kelam oma grupis asja edasi sedapuhku ajamagi. Mis äraseletatult tähendab, et Eestisse projitseeritud lause “Ainult suures parteis saab üks õige eestlane asju suunata ja ajada” ei kehti, vähemalt mitte igas olukorras. Kuid õigluse huvides tuleb tunnustada nii Lauristini kui Kelamit, kes eelmisel plenaaril Itaalia meremeeste resolutsiooni arutelul sõna võtsid ning eestlaste kaasuse Mogherini teadvusse viisid. Mis omakorda oli just paras doos, sest parandusettepaneku tegemisega oleksime üledoseerinud ja nõnda India võimude jaoks kergemalt lahendatava eesti kaasuse itaalia raskemaltlahendatavaga sidunud…

Suure kiiruga hakkasin läbi rääkima ECR grupiga, keda polnud Urmas Paet taibanud algatusest informeeridagi (kuigi ta ju hästi teab, et ka briti kodanikud on selles vangistuses) ning õnnestus paari juhtiva liikme ja peasekretäriga kokkuleppele saada, et nemad on nõus esitama vaid kaks ettepanekut ja kolmandana toetama meid…

Protseduurist veelkord: Iga fraktsioon saab Presidentide Konverentsile esitada  ettepanekuid, aga soliidne on mitte rohkem kui 3 neid korraga teha. Ehk maksimaalselt seega kokku 21 eelnõu. Kui on kattuvaid, on kokku leppida muidugi lihtsam, aga lõpuks valitakse välja ainult 3, mis plenaarile saadetakse. Niisiis oleks meil olnud suurepärane võimalus asi päevakorda tuua… Teisalt aga, kogenud diplomaat ja parlamendipoliitik peab kaaluma ka muid asjaolusid. Näiteks:

Oli juba teada, et jaanuaris vastuvõetud resolutsioon Itaalia samalaadse, (kuid siiski väga erineva) juhtumi kohta äratas Indias laialdast meediakajastust ning negatiivseid tundeid Euroopa Liidu suhtes, mõjudes kaasuse lahendamisele mitte kõige positiivsemalt. Positiivsust nautisid Itaalia saadikud, kes resolutsiooni algatasid,  oma kodupressis :) Kas Eesti välisministeeriumi genereeritud hea tahe Delhis kannataks kui europarlament kriitilise resolutsiooni vastu võtaks? Või oleks just vastupidi – resolutsioon looks India valitsusele kauaoodatud surve mõne toreda zhesti tegemiseks enne EL-India aprillikuusse kavandet tippkohtumist?  Advantforti probleeme olen ma terve aasta jagu India saadikuga Euroopa Liidu juures (T.E. Majeev Singh Puri) arutanud ning kohtusin lõppeval nädalal tema asetäitjaga (auväärne Renu Sharma). Taaskord edastati üks kiri kuskile subkontinendi ametivõimudele… NB! Ma ei teinud ühestki neist kohtumistest pressiteadet, küll aga olen asjadest informeerinud Eesti välisministeeriumi asjaomaseid aukandjaid.

Kas resolutsioonil oleks olnud positiivne või negatiivne mõju?

Tänase seisuga ei saa me seda kunagi teada. Kindlad võime olla vaid selles, et parteipoliitilistel kaalutlustel soleerimine ja rapsimine ei anna Euroopa Parlamendis miskeid tulemusi.  Ning ilmselt ei anna ka valimistel Eestis liiga palju punkte.

Ning viimaks ja mitte vähem: kui varem oli India saadik ja saatkonnatöötajad minu pöördumisi alati pareerinud kurikuulsa lausega, mille valitsuse pressikonverentsil lasi lendu Andrus Ansip  Sealjuures suure rõhuga sõnadel „Eesti peaminister on ju ka ütelnud, et India kohtusüsteem on õigusriigile omaselt sõltumatu“, siis viimatisel kohtumisel Brüsselis tundus õhkkond tõepoolest veidi muutunud olema. Hirmsasti tahaks, et mehed enne Jaanipäeva kodus oleksid…

Why Independent?

There were two main challenges in the context of the European Parliament elections in Estonia in 2009. One of them was the election system, that did not give people the possibility to decide who to vote for (so-called “closed lists”) – the parties’ leaders comfortably deciding themselves. Furthermore, this is related to an even larger – and still existing – problem.

People in Estonia are too often forced into party membership. They are left with no other choice when they wish to do business in certain areas, build a house, expand their company’s market share, have job at a ministry, etc. I decided I want to contribute to finding a solution, instead of whining about the situation. Moreover, I thought my contribution would make a rather good one, as there is currently only 1 politician from Estonia who happens to have more experience in foreign affairs matters than my 17 years and that is my colleague in the EP, Mr Tunne Kelam. As an independent candidate, I offered the people a little diversity in this context during the last elections and it seemed to resonate with quite a few people.

I have been interested in politics ever since I was little, but I haven’t joined any party. Being in the party during the Soviet occupation was out of the question for understandable reasons. After Estonia had restored its independence, I thought it would be more suitable for a free country to have an apolitical civil service. Even later, when I was the advisor to the Prime Minister and chancellor of the Ministry of Foreign Affairs, it was unthinkable that the civil service could belong to a party. I still believe that top officials without party membership are much better than bureaucrats with a party membership.

I acknowledge different ways of thinking, hobbies etc, because they enrich society on the whole. However I cannot say that I could belong to any of the two parties in Estonia that call themselves liberal on a European level because in my opinion they are not. In some things I am rather conservative, maybe even a bit nostalgic. This would however relate only to the Republic of Estonia before World War II. But unlike our conservatives, I am able to interact with the Russians – I can present my thought to them in an understandable way and sometimes even earn their respect. I don’t worship money, though it’s natural that it motivates people rather often. Should I have more money left over, I would prefer it to be given for those in need. Therefore I may say that I also have a social-democratic part in me.