Tag Archives: tööhõive

Toompeal, puudega inimeste piketil, 17.06.2014

Tere ja kiitus kõigile kohaletulnutele! Ma tean, et see polnud lihtne, ma tean, et see nõudis pingutust. Ja pingutust mitte ainult puudest tingitult. Vaid ennekõike vaimset pingutust, et saada jagu iseendast ja sinu ümber ringlevast vastukampaaniast, et „parem ära mine“, pingutust trotsida ähvardusi ja nn. soovitusi „ära mine, muidu jääme veel projektirahast ilma…“ Sestap veelkord kiitus kõikidele, kes erinevatel põhjustel ei kuule, ei näe või ei saa liikuda, kes mõistavad maailma omal kombel ja ka muidugi neile, kes kõikidele eelnimetatutele oma abikätt eales ei keela… Aitäh tulemast!

Tänasel päeval tekitab meis tuska ja pahameelt seadus, mille menetlusse esiteks ei ole meie ühingute ja liitude liikmeid piisavalt kaasatud, kuid mis sellest hoolimata asetab meie inimesed, hinnanguliselt 10% Eesti elanikkonnast, silmitsi tulevikuga, mis vaatamata mesistele lubadustele ei tõota head. Ja ma selgitan miks:

Eesti Vabariigi valitsus lähtub oma tegevuses ilmselt eeldusest, et puudega inimeste valdav enamus on samad tüübid, keda kirjeldab Howard Pyle oma kuulsas raamatus Robin Hoodist. Lubage tsiteerida klassikut:

„Kerjuseriideis Robin Hood sattus nelja lustliku selli peale. Need olid neli rõõmsat kerjust ja igaühel rippus rinnal väike tahvlike. Ühel oli tahvli peale kirjutatud „Ma olen pime“, teisele „Ma olen kurt“, kolmandale „Ma olen tumm“ ja neljandale „Halastage jalutule!“ Ja ehkki kõik tahvlitele kirjutatud hädad tundusid nii rängad olevat, istusid nood neli vahvat selli rõõmsalt ringis einet võttes, nagu poleks Kaini naine eales avanudki seda pudelit, kus sellesinatse maailma õnnetused varjul olid, ega lasknudki neid sealt nagu kärbseparve meile kallale.

Kurt oli esimene, kes kuulis Robini lähenemist, sest ta ütles „Kuulge vennad, keegi tuleb.“ Ja pime oli esimene, kes teda silmas, sest ta ütles „Ta on aus mees, vennad ta on üks meie seast“. Siis hõikas tumm teda suure häälega ja ütles „Tere tulemast, vennas. Tule ja istu meie seltsi kuni siin on veel midagi söögipoolist ja pudelis natuke veini.“ Seepeale tegi jalutu, kes oli oma puujala alt ära võtnud ja õige jala lahti sidunud ning murule välja sirutanud, et sellele puhkust anda, Robinile enda kõrval ruumi. „Meil on rõõm sind näha vend!“

Lähtenurk, et enamik puudega inimesi on petised, kes maksumaksja raha eest kirjeldet moel prassivad, on sügavalt ekslik, ehkki nagu keskaegsel Inglismaal, on sotsiaalsete olude sunnil ja tööturu armetu olukorra pärast ilmselt ka tänapäeval niisugustele indiviididele halastusmeelega arstide poolt osalist töövõimetust välja kirjutatud. Aga nagu kõrgeaulised riigikogu ja valitsuse liikmed täna oma silmaga veenduda võivad (võiksid, kui nad vaid kohal oleksid), siis asjad on teisiti. Meie inimesed ei teeskle puuet ega ammugi ei soovi olla kerjused. Ja selles osas tahame me olla senisest palju enam täismahus ühiskonna liikmed ning teha tööd sellesama ühiskonna hüvanguks ja teenida endale ka elatusvahendeid. Selles osas me ei ole vastu aktiivsusele tööturul, vastupidi! Ainult et enne kohustuste panemist (ja antud seaduseprojekt paneb kohustusi, loomata eeldusi nende täitmise võimaldamiseks), peab valitsus ja riigikogu mõtlema kolm korda ja sügavalt sisse hingama:

Need kolm küsimust on:
Miks mitte alustada tööandjatega programmi, mille tulemusel viimastel tekiks motivatsioon ja huvi puudega inimeste palkamiseks?
Miks mitte uurida ja välja arvutada kui palju rehabilitatsiooniteenust läheb puudega inimesele, et ta tõepoolest jaksaks täisvõimelistega tööturul konkureerida. Ning kes ja kuidas seda korraldab ning mismoodi käib tasumine teenuse eest.
Miks mitte enne kohustuste ja aktiivsusnõuete esitamist puudega inimestele, hinnata kui palju ja mis hinnaga suudaksime pakkuda isikliku abistaja teenust, et puudega inimese pereliikmetele natukenegi puhkust ja teistsugust keskkonda võimaldada?

Ma tean, et vastuseks on klišee – meil ei ole raha! Aga ma eeldan parlamendiliikmetelt pisut rohkemat kui rahandusministri klišeede kordamist. Ma eeldan mõtlemisvõimet, empaatiat ja otsustusvõimet! Ja rahapuuduse argumendi kohta oleks õiglane märkida sedagi, et praegu on meile lähema kuue aasta jooksul lubatud lausa 50 miljoni Euroopa Liidu euro eest puudega inimestele suunatud teenuseid, kuid samas oleme viimase 9 aasta jooksul kulutanud täpselt sama suure summa Eesti riigi maksumaksjate raha – umbes 54 miljonit eurot – erakondade rahastamiseks, et partei liikmete tööhõivet hoida. Kusjuures parteilasi on Eestis umbes 5% elanikkonnast! Hea tahtmise ja riigimeheliku suhtumise juures oleks kõik see raha võinud minna sinna, kus teda tegelikult vaja on, aga ei läinud! Ja kas parteilastele on kehtestatud atesteerimine, aktiivsusnõuded ja täienduskoolituse kohustus? Ei ole. Viga on meis, meie endi suhtumises, meie endi mõtlemises, mitte Euroopa Liidus.

Järelikult, enne kui see seadus vastu võtta, tahaks näha teiste asjakohaste seaduste muudatusi, et kogu puudega inimeste maailm varjust välja tuua. Argumenti, et kehvakest seadust on tarvis, sest siis saame Euroopast raha, me ei osta. Kuni kogu suhtumine on Euroopa raha saamisele orienteeritud, mitte ei lähtu inimestest, inimestest kel on ühel või teisel põhjusel raskem elu kui teistsugusel inimesel, siis pole ei sihukesele poliitikale ega selle läbiviijatele mitte miskit õigustust. Ning pangem tähele, vaid mõned nädalad ametis olnud sotsiaalministrid (Kruuse ja Kütt) ei saa olla peasüüdlased, vaid kõigest kaassüüdlased. Peasüüdlane on endine sotsiaalminister, kes euroopa kullasära läiget nähes, käis lauale läbimõtlemata algatuse, kuid ei suuda tänaseni näha oma kergemeelsuse häirivat mõju, … jajah – täna on temast loterii korras saanud peaminister. Aga selle ametiga kaasneb määratu vastutus. Ja see sõltub Riigikogus ning tema enda valitsuses tehtavatest otsustest, kas peaminister Rõival õnnestub vastutust kanda või murdub ta selle koorma all… 


Me ootame, aga meie kaua ei oota. Kannatus võib katkeda!

Tänane pikett võib olla viimane omasugune. Juhul kui meid kuulda võetakse. Aga ta võib olla esimene tormipääsuke, mis annab märku tulevatest tuultest ning viimased võivad mitte ainult kaardimajakesi minema puhuda, vaid põhjustada palju suuremaid sotsiaalseid vapustusi. Valik on teie, lugupeetavad parlamendiliikmed!

Ahjaa, valitsus ei ole Robin Hood, kes teatavasti omal kombel õiglust ja korda luua suutis. Pigem on tänane valitsus kirjeldatav Nottinghami šerifi ja Herefordi piiskopina, kes teadupärast ainult iseenda kasu silmas pidasid ning kogukonda halvasti kohtlesid. Mis neist sai, on ka raamatus kirjas.

Seotud postitused