Tag Archives: Terrorism

Inimõigustest ja Sotši taliolümpiamängudest

30. septembril külastas Euroopa Parlamenti Rahvusvahelise Tsirkasside* Kogu esindus. Külastati erinevaid inimõiguste ja välispoliitikaga tegelevaid isikuid ja võeti osa Inimõiguste komisjoni (DROI) kohtumisest. Külalisi tervitas komisjoni esinaine, Soome roheliste saadik Heidi Hautala.

Neljaliikmelisse delegatsiooni kuulusid Hr Iyad Youghar, Prl Tamara Barsik, Prl Seteney Gurcesme  ja Hr Aliy Berzegov. Külastuse eesmärk oli tutvustada rahvusvahelisele kogukonnale tsirkasside olukorda nende kodumaal. Kõik need tublid inimesed elavad peamiselt Ameerikas, sest Venemaa Föderatsiooni kontrolli all olevale kodumaale neid enam tagasi ei lubata. Nii jagavad nad oma saatust ligi 6 miljoni tsirkassiga üle terve maailma. Täna elab Tsirkassias kuni 1 miljon tsirkessi. See arv väheneb aga järjepidevalt ja mitte ainult loomuliku iibe tulemusel.

Iyad Youghar, delegatsiooni juht, on New Jerseys elav tsirkasside õiguste ja ajaloo tutvustamisega tegutsev aktivist ning on kirjutanud mitmeid artikleid Kaukaasia inimõiguste olukorrast.  Nad käivad aastas vähemalt 1 korra mööda ilma, et tutvustada oma rahva saatust. Tegemist on küll vana, aga sellegipoolest aina päevakorralisema teemaga. Teadupärast korraldatakse 2014.a taliolümpiamängud Sotšis, kohas, kus 19.sajandil pandi Venemaa poolt toime jõhker ja laiaulatuslik tapatöö, mida kõik tsirkassid – välismaal, kodumaal elavad, vähem ja rohkem lojaalsemad Venemaa võimule – soovivad genotsiidiks tunnistada. Nimelt saadeti 90% tsirkasse maalt välja peale 1864.a lõppenud Kaukaasia sõda, järelejäänud hukati. See pandi toime seal, kus Putin soovib nüüd, u 150 aastast hiljem oma üleolekut sümboolselt ja rahvusvaheliselt kinnitada.

Kuid genotsiidi tunnistamine on kõigest üks, olgugi, et oluline tahk kogu asja juures. Tänane olukord pole täna sugugi kiita: ei austata inimõigusi, emakeelset haridust praktiliselt enam pole, korruptsioon ja vaesus lokkavad, toimuvad pommiplahvatused. Tsirkassi rahva erakorraline kongress otsustas esitada selle aasta varasuvel Venemaa Riigiduumale palve moodustada tsirkasside rahvuslik autonoomia, nagu see oli aastatel 1926-1957. Kõigi eelduste kohaselt ei saa midagi sellist lähiaastatel me veel näha.

Täna jätkub Loode-Kaukaasias ajakirjanike mõrvamine, sõnavabaduse piiramine ja inimõiguste rikkumine. Ometi teeb Venemaa samal ajal kõik, et taliolümpiamängud õnnestuksid ning piirkonda suunatakse tohutuid investeeringuid. Vladimir Putini juhitud valitsuse tegevuses võib neis aspektides näha šovinismi, paranoiat, aga ka vastuolulisena näivat soovi piirkonda arendada: “terroristide” piirkonda investeeritakse, aga samas rõhutakse… Olümpiamängud peaksid praeguste plaanide aset leidma järgi kohas, mis on UNESCO maailmapärandisse kantud. Seninähtu põhjal võib eeldada, et ehitamisel minnakse sellest tõigast mööda, kuna ca 600 taimeliiki arvatakse olevat hävimisohus.

Rahvusvahelise Tsirkasside Kogu esindajatel oli võimalus anda ka üks pikem intervjuu:

* ”Kuna “Tšerkessia” on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis “tsirkasside” ja “Tsirkassia” kasutuselevõttu.” A. Herkel

Lisainfot:

Andres Herkel “Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia” Diplomaatias

ERR uudised: “Tšerkessid pürgivad tagasi Euroopa kaardile”

EPL: “Tšerkessid esitasid Moskva jaoks ohtlikuvõitu nõudmisi”

Esindamata Rahvaste Organisatsioon (UNPO) tsirkesside genotsiidist

Russian Newsweek: “ПЛЕМЕНА И НРАВЫ”

The Economist: “Who remembers the Circassians?”

The Economist: “With new technology and new concerns, émigrés reinvent themselves”

Foreign Affairs: “Prisoners of the Caucasus” (very short blurb about Circassian Nationalism)

The New York Times: “Genocide and the 2014 Olympics”

The Bergan Record: “North Jersey Circassians ‘in exile’ launch Olympic protest”

Reuters: “Russian Olympics clouded by 19th century deaths”

ISN: “Circassians’ Anger at Sochi Games”

Canadian News Mag, Rabble: “Will Vancouver and Whistler bail out 2014 Sochi Olympics?”

The Christian Science Monitor: “Let Our Fame Be Great”

Seotud postitused

Keskkonnalane julgeolekuoht

Kliimamuutus on reaalselt aset leidev nähtus ja meie kõigi elu mõjutav protsess. Mille üle võib täna ehk veel vaielda, on selle mõju ulatus ja tagajärjed: kui palju temperatuur tõusta võib, mis kaasneb mereveetaseme tõusuga ja mida toovad kaasa magevee varude ja muude maavarade vähenemine.

Neid muutusi tuleb õigel ajal ennetama hakata. Euroopa julgeolekustrateegias märgiti juba 2003.a ära, et kiimamuutus mõjutab meie julgeolekut. Euroopa Komisjoni 2008.a aruande kohaselt on üleilmne soojenemine juba “ohu mitmekordistaja”.  Aruande kohaselt võib globaalne kliimamuutus mõjutada rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut, eriti Aasias ja Aafrikas. Sestap on sellele tõsist tähelepanu vaja pöörata uues NATO strateegilises kontseptsioonis.

Siinkohal peavad EL ja NATO tegema omavahel tihedat koostööd, nii arengukavade ja strateegiate kujundamisel kui ka reaalses elus ühiste operatsioonide ja projektide läbi viimisel. See on vajalik kaitsmaks NATOt ja ELi, aga ka globaalse stabiilsuse huve: loodusõnnetused, maavarade vähenemine, üldine keskkonna halvenemine, põud, üleujutused, näljahädad ja massiline põgenike tulv – või rahvaste ränne – need kujutavad tõsiseid julgeolekualaseid väljakutseid meile kõigile.

Milliseid vahendeid saaks kasutada nii looduskatastroofide kui ka sõjaliste kriiside ennetamisel ja nendele reageerimisel? Mis ulatuses me järgmise 10 aasta jooksul antud probleemistikuga üldse tegeleme? Kui vaadata Madeleine Albrighti juhitud ekspertide kogu raportit, mis NATO strateegilise kontseptsiooniga tegeleb, on keskkonnaalast julgeolekuohtu mainitud seal suhteliselt vähe. Kui 1990ndatel rääkis kliimamuutusest vähemus, siis 2000ndatel kõneles sellest vaat et enamus. Loodetavasti ei kulu veel üht kümnendit, et tegude vajalikkusest rääkida ja alles siis tegudele asuda.

Lisainfo:

·         Euroopa Liidu Nõukogu – Euroopa julgeolekustrateegia
http://www.consilium.europa.eu/showPage.aspx?id=266&lang=et

Seotud postitused

Terrorismist, territoriaalsest terviklikkusest ja tervest mõtlemisest

Columbia eriüksused tungisid USA ja Inglismaa luureinfole tuginedes operatsiooni käigus üle naaberiik Ecuadori piiri ning purustasid seal FARC nime kandva guerilla-armee ühe tugibaasi. Surma sai ka üks kolmest tegelikust liidrist, härra Reyes (tegelikult Edgar Devia) ning mis kõige olulisem – tervena õnnestus kätte saada hulk arvuteid, mille abil veelgi enam loodetakse koguda andmeid sellest organisatsioonist. Mis on kantud maailma terroriorganisatsioonide nimekirja ja mis oma tegevust peamiselt finantseerib coca nimelisest taimest saadavast tulust.

Otsekohe ärritus hoopis teise naaberriigi president Hugo Chavez ja käskis otse tele-eetrist kaitseministril väed lahingvalmiduses Columbia piiridele viia. Tasapisi sai ta protesteerima ka tegelikult territooriumi puutumatuse rikkumist kannatanud Ecuadori. Siiski, usutavasti annab kurikuulus Ladina temperament järele ja midagi tõsist ega ka tragikoomilist ei juhtu.

Türgi viis esialgsete teadete kohaselt kuni 16 kilomeetri sügavuseni Iraagi territooriumile koguni 10 tuhat meest. Ülesandeks purustada kurdi organisatsiooni PPK regioonis paiknev laager Zap, logistilised ühendused ning kätte saada juhid. Liigaasta andis neile võimaluse tegutseda päevake kauem, kuid 29 veebruaril lahkuti piiri taha. Tulemuseks oli väidetavalt 40 kurdi võitleja surmamine lahingtegevuses ja laagri ning ühendusteede purustamine. Pole sealkandis ise käinud ja ei oska arvata, kas mägedes 40 mehe kättesaamine 10 tuhande poolt on edu või ebaedu.

Küll aga võib arvata, et neljakümne liidripositsioonil oleva inimese tapmine võib väiksemas kogukonnas põhjustada külaltki suurt segadust. Muide, hiljem hakkas Türgi väitma, et operatsioonis osales tegelikult ainult 3000 meest. Ka see operatsioon oli kavandatud USA satelliitluure andmeid kasutades ja need andmed on tänapäeval küllaltki usaldusväärsed. Samas oli USA väidetavalt pannud türklastele tingimuse – olge kiired: tehke oma töö ära ja kähku koju!

Pakistani mereväe ülem admiral Afzal Tahir ütles päev pärast India teadet edukast Sagarika nimelise raketi katsetusest allveelaeval, et nüüd pole midagi teha, ka Pakistan peab looma enda jaoks nn teise laine tuumalöögi võimaluse. Küllap ehk loobki lähiaegadel. Selles katsetuses ega reaktsioonis ei tuginetud USA ega Briti luureandmetele, kõik oli avalik ja selge. Mis aga pole selge, on USA positsioon. Kui Türgi on liitlane NATO-s ja Columbiaga seob USA-d erileping FARC`i vastu võitlemisel, siis subkontinendil on toimumas mingi muutus.

Traditsiooniliselt blokiväline India, kelle pearivaaliks, et mitte öelda surmavaenlaseks, on nende enda islamiusku rahvuskaaslased Pakistanis, on vaikselt kuid kindlalt omandamas palju olulisemat rolli USA silmis kui varem. Varem oli Pakistani roll olla nõukogudesõbraliku India suhtes ameerika tugipunkt. Veelgi tugevnes see roll NSVL-i Afganistani invasiooni ajal ning ajatollade riigipöörde järel Iraanis. Seda rolli pole tänini päriselt minetatud, aga tingimusteta toetusest on asi väga kaugel. USA on võtnud ametlikku retoorikasse nõuded demokraatia reeglite järgimisest ja muu säärase. India puhul aga pigistatakse silm kinni asjaolu ees, et kavandatav tuumakoostöö oludes, kus India on deklareerinud, et ei kavatse Tuumarelvade Leviku Tõkestamise Lepinguga ühineda, on vaieldamatult rahvusvahelise lepingu rikkumine. Kuid on Realpolitik. Mis omakorda ei pruugi olla selle tegijaile kahjulik. Vähemalt lühiajaliselt.

Millised järeldused Eesti võiks neist veebruarisündmustest teha? Peale selle, et need on kauged asjad ja meid ei huvita ja kui huvitaksidki, siis meil pole inimesi ja ressursse.

Esiteks peaksime meie püstitama omaenda lähimate liitlaste ees küsimuse: mis on plaan Kurdistani jaoks? Kasvõi Põhja Iraagis, mitte muudes riikides. Ja kui plaani pole, siis tuleks meil endil see välja pakkuda. Olen siinsamas väljaandes sellest varem kirjutanud, kordama ei hakka.

Teiseks, kas ka Venezuela suhtes kehtib meil Realpolitik, mis õpetab kasutama juhust vaikimiseks, nagu Jaques Chiraq selle nii tabavalt ja meie jaoks oi-kui nähvavalt formuleeris? Või katsume rääkida näiteks tšehhidega, kes järjekindlalt ning idealistlikult hoiavad Euroopa Liidu arutlusteemade hulgas Kuuba olukorda? Vaatamata hispaanlaste soovitustele vakka olla ja rakendada pigem totalitaarrezhiimiga sõbralikku läbikäimist. Sest see andvat parema tulemuse.

Võimalik, et annabki. Eks meenu ju Kekkose aegne ja järgne Soome, mis ideoloogiat vältides ja rezhiimi suhtes etteheiteid tegemata, soodustas igati suhtlemist Eesti NSVga ja ilmselgelt hoidis seeläbi üleval mitte ainult teadmist meil toimuvast vaid tsipake ehk ka meie eneste elujõudu. Boikott pole paljudel juhtumitel edukas lahendus. Chavezi puhul oleks ehk lihtsam, isegi Hispaania ei pahandaks. Eks käskinud ju kuningas ise mõni kuu tagasi Chavezil vait olla Ning Venezuela on üks väheseid riike, mille kohta oleks võtta ka ekspertiisi nii Harri Männili kui Vaino Väljase käest…Ning äkki oleks meil Lõuna ameerikas Uribe isikus sõber võita võimalik?

Aga kolmandaks? Meil on väidetavalt Indias diplomaat, vaat et loome saatkonna! Kas see tähendab, et meil on infot Pakistani hülgamisest USA poolt? Sest Islamabadis pole vist kedagi. Ja äkki on ette näha mingit tillukest operatsiooni Helmandi provintsist veidi eemal, Pakistani territooriumil paiknevate Talibani laagrite vastu?

Kui nii, siis milline oleks meie reaktsioon kui mingil imelikul hetkel reaalpoliitika lained ja igasugune kiretu „torude” kokkulugemine viib USA poliitikategijad järeldusele, et Baltikum pole kaitstav? Ja olukord korruptsioonivabadusega pole ehk väga kiita…? Sest India ja Venemaaga koos on Hiinaga mugavam kõneleda? Ja lühiajaliselt naaberriigi territooriumil oma sõjaväega opereerimine on küllaltki OK, kui ikka aetakse kedagi taga.

Ärgem edasi mõelgem, eks…

Seotud postitused