Tag Archives: Suurbritannia

Kiri FIFAle

Kirjutasime FIFA president Gianni Infantinole kirja, tehes ettepaneku viia jalgpalli MM turniir Venemaalt Suurbritanniasse. Kirjutasime parimate europarlamendi žanrinõuete kohaselt. Ta lasi oma alluval vastata, mis on kena. Kahjuks vastus vaatab meelega mööda asja sisust. Vaatame, mis saama hakkab.

Seotud postitused

Inimene hammustas eelarvet! Lisatud galerii! :)

Novembrikuu viimasel päeval hääletatakse Euroopa Parlamendi nn mini-plenaaril ka EL tulevase aasta eelarveprojekti üle, mis ülemöödunud reede varahommikustel tundidel Justus Lipsuse nimelises bürokraatiakantsis kolme osapoole (Parlament, Nõukogu, Komisjon) heakskiidu sai.

Esmakordselt roteeruvat presidentuuri lootsinud Eesti Vabariigile oli see kindlasti tubli saavutus, mis töökusega kätte võideldi. Vaata ka vastavat kajastust eestikeelses meedias, sest eales varem ei ole see sündmus meil uudiskünnist ületanud, (Postimees).

Minul, kui EP eelmise eelarveraporti kaasraportööril ja selleaastaste eelarvete variraportööril, oli vaid hea meel, et oma tagasihoidlike nõuannetega suutsin Eesti ametnikele tarvidusel abiks olla. Eelarveprotsessidel on kalduvus kurnavalt tihti takerduda mõne väikse detaili või rahasumma taha, sageli tuleb ette mõne liikmesriigi jonnivat suhtumist ning ega parlamendifraktsioonide üksmeelgi pole midagi kivisse raiutut. Kuid raportööride Siegfried MURESANi (Rumeenia, EPP), Richard ASHWORTHi (Suurbritannia, ECR) ja tehniliselt ka lisaeelarve nr 6 raportöör Jens GEIERi (Saksamaa, S&D)  panus oli nii muljetavaldav, et mina kavatsen nende tulemust hääletusel toetada, mitte järgides ilmselt Roheliste fraktsiooni kahtlevat hoiakut, mis võib päädida grupi jäämisega erapooletuks.

Euroopa Liidu tegevustel silma peal hoidev ajakirjandus on samuti oma panuse andnud ning huviline võib seda näiteks alljärgnevalt viidalt lugeda (Politico).

Kriitilisemaid seisukohti kokkuleppe suhtes saab aga lugeda siit (Euractiv).

Pange ka tähele, et kuigi 2018. aasta on viimane eelarve, milles Britannia lööb kaasa maksva liikmena (edaspidi maksab ta ilmselt ikka, ehkki enam koosolekusaalides osaleda ei saa, sest pole liikmesriik), otsustasid britid oma valitsuse isikus mitte hääletada juba sellel aastal. Kas see on kaalutletud käik, et testida allesjääva 27 vahelist ühtsust või erimeelsust või lihtsalt juhtus nii, sest viimast just oleme harjunud lahkumisläbirääkimiste ja briti sisepoliitika heitlikkuse kontekstides nägema? Olen ka varem neist protsessidest kirjutanud, kel huvi mälu värskendada, saab seda teha siit (Postimees)..

Erilistele eelarvegurmaanidele lisan väikese ülevaatliku tabeli (vt. allpool), mis näitab Euroopa Parlamendi  arusaamu, missuguses alajaotuses ja millistel kuluridadel lisasumma või kärpekääri rakendamine parlamendi delegatsioonile meelepärane oli.

Lõpetuseks märgin, et nädal enne hääletust lepiti kokku kolme raportööri poolne ettepanek tulevase eelarve koostamiseks. Eelmiste aastate eelarve kaasraportöörid Gerard DEPREZ (Belgia, ALDE), Richard ASHWORTH (Suurbritannia, ECR) ja Indrek TARAND (Eesti, Rohelised) lubasid jagada oma kogemusi nn transfeeride ehk eelarvemuudatuste asjus praeguse raportööriga, et viimane saaks juba eos hakata euroasutuste endi eelarveid maksimaalselt kärpima ja ekstravagantsetele kulutustele lõppu tegema. See ei olnud suurtele parteidele meelepärane ettepanek, ent takistada nad sellist mitteametlikku ja supra-protseduurilist lähenemist ka ei saa. Nii et ehk õnnestub lõpuks ka kasvavale ostu- ja kulutusrallile siiski mingil moel päitsed pähe saada.

Facts on the outcome of the Budget 2018 Final Conciliation:

The agreement, to be confirmed by the Council and Parliament, sets the budget at EUR 160 113,5 million in commitments and EUR 144 681 million. The outcome is of -2, 5 billion in Commitments and   -2 billion in Payments.

In overall the budget did not change much – remained again in the levels of 1,02% of GNI.

Heading Heading Title  Final CA Final PA  Difference from EP Position CA Difference from EP position PA
1 Smart and inclusive growth 77.533,698 66.624,486 -1.484,756 -1.169,955
2 Sustainable growth: natural resources 59.285,323 56.083,794 -361,930 -351,315
3 Security and citizenship 9.568,842 8.906,075 -101,290 -65,203
4 Global Europe 9.665,514 9.666,319 -256,058 -194,203
5 Administration 7.579,921 7.580,726 -50,348 -50,348
Appropriations for headings 159.546,618 144.261,381 -2.254,382 -1.831,024
Total appropriations 160.113,520 144.680,981 -2.484,411 -2.031,024
Appropriations as % of GNI 1,02% 0,92% In Million EUR

Top Achievements of the EP: 

Heading 1a: 

On top of reversing the EUR 750 million cut from the Council, the agreement included 104,1 million to cover additional reinforcements proposed by the Parliament  on Horizon 2020 (+110 million), Erasmus (+24 million), COSME (+15 million) and PP-PAs (+51,6 million) mostly based on fresh appropriations.

Heading 1b:

The allocation for the Youth Employment Initiative (YEI) is increased from EUR 233,3 million to EUR 350 million thanks to a further mobilisation of the Global Margin for Commitments.

The commission issued a unilateral statement on a future increase if seen necessary during the year through an Amending Budget.

Heading 2:

The Amending Letter is agreed, with additional adjustments due to higher assigned revenue. It allows covering updated needs consistent with EP amendments on young farmers (+34 million), climate (+95 million) and milk storage (+2 million). PP-PAs (15,6 million) are also agreed.

Heading 3:

Three agencies are reinforced:

Europol (+3, 7 million and +10 posts),
EASO (+5 million)
European GNSS Agency (EUR 345 000, +5 posts)
Eurojust (+1, 8 million and +5 posts)
Creative Europe (+3,5 million)

Heading 4: Pre-accession funds for Turkey are cut by 105 EUR million and partly put in reserve (70 million) pending improvements in the fields of rule of law, democracy, human rights and press freedom.

Reinforcements are agreed for

ENI-South (+34 million), DCI (+20, including +7,5 million as part of the CBSD deal),
ENI-East (+10 million),
IPA-Balkans (+10 million),
Palestine/UNRWA (+6 million),
Strategic Communication (+3 million) and
Turkish-Cypriot community (+2 million)

Heading 5: 

The DB is restored for all institutions.

A new line is created under the EEAS budget on “Strategic Communication Capacity”. 

Buildings cuts (- 5 million)

in EUR
Council -378 623
Commission (including pensions) – 3 637 499
Court of Justice -270 611
Court of Auditors -96 409
European Economic & Social Committee -89 461
Committee of the Regions -63 393
Ombudsman -7 016
European Data Protection Supervisor -9 526
European External Action Service -447 462
Total -5 000 000

Seotud postitused

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Seotud postitused

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”

Seotud postitused

Brexitit mõtestades

Indrek Tarand “Indrek Tarand Brexitist ja Cameronist: suitsiid ei tulnud välja” Delfi 23.06.2016

Kuku Raadio “Välimääraja”:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

.

Brexiti järgsetest meeleoludest Euroopa Parlamendis ja hetkeseisust Euroopa Liidus üldse kõneleb Välismäärajas Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand. Saatejuht on Erkki Bahovski.

Kuku Raadio Vox Populi eri 2016-07-01

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

.

“7 Uudised: Indrek Tarand andis “Suvistele seitsmelistele” avameelse intervjuu”

Seotud postitused

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Seotud postitused