Tag Archives: Strasbourg

Mõni asi tuleb vahel hästi välja

Kuigi igatmasti tänu- ja kiituskirjade saamine ja saatmine käib lakkamatult, siis nende sekka eksib vahel ka mõni, mis pole pelk protokollaarne viisakus, vaid südamest südamesse. Ning just need viimased annavad elule väärtuse!

Merci de la part de “vos enfants” !

Cher député,

Nous vous remercions de votre talent, de votre gentillesse et du temps que vous avez pris pour nous ! Nous avons réussi à tenir 15 minutes dans les couloirs sans vous… Quel exploit !

Vive l’Europe et vive Strasbourg et surtout vive les personnes comme vous qui êtes encore capable de voir l’Homme avant tout.
Nous vous souhaitons un bon mandat en espérant vous entendre intervenir pour La défense de la famille 🙂 !

Un souvenir de nos enfants …

Armelle et Aude

La girafe et l´hippo-potame

Said kord kokku Kaelkirjak ja Jõehobu. „Ma armastan Modigliani`t“, lausus Kaelkirjak. Jõehobu aga vastas: “Moi, j´aime Botero!“

Just niisuguse jutukesega juhatas giid sisse grupi euroopa roheliste parlamendiliikmeid, kes olid tulnud Würthi muuseumisse Ersteinis (Rheini Prantsuspoolsel kaldal) piidlema Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero näitust. MEPid jaotati kahte gruppi, mina läksin saksakeelsesse. Esimest korda elus tundus mulle (küllap petlikult), et sain kõneldavast saksa keelest aru.

Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.
Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.

Pean siinkohal tunnistama, et Botero kunstnikuna oli minu jaoks täielik tundmatus, kuigi ehk Tiina Meeri Tallinna XXI keskkoolis ja hiljem Mart Kalm ning Harry Liivrand (kamraadlikult) ning dotsent Mart Eller (curriculumi alusel) olid sellegi nime minu teadmiste hulka surumist üritanud. Piinlik! Kuid better late than never!

Medellini linna teatakse siiski ju vaid narkokartelli tõttu, seal sündinud kunstnikke tuntakse väljaspool kunstiringkondi vähem. Ei teagi, kuidas kohalikud elanikud oma identiteeti nn Welcome to Columbia märgiks vormivad. Küllap on neilgi seal oma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tehtud, kustkaudu mistahes pööraseid rahaeraldusi teha. Fernando Botero pildid mõjusid positiivselt – kui säält on sihukese haardega kunstnik, siis ei saa ka ümbritsevad inimesed halvad olla ju.
Näituse kohta võib huviline vaadata siit.

WÜRTH firmanimena on teada igale K-Rauta ja Espaki kundele, kuid vaevalt enamus kundedest tunneb Würthide loodud kunstimuusumite ketti. Neid aga on Euroopas 13: Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Austrias, Shveitsis ja mõistagi mitu tükki Saksamaal.
Künzelsaus, Saksamaal 1945. aastal Adolf Fürthi poolt asutatud firma hakkas kõigepealt tegema kruvisid. Ilmselt seetõttu, et Adolf Würth jagas ära, et purukspommitet maal võib kruvisid vaja minna nii ehituses kui ka laiemalt, et ka peades logisenud kruvid uutega asendada ja suhtumisi muuta.

Kuid kaunis punkt lõppevale europarlamendi aastale oli see kultuuriretk kindlasti. Siinkohal kummardan Michèle Rivasi ees, kes võttis vaevaks niisuguse Strassburgi lähedase väljasõidu korraldada. Muideks, osalusmaks oli 75 eurot ja igaüks tasus ise, mitte ei taotletud põhjatutesse parlamendi rahakottidesse jäävatest summadest katet nn. parteilise tegevuse alt. Aus värk, oleks Eestiski rohkem säärast!

Nüüd aga paar lauset, boterolikult rammusat ja samas hetketi ka modiglianolikult pikakaelalist, kogu sellest 2015. aastast.
Europarlament marineeris ennast omas mahlas, kuigi südikamalt kui varem. Paistab, et paljudele liikmetele valmistab see vaikelu „mitteparlamendis“ siiski muret ja soovitakse ka midagi teha ja muuta. Enamus liblikalende jääb seal siiski lühikeseks, paremal juhul põrgatakse vastu petrooleumilampi ja põletatakse enda tiivad. Tegelikult oli Junckeri juhatet ja Timmermansi kureerit Euroopa Komisjon muidugi märgatavalt aktiivsem ning tublim kui Barroso-aegne stagnantide punt, milles tooni andsid endiste Ida-Euroopa kompartei juhtliikmete nomenklatuursed ponnistused. Mõni ime siis, et Euroopa kriiside vastu polnu häiresignaalidest hoolimata mitte midagi ette võtta. Nomenklatuuri-meestega juba tuld ei kustuta, eriti oludes, kus enamus neist ei oska tuld näha ega tundagi, sest marksistlik õpetus (nende keeles täna “liberalism”) ei võimalda midagi märgata.
Oleks naeruväärt kui hakkaksin kallil Jõulu-Ajal siin ärplema oma tööpanuse kvantitatiivsete näitajatega. Igaüks võib www.votewatch.eu lehelt ise vaadata, kui huvi on. Samuti ei hakka ma alla joonima iseenda osa eesti kodanikuühiskonna arendamisel, igaüks võib otsingumootori abil leida neid näpu- ja jalajälgi, mis minust sel aastal vabakonna maastikule jäid.

22. detsembril olime kogu perega Jaani kirikus Tallinnas, kus peeti Vanalinna Hariduskolleegiumi jõulukontsert-jumalateenistus. Reformeeritud kirikus kasutati katoliiklikku liturgiat ja mingit ususõda ei puhkenudki. Vaat kuidas pooltuhat tülijärgset aastat võib haavu parandada ja inimesi mõistlikkusele sundida. Laste näitemäng ja muusikaesitused läksid miskipärast sel aastal kuidagi lapselikul kombel hinge. Eriti katkend Händeli oratooriumist “Judas Maccabaeus”. Muidugi ei ole minust kanget uskujat Jumalasse ega ammugi inimeste leiutatud organisatsiooni nimega kirik, kuid vaadates sellele pühendunud inimeste kannatlikku toimetamist endale kehtestatud reeglistikus, ei salga teatud aukartuse teket nende vastu. Kindlasti on see väärtuslik vähemus meie ühiskonnas ja kaitskem ka neid. Arvan, et nad vajavad kaitset, vaatamata sellele, et neile näib piisavat jumala kaitsest.

Parlamendi hooaeg lõppes selleks korraks ja uued poliitlahingud, -löömingud ja kaklusekesed algavad pärast Kolmekuningapäeva taas. Lõpetuse aga tegi ilusaks sekretariaadi juhataja proua Francesca Ratti meisterlik päevakorra-kujundus, mille kohaselt saime viimase hääletuse täielikus südamerahus ja ilma poliitiliste vastuoludeta läbi viia. Võtsime vastu resolutsiooni Virunga Rahvuspargi kaitseks!

Raudteepakett

Eestist pärit transpordivolinik Siim Kallas põhjendas oma puudumist Eesti Vabariigi 96. aastapäevalt sellega, et “Strassburgis on arutlusel Raudteepakett ning lisaks veel volinike kolleegiumi koosolek”. Igati õiged põhjendused, kuigi samasugust piinlikku hoolivust tahaks tema töössesuhtumises näha ka pärast 4. märtsi, mil Andrus Ansip on lubanud esitada tagasiastumise avalduse ning Kallas justkui hakkaks kokku panema oma valitsusprogrammi ja uut valitsust. Kuid võta näpust, seda meie ei näe – transpordikomissar on lubanud preili Hinrikuse suu läbi hoopiski palgata puhkust võtta:) No ma ei tea – palgata vabapäevi võtab mees kui ta tahab lastega suusapuhkust veeta, aga mitte siis kui ta hakkab liikmesriigi valitsust kokku monteerima. Viimane tegevus on pealegi veel vastuolus EL aluslepingu artikliga 245! Kuid sellest hiljem – vaatleme põgusalt, kuidas kulges Kallase ametnike poolt kauatehtud ja kaunikese, nn. 4. Raudteepaketi menetlemine Euroopa Parlamendi plenaaril.

Pakett koosnes kahest poolest, nn. tehniline ja nn. poliitiline pool. Tehnilises osas esitleti Bilbao (ALDE, Hispaania), Crameri (Rohelised, Saksamaa) ja Zile (ECR, Läti) raporteid, poliitilist osa kandsid El Khadraoui (S&D, Belgia), Grosch (ALDE, Belgia) ja Kohlicek (GUE, Tšehhi). Vastavate raportite lugemiseks kasutage palun alljärgnevaid hüperlinke:

Kohlicek on Tshehhi kommunist, kes nõudles eelkõige senikehtivatest suuremaidki õigusi töövõtjatele ja nende ametiühingutele. Tuleb märkida, et mõneski riigis on streigiõigus nii avar, et ametiühingute kihihuvi pääseb pea alati domineerima ning sestap õrnad katsed Komisjoni poolt seda veidikenegi reguleerida miinimumteenuse tagamise suunas kriitilistes infraettevõtetes, pole laiduväärt. Ka EP enamus kaldus neid toetama, sestap võttis pahane raportöör oma nime vastuvõetut tekstilt tagasi. A propos, Strassburgi olid oma esindajad saatnud ka ametiühingud, kes ca 2000 pealise demonstratsiooni parlamendi ees korraldasid ning mille kohta lokaalne ajaleht kirjutas, et Strassburgi vastased argumendid tuginevad täiesti valedele arvudele ning seega pelgalt õhule…

Groschi raporti tuum seisnes reisijateveo turu avamises konkurentsile, kuid et Komisjon soovis ainuotsustuse õigust liikmesriikide arvelt, siis sündis komplitseeritud kompromiss ning kogu lootus pannakse edasisele triloogile… Samuti oli ka selles raportis ettepanek piirata streigiõigust, mis ent ei leidnud parlamendienamuse toetust.

Kõige pikem ja keerulisem oli El Khadraoui raport, mis vastustas Komisjoni soovi infrastruktuuri ja operaatorite rollid ja omandid selgelt lahku viia. Selle idee kaitseks proovis volinik Kallas ka oma lõppsõnas veel mõju avaldada, ent tulutult. Kallase kõnet saab vaadata siit. Minule kui Kallase poliitilise tegevuse kauaagsele nautijale meeldis eriti dramaatiline küsimus “aga kuhu kaob raha?”:)

Tehniliste raportite puhul ilmnes üllatuslikult selle parlamendikoosseisu kohta ebatavaline nähtus – oldi rohkem kui seni vastu kompetentsi koondamisele Brüsseli ametkonna kätte ning eelistati liikmesriikide õigusi autonoomselt toimida. Kas see tuleneb eelseisvate valimiste kontekstist või on see hinnang Siim Kallase ebarahuldavale volinikutööle, vaat seda peab edaspidi uurima.

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport

Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited:

Environmental security

At their Summit in Strasbourg / Kehl on 3 and 4 April 2009, NATO’s Heads of State and Government tasked the Secretary General to develop a new NATO Strategic Concept. This exercise should be completed by the time of NATO’s next Summit, which is expected to take place towards the end of 2010.

NATO’s new strategic concept: link

The report can be found directly on the following link.

As the European Security Strategy recognises that predicted global climate change will have increasing impact on stability and security in many regions around the world and more particularly in Asia and Africa, and in the context of the forthcoming new NATO strategic concept, the set up of an environmental security strategy is more than needed.

It is important to analyse commonality of assessment between the EU and NATO of predicted global climate change as a factor of instability and insecurity in the most vulnerable places in the world, especially in terms of climate change as a driver of current or future conflicts. Climate change consequences like resource depletion, drought and floods, famine and mass migration, might have a direct impact on EU and NATO security interests.

The adequacy of existing NATO and EU capacities to respond to climate change driven catastrophes and the extent to which existing civilian, policing and military capabilities and assets could be deployed or adapted to meet these future challenges should be assessed.

It would be necessary to recommend measures and modifications to training – through NATO’s ACT described above – and to procurement policies, necessary to improve the EU and NATO’s ability to respond to such crisis.

Existing command and control structures and policies in the context of their applicability to the long-term nature of likely climate-driven crisis and conflicts should be reviewed.

The potential for burden-sharing and specialisation between the EU Member States and NATO allies to optimize resource allocation, civilian, policing and military assets which are required for crisis response and conflicts, whether climate driven or not should be explored.

At present, the climate change issue is only mentioned in the new report presented by the group of experts, chaired by Madeleine Albright.
Taking into account environmental security related to it in the new strategic concept would be a breakthrough.