Tag Archives: soviet occupation

Enn Sarv “Mäletamise kohustus”

Austatud raamatusõbrad, kes me oleme täna kogunenud Okupatsioonide Muuseumisse!

Minu büroo juhataja Epp Eglajs, sündinud Sarv, palus mul mõne minuti jooksul tutvustada oma vanaisa Enn Sarve täna ilmuvat raamatut. Ta ütles, et tehku ma seda 3-5 minutiga.

Tavaliselt ma täidan kõik Epu käsud, sest need on sedavõrd läbimõeldud ja täpsed, et pole mõtet vaieldagi. Ainult väga olulistes asjades ma Epu korraldusi revideerin ja täna on just selle kaliibriga asi.  Sest Epp oma tagasihoidlikkuses jätab kõneaja-arvestuses tähelepanuta, et tema vanaisa, Enn Sarv polnud mitte lihtsalt üks mees, vaid kahtlemata Eesti XX sajandi üks suurmehi. Millist asjaolu meil kõikidel on kohustus mäletada.  Nii et ärge pange pahaks ega võtke vihaks, aga ma räägin veidike üle kolme minuti.

Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, EV Riigivapi ja Valgetähe II klassi aumärkide kavaler, Stutthofi koonduslaagri ning GULAGI Vorkuta osakonna veteran, oli läbi nõukogude okupatsiooni ja taastatud iseseisvuse ajal kindlameelseks tõsiasjade päevavalgele toojaks ning õigusliku järjepidevuse teoreetikuks, millest johtuvalt loomulikult ka poliitvangide ja teistel viisidel represseeritute õiguste kindel kaitsja.  Käesolevasse raamatusse „Mäletamise kohustus” ongi tema enda valikul koondatud olulisimad kõned, artiklid ja publitsistika, mis neil teemadel kõneldud ja kirjutatud ning millest olulisimad on arendatud täiemahulisteks teemakäsitlusteks juba ilmunud raamatutes, näiteks „Õiguse vastu ei saa ükski” ja „Tõotan ustavaks jääda: EV valitsus 1940-92”.

Meist paljud on omal ajal neid kõnesid oma kõrvaga kuulnud ja artikleid oma silmaga näinud. Seda parem, et nüüd – tänu EÜS-i kirjastusele ja toimetaja Toomas Hiio ning keeletoimetaja Anne Velliste tööle on nemad kõik ühest kohast kätte saadavad.

Kui Eesti ajaloo selgrooks XX sajandil oli omariikluse loomine ja selle kindlustamine võiduga Vabadussõjas ning seejärel nendesamade saavutuste kaotamine Molotov Ribbentropi pakti tagajärjel alanud okupatsioonidele, siis Enn Sarve, nagu paljude teiste tema põlvkonna eestlaste osaks jäi neis ajaloo mustades tormides kannatamine ja tormide välja kannatamine. Ning et natuke õnne pidi selles ka olema – tema õnn seisnes ehk selles, et ta nägi ära kuidas tõde tõusis ja vale vajuma hakkas… Ning mõistes oma õnneseeneks olemist ja selle tähtsust pühenduski ta oma pika elu lõpuaastail tõsiselt mäletamise kui kohustuse realiseerimisele. Mitte ainult kirjutades, vaid ka elavalt meeldejäävate ettekannete ja vestluste kujul Eesti Üliõpilaste Seltsis ja mujal…

Kui lubate, teen siinkohal ühe kõrvalepõike ja tsiteerin kirjandusklassikat, üks teine inimene, samuti nende keeruliste aegade tunnistaja, samuti ajendet mäletamise kohustusest, kirjutab nii:

Peaaegu neli nädalat pole ma neid märkmeid edasi kirjutanud, olin esiteks hingeliselt kuidagi kurnatud pärast eespool toodud mälestusi, ühtlasi takistasid mind aga ka üksteist lausa tagaajavad, oma loogilises järgnevuses etteaimatavad, teataval määral igatsetud ja ometi uskumatut õudu tekitavad päevasündmused, mida me õnnetu rahvas, viletsusest ja hirmust pea kaotanud, võimetu mõistma, nüris fanatismis kannatlikult talub, ning mille võimusesse minugi kunagisest leinast, kunagisest kohutavast hirmust väsinud meel nüüd abitult üksi on jäetud.

Juba märtsi lõpust alates- praegu on meil selle saatusliku 1945 aasta 25. aprill – paistab meie vastupanu maa lääneosas täielikult soikuvat.  Pooleldi köidikuist vabastatud ajalehed registreerivad tõde, vaenlase raadioteadetest ja põgenike jutustustest toituvad kuulujutud ei tunne enam mingit tsensuuri ning kannavad kiiresti leviva katastroofi üksikasju mööda riigi veel allakugistamata, veel vabastamata piirkondi laiali, kuni minu erakutoani välja.  Enam pole pidamist, kõik annavad end vangi ja jooksevad laiali.  Meie purustatud ja rusudes linnad langevad nagu küpsed ploomid.  Darmstadt, Würzburg, Frankfurt on läinud, Mannheim ja Kassel, koguni Münster ja Leipzig kuulavad juba võõraste sõna.  Ühel heal päeval olid inglased Bremenis, ameeriklased Ülem-Frankimaal. Nürnberg, see mõistmatuid südameid ülendavate riigipidude linn, alistus.  Rezhiimi vägevate hulgas, kes võimu, rikkuse ja ülekohtu sees on püherdanud, möllab kohut mõistes enesetapp.

Vene väed, Königsbergi ja Viini okupeerimisega Oderi forsseerimiseks vabanenud, alustasid miljonilise armeega pealetungi rusudes lamavale riigipealinnale, kust kõik ametiasutused juba ammu on evakueeritud, viisid oma raskesuurtükiväega lõpule õhust sooritatud hävitustöö ja lähenevad praegu kesklinnale….

Need sõnad pärinevad Serenus Zeitblom`ilt, Thomas Manni raamatu „Doktor Faustus” tegelaselt. Thomas Mannile ei saa pahaks panna, et tema alter ego Zeitblom ei teadnud, et vene raskesuurtükiväe arjergardina liikus Berliini poole ka „vabatahtlikult marssal Rokossovski Punaarmee ratsaväega” liitunud Enn Sarv.  Mees, kes vaevu-vaevu oli kosunud Stutthofist saadud tüüfuse tüsistustest.  Mees, kes veel vaid aastapäevad varem oli saatnud salakullerite abiga Eestist Rootsi olukorrakirjeldusi ja infot, võiks isegi ütelda luureinformatsiooni.  Eesmärgiks luua mingisugunegi võimalus demokraatliku omariikluse taastamiseks Atlandi Harta aluspõhimõtteile ja EV Rahvuskomitee demokraatlikule legitiimsusele tuginedes. 

Tegelikult ongi need Rootsi arhiivis säilinud ülevaated raamatu vaat et kõige põnevam osa. Sest vaid 22 aastasena sai Enn Sarv võimaluse olla küllaltki lähedasel orbiidil keskusele, mis vaatamata meeletutele ajaloo vastutuultele ikkagi üritas.  Üritas just antitotalitarismi ja demokraatia alusel midagi, mis sai tõeks alles 50 aastat hiljem.  Kuid mille tõeks saamise seemned olid külvatud ikkagi just Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse poolt, mis idanesid kaua eestlaste vaikiva vastupanu  mullas.  Mullas, mis pealt paistis kidur ja vaene, kuid mille sisu oli rikkalik. Mullas, mis pealiskaudsel vaatlemisel kasvatas vaid kollaborante ja kommuniste, kuid mille tekstuuris ootasid oma aega hoopis vägevamad võrsed.  Ma ei saa salata, et Enn Sarve selged seisukohad nii esimese, teise kui ka kolmanda generatsiooni kommunistide kohta on olnud minule väga olulised iseenda tõekspidamiste kujundamisel. Selles hirmsas küsimuses, et olla või mitte olla.  Küsimuses, mida iga okupatsiooni all elav kodanik peab vähemalt ühel korral oma elu jooksul lahendama ning inimesed, nagu me teame, on erinevad.  Ja oma valikutes kuigipalju vabad. Isegi nõukogude okupatsiooni oludes oli nõndapalju vabadust, et Eesti Vabariigile truuks jäämise optsioon polnud olematu….

Thomas Manni meenutasin ma täna ennekõike sellepärast, et eks tema ja Enn Sarve arusaamad totalitaarsetest süsteemidest ei olnud ju kujunenud üksnes isikliku kogemuse põhjal, vaid paiknesid tugeval hariduslikul ning seega vältimatult humanistlikul vundamendil.  Ning just see vundament võimaldaski neil, ühel siis ilukirjanduslikus žanris ja teisel teaduslikus žanris, jõuda antitotalitarismi kaitsjate ning demokraatia edendajate sekka. Inimlikkuse ideaalide nimel…

Ning inimlikkuse mõistega ma tahaksingi oma jutu kokku võtta.

See inimlikkuse lugu algas 70 aasta eest kaugel polaarjoone taga, sest Tartu Ülikoolis Enn Sarv ja Helmut Tarand ei kohtunud, oli ju viimane siiski 10 aastat vanem mees. Aga kuidagiviisi, kas siis Vorkuta kaevanduses või hiljem asumisel nemad seal kohtusid ja teineteist mõistsid.  Igatahes teadsin mina vanaisa juttudest Enn Sarve enne kui ma tema poegade Lauri ja Priiduga päriselus kokku sain ja seda muidugi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamise raames.  Ning ilmselt nagu mina nende isaga, said ka nemad minu isaga lähemalt tuttavaks just selle protsessi käigus. 

Muide, ehk seepärast, et Laur on sündinud Vorkutas, paigas kus mõnikümmend aastat hiljem mu vend Kaarel ameerika lennukeid piieldes nõukogude impeeriumi piiri kindlustas, saavadki nemad kui tõelised poljarnikud omavahel ideaalselt läbi 🙂

Nii et siit saame me kaks põlvkonda koostegutsemist. Muide, minu teadmistes olid kõik, kel perekonnanimi Sarv, matemaatikud või äärmisel juhul füüsikud, sestap mahtusid Laur ja Priit mudelisse väga kenasti ja alles nende kaudu sain ma teada, et vana Enn oli algselt hoopiski juurat tahtnud tudeerida…Aga et kaks ei jää ilma kolmeta – ning tegelikult oli ju ka Lauri ja Priidu vanaisa, omaaegne Tallinna linna-arst Nikolai Sarv ju EÜSi vilistlane, siis hakkasime aegsasti silma peal hoidma ka nendel põnnidel, keda Laur ja Priit Seltsis suvepäevadele tassisid. Piret ja Krista ning Ott, Epp ja Kai… Ning kui minu lapsed olid väikesed ja vajasid järelvalvet vahetevahel, siis peaaegu perfektne ema-asendusaine oligi Epp, kes vist alles gümnaasiumi viimases klassis õppis. Ning vaat see viimane viis usalduse astme meite perede vahel selle punktini, mida soovi korral võiks nimetada absoluudiks. Ning kui oli aeg leida hea ja tarmukas kabinetiülem Euroopa Parlamendi liikme jaoks, tuligi otsekohe helistada Epule, kes sobivasti ülikooli esimese astme selleks ajaks sooritanud oli.  Seega on minu lapsed meie suguvõsade vahelises koostöös juba neljandaks põlveks ning kui ma nüüd vaatan kõiki neid Lauri ja Priidu lapselapsi, siis ma ei kahtle põrmugi, mitte kübemegi võrra, et nemad võivad loota ja eeldada eluteedel samasugust mõistmist ja koostööd minu lastelt. Eriti loomulikult pisike Paul, kelle kaudu on taastatud ka need muistsed sidemed, mis valitsesid Eesti Rahvuskomitee ja Läti demokraatliku vastupanuliikumise vahel.  Viimas elause krüptilise sisu mõistmiseks peab jällegi lugema vastavat peatükki Enn Sarve raamatus.

Head kokkutulnud – selle raamatu ilmumisele on abiks olnud paljud, kel oli õnn ja rõõm autorit tema eluajal tunda.  Aga ennekõike on see ikkagi Epu raamat.  Kui tema poleks oma iseäralikult delikaatsel moel mind utsitanud, siis me täna siin nendel asjaoludel ei koguneks. Aga on vastupidi – me oleme siin ja me mäletame.  Täites nõndaviisi oma kohustust mäletada, kuid ka tundes selle kohustuse kandmisest suurt ja varjamatut rõõmu.

Aitäh kõikidele ja raamatut saab kaasa võtta siit lahkudes. Selle eest on hoolitsetud!

Seotud postitused

Why Independent?

There were two main challenges in the context of the European Parliament elections in Estonia in 2009. One of them was the election system, that did not give people the possibility to decide who to vote for (so-called “closed lists”) – the parties’ leaders comfortably deciding themselves. Furthermore, this is related to an even larger – and still existing – problem.

People in Estonia are too often forced into party membership. They are left with no other choice when they wish to do business in certain areas, build a house, expand their company’s market share, have job at a ministry, etc. I decided I want to contribute to finding a solution, instead of whining about the situation. Moreover, I thought my contribution would make a rather good one, as there is currently only 1 politician from Estonia who happens to have more experience in foreign affairs matters than my 17 years and that is my colleague in the EP, Mr Tunne Kelam. As an independent candidate, I offered the people a little diversity in this context during the last elections and it seemed to resonate with quite a few people.

I have been interested in politics ever since I was little, but I haven’t joined any party. Being in the party during the Soviet occupation was out of the question for understandable reasons. After Estonia had restored its independence, I thought it would be more suitable for a free country to have an apolitical civil service. Even later, when I was the advisor to the Prime Minister and chancellor of the Ministry of Foreign Affairs, it was unthinkable that the civil service could belong to a party. I still believe that top officials without party membership are much better than bureaucrats with a party membership.

I acknowledge different ways of thinking, hobbies etc, because they enrich society on the whole. However I cannot say that I could belong to any of the two parties in Estonia that call themselves liberal on a European level because in my opinion they are not. In some things I am rather conservative, maybe even a bit nostalgic. This would however relate only to the Republic of Estonia before World War II. But unlike our conservatives, I am able to interact with the Russians – I can present my thought to them in an understandable way and sometimes even earn their respect. I don’t worship money, though it’s natural that it motivates people rather often. Should I have more money left over, I would prefer it to be given for those in need. Therefore I may say that I also have a social-democratic part in me.

Seotud postitused

An Evening with Sofi Oksanen and Indrek Tarand

On the 19th of Nobember 2009 the Goethe Institute in Brussels together with the Finnish Cultural Institute for Benelux organised a literary evening with Sofi Oksanen, a Finnish-Estonian writer and Indrek Tarand.

The event marked the translation of Ms Oksanen’s “Purge” to Dutch, which talks about the events and lives during the Soviet Occupation in Estonia. The book has been “a No. 1 bestseller in Finland with sales exceeding 140 000 copies, Puhdistus has won its author numerous literary prizes, including Finland’s premier literary award, The Finlandia Award, and biggest literary award in Nordic countries, Nordic Council Literature Prize 2010. Oksanen is the youngest author ever to win either one of these prestigious prizes.”

For more information, please visit:

Homepage of Sofi Oksanen
Wikipedia: “Sofi Oksanen”

Seotud postitused