Tag Archives: sõnavabadus

Indrek Tarandi tervitus vaba tarkvara päeva puhul

mushrooms
vaba tarkvara
Tänavu veebruaris, kui tõusis päevakorda ACTA, oli rohkem põhjust rääkida kasutajate õigustest, täna taas veidi rohkem sisuloojate õigustest. Seemnete asemel seentest, sest udupeene seeneniidistiku kaudu oleme kõik ühendatud pilves, mis isetahtsi hõljub väljaspool seda maailma ja teinekord tundub, et on suurem kui maailm ise.

Saatuse tahtel langeb tänavune vaba tarkvara päev samale päevale demokraatia päevaga, kuid on oma vennast siiski kolm aastat vanem. Justnimelt vendadena ma neid kahte näen. Meenutagem ka, et vaba tarkvara päev sai alguse 2004. aastal, demokraatiapäeva algatas ÜRO peaassamblee 2007. aastal.

Kui 2009. aastal nimetas Euroopa Parlament interneti üheks kodanike põhiõiguseks, siis selle sammuga astuti selgelt ühe interneti isa Vint Cerf’i positsioonile, mis ühemõtteliselt pooldab piiranguteta internetti. Milline olukord valitseb aga täna vaba tarkvara vallas?

Vabatarkvaraline alge on kindlasti kasvutrendis. Vaadakem kasvõi Androidi, mis toetub tuhandete tarkvaraarendajate vabatahtlikule panusele, kuid miks mitte ka Euroopa Parlamendi muudatusettepanekute programmi AT4AM, millega EPFSUG kaudu isiklikult seotud olen.

AT4AM on programm, mis võimaldab saadikutel vajalikesse, hetkel menetluses olevatesse dokumentidesse parandusettepanekuid teha. See on Wikipedia-laadne programm, mille lähtekood on praegu veel salastatud, kuid tarkvara arendajad on lubanud koodi avalikustada. See oleks kõigile suur võit, sest siis saaksid lisaks EP-le ka näiteks Eesti Riigikogu ja Vabariigi Valitsus (ka kõik ülejäänud ametkonnad, ministeeriumid, jne) kasutusele võtta samalaadse programmi.

Niisiis — olemegi jõudnud tagasi jutu algusesse. Vabadus on käivitavaks jõuks kõikides me püüdlustes. Kas vabadust saab kaitsta vaid müüre ehitades või pigem panustades organismi vastupanuvõimele ja tervenemistahtele? Värskelt kogetud Stuxnet ja Flame lubavad järeldada, et mida vabam ja avatum on internet, seda kaitstum on ta küberrünnakute eest. Niisamuti on ka vaba tarkvaraga. Richard Stallman peab vaba tarkvara keskseks ja ühendavaks ideeks vabadust eeskätt sõnavabaduse tähenduses. Vaba sõna on aga demokraatia nurgakivi.

Head rahvusvahelist vaba tarkvara päeva!

Indrek Tarand
Euroopa Parlamendi liige

Seotud postitused

Kas Eestile tehti liiga või siiski mitte?

12. märtsi “Keskpäevatunnis” tekkis saateosalistel küsimus “kuidas sattus Eesti ajakirjandusvabaduse seisukohast probleemsete riikide sekka?” ning nad kutsusid eetris nimeliselt mind selgitusi andma. Proovin oma võimaluste ja teadmiste piires ausalt vastata.

Muidugi saaksid tegelikult Eesti liberaalid ehk pädevamalt seletada, sest just ALDE fraktsioon Ungari meediaseadust kritiseeriva resolutsiooni algatas, ehkki ükski eestlasest liberaal algatajate hulgas polnud. Impulss nn Langi seaduse hukkamõistuks tuli siis Ojulandi, Oviiri ja Savisaar-Toomasti fraktsioonist. Seega mõistab reformierakonna esindaja hukka oma erakonna meediaalase seaduse.

Kas aga üldse “Langi seadust” silmas peetakse? Sest resolutsioon ise viitab arutelule Itaalia meediakontsentratsiooni üle oktoobris 2009. aastal. Siis esinesin plenaaristungil ka mina, väljendades muret keskerakondliku Tallinna linnameedia kontsentreerituse üle ning sellest johtuva ühekülgse info levitamise pärast. Kui nii, siis on heameel tõdeda, et Oviir ja Savisaar-Toomast toetavad minu seisukohti Tallinna meediaimpeeriumi osas…

Minu toonast sõnavõttu saab vaadata siit.

Ungari resolutsiooni hääletus ei olnud nimeline, sestap ei saa protokollist vaadata, kes kuidas kätt tõstis. Igatahes silma järgi vaadeldes näis mulle, et kõik Eesti saadikud, välja arvatud Tunne Kelam, hääletasid poolt. EPP saadikurühma juht Joseph Daul palus istungit koguni resolutsiooni üldse mitte hääletada, sest “Ungari on just vastu võtnud seadusemuudatused, mida Euroopa Komisjon oli soovitanud.” On üsna tavapärane, et oma liikmesparteid ei soovita poliitiliste gruppide poolt eriti kritiseerida ning Fidesz on EPP liige. Nii et EPP hääletas resolutsiooni vastu. Briti Konservatiivide rühm jäi erapooletuks. 316 poolt, 264 vastu ja 33 erapooletut sedastab protokoll.

Kõneallolev lõik resolutsioonist kõlab nii:

B. arvestades, et meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret, nagu seda nähtub Ungaris 2010 aasta juuni ja detsembri vahel esitatud meediaseadusi ja põhiseaduse muudatusi tabanud kriitika, mida väljendasid rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, paljud rahvusvahelised ja siseriiklikud ajakirjanike kutseorganisatsioonid, toimetajad ja kirjastajad, inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest seisvad valitsusvälised organisatsioonid ning ka liikmesriigid ja Euroopa Komisjon;

Nii et teatud mõttes on Tšehhi, Itaalia, Eesti ja Rumeenia nüüd ühes lauses Ungariga ja  justkui identsete probleemidega. Kui aga mõttega seda resolutsiooni lugeda, siis võib ka järeldada (ja uurides ilmnevad ka asjaolud), et tegelikult on iga riigi probleemid suhteliselt nüansirikkad ning Ungari pihta tehtud (ja tekstis loetletud) kriitikat nende riikide suhtes pole olnud. Rumeenia osas on olnud Euroopa Parlamendis arutelu PETi komisjonis, teiste kohta mitte.

Tehniliselt ei teinud ükski MEP ettepanekut just neid riike probleemikandjatena nimetada, vaid see lause sündis olemasoleva avaliku info põhjal ning mille tootjateks Eesti poolelt oli peamiselt Ajalehtede Liit. Kaebus on seega ikkagi nn Langi seaduse suhtes. Parlamendi seisukohast on aga ainuke protokollitud meediaprobleem Eestis kurikuulus Tallinna kesk-meedia probleem. Ehk teisisõnu on üsna tüüpiline euroopalik resolutsioon, kus igale osapoolele jääb tõlgendusvõimalusi.

Minu ülestunnistus siinkohal on, et ma ei tegelenud resolutsiooniprojektiga vahetult (roheliste seas oli “vari” Judith Sargentini, kes mulle seda aspekti eelnevalt ei tutvustanud) ning ma ei teadnudki sellise lause olemasolust. Ning teised Eesti MEPid võivad ju väita, et nemad olid teadlikud, aga ma ei usu, et nad seda väites sama-aegselt siirad ja ausad olla saaksid. Loo moraal võiks olla, et ehkki midagi hirmsat ja paha ei juhtunud, peaksid Eestist pärit MEPid ikkagi ammu väljakäidud struktuurse koostöö infovahetuses rakendama, muidu jääb teinekord ehk miskit olulisematki kahe silma vahele!

Seotud postitused

Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Seotud postitused

Sõna sekka sõnavabaduse debatile Eestis

Mõnevõrra üllatuslikult ei hakka ma arutlema Riigikogu seaduseelnõu 656 SE III Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus üle, vaid toon viimasse 10 päeva värskemaid näiteid erinevatest Euroopa poliitilistest diskursustest.

17.novembri ööistungil Riigikogus süüdistas Vladimir Velman istungi juhatajat Ene Ergmat, et viimane nimetanuvat kolleege Gräzinit ja Rõivast idiootideks ning nõudis asjaosaliste ees vabandamist. Mida Ergma tingimuslikult (“Kui ma nii ütlesin, siis palun vabandust!”) ka tegi.

Nädalapäevad hiljem, 24. novembril esitas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Bundestagis oma valitsuse arusaama olukorrast riigis. Tema kõne sisepoliitiliseks uudsuseks pidasid vaatlejad üksmeelselt asjaolu, et sotsiaaldemokraatliku partei allakäigu taustal on peamiseks opositsioonijõuks kerkinud Rohelised, keda Merkel ka teravalt kritiseerida võttis. Ühel hetkel ei pidanud Roheliste fraktsiooni kaasjuhi Jürgen Trittini närvid vastu ja ta sooritas vahelehüüde. Dialoog oli järgmine:
MERKEL:”Deutschland modernisiere seine Verteidigung, gemeinsam mit der NATO. Dazu gehöre auch die Vorbereitung auf Cyber-Angriffe, also Attacken per Computer…”
TRITTIN: “Wollen Sie Google Bombardieren?”
MERKEL: “Dümmer geht`s nimmer!”
Minu mitteriimuvas ja ehk ebatäpseski tõlkes lausus Liidukantsler seega, et “enam ogaramaks minna lihtsalt ei ole võimalik.”

Samal päeval pidas Strassburgis Euroopa parlamendi täiskogul Martin Schulz kõnet eurotsooni päästmiseks vajalikest meetmetest ja kritiseeris valitsustevahelist meetodit. Saalis kajas Geoffrey Bloom`i (UKIP, GB) vahelehüüe: “Ein Reich, ein Volk, ein Führer!”. Schulz solvus ja poolakast istungijuht Jerzy Buzek pidi sekundi murdosa jooksul oma peas kalkuleerima nii sõjasündmusi, tolleaegseid liitlassuhteid ning käesolevat Euroopa Liitu ja poliitilist korrektsust. Ta andis võimaluse vabanduse palumiseks, mida Bloom ei kasutanud. Seepeale kasutati kodukorra artiklit 147 ning Bloom eemaldati istungilt.

Paar päeva varem oli Prantsusmaa president Sarkozy korraldanud Lissabonis NATO tippkohtumisel ajakirjanikele oma traditsioonilise off-the-record briifingu, kuhu lisaks välispoliitikahuvilistele ajakirjanikele olid tulnud ka mõned, kes sisepoliitika vastu huvi tundsid. Ning kui üks viimastest taaskord küsis omaaegse relvamüügi kohta Pakistanile, siis vihastas toonane rahandusminister ja praegune president ning lausus järgneva arutluskäigu: “Et vous, j`ai rien du tout contre vous. Il semblerait que vous soyez pèdophile…Qui me l`a dit? J`en ai l`intime conviction. Les services. De source orale. Pouvez-vous justifier? Et cela devient, “je ne suis pas pedophile””
Ning et i-le täpp pääle saaks, lisas lahkudes sündmuselt: “Amis pedophiles, a demain!”
Ehkki varem pole kolme aasta jooksul off-the-record üritustelt midagi laiemale avalikkusele teada antud, rikkusid ajakirjanikud sedapuhku reeglit ja avalikustasid materjali.

Neil neljal juhtumil on palju ühist, aga ka erinevusi. Esiteks näib, et Saksamaa poliitiline debatt on siiski kõige vaoshoitum. Ilmselt oleks Bundestagis sõna “idioodid” kasutamine väga laialdase debati detonaatoriks. Eestis oleks ehk ka laiemat juttu tehtud, kuid siin on eripäraks asjaolu, et Riigikogu esimees palus formaalselt vabandust. Iseäralik on detail, et nimetatud sõnad ei ilmnenud stenogrammis, mis jätab õhku rippuma küsimuse: kas Ergma häbeneb oma sõnu või kardab hoopiski juriidilist vastutust ja “solvamisi ennetavaid trahve”. Tegelikult jääb ka küsimus, et äkki saalis mitteviibinud keskerakondlane kuulis ikkagi valesti… Kolmas erinevus on see, et Prantsuse debatt ei toimunud parlamendis, vaid n.ö. suletud uste taga, kus asjatundjatele antakse taustinformatsiooni ja reeglid põhinevad usaldusel. Siiski näeme, et usaldusreegli rikkumine ajakirjaniku poolt oli ehk õigustatud, sest Sarkozy näide on pehmelt öeldes “bizarre”. Kui riigijuhi närvikava on sedavõrd nõrgavõitu, siis on tegelikult ka ajakirjanduse kohus lugejaid sellest teavitada.
Euroopa Parlamendi näide aga on erandlik selle poolest, et kasutati sanktsiooni, mis kodukorras võimaldub. Mina ei hääletanud Bloomi väljasaatmise poolt ega vastu, vaid jäin erapooletuks. Seda esimeses astmes asjaolu pärast, et saalile ei teatatud solvangu sisu, et igaüks saaks ise otsustada, vaid teatati üksnes solvamise faktist. Ja kui ma oleksin olnud juba uue istungijuhataja McMillan Scotti asemel, siis oleksingi ehk piirdunud solvaja marginaliseerimisega hääletuse järel, mitte hakanud eskaleerima turvateenistuse ja jõu kasutamisega. Mitte, et ma arvaksin Bloomi vahelehüüet väga õnnestunuks ja ma ei eita ka II Maailmasõja fraaside kordamises peituvat potentsiaali pahanduste tekkimisel. Kuid kuna väidetavalt on solvatud isik Martin Schulz ise varem kasutanud sarnaseid fraase oponentide kohta ilma karistuseta (mina pole seda küll kuulnud), siis reeglid kehtivad ju ikka kõikide jaoks ühteviisi.

Need näited võimaldavad minu meelest järeldada kolme asja:
1. Parem on parlamendis suu puhtaks rääkida kui vaikida.
2. Parem on sanktsioone rakendada ühtlaselt, mitte valikuliselt.
3. Parem on aumeeste kombel vabandust paluda ja ära leppida. Siis ei olegi tarvis udupeeneid seaduslikke regulatiive vaba sõna ohjamisel.
4. Avalik suupruukimine on parem, kui seljataga teistest halvasti rääkimine (NB! Diplomaadid Wikileaksis)

P.S. Kui keegi juhtub seda kirjutist lugema ja viitsib kaasa mõelda, siis võiks mulle kirjutada, kuidas teie lahendaksite alljärgneva hüpoteetilise juhtumi:

Väidetavalt ütles Ene Ergma (stenogrammis pole, aga lehed kirjutavad Vareki ütluse põhjal) “idioodid”. Ajaleht teatab, et ta ütles seda Rõivase ja Gräzini kohta. Mis on tõestamatu, sest Ergma ütluses ei pöördutud kellegi poole. Aga kui nüüd mõni kodanik ajalehe informatsiooni põhjal leiab avalikult, et Ergmal on ju õigus, kui ta väidetavalt nende inimeste kohta niimoodi ütles, siis kas seda kodanikku peab karistama ja saab karistada poliitilise seisukoha omamise eest. Äkki peab selle kodaniku välja saatma?

Seotud postitused

Põhja-Kaukaasia resolutsioonist

Memorial on Venemaal tegutsev valitsusväline inimõiguste eest võitlev organisatsioon, mis tõusis taaskord rahvusvahelise meedia keskpuntki eelmisel aastal, kui üks selle liikmetest, Nataša Estemirova Tšetšeenias mõrvati. Sügisel pälvis ühing Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Täna, natuke rohkem kui aasta hiljem, tuleb nentida, et kahetsusväärselt on Memoriali tegevust hakatud Venemaal üha rohkem takistama, korraldades pidevalt ühingu kontorite läbiotsimisi, nende liikmeid ähvardades ja rahumeelseteks meeleavaldusteks mitte luba andes jne. 

Viimane suurem uudis Memoriali kohta puudutab selle üht eestvedajat, Oleg Orlovi, meest, keda on nimetatud ka Venemaa südametunnistuseks. Nimelt on Hr Orlovil käimas kriminaalasi seoses eelmisel aastal avalikult väljendatud kahtlusega, et Tšetšeenia nukk-president Ramzan Kadõrov olla vastutav Pr Estemirova tapmise eest. Viimane oli justnimelt sealses piirkonnas tuntud oma valitsustegevuse kritiseerimise ja inimõiguste eest võitlemise tõttu. 

Möödunud nädalal võttis Euroopa Parlament sõna Põhja-Kaukaasia inimõiguste teemal, kutsudes üles Vene Föderatsiooni järgima inimõigusi ja austama omaenda riigis kehtivaid seadusi ning tagama inimväärsed elamistingiused konfliktse piirkonna inimestele.Ilmestamaks olukorda on resolutsioonis ära toodud, et hetkel on Euroopa Inimõiguste Kohtus ootel umbes 20 000 Venemaa Föderatsioonist, peamiselt Põhja-Kaukaasiast saabunud kohtuasja. Üsna julge sammuna on EP dokumendis isegi mainitud, et eelpool nimetatud kohus on enam kui 150 otsuses mõistnud Venemaa Föderatsiooni süüdi tõsistes inimõiguste rikkumistes ning resolutsioonis nõutakse nende otsuste elluviimist. Lisaks sellele tuuakse resolutsioonis välja ca 80 000 Põhja-Kaukaasiast konfliktide tõttu ümberasustatud isiku äärmiselt keeruline olukord ja kutsutakse Vene Föderatsiooni probleemile kauaoodatud lahendust leidma. 

Ka Memorialiga seoses on märgitud, et Hr Orlovi suhtes algatud eeluurimisel on rikutud VF kriminaalprotsessi koodeksit ning juhitakse tähelepanu murettekitatavale asjaolule, et 13.–16. septembril käesoleval aastal otsiti läbi mitme juhtiva inimõigusorganisatsiooni, sh ka Memoriali tööruumid. Lisaks sellele mõistab EP hukka eeluurimise algatamise kui sellise, sest Hr Orlovi avaldused vastavad igati demokraatlikele normidele ning sellist laadi seisukohtade avalikule väljendamisele ei peaks järgnema kuni 3aastane vanglakaristus. 

Võib arvata, et Venemaad sellised tekstid liiga palju tegutsema ei ärgita. Sellegipoolest on tegemist Euroopa mitmekesisusest tulenevate paradoksaalselt väikeste võimaluste raames ühe suhteliselt tugeva meetmega: väljendada rahuolematust meie “strateegilise partneri” kodanike kallal toimapandavate jõhkruste üle.Kaukaasia vangid oleme ju ühel või teisel viisil kõik… 

Lisainfo:

Resolutsiooni ettepanek

Memorialist ja Sahharovi auhinnast

Seotud postitused

Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse

Eestlased on oma IT-oskuste ja küberkaitse polügooni arendamisega juba ammu Interneti ohtude olulisusest aru saanud. Toimus meil ju 2007.aastal WWI – Web War I. Venemaa küberrünnakute järel Eestis loodud NATO Küberkaitse keskus on maailmas ainulaadne ja kõneleb alliansi usaldusest ja usust meie väikse riigi võimesse sellise ülemaailmse julgeolekuriskiga tegeleda. Täna on aga kogu maailmal selge, et Internet, õigemini selle piiramine ja väärkasutamine, kätkevad endas reaalset ohtu nii riikide, eraettevõtete kui ka üksikisikute julgeolekule.

Lisaks aga NATOle peavad ka teised asutud nagu Euroopa Parlament antud probleemiga tegelema. Tõsiseks väljakutseks sõna- ja väljendusvabadusele on erinevate riikide soovid Interneti lehti blokeerida (Nt Hiina Google’i juhtum). Tsensuuri harrastavate riikide kõrval on aga ka näiteks Euroopa Liit, kus mitmed riigid tahavad omada rohkem kontrolli netis ringleva info üle (e-kirjad, kõned, pildid, videod jne). Siit omakorda tekib küsimus, millal ja mis alustel oleks Euroopa Liidus võimalik nt Skype’i kõnesid pealt kuulata. Filmide ja muusika allalaadimine ning jagamine on teadagi mure, millega muusika- ja filmitööstus juba ammu rinda on pistnud ja mille najal Rootsi piraadipartei ennast EPsse valimistega kanda lasi.

Sügisel 2009 saavutas EP suure võidu seose nn Telekomi paketis (ELi telekommunikatsioonieeskirjade reformkava) sisse viidud olulise muudatusega, mille kohaselt eemaldati ELi raamdirektiivist algne Internetikasutusõigusi piirav punkt. Selle asemel korrati üle vajadust austada Internetikasutajate kui kodanike õigusi ja vabadusi.

Netis ringleva info puhul puutume me pidevalt kokku intellektuaalse omandiga. Kuidas ja mil moel reguleerida nende edastust ja taaskasutust? 2004.a ELi direktiivi (tuntud ka kui IPRED ehk Intellectual Property Rights Enforcement Directive) alusel on liikmesriigid oma seadusandlust antud vallas juba reformima hakanud. IPRED seadus Rootsis, Hadopi seadus Prantsusmaal ja Digital Economy Bill Suurbritannias on ühed sellistest näidetest. Prantsusmaal kehtib n-ö 3 hoiatuse süsteem, kus illegaalset allalaadimist proovitakse esmalt korrale kutsuda e-kirjaga, karmimal juhul aga Internetiühendusest ilmajätmise või trahviga. Belgia peaks sarnase seadusega 2010.a samuti nimekirjaga liituma.

Autori- või intellektuaalse omandi õiguste ehk IPR (Intellectual Property Rights) teemal käib parlamendis kõva arutelu. Sel aastal võeti EPs vastu nn Gallo intellektuaalse omandi raport. Selles on Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) poolt ära toodud erinevad meetmed, mida võiks autoriõiguste kaitseks rakendada. See küttis kõvasti kirgi, EP sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid äärmiselt mures nende meelest liig range raporti pärast, mis kodanike õigusi ahendab ning filmide tõmbamise ja massilise piraatluse seaduse silmis ebaõiglaselt ühele pulgale tõstab. Nende muret jagasid teiste seas ka Piirideta reporterid.

Samal ajal pöördusid erinevad Euroopa kunstnike ühendused EP poole palvega antud raport sellisel kujul täiskogul heaks kiita. European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi?

Igatahes raport sai vastu võetud peale tuliseid debatte ja ALDE ning Roheliste/GUE/Sotsiaaldemokraatide alternatiivsete resolutsioone, mida viimased vastukaaluks esitasid. Raport kutsub Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga raportööri sõnul läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest.

Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka!

Loe lisa:

http://www.economist.com/node/16943579 – The Economisti Interneti eriväljaanne

http://www.wired.com/magazine/2010/08/ff_webrip/all/1 – Kas Internet on surnud?

http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm – Hillary Clintoni kõne Internetivabadusest

http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis

IPRED direktiivi alusel loodud seadused

http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis?

http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest

http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest

http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill

http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest
Gallo raport

http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile

http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist

Seotud postitused

EW 90: vaikiv või mölisev ajastu?

Umbes kümme kuud tagasi hakkasid kõlama hääled, et Eesti on siirdumas nn. Vaikiva Ajastu suunas.  Eelkõige kergitas teema meediasse grupp, mis nimetab ennast sotsiaalteadlasteks.

Osaliselt on grupil õigus end niiviisi kutsuda, sest selle liikmed tegelevad enam või vähem sootsiumi uurida üritavate teaduste või tegevustega.  Aga teisalt pole neil õigust säärast grupinime kasutada, sest sarnase valdkonna teadlasi on palju rohkem kui isikuid, kes ennast grupinime üldistamisega identifitseerivad.  Igatahes neelas ka ajakirjandus söödakese ja nüüd rapsib selle otsas.

Meenutagem lühidalt, et Vaikiva Ajastu termin leiutati „Postimehe” ringkonna poolt Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta võimuhaaramise järel.  Ning tõepoolest, võrreldes eelnenud aastatega oli vähenenud erakondlik „ärategemine”, mis tagati parlamendi töö lõpetamisega ning oli efektiivselt kehtestatud tsensuur. Tõsi küll, järeltsensuur. Mis tähendas seda, et kui ajakirjas „Tänapäev” ilmunud artikkel leiti ebakohane olema, siis ajakiri „Tänapäev” arestiti. Kuid keegi ei seganud samal seltskonnal sama juttu näiteks uues ajakirjas „Jaanipäev” avaldamast. Ja seejärel ajakirjas „Jüripäev”. Ühesõnaga, võrreldes eelnenuga oli uus režiim autokraatlikum ning vaieldamatu on fakt demokraatia tasalülitamisest. Ka vangipandud vapsid, ehkki kohtu otsusel, kõnelevad vaikiva ajastu teesi kasuks. Kuid kas sama terminit on võimalik ja mõttekas kasutada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva künnisel?

Kus on Eesti taasiseseisvumise 16. aastal karismaatilised tegelased? Kus on vabadussõjalaste liikumisele sarnane jõud? Kus on järeltsensuur? Jäägem ausateks, sõbrad, seda kõike ei ole. On ainult vaidlus sõjasammaste ümber, milles osalejad kirglikult omi autoriteetseid seisukohti kaitsevad. Ja et mündil on alati ka teine külg, siis näeme, et reeversil peetakse kaklust pronksmehe teisaldamise eba/otstarbekuse üle. Mis mõlemad on minu arusaama kohaselt maskeerivad tegevused. Nii ütelda pettemanöövrid.  Et pearünnakut teisest kohast alustada. Pearündeks valmistuvad kõik Eesti erakonnad.  Eriti Kesk- ja Reform… Aga mingist vaikimisest, veel enam ajastust, need manöövrid tunnismärke ei anna. Sest nad on lihtsalt etableerunud demokraatia osa.

Küsiks õige Hamleti kombel, et kuhu koer maetud on?

Formaalsete ja statistiliste näitajate alusel ei ole võimalik tõsimeelselt rääkida Vaikivast Ajastust. Pigem on tegemist möliseva, laliseva, võrgustuva, ja ka laimava ajastuga.  Sest ei saa salata ka nende argumentide õigsust, et anonüümne demokraatia ehk veebikommentaarium, on laimav, leimav jne. Samas on väga ehmatav kuulda justiitsministri suust nõudeid „laimajad”  kinni panna. Tänapäeval ei panda kedagi vangi selle eest, et tal on teistsugune arvamus. Ka Pätsi ajal pandi selle eest väga haruharva kinni. Ent kas meil on ununenud nõukogude periood? Lang oli siis aktiivne komnoor, Veidemann ja Ruutsoo koguni NLKP liikmed. Kuidas on võimalik, et need fanaatilised fašistid (või Riigikogu deklaratsiooni kohaselt vähemalt aktiivsed kaasajooksikud, sest meenutagem kommunismi ja fašismi võrdsust) räägivad Eesti Vabariigi 90. aasta künnisel vaikivast ajastust? Sealjuures dialektiliselt, oma klubi võistlusdressi kandes. (NB! Veidemann on küll juba klubi veteran, Lang veel käib platsil). Nii sõnastabki üks neist tohutu hapnikupuuduse demokraatianõutajate tarbeks, teine aga soovib oma tegude ja sõnadega ilmselt lisada gaasi. Kasvõi internetikambrisse.  (See pole lihtsalt sildistamine, vaid parabolne kujund…:)

ERGO: kui rääkida demokraatia puudujääkidest üldiselt ja Eestis eriti, siis pole need märkimisväärsed globaalsel skaalal. Ent seda enam peame ise oma demokraatiat täiustama. Kui aga sealjuures kaldutakse liialdustesse ja unustatakse nõukogude periood, mil ajastu polnud mitte pelgalt vaikiv, pigem suisa ühesuunaliselt röökiv, siis on küll kuri karjas. Ja ma näen, osaliselt mõisteski, erinevate gruppide primitiivseid ootusi Eesti Vabariigi suhtes. Nende iha: Olla see, kelle sotsioloogilise teadmise kohaselt asjad toimiksid. Kelle juriidilise jõu kohaselt asjad toimiksid. Ja muud olgu vait või närigu muru! Oi, see iha on võimas!

Kuid ihalejail ei maksaks oma frustratsiooni soovi täitumatuse asjus üle dramatiseerida.  Sest demokraatia on Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel niivõrd kinnistunud, et isegi loll taipab süsteemi kasulikkust. Ning igatmasti „fašistidele”, nii komsomolist kui parteist, saadan siinjuures tervitused Vabariigi Aastapäeva puhul. Mina pole veel nelikümmend viitki aastat vana, sestap on demokraatliku arengu jätkumist karta veel samapalju aastaid. Edaspidi on demokraatia juba loomulik ning minu lapselapsed ei pea eelesitatud primitiivseid seletusi kirja panema!

Seotud postitused