Tag Archives: sõda

Ida-Virumaal tuli selline mõte

Teet Korsten “Peame lahendama rassismi endas” Põhjarannik 28.06.2015

Eelmisel reedel väisas Ida-Virumaad Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand, kelle käest Põhjarannik uuris pagulasteema kohta, mis meie pisikeses riigis on viimastel nädalatel palju nii tervet kui ebatervet elevust tekitanud.

Euroopa parlament ei puhka. Mis on teil praegu olulisemad teemad südame peal?

Peale energeetikaliidu, energiaturvalisuse on südamel see, et tegelikult on Lõuna-Euroopa − samuti USA, Austraalia ja Malaisia − löögi all. Maailmas on üle 50 miljoni inimese, kes on pidanud kodust põgenema. Meie siin, Eestis, arvame, et kõik nad on majanduspõgenikud. Tegelikult on päris paljud neist ka sõjapõgenikud või siis usuvägivalla eest pagejad. Ja nad jõuavad, nagu me kõik telepildist teame, üle mere ja läbi Mehhiko kõrbe, illegaalsemalt ja legaalsemalt, riikidesse, millel on läinud ajalooliselt paremini. Need riigid on rikkamad, rahulikumad, turvalisemad, stabiilsemad.

Ja mure on tegelikult selles, et ükskõik, kuidas me seda probleemi ka ei vaataks, on tegu väga keerulise eetikaküsimusega. Et kuidas üks grupp defineerib, kes on “meie” ja kes on “nemad”. Jalgpalliväljakul on seda väga lihtne teha: meie omad mängivad punases ja nende omad sinises särgis. Jalgpalliväljakul on oluline, et kohtunik teeb õige vile, et mängitakse spordireeglite järgi. Siin, Eestis, kasutame näiteks terminit “meie venelane” või peame täiesti endastmõistetavalt Dave Bentonit Eesti lauljaks. Ja kui Obama käib siin ja loeb meile Underit, tuleb meile pisar silma, sest ta lubas meid kaitsta. Aga see ei sega meil anonüümses kommentaaris kirjutamast: “Kuradi neegreid ma ei salli.”

Meil veab ses mõttes, et Valge Maja ei jälgi Delfi kommentaariumi − muidu võib tekkida mõte: “Tea, kas neid vendi tasubki kaitsta…” Pagulaste probleem on seotud ennekõike kliimamuutusega − ja ma tahaksin, et teadlased jagaks seda teavet. Suured alad, kus homo sapiens on saanud traditsiooniliselt elada, kus tal on olnud vett ja viljakat mulda, on rikutud. Ja riknevad edasi, kui me ei võta midagi ette inimtekkelise kliimamuutuse peatamiseks.

Kust me võiksime saada teavet, et oma silmaringi selles vallas laiendada?

Hiljuti lugesin Oxfordi professori Yuval Harari bestsellerit “Sapiens: A Brief History of Humankind”, kus on väga huvitavaid passaaže sellest, kuidas see kõik on kujunenud. Muu hulgas räägitakse, kuidas algul Keenia aladel tekkinud ja seal väikesearvulises grupis arenenud inimene on praeguseks vallutanud kogu maakera. Teine raamat samal teemal, mis on väga tore ja õpetlik, on Kaupo Vipi “Globaalpohmelus” (OÜ DS Varahaldus, 2012). Mitte ainult maailma vabakaubanduse reeglid ei vaja ümbermõtestamist − ümbermõtestamist vajab ka see, kes on põgenik ja kuidas teda kohelda, sest praegused konventsioonid on koostatud II maailmasõja järgses ahastuses, kui hakati aduma, mida see sõda miljonitele kaasa tõi. Ma ei räägi vaid Hitlerist, vaid ka Stalinist ja paljudest teistest tollastest “tegijatest”.

Kui tutvute meie põgeniketeemalise aruteluga − mis tundeid see tekitab ja kuidas seda kommenteerida? 

Saan sellest aru. Olen ka ise lapsena metsas kasvanud ja hirm tuli sisse, kui piilusid maanteekraavist ja nägid, et mingid võõrad tulevad. Nad ei pruukinud isegi teisest rahvusest olla, võisid olla lihtsalt tallinlased, kes tulid kära ja müraga pohlametsa ja käitusid veidi teisiti, kui maalapsed olid harjunud metsas olema. Ja loomulikult − ärgem salakem − tunti Nõukogude okupatsiooni ajal pidevalt hirmu, kui palju jälle näiteks Novgorodi oblastist sisse tuuakse. Mis see fosforiidisõda muud oli kui soovimatus uute inimrühmadega oma maad jagada?! Kui Eesti kommentaare loen − see polegi niivõrd pagulaste probleem. Vaatame endale ausalt otsa ja ütleme, et nõukogude ajal oli immigratsioon ja see oli meie kontrolli alt väljas − me oleme sellega enam-vähem toime tulnud. Mingit armastust pole kahe rahva enamuse vahel − erandid välja − olnud, aga meil ei tekkinud mingit Bosnia tüüpi verevalamist.

Ja tänapäeval on ka päris palju algatusi, mis toimivadki nii, nagu haritud ja normaalsete inimeste vahel kohane on. Me ei saa tegelikult pagulasi karta, sest oleme 20 aastaga siit 200 000 inimest välja suutnud saata − ruum pole väiksemaks jäänud. Aga midagi pole parata − me pole kokku puutunud rassiprobleemiga. Me avastame, et meie sisse on minevikus jäänud päris palju rassismi. Ja see tahab ka kuidagi väljaelamist! Ega eelarvamust ei saagi muidu ravida kui temaga tegeldes. Aga tulebki näidata, et see on eelarvamus ja mitte teaduslik fakt. Miski võib sulle tunduda, kuid teaduse seisukohast see nii ei ole. Lõppkokkuvõttes võime me küll Vao keskusesse “kümmet väikest neegrit” Harley-Davidsonidega hirmutama minna, aga see pole ratsionaalne. Võib-olla kuulub see protsessi juurde, kus ütleme hüvasti oma minevikus kujunenud eelarvamustele.

Kindlasti kõlavad N. Liidus elama pidanud inimestele õõvastavalt jutud kvootidest. Kas olete aimu saanud, mille põhjal need koostati?

Olen. Seda vormelit lõpuks näidati. Meie valitsus hakkas kritiseerima Junckeri vormelit ja seda ebaloogiliseks nimetama  veel enne, kui seda nägi. Aga Euroopa Nõukogu saadikute ja valitsuste esindajate koosolekul tehti ka meie saadikurühmale selgeks, et ses matemaatikas pole midagi ebaloogilist. Seal võetakse arvesse elanikkonna arvu, SKTd per capita ja seda, kui palju on varem põgenikke vastu võetud. Meil on olnud selles asjas väga konservatiivne poliitika − võrreldes näiteks Rootsiga −see number oli väiksem ja kordaja selle võrra suurem. Kui Jean-Claude Juncker oleks näiteks  väga õel ja paha mees, oleks ta võinud valemisse lisada ka elanikkonna tiheduse ühe ruutkilomeetri kohta. Siis me näeme, et Hollandis on see 430 inimest ja Eestis 29.

Meie president ütles Saksamaal riigivisiidil olles, et nimetatud valemis oleks pidanud arvestama ka nõukogude perioodil tekitatud migrantide koormusega, kelle seedimisega näeme siiani vaeva.

Näeme. Aga nagu ütlesin, oleme sellega positiivselt hakkama saanud. Mindki ajab Georgi lint närvi, kuid ma usun ka, et mõnda die-hard-imperialisti ajab see närvi, kui kuuleb, et oma sõbraga eesti keeles räägime. Aga üldiselt on tegu marginaalsete juhtumitega. Tegelikult on Nõukogude immigratsiooni arvestamine õige argument, aga see on Euroopale väga raskesti omandatav, kuna puudutab peamiselt vaid Eesti ja Lätit.

Vaata veel:

Seotud postitused

Külmasõjajärgne spionaazibuum

Aitasin kaasa Elizabeth Braw Newsweek’i artikli “Russian Spies Return to Europe in ‘New Cold War'” kirjutamisele.

Seotud postitused

Kreml ründas Gruusiat Pekingiga arvestades!

Jõhkra küünilisusega arvestades, et Pekingi olümpiamängude avatseremoonia ja järgnev spordipidu tõmbab endale massiivse üldsuse tähelepanu ning muuks kui sportlikuks meelelahutuseks seda enam eriti üle ei jää, hakkas Kreml tegutsema. Ja saatis oma tankid ning lennukid suveräänsele naaberriigile kallale.  Loomulikult võeti taas kasutusele vana hea propagandanipp, mis kõlbas Stalinile Soome ja Hitlerile Poola ründamiseks – aga nemad ISE tulid meie kodanikele kallale!

Meie võime õigustatult grusiine temepramentseteks pidada, kuid temperamentne inimene ei ole mitte vältimatult suitsidaalsete kalduvustega. Miks peaks endast 20 korda suuremale rahvale, kel vastavalt ka samapalju kordi suuremad relvajõud, kallale tormama?  NB! Tegelikult on Vene relvajõudude arvukus ja varustatus veel mitu korda suurem. Järelikult on meie ülesanne number 1: asuda võitlema Venemaa poolt levitatava valega ning üheselt hukka mõista agressioon Gruusia Vabariigi vastu.

Õnneks Riigikogu väliskomisjoni tasandil on sellesuunaline esimene avaldus juba tehtud. Järgnegu valitsus, aga ka kodanikud ja meie organisatsioonid. Koostagem avaldusi, saatkem laiali taustamaterjale, kettkirju ja petitsioone. Sest täna ei tohi meil olla Chamberlain`likku suhtumist a la „keda huvitab mingi kauge Ida-Euroopa riik”

Ehkki paanikaks pole põhjust, tsiteerigem siiski Vene president Medvedjevit ja tema peaminsitrit Putinit, kes otsustavalt ja kaunis kirglikult ütlevad, et Venemaa peab oma kodanikke kaitsma ükskõik, kus nad ka ei paikneks. Muidugi ei asu nad ehk oma kodanikke, kes Brighton Beachil näiteks New Yorgi politsei teravdatud tähelepanu alla sattunud, Suure Õuna pommitamisega kaitsma. Kuid Tallinna eelmise aasta aprillimäratsejate kaitseks mindi sedavõrd tegelikuks, et Eesti saatkonnale korraldati täismahus blokaad.  Nüüd siis Lõuna Osseetias on alustatud suisa sõjalise operatsiooniga.

Teine tähtis ülesanne on mitte võimaldada Vene vägedel ja valitsusel sõjatandrit informatsiooniblokaadiga. Meiegi suudame rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu nõuda ja läbigi viia kõikvõimalikke vaatlusi ja missioone, mis peaksid takistama putinliku propagandamasina häireteta tööd. Kui see ei õnnestu, siis on Lõuna-Oseetia elukirjeldused peagi sama optimistlikud kui doktor Goebbelsi kirjeldused juutide elust koonduslaagrites. Ent me peaksime suutma vähemalt sama head infot ammutada ja levitada, kui suutis Kavkaztsentr Venemaa Tshetsheenia vastase agressiooni ajal.

Aga veel. Asi ei ole piirdunud seekord üksnes probleemse Oseetia osaga, vaid pommitatud on ka kaugemal asuvaid Gruusia alasid. Nende ridade kirjutamise ajal pole taas kedagi, kes annaks täpseid andmeid, kuid ikkagi jääb mulje, et Gori linna on tabanud raskerelvade löök.  Ilmselt lennukilt tulistatud materjal, mitte veel maaväe tuli. Loodetavasti pole inimohvreid, kuid haavatutest on sporaadilist kinnitamata informatsiooni.

Ning laia maailma reaktsioonid on sedalaadi, et „NATO jälgib teraselt, kuid kinnitab, et ta pole konfliktiga seotud”. Mis on igapidi “JOKK” avaldus, kuid hetkel eeldaks kangemat retoorikat. Suvine aeg lubaks Saksamaal ehk ajutiselt loobuda Venemaa gaasistki. Presidendikandidaat Obama ei ole silpigi lausunud ja suuremad Euroopa pealinnad samuti mitte. Kuid lubada Venemaal kiiresti ja valutult sisse võtta positsioone teise riigi territooriumil on riskantne poliitika.

Kõike eelöeldut arvesse võttes teen ettepaneku, et hakkaksime registreerima vabatahtlikke, kes Gruusiale raskel hetkel sõjaliselt appi läheksid.

Ikka samasuguses idealistlikus vaimus, nagu omal ajal tulid meie juurde Borgelini juhitud taanlased ning Kalmu ja Eckströmi juhitud soomlased. Rootslastest rääkimata. Reaalselt teades, et ei meie relvastus ega ka võimalused selles sõjas ei ole eriti adekvaatsed ning pigem seisab silme ees selge häving.

Aga kui sarnast vabatahtlike valmisolekut püüda tekitada ka mõnes teises riigis, näiteks Ukrainas, siis võiksime küll loota juba enamale kui lihtsalt zhestile.  Kes konkreetselt selle protseduuri enese kanda peaks võtma, kas Kaitseliit või mõni üliõpilasorganisatsioon, polegi hetkel oluline. Tähtis on, et ilma kõvade zhestideta Venemaa ei peatu. Loomulikult pidagem edaspidigi pöialt ka Pekingi areenidel võistlejatele, kuid teise käega pangem end kirja ka vabatahtlikeks. Sest vastasel korral võime konflikti kiirest jällekülmutamisest vaid und näha.

Seotud postitused