Tag Archives: Savisaar

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Vene värk!

Ajal, kui jalgpallisõbrad olid oma tähelepanu keskendanud „invaspordi” üritusele Londonis, kus vigastatud Eesti pallurid vigastatud inglastega kohtusid, kasutas meie Idanaaber juhust ja pööras täiesti sassi. Või õigemini, naasis vahepealse sassisoleku juurest tõeliselt suveräänsesse demokraatiasse.

Esiteks – našistid tulistasid Ansipi pildi pihta. Mis seal ikka, keskmiselt naljakas ju. Aga kuhu jäid Edgar Savisaare ja Ain Seppiku ning Kalev Kallo karjatused selle ebainimliku akti suhtes? Meenub, et kui Laar miskit Savisaare pilti põmmutas, tekkis vaat et valitsuskriis ja Keskerakonna korkodillipisarad ebaeetilisusest voogasid vaat et üle kogu Euroopa?

Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus.

Kesikud on ju Ühtse Venemaa sõprusorganisatsioon või –osakond? Miks vaikisid Tallinna linnavalitsuse propagandatorud? Lihtne vastus on, et eks Keskerakond ole ju puutinlaste käepikendus Eestis, aga küllap Kadri Must varsti ära seletab, et Laar lasi ikkagi pumppüssist, našistid aga kõigest värvikuulikestega paintballides… Ja selles võib peituda eetiline erinevus!

Teiseks humoorikaks teateks oli Vladimir Vladimirovitši valmisoleks kandideerida duumavalimistel ning peaministriks hakata. Mõistatuseks jäi, miks ta vaevub ponnistama, et eristuda Kesk-Aasia eluaegsetest presidentidest. Kellele ta loodab puru silma ajada? Eriti, kui ta vaid nädalapäevad hiljem ei luba valimistel osaleda Garri Kasparovi juhitud opositsioonijõududel. Põhjendades seda imetabase väitega, et need pole parteina registreeritud. Ei tea, kes seal Venemaal neid registreerimise asju ka kaasajal otsustab? Mingi sõltumatu kohus või seltsimees Zubkov?

Putini ristis jalad ja muu kehakeel kohtumisel Prantsusmaa ametivennaga ning tema püüdlused Tjuttševit tsiteerida (pealegi ebatäpselt) kõnelesid värvikalt sellest, et Putin tahaks miskipärast näida n.ö. valge mehena ja demokraadina. Mis sellest et suveräänse demokraadina! Samas teab ta hästi, et tema roll on surmani Kremlisse jääda ja Venemaa suurust taastada. Tõsi, viimase suhtes võiks kahtlust avaldada eelkõige ülesblufitud gaasimaardlate ja kahaneva venelaste arvu pärast…

Ka Zubkovi hambavalgendamise kampaania mahub täitsa lahedasti sellesse konteksti. Vene demokraatide portselan-naeratus peab Euroopale sisendama, et tegemist on täiesti euroopalike demokraatidega. Vabanevad raudhambad võiks aga näiteks Mailis Repshile saata, äkki suudab keskerakonna välissekretär nende abil oma partei müstilist Venemaa poliitikat katki hammustada!

Kuid keskerakondlikule koomikale lisaks peab märkima, et Eesti on siiski üllatavalt hästi valmistunud nendeks (vältimatuteks?) muutusteks Venemaal. Seda kahe riigimehe – Toomas Hendrik Ilvese ja Mart Laari suu läbi ka teatavaks tehes. Presidendi kõne Visby konverentsil (ära toodud ka Diplomaatias) ja kahekordse peaministri esinemine Brüsselis on tegelikult hästi koordineeritud tegevus. Ja mitte üksnes koordineeritud, vaid ka sisuline.

Ehkki esmapilgul jääb mulje, et mehed väidavad teinetesiele veidi vastu, on tegemist siiski lihtsalt kahehäälse lauluga. Sest tegelikult juhatavad mõlemad Euroopa Liitu täiesti koherentse Venemaa poliitika suunas. Muidugi pole kumbki nii suur optimist, et uskuda selle automaatsesse tekkesse. Ilves hoiatab poliitikute äraostmise eest ja Laar Venemaa võime eest ühtesid Euroopa riike teiste vastu välja mängida. Üksmeeles on nad ka selles, et meie tegelikult ei suuda autoritaarseid protsesse Venemaal muuta ega pöörata.

Kui nüüd tilgake tõrva meepotist leida püüda, siis mina eelistaksin siiski ka teatud asjus kõva retoorikat. Ei, muidugi mitte igareedeseid hüüatusi ühe või teise Vene tegelase jutu peale. Aga Kasparovile valimistel aktiivse kandideerimisõiguse keelamine võiks olla meie initsiatiivil raiutud kõikidesse raportitesse ja dokumentidesse, kuhu vähegi võimalik. Sest see on kodaniku- ja vist ka inimõiguste rikkumine.

Ja ma tahaksin kuulda eesti justiitsministrit lausumas, et Hodorkovskile ettevalmistatav uus protsess on tegelikult selle õigusprintsiibi rikkumine, et ühe kuritöö eest kaks korda ei karistata. Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus. Seda aga ei tule, sest just see poliitiline punt on koos Schröderiga ilmekaks illustratsiooniks Ilvese väitele „Tänapäeval võib inimesi avalikult ja häbitult ära osta, mis külma sõja ajal oli vähemalt kõrgemate poliitikute tasandil mõeldamatu.”

Seotud postitused