Tag Archives: säästlik areng

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Teeme ära Brüsselis!

Käesoleva nädala kolmapäeval kohtusid Euroopa Parlamendis “Teeme ära” kampaaniat korraldanud inimesed, et jagada oma Euroopa kolleegidega kogemusi  ja koguda liha ümber globaalsele “Teeme ära” koristuspäeva algatusele aastal 2012.

Eesti, Hollandi, Sloveenia, Leedu ja teiste riikide valitsusväliste organisatsioonide esindajad ja EP saadikud kohtusid teisipäeval EPs, et õppida nii Eesti kui ka teiste edulugude õppetunde. Õhus oli tunda elavat huvi, kuidas saada võimalikult palju inimesi koristustalgutele ja mida selleks ette peab võtma.

Indrek avaldas lootust, et seekordne globaalne prügikoristus jääks ka viimaseks, sest kindlasti suudavad eestvedajad ka lahenduse pakkuda põhjust likvideerimiseks, et mitte jäädagi ainult tagajärgedega võitlema.

Lisainfo:

http://www.letsdoitworld.org/

Indrek Tarand: "Tuleb vabaneda kommunistide poolt Eesti Vabariigi poliitikasse toodud räpastest võtetest!"

“Kipume igapäevases jagelemises unustama, kui õnnelik üks väike rahvas võib tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis,” ütleb oma intervjuus Laidoneri Muuseumi direktor Indrek Tarand.

Mida Eesti Vabariigi aastapäev Teile isiklikult tähendab?
Indrek Tarand: “See on Jõulude ja Jaanipäeva/Võidupüha kõrval minu jaoks kolme tähtsama Eesti püha seas.”

Te juhite muuseumi, mis kehastab seda ideed ja väärikust, mille eest on võideldud, kuid kui vaadata, mis siin riigis toimub, siis võib öelda, et vabadusvõitlus pole sugugi lõppenud. Milline on Teie arvamus?
Jah, sest Goethe laseb Faustil ütelda: “Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võita püüab.” Ei ole lõppenud.

Rahvasuus kutsutakse praegust aega kommunistide okupatsiooniks ning naerdakse, et Eesti riigist on alles vaid lipp, vapp ja hümn. Kas Teie arvates on toimunud kommunistide kontrrevolutsioon?
Ei, see ei ole toimunud. Aga on tunda üritusi seda toime panna. Kuid sellele vastame hispaania keeles: “No Pasaran!” (“Ei lähe läbi!”)

Kui rääkida rahvuslikust väärikusest, siis millised oleksid pidepunktid, kust inimene võiks seda leida?
Neid on nii meie ajaloos kui tänases päevas ning loodetavasti homses küll ja küll. On, mille üle rõõmu ja uhkust tunda. Iseasi on see, kas kõik inimesed tahavad ja suudavad neid toetuspunkte õigel ajahetkel ära kasutada. Kas või äsjane rõõm suusatamise kuldmedalitest on meil ühiselt tuntud, aga kui mõtleme, mida nüüd peale hakata, siis näiteks spordi rahalise väärtustamise juures lahkneme eriarvamustesse. Minu arvates on õigem väärtustada noorte sporditegemist, selmet muuta olümpiamedalid rahaliseks võimaluseks. Rahvuslik väärikus ongi see, et me ei jaburda, et me lihtsalt olemegi väärikad.

Kas Eesti riik käitub Teie arvates riigina?
Kohati küll, jah. Alati saab paremini. Ja tahtmine teha paremini kui näiteks eile tegime, ongi, mis peab meid saatma. See ongi tegelikult jätkuv vabadusvõitlus. Ütleksin, et tervikbilanss on pigem hea kui halb. Mis ei tähenda, et miinuspoolel poleks asju. Mõnikord oleme riigina käitunud võib-olla laisalt, mõnikord argpükslikult, mõnikord liiga lühikest omakasu taga ajades, mis minu meelest ei ole ka väikeriigile väärikas.

Millised väljakutsed Teie hinnangul Eesti riigil ees seisavad? Mis oleksid suuremad sihid, mida võiksime saavutada?
Võiksime saavutada enam mõtteviisi, mis on tuntud kui säästlik areng või loodusega kooskõlas olemine. Ja võiksime vabaneda endiste kommunistide poolt Eesti Vabariiki kaasa toodud poliitilist võitlust räpastavatest võtetest. Kui me need kaks asja lähema 10-15 aastaga ära teeksime, oleks juba päris hea. Ja loomulikult võiksime saavutada ka selle, et meie koolisüsteem ja haridus tervikuna oleksid terved, stabiilsed ja teistele eeskujuks.

Millised on Teie arvates riigi seisukohalt ohtlikud arengupidurid?
Üks ohtlikumaid arengupidureid on elu kitsas mõtestamine, mis väärtustab ainult võimet raha teenida. Selle üheks tagajärjeks on see, et väga paljud inimesed eelistavad oma tööjõudu müüa muudel turgudel, mitte Eestis. See on kindlasti ohtlik tendents. Kindlasti on ohtlik kõnelda meie kaitsevõimest võtmes, et me üksi niikuinii midagi ei suuda ja seetõttu ei pea selle eest ka hoolitsema. Arvan, et siin on tunda enne võitlust käegalöömist. Muidugi tuleks märgata ja aru saada, kui õnnelik üks väike rahvas võib tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis. Seda me kipume igapäevases jagelemises unustama. Sellest võiks rohkem rõõmu tunda.

Rääkides säästlikust arengust, tundub küll, et me ei oska oma inim- ja loodusressursse piisavalt väärtustada ja käime nendega liiga kergekäeliselt ümber?
Väikest viisi on see nii. Aga muidugi, ma pean oma töö eest võimalikult rohkem raha saama. Ja kui ainult selles kontekstis mõtelda, siis on tõesti tore olla seal, kus seda saab. See ei ole vältimatult riigi või ühiskonna süü, see on inimese vaba valik. Medali teine külg on see, et ma võin ju saada hästi palju raha mingi tegevuse eest, mis mind jällegi võib-olla muus osas üldse ei rahulda. Mõni inimene mängiks palju parema meelega vaskpilli või raviks laste haavu, selmet kalkuneid kitkuda.
Loodusressursside puhul on üks asi see, et me võib-olla ei tea neid piisavalt. Me kõik teame, et meil on põlevkivi, kuid väga hästi ei tea, mis saab siis, kui meil seda enam ei ole. Ma ei hakka siin rääkima sellest, et me ei ole piisavalt valmis õnnetusteks, mis võivad juhtuda nii merel kui maal. Naftareostuse puhul oli väga sümpaatne, kuidas kodanikuühiskond ise organiseerus hetkel, kui riik oli oma organiseerimisvõimega ummuksis. Tore oleks ju, kui ikka mõni mets jääks alles ja lendorav elaks kuskil ning kõik ei oleks madaltiheda hoonestusega kaetud suhteliselt näotu asustusala.

Te vihjate sellele, et me mõtleme liiga lühikese aja peale ega näe asju pikas perspektiivis?
See on inimlik, inimene mõtlebki nii, et niikaua, kuni mina siin maa peal olen, peab mul hea olema. See vähemus Eestis, kellel on lapsed, mõtleb võib-olla nende peale ka. Ja inimlik ajamõõde on jumalikuga võrreldes niikuinii lühike. Aga ei oleks paha just nimelt mõtelda, et kui meie teeks nii, äkki me suudaks olla mingis asjas teistele eeskujuks. See võib-olla motiveeriks väga paljusid.

Välismaist pimesi järgi ahvides me ehk ei teagi enam, mis see päris oma on, mida väärtustada?
Ahvimine on ka üks arengu eeldus. Arvan, et me võib-olla ei oska laia maailma asjade mitmekesisusest üles leida neid, mida tõesti tasuks otsekohe ahvida. Ja seetõttu kulub palju energiat asjadele, mida ei tasu ahvida. Aga kokku leppida on siin raske, sest minule näiteks erinevalt väga paljudest ei meeldi nii väga Vormel 1 autovõidusõit ja ma arvan, et selle ringraja ehitamine Eestisse oleks mõttetu. Kuid leidub kindlasti arvukalt inimesi, kes leiavad, et just nimelt see ringrada oleks neile maapealse paradiisi võti.
Arvan, et mõtleme endast traditsiooniliselt kui metsarahvast ja harvemini kui mereriigist, kuigi oleme mõlemat. Ja näiteks meie panus Euroopale võikski olla see, et meil on metsad. Mitte see, et meie metsast on tehtud palju kallist paberit.

Kas rahvuslikult meelestatud parempoolsed jõud peaksid koonduma?
Väga raske on tavalisel inimesel nagu mina defineerida, millised jõud need täpselt on. Sest vaatamata sellele, et kõigis parlamendi erakondades on mõned väljapaistvate võimetega inimesed, ei ole kõik parteilased seda kaugeltki mitte. Aga muidugi oleks hea, kui riigi poliitilised jõud oleksid võimelised tähtsate eesmärkide nimel koonduma. Kardan, et seda võimet on vähem kui näiteks 1996. aastal.

Ajaloost rääkides jookseb meie meediast pidevalt läbi väide, et sellest ei ole mõtet kõnelda, sest Lääs ei mõista meid ja me ei tohiks teha oma ajaloost poliitilist relva. Äkki ei mõista oma ajalugu hoopis meie ise?
Kui õpilane ei mõista, siis võib ütelda küll, et õpetaja ei oska seletada. Samas on ka õpilasi, kellel on nii tugevad eelhäälestused, et mis tahes imeõpetaja ei õpeta talle seda asja selgeks. Mina ei usu, et saab väita, et miski, mille nimi on Lääs, selle kitsamas või laiemas tähenduses, ei ole võimeline meid üldse mõistma. Tasapisi ja kannatlikult oma positsioone seletades on see mõistmine kindlasti saavutatav. Et me ise ei ole võimelised oma, nagu armastatakse öelda, keerulist ajalugu hästi õpetama, on muidugi eelkõige meie endi süü. Aga juhiksin siinkohal tähelepanu sellele, et me ei saa oma lähiajaloos väga paljusid asju üldse seletada, sest selle kohta käivad allikmaterjalid on okupatsioonivõimu ja tema käsilaste poolt kas üldse hävitatud, peidetud või pandud kirja ja avalikustatud sellisel kujul, mis ei võimalda ajalooteaduse kriteeriumide järgi väga selgeid väiteid ja seisukohti esitada. Siin on mõned okupatsioonihaavad, mis takistavad meil hea õpetaja olemast.
Need ajaloost rääkimist vaigistavad väited teenivad kommunistide huve, sest selle taustal saavad nad ütelda, et ärme sellest kommunismist ka nüüd nii palju räägi. Nii on neile mugavam ja seda inimgruppi tuleb sellest aspektist mõista, et neile on nii mugavam. Aga see, mis on kommunistidele mugav, ei pruugi vältimatult olla kogu ühiskonnale mugav. Saagu nemad ka sellest aru.

Mida siis teha Tõnismäe pronksmehega, 9. mai ja 22. septembriga?
Neil on ajaloo tähtpäevadele iseloomulikud head ja vead, sest neile on tekkinud tasapisi sümboli väärtus. Inimühiskond paratamatult tegeleb väga palju sümbolite mõtestamise, kehtestamise ja teisaldamisega. Minu hinnangul oli sobilik moment pronksmehele tuule alla tegemiseks Lihula ausamba mahavõtmise päev. Ja kui ma saaksin ideaalis ütelda, siis mõnikord ma ei näeks nende sümbolitega vaeva, vaid laseks neil nii olla, nagu nad on kujunenud. Aga kuna Eesti NSV-s karjääri teinud inimesed on toonud Eesti poliitikasse kaasa väga palju ebaausaid võtteid ja muud sellist, siis nendepoolsete seisukohtadega polemiseerimist pean ma enda ülesandeks.
Ühise ajalooteadvuse ja tunnetuse tekitamine on oluline asi, aga praegu seda tekkinud ei ole. Ja sellist pendeldamist, et täna teeme meie neljaks aastaks oma ja kui teised on võimul, teevad nemad oma, ma ei salliks. Siis juba jätta asjad pigem nii, nagu nad on. Nõukogude aja lapsena vaatan kõhedusega, kuidas üha uusi põlvkondi lapsi tuuakse 9. mail Tõnismäe ausamba juurde. Ma ei karda seda, aga mulle see ei meeldi. Kuid ebausku ei saa kunagi kiriku põletamisega ära likvideerida. Ühine ajalooteadvus tekib, kui me selle küsimusega tegeleme.

Kas vabadusvõitlejad väärivad oma memoriaali ja avalikku tunnustust?
Vabadusvõitlejate kõige parem memoriaal ja tunnustus ongi iseseisev Eesti Vabariik. Arvan, et need inimesed ongi sellega rahul. Tõsi, neil võib olla eriarvamus selle kohta, kas Eesti NSV ajal trooninud inimesed sobivad seda riiki kõige paremini hoidma ja juhtima.

Kuidas Te seda kommenteerite, et Eesti NSV ajal trooninud inimesed said ordenid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest koos inimestega, kes seda tõesti väärivad?
Ka see viitab ühise ajalooteadvuse puudumisele. Iseküsimus on, kas mingil ametikohal olemine on juba piisav alus äramärgituks saamisel. Tahaks rohkem kuulda ka nende käest, kes olid Eesti NSV-s kõrgetel ametikohtadel, mida nad siis ikkagi tegid? Sest kui ma loen tolleaegseid ajalehti, siis nendest tegijatest ei paistnud tegevus, vaid vastutegevus.

Kas Eesti kommunistid peaksid kahetsema?
Arvan, et Eesti kommunistid ei peaks mitte niivõrd kahetsema seda, mis nende arguse või ahnuse tõttu sai Eesti NSV-s tehtud. Nad peavad kahetsema, et tõid kommunistliku partei organisatsioonis levinud alatud valitsemismeetodid Eesti erakonnademokraatiasse. Kuni nad seda ei kahetse, ei ole nendega võimalik ausat mängu mängida. Kui nad sellest aru saaks ja püüaks sellest vabaneda, ütleksin ma neile: “Tere tulemast Eesti Vabariiki!”