Tag Archives: Rui Tavares

Ülevaatlikult ombudsmanist

Ülevaatlikult ombudsmanist

Kes on Euroopa ombudsman? Ta on eraldiseisev Strasbourgis viibiv ja umbes 60-pealise meeskonnaga õigusorgan ühes isikus, kes uurib, kas ja kuidas pannakse Euroopa Liidu tasandil toime haldusomavoli. Selleks võib olla eeskirjade eiramine, võimu kuritarvitamine, kirjadele vastamata jätmine, asjaajamisega viivitamine, põhiõiguste eiramine jne.

Euroopa ombudsman saab kontrollida Euroopa Komisjoni, Parlamenti ja Nõukogu, agentuuridest, ametitest ja muudest euroasutustest rääkimata. Ainult Euroopa Kohtule ei hakka ta hammas peale. Riiklikud ja kohalikud võimuasutused ja rikkumised tema haldusalasse ei kuulu, selle jaoks on riiklikud ombudsmanid. Kaevata saavad kõik ELi kodanikud oma emakeeles.

Näiteks, kui Mari on Eestist saanud eurotoetusi oma korrektselt esitatud projektile, aga viimased maksed viibivad ilma Euroopa Komisjoni poolse selgitusega, siis saab ombudsman teda aidata. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid aga aitavad näiteks, kui Enn kogeb mujal Euroopas elades probleeme Euroopa ravikindlustuskaardiga või kui tööjõu vaba liikumisega tekitatakse teise liikmesriigi poolt talle probleeme. Täpsemalt saab kõigest eesti keeles lugeda siit.

Valimised

Kuidas Euroopa ombudsman ametisse saadakse? Ikka valitakse, sedapuhku aga eurosaadikute poolt. 14.märtsil esitas praegune ombudsman, Kreeka päritolu Nikiforos Diamandouros avalduse tagasi astumiseks. Mehel on juba vanust 70 aastat ja on aeg, isegi Põhja-Euroopa standardite kohaselt, pensionile minna. Ta on olnud 10 aastat ametis, enne seda oli ta Kreekas samas töö peal aastatel 1998-2003. Ta valiti tagasi 2003 ja 2010.  Üldiselt ollakse temaga rahul. Aprillis oli ta kutsunud muuhulgas ka Rainer Nõlvaku rääkima Teeme ära! kampaaniast ja kuidas see Euroopa unistust ja identiteeti aitaks ellu viia. Diamandourose eelkäijaks, esimeseks ELi ombudsmaniks oli soomlane Jakob Södermalm (aastatel 1995-2003).

Uus ombudsman astub ametisse 1.oktoobril 2013, aga jääb sinna kuni käesoleva parlamendi ametiaja lõpuni, kuna ombudsmani ametiaeg kulgeb paralleelselt eurosaadikute omaga. 

Protseduur 

Kogu asja eest vastutab parlamendi parlamendi DG Presidency ehk Directorate General ehk Presidendi peadirektoraat. On tarvis vähemalt 40 kahest liikmesriigi eurosaadiku allkirja, et esitada enda kandidatuur. Kahte kandidaati samaaegselt toetada ei saa (Artikkel 204 (2) Parlamendi kodukord). Valminud nimekiri edastatakse Petitsioonide komisjonile (Artikkel 204 (3))[2], mis korraldab avaliku kuulamise kõikidele kandidaatidele. Praeguse kava kohaselt peaks see toimuma 18.juunil. Ombudsman valitakse juuli täiskogu istungil.

Ajagraafik: 

8.mai – Kandidaatide esitamise tähtaeg (40 allkirja)

9.-17.mai – Presidendi peadirektoraat vaagib kandidaatide sobivust

20.-24.mai – Kinnituste saatmine

3.juuni – Petitsioonide komisjoni koosolek, kandidaatide heakskiitmine

18.juuni – Kandidaatide ülekuulamine, Petitsioonide komisjon

1.-4.juuli – Parlamendi täiskogu Strasbourg, ombudsmani valimine

1.oktoober – Uue ombudsmani ametisse astumine

Vastuolud

Loodus ega parteipoliitika ei salli tühja kohta. Kui varasemad ombudsmanid on olnud erakondliku kuuluvuseta, peamiselt juba varem riikliku ombudsmani rolli täitnud isikud, siis sel korral on valimistulle sekkunud ka 3 MEPi. Tõsi, ka varem on üks Iiri saadik kandideerinud, konservatiiv Roy Perry. Seega, pole esimene kord, kui parlamendi suurimaid fraktsioone üritab endale järjekordset ametiposti haarata, isegi kui see neile mõeldud pole[4].

Kolm iseseisvat kandidaati on igati sobivad: Alex Brenninkmeijer, Markus Jaeger ja Emily O’Reilly. Brenninkmeijer on olnud viimased 8 aastat Madalmaade ombudsman, ta on endine kohtunik ja õigusprofessor Amsterdami ülikoolis ning on teinud koostööd ka Indrek Tederiga. Saksamaalt pärit Jaeger on 1989.aastast töötanud Euroopa Nõukogus erinevatel inimõiguste seotud aladel, natuke ka Interpolis ning ka temalgi on akadeemiline taust. Teda aitas lobida muuhulgas sõltumatu eurosaadik Kristiina Ojuland, kes rõhutas tema akadeemilist tausta. Jaeger saatnud ka Eesti saadikutele korrektses eesti keeles kirja, kus mainib head sidet Eestimaaga ja samuti koostööd Indrek Tederiga. Ühtlasi toetasin ka mina tema kandidatuuri, kuna tegemist oli esimese iseseisva kandidaadiga.

Emily O’Reilly on Iirimaa ombudsman, ainus iseseisev naiskandidaat. Teda on kahel korral presidendi poolt ametisse nimetatud aastatel 2003 ja 2009, sealjuures erakondadeülese toetusega. Ta on palju korda saatnud informatsiooni ligipääsetavuse, puuetega inimeste olukorra, korrektsete valimiste ja valimiseetika vallas. Teda hinnatakse ning ta on Iirimaal ja Ühendkuningriikides head karjääri teinud. Muuseas, tal on 80 eurosaadiku toetus, minimaalne on 40. Konservatiive on süüdistatud selles, et nad politiseerivad konkurssi pakkudes oma kandidaati ja samal ajal koguvad massiivselt allkirju kuna neil on juba kord suurim fraktsioon. Nende kandidaadil on 100 allkirja. Sama öeldi ka sotside kohta, ent koridorides räägitakse, et konservatiividel on selles osas parem edumaa. Kandidaate oli teisigi, nt Michael Cashman (S&D, UK) pakkus ja Sir Graham Watson  (ALDE, UK) ning Rui Tavares (Rohelised, PT) toetasid Emilio de Capitani, kauaaegset LIBE (Tsiviilasjade komisjoni) sekretariaadis töötavat Euroopa avalikku teenistujat.

Eurosaadikutest kandideerib kohale Riia Oomen-Ruijten (EPP, NL), Dagmar Roth-Behrendt (EPP, DE) ja Francesco Speroni (EFD, IT). Kui Oomen-Ruijten esimesena otsa lahti tegi, järgnesid talle peatselt ka teised. Tegemist on alates 1989.aastast tegutseva nimeka eurosaadikuga, kes on peamiselt tegelenud välispoliitikas Türgi ja Venemaaga ning muudes küsimustes keskkonna ja tarbijakaitsega. Ka Roth-Behrendt on sellest ajast eurosaadik, kes esindab Berliini piirkonda. Tema peamiseks valupunktiks on samuti olnud tarbijakaitse, aga viimasel ajal torkab ta rohkem silma Euroopa avaliku teenistuse kaitsmisega, nn staff regulation reformiga: ta on ametiühingute poolel ja üritab vastu seista eurokraatide palkade ja puhkuse kärbetele, privileegide vähendamisele, pensioniea tõstmisele jms. Speroni on olnud eurosaadik 1989-1994, misjärel oli ta institutsionaalse reformi minister esimeses Silvio Berlusconi valitsuses ning seejärel senatis[1].

Ühel hetkel alustas aga Margarete Auken (Rohelised, DK) protesti: milleks me politiseerime ombudsmani ametiposti, kui see peab olema erakondadeülene? Ta tegi seda roheliste seas, järgmisel päeval tõstatas aga Norica Nicolai (EPP, RO) selle probleemi kogu parlamendi ees. Nad mõlemad tõid välja Maastrichti lepingu artikli 195 ja Euroopa kodukorra lisa X, (Ombudsmani kohustuste täitmine) artikli 6, mille kohaselt peab valitud kandidaat olema “täiesti sõltumatu”[3]. Kiri kogus populaarsust, sellel reageerisid positiivselt nii mõnedki saadikud nagu Michael Cashman, Sophie in ‘t Veld, Satu Hassi ja Peter Van Dalen.

Vastuseisu väljendasid aga nt Charles Tannock (ECR, UK) ja Doris Pack (EPP, DE, Kultuurikomisjoni esinaine). Nende sõnul piisas juba Roy Perry kandideerimisest pretsedendiks ja arvasid koguni, et kui poliitik ei tohi olla ombudsman, siis ei tohiks ta ka olla Komisjoni volinik. Kusjuures, neil võib olla voliniku osas õigus. Tannock lisas ka, et Ühendkuningriigis ei saa MEPid ühtelegi (arvestatavale) avalikule ametikohale kahjuks kandideerida, mis on tema sõnutsi häbiväärne ja talentide raiskamine.

Michael Cashman suutis selle aga pareerida, osutades, et volinik või Euroopa Nõukogu kõrge esindaja ametikoht on täidesaatev võim, mille pealegi täidavad liikmesriikide kandidaadid.

Kuid ka tema tundis muret MEPide halva kuulsuse pärast erinevates liikmesriikides. Sellegipoolest ei ruttaks tema olukorra parandamiseks teineteist heale kohale upitama.

Tuntud kliimamuutuse eitaja Roger Helmer palus aga lühikese teadandega eurosaadikutel lõpetada oma naba imetlemine, sest keegi ei tea Euroopa ombudsmanist niikuinii mitte kui midagi.

Mina hääletan tõenäoliselt Emily O’Reilly poolt, kuna tegemist on iseseisva, parteitu ja ainsa mitteparteilise naiskandidaadiga.

Lisainfo

  1. Euroopa Ombudsman: Probleemid EL-ga? Kes saab teid aidata?
  2. The candidates (2013, 6 6). European Voice. Retrieved from European Voice: http://www.europeanvoice.com/article/imported/the-candidates/77454.aspx.
  3. Euroopa Parlamendi kodukord. IX osa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20130416+RULE-204+DOC+XML+V0//ET&navigationBar=YES.
  4. Euroopa Parlamendi kodukord. X lisa (2013). Retrieved from http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+RULES-EP+20080218+ANN-10+DOC+XML+V0//ET.
  5. Nicholas Smith (2013, 1 14), Growing support for Greek ombudsman candidate. EU Observer. Retrieved from EU Observer: http://euobserver.com/news/9004.

Seotud postitused

Andrei Sahharovi inimõiguste auhinnast

Alustuseks tsiteerigem klassikuid:

Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.

                                                                                    Andrus Kivirähk, 11.august EPL[1]

Roheliste fraktsioon arutas 11.septembril oma koosolekul erinevaid variante, keda Sahharovi auhinna kandidaadiks esitada. Protseduuri ma ei hakka siinjuures seletama, sest see oleks jutt kudemisest. Kirjutan lühidalt kandidaatide kasuks ja kahjuks toodud argumentidest ning väitluse käigust. Mitte et see laiemale ringile huvi pakuks, pigem iseendale. Nagu peaksin päevikut, et hiljem oleks hea vaadata, mis juhtus ja mida ma neil ammustel päevadel mõtlesin.

Fraktsiooni koosolek hakkab mõningase sotsiaalse viivituse järel pihta ning Sahharovi debati otsa teeb lahti Karima Delli (FRA). Türgi juurtega prantslane esitab veenvalt India rahvaliikumise juhi Rajagopal PV. Edela-Indiast pärit mees kasutab ainult oma esimest nime, et teda ei saaks konkreetse ühiskondliku kastiga siduda. Ta võitleb peamiselt hõimurahvaste õiguste eest maad omada ja harida, ajades seega India maareformi ja ka lõpuks sotsiaalse õigluse asja. Rajagopal PV asutas selleks 1991.a organisatsiooni Ekta Parishad.[2] Meest kutsutavat Indias isegi uueks Gandhiks. Meenutades, et selle liikumise esindajaid võtsime aasta tagasi grupis ka vastu ja loetledes lühidalt mehe teeneid (asjakohane lisatud esildis on Proposition Sakharov).

Isabelle Durant (Belgia) käib välja Ugandast pärit Victoire Ingabire Umuhoza, Rwanda opositsioonijuhi, kes on alates 2010.a sügisest vangikongis oodanud oma kohtuprotsessi tulemust. Talle nõutakse eluaegset vangistust süüdistatuna terrorismis ja rahvusliku julgeoleku kahjustamises. Kolme lapse ema ning Hollandis majandushariduse saanud naine on üritanud ka valimistel kandideerida, ent valitsus tõkestas selle. Kohtuotsust on oodata järgmisel kuul, ent väljavaated ei paista head. Muuseas, Belgias ollakse probleemist sedavõrd teadlikud, et siin anti tänavu naistepäeval välja ka Victoire Ingabire Umuhoza nimeline auhind…[3] Pikemalt siit.

Werner Schultz (Saksamaa) kõneleb Pussy Rioti nimelise bändi kasuks. Ida-Saksamaalt pärit vene keeltki kõnelev mees jagab üsna hästi meie idanaabri olukorda ning ka seda, kuidas too enda “tagahoovi” teinekord hallata püüab. Rui Tavares (Portugal) esitab oma kandaadina Eskinder Nega, Etioopia ajakirjaniku ja blogija, kes on Meles Zenawi režiimi poolt 7 korda vangi mõistetud ning oma töö tõttu pälvinud ka tähelepanu, sedapuhku küll positiivset, ka Amnesty Internationalilt. Viimati mõisteti Nega vangi selle aasta jaanuaris süüdistatuna terrorismis, samal ajal kui riigimeedia sildistas ta välismaa spiooniks. Tasub meenutada, et detsembris mõisteti Etioopias ka Rootsi kodanikud Johan Persson ja Martin Schibbye 11 aastaks vangi, ent 10. septembril nad vabastati [4]. Nega, kes mõisteti 18 aastaks vangi, pälvis tänavu PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write auhinna.[5]  Mehele on pühendatud ka lehekülg www.freeeskindernega.com. Pikemalt siit.

Viimaks esitab meie rühma president Daniel Cohn Bendit kandidaadiks Iraani filmirežissööri Jafar Panahi, kes kannab 6 aastast vanglakaristust ja kellelt on kohtu otsusega võetud filmitegemise õigus 20-ks aastaks. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, oma kodumaal keelatud filmikunstnik, kes on saanud tunnustust Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Iraani islamivabariigi arvates on mees aga rahvuslikku julgeolekut kahjustanud ning levitanud riigivastast propagandat.

Dani (Cohn Bendit) selgitab oma mõtet, et kuna Iraani käsitletakse üha sagedamini üheülbaliselt võimaliku sõja võtmes, et seda riiki rünnatakse varsti tuumaprogrammi eest ning see omakorda liidab sealset rahvast president Ahmadinejadi kurssi toetama patriootlikel kaalutlustel – siis oleks vaja just näidata, et Iraanis on ka opositsioon ja inimesed ei ole alati nõus valitsuse poliitikaga. Rezhissöör ise olla populaarne ja tuntud ning suur osa pärslastest võiks sellist otsust heaks kiita. Parlamendi siseselt (ehk “kudemisprotsessis”) olla ta juba kokku leppinud Guy Verhofstadiga (kes on liberaalide grupi juht), et ALDE esitab Iraani advokaadi, kes on kohtutes kaitsnud seksuaalselt ahistatud lapsi ja selle töö eest kinni mõistetud. Kahe grupi koostöös saadakse siis ka sotsiaaldemokraadid Iraani liinile ning niiviisi on lihtne lõhestatud Rahvapartei vastu minna. Ühesõnaga, meile visandatakse võitev kombinatsioon.

Viimast taipab kõige kiiremini Isabelle Durant, kes rõhutab, et kuigi tema kandidaat on hea, võiks ta pigem toetada Iraani suunalist tegevust, sest sinnamaile pole Sahharovi auhind veel kunagi läinud.

Arutelu võtab aga uue pöörde, kui vilunud ja terane Reinhardt Bütikofer (Saksamaa) ütleb, et grupp ei peaks keskenduma moraalsele valikule, mis on antud juhul võimatu. Sest kõik nominendid on tugevad tegijad ja on võimatu ühte teisele eelistada. Samas poliitilise sihi seisukohalt on pingerida võimalik teha. Ning üllatuslikult saksa delegatsiooni liikme kohta, toetab ta Cohn Benditi ettepanekut.  Teised sakslased ja ka austerlased on kindlalt Pussy Rioti kasuks argumenteerinud. Märkides, et kuigi iraanlane pole ealeski veel auhinda saanud, pole ka feministlik protestigrupp seda saanud. Schultz saab uuesti sõna ja osutab Moskva õigeusu kiriku ning putinismi läbipõimumisele ja ortodoksi pappide peaaegu keskaega meenutavale poliitilisele tegevusele. Miskipärast meenub mulle siinjuures Lasnamäel kerkiv ehitis ja hiljutine samba-avamine selle kiriku endisele juhile…

Margaret Auken (Taani), ise kirikuõpetaja, väidab vastu, et Iraanis suudetakse teade preemiasaamisest ühiskonna tähelepanu alt maha vaikida, aga Venemaal see juhtuda ei saaks. Mistõttu oleks kasulikum suunata auhind Venemaale. Ulrike Lunacek (Austria) aga toob näite, et isegi kristlike demokraatide seas oleks toetust võimalik saada, sest Berndt Posselt (Saksamaa, EPP) olla just plenaarisaalis sel teemal rääkinud positiivselt. Et tema kui kristlane ei toeta Vene võimude ja neile alluva kiriku tegevust ses intsidendis…

Sel hetkel lahkub hulk liikmeid koosolekult. Hiljem ilmneb, et nad kiirustavad Väliskomisjoni liikmetena õhtusöögile paruness Ashtoniga. Mul on hea meel, et ma olen ses komisjonis kõigest asendusliige. Pärast Ashtoni tänast esinemist plenaaril oleks mul väga raske leida motivatsiooni tema veelkordseks kuulamiseks…

Sõna saab Carl Schlyter (Rootsi): “Vaadakem taktikaliselt ka asja. Kui on võimalus Iraani teemaga konsensust saada, siis tuleks grupi kandidaadiks seada iraanlane. Pussy Riot on juba küllaltki palju tähelepanu saanud rahvusvaheliselt, meie preemia seda oluliselt ei lisaks. Pealegi, 40 MEPi võivad iga kell ju kandidaate esitada ja need allkirjad ei tohiks olla probleemiks. Nii saaksime mõlemaid ettepanekuid arvesse võtta ja ka poliitikas kaasa rääkida suuremas plaanis.”

Sandrine Belier (Prantsusmaaa) üllatab omakorda toetusega PRiotile, langedes (Bütikoferiga sarnaselt) dissonantsi prantsuse roheliste delegatsiooni liiniga.

Sõnavõtusoovijate nimekiri oli küll lukku pandud, aga kuna pinged kasvavad, siis annab Esimees ikkagi kõigile sõna, paludes jääda napisõnaliseks. Et seejärel hääletada.  Karima Delli teeb teistkordse katse oma hindu kasuks asja kallutada: “Me oleme rohelised, me peame toetama seda, et talupoegadelt ei võtaks suurkorporatsioonid põllumaid ära…”

Rui Tavares käib välja oma taktikalise analüüsi: “Meie ei saa kahjuks väga heale kandidaadile Pussy Riotile toetust. Suures saalis ei suudaks mõned MEPid isegi seda bändinime probleemideta välja ütelda. Pealegi tahavad rahvapartei Poola delegatsiooni omad hoopiski ühte Valgevene juristi esitada ja siis läheks nendega kempluseks. Nõnda võiks esitada alguses ikkagi….ja siis kompromissi korras asuda toetama iraanlasi…sest GUE grupp on niikuinii russofiilid ja ei toeta midagi Venemaa suunal.”  Mees teab mis räägib, sest tuli aasta tagasi GUEst Rohelistesse üle.

Märkamatult on möödunud tund aega. Kuna jutt on olnud peamiselt prantsuse ja saksa keeles, siis vahelduseks kuulan seda emakeelse tõlke kaudu. Täna on väga head tõlgid, neid saab usaldada. Valmistume hääletuseks…

Dani teatab, et hääletame kõiki nominente järjest, igal on üks hääl. Ainult, et temale on delegeeritud veel 5 häält Ashtoni juurde pununud erakonnakaaslastelt. Mõned hakkavad naerma, aga mõned muutuvad surmtõsiseks ja protesteerivad. Kaaspresident Rebecca Harms (Saksamaa) osutab, et grupi reeglites on kirjas, et kellelegi ei saa anda üle ühe volituse… Dani leiab, et see on küll nii, kuid ei maksa jamada. Formalism ei peegelda ka alati tegelikkust… Schlyter teeb ettepaneku, et edaspidi lähtutaks tõsiasjast, et inimesel on kaks kätt, millega hääletada, mitte rohkem. Samas ei vaielda ka sellele vastu, et niigi paljude asjadega koormatud presidendil pole vajadust keelduda, kui keegi soovib oma toetust ta ideedele hääle delegeerimisega avaldada…

Nagu ikka enne hääletust, tekib see kramp, et mis ma siis otsustan? Kõik rääkisid hästi, mis seal rääkida. Erinevalt 2009 aastast puudub mul oma kandidaat (Lagle Parek). Kui kaalukausile visata Venemaa ja Iraan, siis usun ikkagi, et Venemaale mõjuvad Euroopa Liidu otsused rohkem kui Iraanile. Kui aga valida filmirežissööri ja punkbändi vahel, siis ma ei ole tingimusteta punkar.  Tüdrukutebändi vaimsuse aste on mulle jäänud hoomamatuks… Tavaliselt on mul lihtsam hääletada mõnedes asjades Saksa delegatsiooniga koos (näiteks Lähis-Ida asjad), aga mõnikord jälle Prantslastega koos. Vahel on kasulik olla mõlemale vastu ja joonduda meie tillukesearvulise Rootsi-Soome-Holland-Eesti-Suurbritannia (kokku 10 häält) plaanide kohaselt. Ainult, et täna pole inglasi kohal ja meil pole ka oma ühist kandidaati… Mis siis teha? Kuna prantslased ja sakslased pole päris ühel arvamisel delegatsioonide kaupa, siis on raske ennustada häälte jagunemist. Sestap ei saa minna ka Rui Tavarese niikuinii vähemusse jääva ettepaneku taha, võib tulemust mõjutada.  Juba käibki hääletamine. Teise vooru jõuavad Pussy Riot ja Iraani filmimees. Hääletan Helga Trüpeliga (istub minu kõrval)  Pussy Rioti poolt.  Ent jääme 3 häälega vähemusse. Kusjuures, kui Cohn Bendit oleks reeglivastaselt kõik 5 delegeeritud häält mängu pannud, oleks vahe suuremgi olnud. Aga ta on hääletanud reglemendi järgi vaid 2 häälega.

Ulrike Lunacek teatab, et hakkab koordineerima Pussy Rioti esitamiseks 40 allkirja kogumist. Rohelisi on küll 59, aga ega kõik ju seda mõtet ei toeta, sestap peab otsima liitlasi ka teistest gruppidest. Ta palub mul mõelda, kelle poole pöörduda. Aega allkirjade esitamiseks on vähem kui 20 tundi….

24 tundi hiljem on 40 pluss allkirjad koos ja autasu nominentide nimekirjas on siis ka Vene punkansambel…

Seotud postitused