Tag Archives: Riigikogu

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Seotud postitused

Ceterum censeo, …

Kui kaua, oo parteilane Maruste, sa veel kuritarvitad meie kannatlikkust? Me ei oskaks kirjutada neid sõnu, kui Cicero kõned oleks hävitatud. Kui Rooma senat oleks otsustanud, et arhivaalid põletatakse! Kui Riigikogus ja selle komisjonides ka ei peetagi tsiteerimist väärt kõnesid ja sõnavõttude häbitus võib vajada varjamist, et noorsugu mitte rikkuda, peab need siiski alles hoidma! Ning mõistagi tänapäevasel kujul – helis ja pildis ning tekstina. Sest tuleb aeg, nagu see tuli Prantsuse revolutsiooni uurimisel, kui ajaloolane võtab kõige klassikalisemad allikad – poliitilised sõnavõtud –  ning rekonstrueerib nende alusel poliitilise otsustuse mehhanismi. Ning võib-olla algab see töö nagu kuulus Aulard’i teos Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost: „Esimeseks oluliseks faktiks on see, et Eesti taasiseseisvumisel ei eksisteerinud parteisid, nagu me neid praegu tunneme.“

Rooma senatis, Inglise parlamendis, jakobiinlikus konvendis ja isegi NLKP poliitbüroos öeldud mõtteavaldused on teada. Paljud poliitikud tahavad, et nende mõtteavaldusi kuuldaks, sest need on kooskõlas nende veendumustega. Ainult võimu küljes rippuv, talgitud parketil oma kõveraid mõtteid sarnastesse paragrahvidesse punuv rühm soovib omatahtsi olla kord varjul, kord esil. Ning esil vaid manipulatsiooniks. Kuid demokraatliku poliitika põhitunnuseks on ülevaatlikkus poliitiliste otsuste kujunemisest. Ja kuivõrd need kujunevad Riigikogu komisjonides, siis seal öeldu on väärtuslik. Aga et need kujunevad just komisjonides, seda on meile lõputult kinnitanud Riigikogu liikmed. Eriti need, kes täisistungitelt oma puudumisi põhjendavad:) See, mis toimus komisjonides,  peab olema kuuldav, nähtav ja loetav kujul, kuidas see esitati – meedia vahenduseta ja meediumi vahetuseta.

Ka parteilased on kuulnud, et info on võim, selle poliittehnoloogiline kasutamine saab võimule tuua või seal olemist kindlustada. Hans H. Luik on juba pikemat aega osutanud, et infoajastul on asjad pahasti info kättesaadavusega väljaspool võimuringkonda. Hiljuti oli temalt sel teemal artikkel „Eesti Ekspressis“. See probleem pole küll iseomane Eestile, vaid laiem. Kogu maailm lahendab igapäevaselt dilemmasid salastamise ja avalikustamise teljel. Kuid keskenduma peab Eesti Asjale, sest just siin on obskurandid täitsa üle võlli minemas. Ühest küljest pannakse 7-aastase säilitustähtajaga personalidokumentidele 75 aastaks ametkondliku kasutamise piirang, sest selles on isikuandmeid, teisalt dokumenteeritakse väga formaalselt, sest dokumendiregistri avalikustamise nõue on pannud ametnikud arutelusid ja erimeelsusi mitte kirja panema. Kõik on nii üksmeelsed! Kui haldusotsuste puhul on mõnda kaalutlust ehk vajagi varjul hoida, näiteks raha puudusel mõnes omavalitsuses sotsiaaltoetuse mitte andmist neile, kes veel pole paljad nagu püksinööp, siis poliitika kujundamise osas on varjatus võrdne ülbusega. Pole teie asi…

Silmatorkavaim näide on Riigikogu põhiseaduskomisjoni edukalt läbinud ja Riigikogus kohe-kohe vastuvõtmisele teerullitav (vabandust, ka kõik opositsioonierakonnad on kenasti nõus) eelnõu, mille kohaselt Riigikogu volituste lõppedes hävitatakse kõik komisjonide koosolekutelt tehtud helisalvestised. Miks küll?

Kas Riigikogu liikmed ei arva, et nende kõneluste salvestused on ajaloo allikaks? Kust sügavustest küll kerkib soov hävitada ajaloo allikaid? Mis on nii suur kuritöö, mille varjamine on ühtviisi kõikide erakondade südameasi. Eiki Nestori nõutusest kubisevas intervjuus toob ta esile argumendi, et kui protokollid on salvestiste põhjal kirja pandud, siis pole salvestisi endid enam vaja. Arhiiviteoreetiliselt tähendaks hävitamine pärast esmast kasutamist, et dokumendil olnuks vaid niipalju väärtust, et sellest teisend teha. Edasi oleks meil kasutada koosoleku protokoll. Kuid just nende autentsuses s.t. kogu öeldud mõtte kirja panekus, tuleb kahelda. Protokollid pole stenogrammid. Sageli, kui üldse, on arutelu kirjas otsust dekoreerivana. Komisjonide istungite salvestused oleks hinnatavad arhiiviväärtuslikeks. Need peaks olema osa Eesti kultuuripärandist. Seda enam, et ühiskond laiemaltki talletab end paljus helis ja pildis.

Kas nupukamatele parlamendiliikmetele ei tulnud pähe, et põhiseaduse preambulas osutatakse eesti keele ja kultuuri kaitsmisele kui Eesti Vabariigi peamisele eksisteerimise mõttele? Kas kardetakse oma mõtteid kirja panna ja otsuseid põhjendada selle pärast, et hiljem võib selguda, et kukkus Tshernomõrdinlikult välja? Teatakse, et poliitilise vastase jaoks eksimine inimlik pole, vaid kuulub kohe ära kasutamisele.

Siin on üks demokraatliku riigivalitsemise dilemmasid. Ülevaatlikkus avalikkusele ja aruandekohustuslikkus valija ees peab olema, kuid vaja on ka omavahel rääkida. Peab saama usalduslikult mõtteid vahetada. Pealt kuulamine, salaja lindistamine, info varastamine ja muu seesugune on kuritegevus, mis pole ka poliitikutele võõras. Info talletamine ja levitamine on viiside lihtsuse ja rohkusega triivinud infoõiguse hallide varjunditega tsooni. Ehk ütleb infoühiskonna asepresident, et kui need on hallid varjundid, siis just selliseid … Ja kodanikule ongi vast liig kõiki poliitikute fantaasiaid teada, kuid selliseid, mis neile riigikogu komisjonis peale tulevad ei saa varjule jätta.  Isegi psühholoogilise kaitse viigilehe varjus.

Infoõiguse süstemaatiline käsitlus peaks olema Riigikogu juristide hool. Aga ju tajuvad ka võimuerakonna tippjuristid, et välja võib kukkuda nagu Rein Langil, kes Kuku raadio peatoimetajana koostas avaliku teabe seaduse kavandi, mille saatanlikele detailidele soovitatakse nüüd mitte vaadata. Õigusaktide parandamine on ebapopulaarne! Ometi on just see õigusakt suunanud e-riigi dokumenteerimistavasid kõige enam ning mitte ainult eesmärgi suunas. Avalikustamise kohustuse kõrvale on kujunenud mitteametlike dokumentide n-ö teabe sfäär. Komisjonide töö salvestised on vaid näide. Riik, mis soovib big data kasutamist, ei saa info autentsuse, kasutatavuse ja väärtuse süstemaatilise ülevaateta edasi areneda. Ja juurdepääs infole on oluline küsimus.

Eestis järgnes e-valitsusele e-kabinett, kuid see on formaalne asjaajamine. Aga kust peaks otsima otsuste tegelikke tagamaid? Onksion arvas teadvat – teiste e-kirjadest. Toobal ja Laasi on sellele tegevusele mahitamise eest süüdi mõistetud. Piir erakirjade ja ametlike vahel hägustub, lisandunud on sotsiaalmeedia. Sõnumite, piltide ja salvestistega on sama. Kuid riigikogu komisjoni töös midagi sellist pole. Komisjon on ametlik ja oluline.

Riigikogu ega Rahvusarhiivi avalikust dokumendiregistrist ei leia 15. septembri 2006 a hindamisotsuse nr 489 faili, millega osale Riigikogu dokumentidest antakse arhiiviväärtus. See on Riigikogu istungite stenogrammidel ja videosalvestistel, aga mitte helisalvestistel, mille säilitustähtaeg on 5 a. Komisjonide, aga ka fraktsioonide koosolekute protokollidel on küll alatine säilitustähtaeg, aga mitte arhiiviväärtust (4-1/25 22.12.2011). Juurdepääsupiiranguid pole neile määratud – need on avalikud. Fraktsioonide koosolekute protokollid muidugi avalikud pole, kuigi mingit juurdepääsupiirangut neil ka pole. Hall tsoon! Seega ametlikult pole komisjonide helisalvestisi olemas. Maruste lubab lihtsalt prügikasti toast konteinerisse viia, võttes sellele veel loagi! Nice try! Aga vaadakem kuis mujal tehakse.

Näiteks kui Ühendriikides administratsioon vahetub, siis üheaegselt ametivandega, on rahvusarhiiv Valges Majas, võttes kaasa kogu info. Et see ei häviks, et seda ei hävitataks, pannes selle hoiule. Kuid kus on meie kuulsusrikka e-valituse otsuste kujundamist dokumenteeriv info. Ei ole naeruväärsemat ja asjatundmatumat arvamust, et see on avalikustatud dokumendiregistrites või selle ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud osas. Näide sai ülal toodud! Reagani administratsioonis oli ametnik, kes arvas, et ta on kõik kustutanud ja Iraan-contras tehingu tagamaadest ei saada teada, kuid ta eksis. Tema enesetapp on tragöödia, kuid mitte demokraatia jaoks. Võib-olla tuleb Eestiski mõnel häbi pärast maa alla vajuda, kui tema öeldu-tehtu teatavaks saab.

Hiljutise nn Töövõimereformi eelnõu menetlemise kohta väitsid puudeliste inimeste esindajad, et neile anti Sotsiaalkomisjonis väga vähe minuteid oma seisukohtade esitamiseks. Heljo Pikof andis teada hoopis vastupidise seisukoha, loetledes kordades rohkem kõneminuteid kui sihtgrupp oli lausunud. Kahe diametraalsest erineva väite paikapidavuse kontrollimine muutub seega juba 1. märtsil 2015 võimatuks, sest Lossihoovis süttib suur tuleriit, kus kirjad ja lindistused ära põlevad…Kahju! Nii jääb tõde meile igaveseks teadmata.

Kui hävitada ei saa või ei julge, valitakse salastamine. On suur vahe riigisaladusel ja ametkondlikuks kasutamiseks määramisel, kuid kodaniku jaoks on vahe väike. Ametlike dokumente niisama hävitada ei tohi, vaid ainult säilitustähtaja möödumisel kindla korra alusel. Seetõttu nupumehed, kelle hulgas on ka juriste, ei hakka ametlikuks asja üldse ajama. Sinna, tänna lehekene lendab, aga dokumendiks – no ei saa! Või kui midagi muud ei aita, siis isikuandmeid ikka leitakse dokumendist ning 75-aastane juurdepääsupiirang ei jää panemata.

Praegune Riigikogu jõudis aga arhiivi hävitamise kauni plaani juurde, tuues Maruste suu läbi esile naeruväärseid põhjendusi, et säilitamiseks pole raha ja pealegi on neid võimatu korrastada ja tarvitada. Endine kohtunik võiks teada, et heliarhiivi saab huviline tarvitada ka korrastamata kujul, lihtsalt salvestisi kuulates. Sellised arhiivid on ka kohtute juures olemas. Salvestusi säilitavad paljud. Korrastamine ja kirjeldamine pole oskus, mida Eestis poleks. Viide kõrgele maksumusele olukorras, kus ERR, Rahvusarhiiv ja mitmed muud mäluasutused on üle kümnendi tegelenud digitaalse ainese jaoks arhiivi loomisega, ametkondade serveriparkidest ja pilveteenuse kasutamise võimalikkusest rääkimata, pole saadiku vääriline.

Euroopa Parlamendis on näiteks komisjonide koosolekud enamasti avalikud, ehkki on ka võimalus pidada koosolekuid in camera ehk ainult liikmete osavõtul. Avalikud koosolekud kantakse lisaks üle ka internetis ning kõik asjahuvilised, lobby- ja hobbygrupid saavad reaalajas asuda saadikuid töötlema kasvõi sostsiaalmeedia vahendusel. Viimati osalesin kinnisel koosolekul siis kui Eelarvekomisjon arutas triloogile mineva parlamendidelegatsiooni ühispositsiooni. Sel puhul oli mõttekas nii Euroopa Komisjoni kui ka Nõukogu asjamehed eemal hoida, sest muidu poleks ju läbirääkimistel erilist mõtet. Siiski, protokollitakse ka kinnised koosolekud, ehkki suhteliselt sarnaselt Riigikogu praktikale.

On mõistetav, et informatsiooni saab kiir-reageerides kurjasti ära kasutada, paanikat külvata ja see sunnib poliitilisi esindajaid üha ettevaatlikumale ja vähemütlevale kõneviisile. Millest tuletatakse argument, et kui me salajased olla ei saa, siis ei saagi üldse poliitilisi otsuseid, eriti tundlikke, arutadagi. Paljude riikide parlamentides, eriti Rootsis, ongi kujunenud probleemiks, et enam ei söanda keegi komisjonis muud kui parteiprogrammi poliitkorrektselt kohitsetud eufemisme hääldada. Põhjuseks liigne avatus ja avalikustamine. Me ei tahagi ju et Riigikogu komisjonide salvestised oleksid reaalajas kättesaadavad. Pangem neile tähtajaline juurdepääsupiirang, tundlikematele (näiteks välis- ja kaitsepoliitilistele) aruteledele kas või riigisaladuse loor. Üldine 30-aastane piirang, nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, pole Eesti tee. See tulenebki ju poliitiku elueast. Eesti kiiresti arenevas ühiskonnas võiks olla ka munast koorunud broileritibudel teada, et kui nad on noorena haudunud kurja, siis murdeeas nad valimisriitust edukalt ei läbi.

„Kuula, kuis räägib silmapiir,“ laulis Ott Lepland. Kuula, Rait Maruste, neid lihtsaid hetki vaid! Arhiivi hävitamine võib sinu vaatenurgast olla õige, kuid Eesti riigi silmapiiril peab see arhiiv saama rääkida!

Seotud postitused

Toompeal, puudega inimeste piketil, 17.06.2014

Tere ja kiitus kõigile kohaletulnutele! Ma tean, et see polnud lihtne, ma tean, et see nõudis pingutust. Ja pingutust mitte ainult puudest tingitult. Vaid ennekõike vaimset pingutust, et saada jagu iseendast ja sinu ümber ringlevast vastukampaaniast, et „parem ära mine“, pingutust trotsida ähvardusi ja nn. soovitusi „ära mine, muidu jääme veel projektirahast ilma…“ Sestap veelkord kiitus kõikidele, kes erinevatel põhjustel ei kuule, ei näe või ei saa liikuda, kes mõistavad maailma omal kombel ja ka muidugi neile, kes kõikidele eelnimetatutele oma abikätt eales ei keela… Aitäh tulemast!

Tänasel päeval tekitab meis tuska ja pahameelt seadus, mille menetlusse esiteks ei ole meie ühingute ja liitude liikmeid piisavalt kaasatud, kuid mis sellest hoolimata asetab meie inimesed, hinnanguliselt 10% Eesti elanikkonnast, silmitsi tulevikuga, mis vaatamata mesistele lubadustele ei tõota head. Ja ma selgitan miks:

Eesti Vabariigi valitsus lähtub oma tegevuses ilmselt eeldusest, et puudega inimeste valdav enamus on samad tüübid, keda kirjeldab Howard Pyle oma kuulsas raamatus Robin Hoodist. Lubage tsiteerida klassikut:

„Kerjuseriideis Robin Hood sattus nelja lustliku selli peale. Need olid neli rõõmsat kerjust ja igaühel rippus rinnal väike tahvlike. Ühel oli tahvli peale kirjutatud „Ma olen pime“, teisele „Ma olen kurt“, kolmandale „Ma olen tumm“ ja neljandale „Halastage jalutule!“ Ja ehkki kõik tahvlitele kirjutatud hädad tundusid nii rängad olevat, istusid nood neli vahvat selli rõõmsalt ringis einet võttes, nagu poleks Kaini naine eales avanudki seda pudelit, kus sellesinatse maailma õnnetused varjul olid, ega lasknudki neid sealt nagu kärbseparve meile kallale.

Kurt oli esimene, kes kuulis Robini lähenemist, sest ta ütles „Kuulge vennad, keegi tuleb.“ Ja pime oli esimene, kes teda silmas, sest ta ütles „Ta on aus mees, vennad ta on üks meie seast“. Siis hõikas tumm teda suure häälega ja ütles „Tere tulemast, vennas. Tule ja istu meie seltsi kuni siin on veel midagi söögipoolist ja pudelis natuke veini.“ Seepeale tegi jalutu, kes oli oma puujala alt ära võtnud ja õige jala lahti sidunud ning murule välja sirutanud, et sellele puhkust anda, Robinile enda kõrval ruumi. „Meil on rõõm sind näha vend!“

Lähtenurk, et enamik puudega inimesi on petised, kes maksumaksja raha eest kirjeldet moel prassivad, on sügavalt ekslik, ehkki nagu keskaegsel Inglismaal, on sotsiaalsete olude sunnil ja tööturu armetu olukorra pärast ilmselt ka tänapäeval niisugustele indiviididele halastusmeelega arstide poolt osalist töövõimetust välja kirjutatud. Aga nagu kõrgeaulised riigikogu ja valitsuse liikmed täna oma silmaga veenduda võivad (võiksid, kui nad vaid kohal oleksid), siis asjad on teisiti. Meie inimesed ei teeskle puuet ega ammugi ei soovi olla kerjused. Ja selles osas tahame me olla senisest palju enam täismahus ühiskonna liikmed ning teha tööd sellesama ühiskonna hüvanguks ja teenida endale ka elatusvahendeid. Selles osas me ei ole vastu aktiivsusele tööturul, vastupidi! Ainult et enne kohustuste panemist (ja antud seaduseprojekt paneb kohustusi, loomata eeldusi nende täitmise võimaldamiseks), peab valitsus ja riigikogu mõtlema kolm korda ja sügavalt sisse hingama:

Need kolm küsimust on:
Miks mitte alustada tööandjatega programmi, mille tulemusel viimastel tekiks motivatsioon ja huvi puudega inimeste palkamiseks?
Miks mitte uurida ja välja arvutada kui palju rehabilitatsiooniteenust läheb puudega inimesele, et ta tõepoolest jaksaks täisvõimelistega tööturul konkureerida. Ning kes ja kuidas seda korraldab ning mismoodi käib tasumine teenuse eest.
Miks mitte enne kohustuste ja aktiivsusnõuete esitamist puudega inimestele, hinnata kui palju ja mis hinnaga suudaksime pakkuda isikliku abistaja teenust, et puudega inimese pereliikmetele natukenegi puhkust ja teistsugust keskkonda võimaldada?

Ma tean, et vastuseks on klišee – meil ei ole raha! Aga ma eeldan parlamendiliikmetelt pisut rohkemat kui rahandusministri klišeede kordamist. Ma eeldan mõtlemisvõimet, empaatiat ja otsustusvõimet! Ja rahapuuduse argumendi kohta oleks õiglane märkida sedagi, et praegu on meile lähema kuue aasta jooksul lubatud lausa 50 miljoni Euroopa Liidu euro eest puudega inimestele suunatud teenuseid, kuid samas oleme viimase 9 aasta jooksul kulutanud täpselt sama suure summa Eesti riigi maksumaksjate raha – umbes 54 miljonit eurot – erakondade rahastamiseks, et partei liikmete tööhõivet hoida. Kusjuures parteilasi on Eestis umbes 5% elanikkonnast! Hea tahtmise ja riigimeheliku suhtumise juures oleks kõik see raha võinud minna sinna, kus teda tegelikult vaja on, aga ei läinud! Ja kas parteilastele on kehtestatud atesteerimine, aktiivsusnõuded ja täienduskoolituse kohustus? Ei ole. Viga on meis, meie endi suhtumises, meie endi mõtlemises, mitte Euroopa Liidus.

Järelikult, enne kui see seadus vastu võtta, tahaks näha teiste asjakohaste seaduste muudatusi, et kogu puudega inimeste maailm varjust välja tuua. Argumenti, et kehvakest seadust on tarvis, sest siis saame Euroopast raha, me ei osta. Kuni kogu suhtumine on Euroopa raha saamisele orienteeritud, mitte ei lähtu inimestest, inimestest kel on ühel või teisel põhjusel raskem elu kui teistsugusel inimesel, siis pole ei sihukesele poliitikale ega selle läbiviijatele mitte miskit õigustust. Ning pangem tähele, vaid mõned nädalad ametis olnud sotsiaalministrid (Kruuse ja Kütt) ei saa olla peasüüdlased, vaid kõigest kaassüüdlased. Peasüüdlane on endine sotsiaalminister, kes euroopa kullasära läiget nähes, käis lauale läbimõtlemata algatuse, kuid ei suuda tänaseni näha oma kergemeelsuse häirivat mõju, … jajah – täna on temast loterii korras saanud peaminister. Aga selle ametiga kaasneb määratu vastutus. Ja see sõltub Riigikogus ning tema enda valitsuses tehtavatest otsustest, kas peaminister Rõival õnnestub vastutust kanda või murdub ta selle koorma all… 


Me ootame, aga meie kaua ei oota. Kannatus võib katkeda!

Tänane pikett võib olla viimane omasugune. Juhul kui meid kuulda võetakse. Aga ta võib olla esimene tormipääsuke, mis annab märku tulevatest tuultest ning viimased võivad mitte ainult kaardimajakesi minema puhuda, vaid põhjustada palju suuremaid sotsiaalseid vapustusi. Valik on teie, lugupeetavad parlamendiliikmed!

Ahjaa, valitsus ei ole Robin Hood, kes teatavasti omal kombel õiglust ja korda luua suutis. Pigem on tänane valitsus kirjeldatav Nottinghami šerifi ja Herefordi piiskopina, kes teadupärast ainult iseenda kasu silmas pidasid ning kogukonda halvasti kohtlesid. Mis neist sai, on ka raamatus kirjas.

Seotud postitused

Indrek Tarandi tervitus vaba tarkvara päeva puhul

mushrooms
vaba tarkvara
Tänavu veebruaris, kui tõusis päevakorda ACTA, oli rohkem põhjust rääkida kasutajate õigustest, täna taas veidi rohkem sisuloojate õigustest. Seemnete asemel seentest, sest udupeene seeneniidistiku kaudu oleme kõik ühendatud pilves, mis isetahtsi hõljub väljaspool seda maailma ja teinekord tundub, et on suurem kui maailm ise.

Saatuse tahtel langeb tänavune vaba tarkvara päev samale päevale demokraatia päevaga, kuid on oma vennast siiski kolm aastat vanem. Justnimelt vendadena ma neid kahte näen. Meenutagem ka, et vaba tarkvara päev sai alguse 2004. aastal, demokraatiapäeva algatas ÜRO peaassamblee 2007. aastal.

Kui 2009. aastal nimetas Euroopa Parlament interneti üheks kodanike põhiõiguseks, siis selle sammuga astuti selgelt ühe interneti isa Vint Cerf’i positsioonile, mis ühemõtteliselt pooldab piiranguteta internetti. Milline olukord valitseb aga täna vaba tarkvara vallas?

Vabatarkvaraline alge on kindlasti kasvutrendis. Vaadakem kasvõi Androidi, mis toetub tuhandete tarkvaraarendajate vabatahtlikule panusele, kuid miks mitte ka Euroopa Parlamendi muudatusettepanekute programmi AT4AM, millega EPFSUG kaudu isiklikult seotud olen.

AT4AM on programm, mis võimaldab saadikutel vajalikesse, hetkel menetluses olevatesse dokumentidesse parandusettepanekuid teha. See on Wikipedia-laadne programm, mille lähtekood on praegu veel salastatud, kuid tarkvara arendajad on lubanud koodi avalikustada. See oleks kõigile suur võit, sest siis saaksid lisaks EP-le ka näiteks Eesti Riigikogu ja Vabariigi Valitsus (ka kõik ülejäänud ametkonnad, ministeeriumid, jne) kasutusele võtta samalaadse programmi.

Niisiis — olemegi jõudnud tagasi jutu algusesse. Vabadus on käivitavaks jõuks kõikides me püüdlustes. Kas vabadust saab kaitsta vaid müüre ehitades või pigem panustades organismi vastupanuvõimele ja tervenemistahtele? Värskelt kogetud Stuxnet ja Flame lubavad järeldada, et mida vabam ja avatum on internet, seda kaitstum on ta küberrünnakute eest. Niisamuti on ka vaba tarkvaraga. Richard Stallman peab vaba tarkvara keskseks ja ühendavaks ideeks vabadust eeskätt sõnavabaduse tähenduses. Vaba sõna on aga demokraatia nurgakivi.

Head rahvusvahelist vaba tarkvara päeva!

Indrek Tarand
Euroopa Parlamendi liige

Seotud postitused

Kiri riigikogu liikmetele

Lugupeetav Riigikogu liige,

Pöördun tänasel päeval Teie poole, et meenutada vajadust kohendada kaasaegsemaks kurioosseid olukordi tekitav Vabariigi Presidendi valimise seadus.

Mitmed Riigikogu liikmed on mulle eravestlustes kinnitanud, et nad toetavad seda algatust.  Veelgi enam, Põhiseaduskomisjoni Esimees hr. Rait Maruste, kelle kogemustepagas Euroopa Kohtus ja Riigikohtus annab vaieldamatu autoriteedi vastavate seadusmuudatuste menetlemiseks, on ideed kehtivat korda muuta nimetanud teostatavaks (ETV “Foorum” 24.08.2011; Postimees 24.08.2011)  Arto Aas on aga lausunud sotsiaalmeedias, et tema fraktsioonikaaslased ei näe muutuste esilekutsumises probleemi.

Muidugi võib lausuda, et meil on tervelt viis aastat aega ja hetkel on akuutsemaid teemasid. Kurvastusega osutan Eesti Vabariigi kogemusele, et otsemaid härjal sarvist haaramata lendab viis aastat linnutiivul ja midagi ei juhtu, (vt. Rain Rosimannuse lubadused 5 aasta eest). Sestap utsitangi Teid tagasihoidlikult kodanikupositsioonilt, et võtaksite oma rolli täie tõsidusega ning küllap midagi samalaadset paneb Teile südamele ka täna ametivannet andev president T.H.Ilves.

Olen täiesti teadlik, et lihtsad asjad on keerulised ning sissetöötatud mõttestampidest eemaldumine keeruline ja poliitiku eksistentsiaalses aspektis ehk ohtlikki. Siiski usun, et hea tahte korral on  lihtsad parandused võimalikud.

Teine asi on poliitiline tava, mille loomisele saavad Riigikogu liikmed samuti soovi korral kaasa aidata. Otsesõnu ei ole Eestis keelatud teha seda, mis on elementaarne ja vägagi mõistlik. Lisan viite ajalehe “Sirp” juhtkirjale (K. Tarand “Kuidas saaks veel paremini?”, Sirp 02.09.2011).  Ei ole mõistlik mitte lubada silmast silma kontakti “tööandja” ja “töölesoovijate” vahel. See vaieldamatult elavdaks poliitilist arutelu ja avardaks poliitilist kultuuri. Veelgi enam – just sellise kandidaatide küsitluse/katsumise läbiviimine Riigikogu saalis tõstaks parlamendi rolli sellele kõrgusele, kus too parlamentaarses riigis kahtlemata olema peaks. Ühtlasi looks see head võimalused ka asjast huvitatud kodanikele poliitilise protsessi jälgimiseks, rääkimata siis protsessi enese avatumaks muutmiseks.  Taoline protseduuri täiustamine ei vaja mingeid Põhiseaduse muutmisi, kuid pakub subtiilset lahendust ka presidendivalimiste 2. ja 3. voorus võimalikult esitatavate uute kandidaatide samaväärseks kohtlemiseks (“pimedusest väljatoomiseks”), kui saab osaks paratamatult rohkem rambivalgusse sattuvaile esimese vooru kanadidaatidele.

Teie mõistvale suhtumisele ja resoluutsele tegutsemisele parlamentaarses vabariigis lootma jäädes.

P.S. Ideaalis ma sooviksin ka, et arutaksite presidendivalimiste asjas kodanikkonna tahte väljaselgitamiseks ka varianti rahvaküsitluse korraldamiseks. Mõistan, et see nõuab Teilt suuremat tsiviilkuraasi võrreldes kehtivas partokraatlikus süsteemis teile harjumusliku olekuga. Sestap ei kiirustagi ma Teid tagant.  Aga seadusemuutmisega ei ole põhjust venitada, uued presidendivalimised on tegelikult juba ukse ees!

Tervitades ja riigitarkust soovides,

Indrek Tarand

EV Kodanik

Seotud postitused

Indrek Tarandi etteaste Eesti Naisliidu 90. aastapäevale pühendatud konverentsil

Lugupeetud Eesti Naisliit, nii juriidiline isik kui ka iga liige indiviidina!

Mulle on suureks auks õnnitleda Teid 90. sünnipäeva puhul. Pole naljaasi peaaegu sajandi jooksul seista eesti naiste parema elu- ja olukorra eest. Saavutus on seda tublim, et meie kultuurilise arengu katkestas terveks poolsajandiks nõukogude võim.  Olge te tänatud!

Sissejuhatavalt veel niipalju, et nõustun Siiri Oviiri poolt lausutuga, et naised on alalhoidlikumad ja pole nii riskialtid, eriti rumala riski puhul, kui mehed.  Kuidas ent seletada selle väite taustal Teie täiesti hullumeelset riski kutsuda siia esinema mind? Teate ju hästi, et mina pole miski teadlane, ammugi mitte naiste ja meeste võrdõiguslikkuse spetsialist. Seega olete võtnud ootamatult suure riski… Kuid et moderaator Marianne Mikko esitas mulle küsimuse, siis proovin oma ettekandega ka sellele vastust otsida. Küsimus oli, et miks poliitikuist rääkides meestest ealeski ei lausuta meespoliitik, sõna “naispoliitik” on aga laialt levinud.

Kui lubate, siis teen kõigepealt katse meie tänast koosolekut veidi interaktiivsemaks muuta. Nimelt vaatasin ma EL-27 riikides Eurobaromeetri poolt läbiviidud küsitlust ning sellele tuginedes sooviksin ka siinses auditooriumis läbi viia ühe hääletuse, et saada teada mis just siin ja praegu on kõige olulisem naiste ja meeste võrdõiguslikkuse teema. Ning siis vastavalt hääletustulemusele edasi minna. Loen kõigepealt ette teemad ja siis hääletame nõndaviisi, et igaühel on üks hääl, mille ta annab just tema meelest kõige olulisema teema kasuks. Niisiis, loen ette selles küsitluses olnud menüü:

A. Naistevastane vägivald

B. Palgaerinevus meestega

C. Arengumaade naiste vastane vägivald

D. Kodutööde ebavõrdne jaotumine sugude vahel.

E. Seksistlike stereotüüpide visa kadumine

F. Naiste vähene osakaal ettevõtluse juhtimises

G. Naiste vähene osakaal poliitikas

Hääletuse tulemus oli mulle mõnevõrra ootamatu: A -13 häält; B – 25; C – 17; D – Null; E – 5; F – 23 ja G – 46  häält.  Oleksin oma väheste teadmiste põhjal oodanud, et hoopis nõudepesemise ja lastekantseldamise problemaatika kerkib esikohale, aga võta näpust! Ei salga, et mulle meeldib, et meie audients siin ja täna on teadlik ka naiste probleemidest laias maailmas. Olgu selleks siis šariaadiseaduste alusel kodanliku lahutuse keelamine ( millist teemat käsitlev film “Die Fremde” võitis just äsja Euroopa Parlamendi poolt väljaantava filmiauhinna LUX) või siis veel hullem – tegevus, mida paljudes Aafrika ja Aasia kogukondades tegeletakse ja mida rahvusvaheliselt nimtatakse genitaalide mutilatsiooniks. Ma ei salga, et mul puudub vähimgi soov sellele isegi eestikeelset vastet otsida.

Hääletustulemused on seaduseks ja sestap pean püüdma edasi arendada  meie tänast probleemi – mida teha, et naiste osalus poliitikas oleks suurem.

Ütlen otsekohe, et eelkõneleja usku kvootide imettegevasse mõjusse ma tegelikult ei jaga. Sest ehkki need saavutavad arvulise tasakaalu, ei ole minu hinnangul võimalik piisava teaduslikkusega mõõta et sellisel juhul on edu suurem ja otsused targemad. Ehk teisisõnu me ei saa iialgi tõsikindlalt teada, mis juhtunuks kui finantsettevõtte Lehman Brothers asemel oleks tegutsenud Lehman sisters… Siiri Oviir viitas siin Soome uurimusele, mis näitas et naiste suurem osakaal andis samalaadsele ettevõttele 10% suurema tulemuslikkuse. Ent see oli siiski samalaadne, mitte täpselt sama ettevõte… Seega minu arvates pole kvoodid hea lahingratsu, eriti Eestis ja seda just taktikalistel kaalutlustel – see ei too edu valimistel!

Ent heitkem korraks pilk ajaloole. Ja jätkem kõrvale matriarhaadiaeg, mil inimkond elas rahus ja õnnes, ei peetud suuri sõdu, vaid elati tasast elu. Ärgem ajapuudusel peatugem ka hulga hiilgavate naiste saavutustel, olgu siis troonil või selle vahetus läheduses. Alustame naistele hääleõiguse andmisest ja seda riigis, kus esimesena antud eesmärgi saavutamiseks loodi Naiste Partei. See riik on USA, kus Alice Paul ja Lucy Burnes asutasid partei, mis alustas oma tegevust 1914.aastal pikettidega Valge Maja ees ning see kutsus esile niisuguse raevu, et pööbel, mis koosnes peamiselt meestest, ent mitte ainult meestest, andis piketeerijatele kere peale ja lõhkus nende plakatid. Ent vaid 6 aastat hiljem oli nende unistusel määratud täide minna. Partei eksisteeris edasi ja veel 1964. aastal saavutas ühe olulise seadusmuutuse. USA Naistepartei ei saavutanud kunagi olulist valimisedu ja üheks põhjuseks on majoritaarne valimissüsteem. Aga nad ei seadnud ka valimisedu eesmärgiks omaette, vaid soovisid mõjutada seadusandlust ilma ise seadusandjate hulgas olemata.

Oma 2006. aastal San Diegos peetud ettekandes käsitleb Laura Fiedler põhjalikumalt naisparteisid laias maailmas. Märkigem, et sellised on eksisteerinud ja eksisteerivad nii Iisraelis, Põhja-Iirimaal, Austraalias, Indias, Iraanis, Valgevenes, Ukrainas ja Tšehhi Vabariigis.  Ainuke erand, kus Naiste Parteid on saatnud valimisedu, on Island. Riik, kus lisaks rahanduskriisile on olnud ka naispresident ja hetkel on naispeaminister. Kvennalisten oli edukas mitmetel valimistel järjest, kuid tänaseks on leitud, et eraldi naiste parteid pole enam vaja ja selle liikmed on sulandunud teistesse erakondadesse.  Siiski, ka Islandil pole näiteks palga osas 100 protsendilist võrdsust ja sestap võitlevad naised selles väikeses riigis omapärase streigi abil edasi. Nimelt on nad rehkendanud palgaerinevuse töötundideks ja -minutiteks ning ebavõrdsusevastase protesti märgiks lahkuvad mõnel kokkulepitud päeval töö juurest selle ajaühiku võrra varem… Kuid peatugem vaid Laura Fiedleri ettekande paradoksil – kuigi naiste parteid võiksid esindada teoreetiliselt vähemalt poolt, kui mitte rohkematki valijaskonnast, pole neil enamasti õnnestunud oluliselt hääli saada. Iisraelis ja Tšehhimaal vaevalt 3% häältest. Nii ollakse küll mõjutanud mõnes konkreetses naisküsimuse episoodis oma riigi poliitikat, ent selle saavutuse järel ka tavaliselt hääbutakse.
Kui lubate, siis väike vahemärkus ka selle kohta, et Ida- ja Lääne-Euroopas valitsesid ja kohati valitsevad tänase päevani erinevad poliitilised unelmad. Nii propageeris Tšehhi Naistepartei 1990.-ndate alguses takistusi abielulahutusele, et tugevdada perekonda ning soovis keelustada alla 18-aastaste abiellumise.  Ning teine suur erinevus jäi veel silma, tõsi seda mitte võrduses Lääne- Euroopa, vaid Indiaga. Riigiga, kus naised on mänginud poliitikas suurt rolli, kuid taas mitte esindatuse kaudu parlamendis. India parlamendis on naisi 8% ja 2 aastat tagasi asutatud Naistepartei eesmärgiks on saada see % 50 peale.  Aga Naiste partei asutas Indias kõigest 100 naist. Eestis peab erakonna asutamiseks olema 1000 liiget. See on ikka üüratu vahe.  Umbes sama üüratu kui näiteks minule antud häälte arv EP valimistel viia võrdusse Kalev Kallemetsa poolt ühel Riigikogu valimistel kogutud 2 häälega…:)

Igatahes kogemus näitab, et naiste parteidel pole edu.

Olles öelnud seda, meenutan, et tavateadvuses ei olnud veel poolteist aastat tagasi  ettekujutust, et ka üksikmees võib lahinguväljal tegusid teha. Sellepärast ma pakun välja, et kui teie, naised, teie tütred, miniad, tütretütred ja õed, kui teie seda soovite, siis võiksime teha võitva Naiste Nimekirja Eestis.  Kuidas?  Väga lihtsalt: meie eesmärk ei ole ainult naisküsimus, vaid sõbralikum ja kvaliteetsem poliitika igas eluvallas. Ning mis veelgi olulisem – Eesti Naisteparteil saab olema ka treener. Mina jään 2014. aastal vabaks ja siis on meil parasjagu aega valmistada võistkond Naiste Nimekiri 2015 aasta Riigikogu valimisteks ette.  Ma luban teile, et ma töötan Treenerina nagu Jose Mourinho on töötanud Chelsea ja Milano klubidega ning nagu ta jätkab hetkel Real Madridiga. Võidukalt! Kui seame Naisteparteile eesmärgiks 38 kohta Riigikogus, siis selle ka täidame.  Näpuotsaga naisi tuleb ju teistestki erakondadest ja pole võimatu, et niiviisi ongi täidetud Siiri Oviiri poolt sõnastatud vormel “Naistel olgu ½ võimust ja 2/2 ehk terve palk!”  Niisugune lihtne retsept ja abinõu, lugupeetud kuulajad, on mul täna välja pakkuda.  Kaaluge seda ja arutlege ning kui on kriitilisi mõtteid, kirjutage mulle. Sest mina treenerina ei taha üldse samaväärset töötasu kui Mourinho, ma töötan ennekõike armastusest töö vastu.

Tänan teid väga võimaluse eest siin olla!

Seotud postitused

Valimised tulekul. Kas erakondlikud salalepped peavad?

Kuigi meedias on juba üksjagu kära ning müra kevadsuviste Euroopa Parlamendi valimiste ning veel kaugemal kummitavate kohalike valimiste asjus, valitseb salapärane vaikus ajaliselt hoopis lähemalseisvate valimiste asjus.

Jutt siis meie parlamendi juhatuse valimistest, mis peaksid aset leidma juba selle kuu jooksul.  Seadus sedastab, et Riigikogu esimehe ja ase-esimeeste kandidaadid seavad üles Riigikogu liikmed ning et ülesseatud kandidaadid annavad oma nõusoleku kandideerimiseks.  Võib-olla on need sündmused aset leidnud ja lihtsalt infomürra uppunud?  Või ei pea erakonnad neid ametikohti piisavalt oluliseks, et erakonnavälist publikut oma kavatsustest informeerida?

Võib muidugi väita, et kuna koalitsioon ei ilmuta mõranemise märke, siis on selge nagu seebivesi ja valituks osutuvad samad inimesed, kes valiti ka 2008. aastal.  Sest hea tava näeb ette ühe ase-esimehe tulekut koalitsiooniparteide ridadest ning teise tulemist opositsioonipingilt.   Ja kui erakondlikud (sala)kokkulepped pidavaks osutuvad, siis jätkavad Ene Ergma, Jüri Ratas ning Kristiina Ojuland.

Ent seadus määrab ka selle, et igal Riigikogu liikmel on üks hääl nii esimehe kui ase-esimeeste valimisel.  Hääletamine on salajane.  Pole alust arvata, et parteiline distsipliin meie erakondades lonkaks, eriti veel neis erakondades, kus distsipliin päritud leninlikust demokraatliku tsentralismi ideoloogiast.  Meenub otsekohe Rahvaliidu tõttu tehtud reegel, et mobiiltelefoni ei saa valimiskabiini kaasa võtta, sest siis ei saaks tagada valimiste salajasust.  Ja silme ees püsib Elmar Sepa helge isiku värvipliiatsitega vehklemine Tallinna linnavolikogus.  Kuid ikkagi, salajased hääletused on uuemas Eesti ajaloos toonud kaasa ka üllatusi.  Nii on mõni asespiiker saanud vähem hääli kui koalitsioonil kokku või siis on opositsioon jätnud oma hääled esimehekandidaadi poolt andmata, et valituksosutunu ei saaks kiidelda suure häältehulgaga jne.  See väike põnevus võib esile tulla sellelgi aastal.

Kuid küsitavaks jääb, miks ei räägita hetkel veel mitte midagi eelseisvast valimisest.  Rääkimine võiks olla nii parteide kui ka laiema avalikkuse huvides, sest võimaldaks vaagida esilekerkivate kandidaatide voorusi ja miks ka mitte puudusi.  Arutlus tõstaks esile Riigikogu juhatuse üsna vastutusrikast rolli, aidates neid ametikohti väljapaistvamaks muuta.  Vaikimine nende valimiste osas üksnes kinnistab seda kummitempli imagot, mis meie rahvaesindusele osalt teenitult, kuid suures osas ehk teenimatultki külge kleepunud on.  Ühtlasi oleks opositsioonierakondadel võimalus omi vaateid propageerida, väiksemad neist võiksid ju vähemalt oma kandidaadigi esitada, et seeläbi tuntust otsida ning koguda.   Kuid miskipärast seda ei tehta.

Üks võimalik seletus on see, et partokraatia on oma olemuslikus tsentraliseerimise soovis jõudnud faasi, kus salatsemine tundub olevat normiks muutumas.  Iga debatilaadnegi asi tundub niiditõmbajatele tarbetu ja segadustkülvava tegurina.  Kuid ehk pole asjad Eesti Vabariigis veel siiski sealmaal ja süüd vaikimise asjus peab otsima mehhaanikast.  Kulissidetagused ähvardused võiksid kõlada niisugusel moel, et kui teie ei anna meie inimesele nii ja niipalju hääli, siis meie omakorda rikume relvarahu komisjonide esimeeste ja ase-esimeeste keerulises gambiidis.  Veelgi hullem, teie inimesed võivad jääda ilma oma olulistest sissetulekutest riigiettevõtete nõukogudes, mistõttu partei peab kandma ka kaotusi nn tubastel töödel olevate broilernõunike rivides.  Poliitilisel Richteri skaalal tekkiks ligi kuuepalline värin, mida otsapidi on tunda ka suuremates ja väiksemates omavalitsustes ning munitsipaalhaiglate poliitilises juhtimises.  Halvemal juhul võib järeltõukeid tunda olla isegi koolidirektorite sundparteistamise mail ja nõnda edasi.  Muidugi peab siinkohal ceterum censeo korras meenutama, et Riigikogu liikmed tegelikult ei tohiks üldse mujal töötada, sealhulgas riigiettevõtete nõukogudes.  Aga praktikas on parteidel lihtsam selle tõe ees lihtsalt silmad sulgeda.

Neil kaalukatel põhjustel ilmselt midagi intrigeerivat eelolevatel valimistel ei juhtugi.  Millest on kahju.  Sest tegelikult oleks poliitikast huvitatuil ikkagi põnev kuulda, milliseid hinnanguid annavad meie valitud esindajad kasvõi Juhatuse senisele tööle. Kas eelmise aasta lõpupoole kerkinud teema kuluhüvitistest ja palkadest oli Juhatuse poolt tervikuna ja iga inimese poolt eraldi hästi käsitletud? Kas deklaratsioonid stiilis „meie oleme 24x7x365″ olid parlamentaarset demokraatiat edendavad või pigem diskrediteerivad? Miks Juhatus lasi tekkida populistlikul ringmängul „Me lähme hüvitist lõikama, kes tahab rohkem võtta”, mida võimaldas selleteemalise seaduseelnõu menetlemine, selmet kuluhüvitiste reguleerimisel kasutada Juhatuse enda otsustamisõigust?

Ahjaa, viimane on muidugi piiratud konsensuse nõudega. Kuid valija võiks ju ikkagi teada, kelle tõttu konsensust ei sündinud: kas esimese või teise ase-esimehe ja tema erakonna pärast. Ning millised olid argumendid kärpealgatuse, mille Ene Ergma esitas, vastu.  Aeg oleks siiski avaliku poliitikateo juurde pöörduda, sest igatmasti salakokkulepped viivad pikas perspektiivis  ikkagi sohu.

Seotud postitused