Tag Archives: riigikogu valimiskampaania

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Äpardus europarlamendis ehk resolutsiooni nurisünd

Eesti meremeeste (hüütud ka “laevakaitsjad”) kinnipidamine 2013. aasta oktoobrist on piinlik ja kurb näide sellest, kui abitu on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika ja selle välisteenistus.  Mis sest, et just konsulaarvaldkonna ressursside koondamist peeti EEAS-i loomisel üheks kergeminisaavutatavaks eesmärgiks. Loomulikult ei ole võimalik lausuda, et Urmas Paeti juhatatud Eesti välisministeerium oleks kuidagiviisi edukam olnud, aga meie oleme siiski tilluke riik…

Tänaseks on Urmas Paet kõhkluste tagajärjel Euroopa Parlamendi liige ning tema aktiivsust teatud küsimustega tegelemisel saan ma ainult tunnustada. Kahjuks Euroopa Parlamendis pole aktivistiks olemine edu garantii, tarvis on ka professionaalsust. Ja seda just protseduuri osas, muidu “delivery” jääb ära. Pressiteadete kirjutamise ja levitamise oskust ei peeta Brüsselis kuigi oluliseks oskuseks…

Üldiselt on Eesti MEPid nii selles kui eelmises koosseisus ilmutanud üksmeelt eesti kodanike vaieldamatute huvide esindamisel. Oli nõnda Liibanoni pantvangikriisi ajal ja oli otsekohe ka India Tamil Nadu probleemi tekkimise järel. Esimene kiri EL Välispoliitika Kõrgele Esindajale lähetati 14 jaanuaril 2014. Ashtoni vastus tuli juba 23. jaanuaril ning andis teada, et Eesti välisminister on probleemi esitanud ka välisasjade nõukogus ning EL esindusele Delhis on antud korraldus asjaga tegeleda. Ei mäleta, kas Kelam tegi meie pöördumisest ka pressiteate, aga mäletan selgelt, et algatajaks oli tookord Siiri Oviir ning kõik teised (Kelam, Tarand, Ojuland, Savisaar-Toomast ja Padar) andsid allkirjad.

13.11.2014 tegid juba 8. parlamendikoosseisu MEPid Eestist kirjaliku küsimuse asepresident Mogherinile paludes teda kaasa aidata kodanike vabastamisele ning paludes kirjeldada ka Euroopa Välisteenistuse võimalusi selleks. Vastust tänase päeva seisuga veel pole, ehkki mustandit ma juba olen silmanud.

Küll aga on lähetatud kiri (ja see oli kindlalt Tunne Kelami algatus) ka ÜRO Inimõiguste Ülemkomissarile, millele samuti tõrkumata kirjutasid alla kõik Eesti saadikud.

Selle kirja kontekstis tekkis Urmas Paetil mõte algatada ka nn erakorraline resolutsioon (neid võetakse vastavalt kodukorrale igal plenaaristungil vastu 3 tükki, mitte rohkem) ning ta palus selleks teiste saadikute toetust (e-mailiga). Kui Kelam EPP-s, Lauristin SDE-s ning algataja Paet pluss veel 2 eesti liberaali (ALDE grupp) oleksid resolutsiooniprojekti taga, oleksid hääled koos ka Presidentide Konverentsil. Kui üks suurtest millegipärast ei toetaks, oleks abi Roheliste fraktsioonist. Selle teadmisega hakkasin asju ajama.  Muide, see ei ole üksnes meilisaatmine fraktsioonikaaslastele. See on kohtumised sekretariaadi esindajatega, grupi poliitikanõunikega, tähtsamate rahvusdelegatsiooni juhtidega ning loomulikult büroo liikmetega. Ükspäinis väikeses fraktsioonis võtab see kõik kokku päris palju aega…

Otsustaval koosolekul fraktsioonis käis mul põhiline vaidlus nendega, kes pidasid kõige akuutsemaks inimõigusprobleemiks hoopis kindral el-Sisi tegevust Egiptuse opositsiooniga. Ukrainateemalise resolutsiooni osas olid kõik grupid põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga kuna kardeti, et päevakorda võiks tulla ka relva-abi andmise probleem, siis turvalisuse huvides taandas EPP selle hoopis lendur Savchenko vabastamise küsimuseks. Paljudele gruppidele tegi muret ka Hong Kongi sündmustik ning Saudi Araabia kodaniku Raif Badawi kohtlemine võimude poolt. Niisiis, päris järsk mäkketõus, kuid mitte võimatu. Lõpuks otsustaski Roheliste grupp, et kui “Indrekul on vaja, siis võtame seekord tema punkti”. Eriti arvestades, et ma olin lausunud, et teised eestlased tagavad oma gruppide toetuse ka.

Teatasin kohe ka Urmas Paedale, et minu poolt on asi korras ja ehk tal oleks anda ka juba ALDE grupi mustand.  Mustand saabuski peagi. Mida aga ei saabunud oli teave ALDE grupi otsusest… Järgmisel päeval oli Roheliste koordinaator hommikust peale mures, et lubatud toetust teistelt gruppidelt pole. Pidin päevakava segi paiskama ja alustama uurimistööd.  Selgus, et Paet ise oli juba teisipäeva õhtul Tallinnasse valimiskampaaniat tegema sõitnud. Selgus ka, et tema fraktsioonikaaslased Eestist ei olnud eriti kursis, et sihuke algatus Liberaalide grupis läbi kukkus, mis näitab ka fraktsioonisisest koordineerimatust. Aga miks algataja sellest tagasilöögist ülejäänud kolleege ei teavita???  Marju Lauristini käest sain selguse, kuidas sotsiaaldemokraatide juures asi kulges.  Kuna tegemist on tavalise „urgency“ valulävist madalama kaasusega (peab olema ikkagi hukkunuid või vangistet Nobeli rahupreemia kandidaat, jne), siis ei hakanud Tunne Kelam oma grupis asja edasi sedapuhku ajamagi. Mis äraseletatult tähendab, et Eestisse projitseeritud lause “Ainult suures parteis saab üks õige eestlane asju suunata ja ajada” ei kehti, vähemalt mitte igas olukorras. Kuid õigluse huvides tuleb tunnustada nii Lauristini kui Kelamit, kes eelmisel plenaaril Itaalia meremeeste resolutsiooni arutelul sõna võtsid ning eestlaste kaasuse Mogherini teadvusse viisid. Mis omakorda oli just paras doos, sest parandusettepaneku tegemisega oleksime üledoseerinud ja nõnda India võimude jaoks kergemalt lahendatava eesti kaasuse itaalia raskemaltlahendatavaga sidunud…

Suure kiiruga hakkasin läbi rääkima ECR grupiga, keda polnud Urmas Paet taibanud algatusest informeeridagi (kuigi ta ju hästi teab, et ka briti kodanikud on selles vangistuses) ning õnnestus paari juhtiva liikme ja peasekretäriga kokkuleppele saada, et nemad on nõus esitama vaid kaks ettepanekut ja kolmandana toetama meid…

Protseduurist veelkord: Iga fraktsioon saab Presidentide Konverentsile esitada  ettepanekuid, aga soliidne on mitte rohkem kui 3 neid korraga teha. Ehk maksimaalselt seega kokku 21 eelnõu. Kui on kattuvaid, on kokku leppida muidugi lihtsam, aga lõpuks valitakse välja ainult 3, mis plenaarile saadetakse. Niisiis oleks meil olnud suurepärane võimalus asi päevakorda tuua… Teisalt aga, kogenud diplomaat ja parlamendipoliitik peab kaaluma ka muid asjaolusid. Näiteks:

Oli juba teada, et jaanuaris vastuvõetud resolutsioon Itaalia samalaadse, (kuid siiski väga erineva) juhtumi kohta äratas Indias laialdast meediakajastust ning negatiivseid tundeid Euroopa Liidu suhtes, mõjudes kaasuse lahendamisele mitte kõige positiivsemalt. Positiivsust nautisid Itaalia saadikud, kes resolutsiooni algatasid,  oma kodupressis 🙂 Kas Eesti välisministeeriumi genereeritud hea tahe Delhis kannataks kui europarlament kriitilise resolutsiooni vastu võtaks? Või oleks just vastupidi – resolutsioon looks India valitsusele kauaoodatud surve mõne toreda zhesti tegemiseks enne EL-India aprillikuusse kavandet tippkohtumist?  Advantforti probleeme olen ma terve aasta jagu India saadikuga Euroopa Liidu juures (T.E. Majeev Singh Puri) arutanud ning kohtusin lõppeval nädalal tema asetäitjaga (auväärne Renu Sharma). Taaskord edastati üks kiri kuskile subkontinendi ametivõimudele… NB! Ma ei teinud ühestki neist kohtumistest pressiteadet, küll aga olen asjadest informeerinud Eesti välisministeeriumi asjaomaseid aukandjaid.

Kas resolutsioonil oleks olnud positiivne või negatiivne mõju?

Tänase seisuga ei saa me seda kunagi teada. Kindlad võime olla vaid selles, et parteipoliitilistel kaalutlustel soleerimine ja rapsimine ei anna Euroopa Parlamendis miskeid tulemusi.  Ning ilmselt ei anna ka valimistel Eestis liiga palju punkte.

Ning viimaks ja mitte vähem: kui varem oli India saadik ja saatkonnatöötajad minu pöördumisi alati pareerinud kurikuulsa lausega, mille valitsuse pressikonverentsil lasi lendu Andrus Ansip  Sealjuures suure rõhuga sõnadel „Eesti peaminister on ju ka ütelnud, et India kohtusüsteem on õigusriigile omaselt sõltumatu“, siis viimatisel kohtumisel Brüsselis tundus õhkkond tõepoolest veidi muutunud olema. Hirmsasti tahaks, et mehed enne Jaanipäeva kodus oleksid…

Seotud postitused