Tag Archives: reformierakond

Reformierakonna raev ja vihane vallavanem

Pole teada, kas Reformierakond kergitas ÜRO ränderaamistiku allakirjutamise päevakorda lihtsalt Isamaa
plaanitavast tegevusest teadlikuks saades või oma võimaliku valija tundeid peljates. Motiivist olenemata –
nad tegid seda ja on nüüd iseenese vahvast võttest maadlusmatil väga keerulises asendis, sest ühest küljest
tahaks end näidata nii rahvusvahelise elu asjatundja kui välispoliitilise konsensuse hoidjana ja samal ajal ka
raudse rahvuspuhtuse eest seisjana. Sedasama tahaks tegelikult ka Isamaa. Seega on tarbijal koguni kolm
erineva sildiga sama jooki (ekre, ekre-light ja ekre-zero). Müük tõotab hästi kulgeda…
Kui ekre ja Isamaa seisukohad on enam vähem klaarid ja mingil määral loogilised (ehkki loogika
tuletatakse mitte-faktidest või siis poolfaktidest), siis Reformierakonnaga on lugu halvem. Nende mantra
koosneb korraga vastandlikest nõuetest. Esiti tehti hundikarja kohanud lambukeste hädakisa ja kurdeti
parlamentaarsuse printsiibi rikkumist. Nüüd, kui valitsus on asja parlamenti suunanud, soovitakse kõigest
jõust teha parandusettepanekut, mis põlistaks parlamendi kui kummitempli rolli ja sedastaks: parlament ei
taha osaleda Eesti välispoliitika kujundamises ja põrgatab kõik asjasse puutuvad küsimused valitsusele
tagasi. Ehk voonakesed soovivad hoopis vaikida…

Ootan huviga hääletust, eriti puudujate ja pissilkäijate nimekirja…

Kui juhtub, et Riigikogu võtab vastu parandusettepaneku, mille kohaselt delegeerib Marrakechi
kohtumisel osalemise otsustuse taas valitsusele, siis loomulikult ei taha enam mitte ükski valitsus
tulevikus midagi teada parlamendi rollist välispoliitikas. Olgu küsimuse all piirileping Venemaaga või
mõni NATO missioonil osalemine, Mihkelsoni ja Ligi pretsedent on valitsusele aluseks keeldumisel.
„Pole tarvis, deputaadid! Teie võimete piir on saata asi sisulise arutluse ja hääletuseta valitsusse tagasi.
Seega pühkige suu puhtaks pretsedendi alusel!” Eesti Parlamendi ajaloos läheb niisugune lähenemisviis
kindlasti kirja musta esmaspäevana…

Loomulikult peab valitsus seadusandja tahet arvestama ja otsustama. Liia Hänni on kirjutanud, et
asjakohane seadus kohustab valitsust hääletama. Kui valitsus hääletaks, siis praeguse info põhjal saab
president enamushäältega voli minna Marrakechi tarbeks sobivaid riideid kohvrisse pakkima. Aga
peaminister on seisukohal, et valitsus seadusest hoolimata ei hääleta. Sest asi nimega
„Koalitsioonileping” sedastavat, et otsuseid peab tegema konsensuse põhimõttel. Minu väikese karupoja
aru leiab, et koalitsioonileping ei saa kunagi olla kangema kraadiga kohustaja kui seda on parlamendis
vastu võetud seadus, aga parteiline paralleelmaailm muidugi näeb asja vastupidi. Niisiis võib ka juhtuda
et härra Riisalo peab oma liibuva jooku-kombeka kohvrist riiulile tagasi tõstma ja Marrakechi maraton
jääb sedapuhku vägevate võistlejate poolest vaesemaks…:)

Kui valitsus hääletab, on arvata, et Isamaa peab lahkuma kabinetist, sest sedavõrd printsipiaalne on nende
soov päästa Eesti miljonitest illegaalsetest immigrantidest. Võimalik, et Reformierakond korraldab
peaministri umbusaldamise ja saab tarvilised hääled kokku. Võimalik, et Jüri Ratas peab nn
hoolekandevalitsusega valitsema kuni valimisteni. Sest kui vaadata parlamendi kalendrit, siis
advendiajast küünlapäevani ei toimu mitte midagi. Siis peab president tegema kellelegi ettepaneku
valitsuse moodustamiseks… Kaja Kallase suutmatust poliitikast aru saada ja poliitilisi protsesse ohjata
oleme saanud nautida juba aasta otsa. Vaevalt et ta soovib ajalukku minna kui peaminister, kes sai ametis
olla neli nädalat… Teisi variante pole mõtet hetkel nimetama hakatagi, kuid just nimetatud variandi ja
seda põhjustanud eelduste kirgas ilmnemine ongi ilmselt raevu ajanud Viimsi Vallavanema, kes kirjutab
naljakaid följetone, kuidas tema Edgar Savisaarega võitles kui Kalevipoeg Sarviktaadiga. Sellest
grotesksem on olnud vaid Kaja Kallase sõnavõtt EP plenaaristungil, kus ta jutustas oma noorpõlvest, mis
möödunuvat „pidevas hirmus, et koputatakse uksele ja isa viiakse ära…” Viidatud aastanumbriks oli 1988
siis….

Seotud postitused

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Avalik vastus Tiit Kolk`i avalikule kirjale

Tänan sind kirja eest. Esiteks unustasid sa selle minule saatmata. Olen avalike kirjadega kokku puutunud, esmakordselt 1980. aastal, mil mu isa osales „40 kirja“ loomises. Selle autorid saatsid kirjatöö ikka postiga adressaatidele ära. Toonased komparteilased, hilisemad reformierakonna asutajad ei teinud seda oma väljaannetes sugugi avalikuks. Vastupidi – nad tegid kõik endast oleneva NLKP liikmetena, et kiri ei jõuaks mingilgi määral avalikkuseni. Tänapäeval on teisiti. Ma ei ole kogu aeg „Postimehe“ võrgulehel, seega pead tänama mu sõpru, kes osutasid et sihuke isevärki tekst internetis ripub…

„Keskpäevatunni“ saadet järelkuulamatagi on selge, et ma poole sõnagagi ei rääkinud Repo Vabrikutest ja tootvast tööstusest, ammugi ei seostanud sealseid tegevusi ebaaususega. Minu jutt käis reformierakonnast, milles on ilmnenud nii hämarpäritoluga rahastamisskeemid kui ka hääletustulemuste võltsimine. Ja ma ei saa nendes osalevaid isikuid kuidagiviisi ausateks kodanikeks pidada. Samas ütlesin, et tõenäosusteooria kohaselt peab sellise inimeste hulga korral seal peituma ka ausaid inimesi. Erinevalt Igor Gräzinist, kes „Postimehes“ väidab, et kindlasti peab reformierakonda kuuluma „kurjategijaid, hullumeelseid, lolle“…

Ütled, et astusid reformierakonda liberaalse maailmavaate toetamiseks aastal 2010. Enne kuulusid hoopiski konservatiivse maailmavaate toetamise nimel IRL-i. Kas erakonnavahetus kaasnes muutusega sinu maailmavaates või ehk oli erakonnavahetus soodne ka äritegevusele? Miks peaks üks ettevõtja üldse parteisse kuuluma? Eriti kui ta on selle kolme aasta jooksul maksnud vaid korra liikmemaksu ja teinud ühe annetuse? Missugune oli sinu seisukoht Silver Meikari avalikustatud „liberaalse rahastamise“ suhtes? Kas polnuks enne oma erilise aususe kinnitamist mõistlik oma avalikus kirjas ka sellest teada anda? Hääletuspettuse kohta samuti? Ning sinu suhtumist Autorollo nimelise firma sularahatoimingutesse tahaks ka teada?

Ja taustast ehk niipalju, et nõukogude armees teenis ka Andrus Ansip, kes oli zampoliit. Minu taust segab mul kuuluda selliste isikute juhitud organisatsiooni. Sinu oma sind ei sega. Nii et vist liiga sarnased me ka ei ole.

Ühesõnaga, minu poolest võime kirjavahetust siinses keskkonnas jätkata niikaua kuni toimetus vajalikuks peab. Aga võid mulle ka otse kirjutada – saame kokku, defineerime ühiselt aususe ning äkki saame sõpradekski?

Ultimaatum, et mina vabandust paluks, pealegi veel kõikide reformierakonna liikmete käest, jääb küll vastuseta. Raiuge või tuhandeks tükiks mind. See tükk, mille külge suu jääb, ütleb ikka seda, mida ma ütlesin. Tervitades.

Viited:

Seotud postitused

Gruusiast, parteilisest kirest ja erakondade rahastamisest

Seotud postitused