Tag Archives: Rail Baltica

Have you got some news on Rail Baltic?

Äsja valmis avaliku arvamuse küsitlus sellest, mida Eesti inimesed Euroopa transpordiprojektist Rail Baltic teavad ja mida ei tea. Tundub, et teadmisi on mitmekesiseid, kuid need põhinevad erinevate infokildude kokkusobitamisel ja Eestile asjakohase terviklahenduse loomiseks on ikka veel väga palju teha.

Miks hoida teavet, kasvõi seniste ja tulevaste kulude kohta avalikkusele kättesaamatuna? Põhjendades seda tegevust konkurentsi- ja ärisaladusega? Riigiettevõtete ärisaladused on meile ju juba kurjalt kätte maksnud (Memento Tallinna Sadam, Eesti Energia, EAS…). Ning jutt konkurentsist on ju täitsa jabur – Ferrovie dello Stato ei taha Soomaale konkureerivat kiiret liipripaari ehitada 🙂

Niisiis kunagi pole liiga hilja arutada selle üle, mis oleks optimaalne mitte ainult parteipoliitikutele, vaid inimestele märksa laiemalt.

Esitlus: esitlus-28-11-16-rb-001

Marvel Riik, Rail Baltic: palju räägitud, aga rahvale suhteliselt tundmatu projekt, (link)

Marvel Riik, Rail Baltic: ärisaladus, millest palju ei räägita,(link)

Saade, Rail Balticu projekti uuring: Uuringu tellija Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Parlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liige Indrek Tarand., Raadio Kuku(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Uudis+. Indrek Tarand. Teadmatus Rail Balticuga kaasneva suhtes, Vikerradio(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Raudteepakett

Eestist pärit transpordivolinik Siim Kallas põhjendas oma puudumist Eesti Vabariigi 96. aastapäevalt sellega, et “Strassburgis on arutlusel Raudteepakett ning lisaks veel volinike kolleegiumi koosolek”. Igati õiged põhjendused, kuigi samasugust piinlikku hoolivust tahaks tema töössesuhtumises näha ka pärast 4. märtsi, mil Andrus Ansip on lubanud esitada tagasiastumise avalduse ning Kallas justkui hakkaks kokku panema oma valitsusprogrammi ja uut valitsust. Kuid võta näpust, seda meie ei näe – transpordikomissar on lubanud preili Hinrikuse suu läbi hoopiski palgata puhkust võtta:) No ma ei tea – palgata vabapäevi võtab mees kui ta tahab lastega suusapuhkust veeta, aga mitte siis kui ta hakkab liikmesriigi valitsust kokku monteerima. Viimane tegevus on pealegi veel vastuolus EL aluslepingu artikliga 245! Kuid sellest hiljem – vaatleme põgusalt, kuidas kulges Kallase ametnike poolt kauatehtud ja kaunikese, nn. 4. Raudteepaketi menetlemine Euroopa Parlamendi plenaaril.

Pakett koosnes kahest poolest, nn. tehniline ja nn. poliitiline pool. Tehnilises osas esitleti Bilbao (ALDE, Hispaania), Crameri (Rohelised, Saksamaa) ja Zile (ECR, Läti) raporteid, poliitilist osa kandsid El Khadraoui (S&D, Belgia), Grosch (ALDE, Belgia) ja Kohlicek (GUE, Tšehhi). Vastavate raportite lugemiseks kasutage palun alljärgnevaid hüperlinke:

Kohlicek on Tshehhi kommunist, kes nõudles eelkõige senikehtivatest suuremaidki õigusi töövõtjatele ja nende ametiühingutele. Tuleb märkida, et mõneski riigis on streigiõigus nii avar, et ametiühingute kihihuvi pääseb pea alati domineerima ning sestap õrnad katsed Komisjoni poolt seda veidikenegi reguleerida miinimumteenuse tagamise suunas kriitilistes infraettevõtetes, pole laiduväärt. Ka EP enamus kaldus neid toetama, sestap võttis pahane raportöör oma nime vastuvõetut tekstilt tagasi. A propos, Strassburgi olid oma esindajad saatnud ka ametiühingud, kes ca 2000 pealise demonstratsiooni parlamendi ees korraldasid ning mille kohta lokaalne ajaleht kirjutas, et Strassburgi vastased argumendid tuginevad täiesti valedele arvudele ning seega pelgalt õhule…

Groschi raporti tuum seisnes reisijateveo turu avamises konkurentsile, kuid et Komisjon soovis ainuotsustuse õigust liikmesriikide arvelt, siis sündis komplitseeritud kompromiss ning kogu lootus pannakse edasisele triloogile… Samuti oli ka selles raportis ettepanek piirata streigiõigust, mis ent ei leidnud parlamendienamuse toetust.

Kõige pikem ja keerulisem oli El Khadraoui raport, mis vastustas Komisjoni soovi infrastruktuuri ja operaatorite rollid ja omandid selgelt lahku viia. Selle idee kaitseks proovis volinik Kallas ka oma lõppsõnas veel mõju avaldada, ent tulutult. Kallase kõnet saab vaadata siit. Minule kui Kallase poliitilise tegevuse kauaagsele nautijale meeldis eriti dramaatiline küsimus “aga kuhu kaob raha?”:)

Tehniliste raportite puhul ilmnes üllatuslikult selle parlamendikoosseisu kohta ebatavaline nähtus – oldi rohkem kui seni vastu kompetentsi koondamisele Brüsseli ametkonna kätte ning eelistati liikmesriikide õigusi autonoomselt toimida. Kas see tuleneb eelseisvate valimiste kontekstist või on see hinnang Siim Kallase ebarahuldavale volinikutööle, vaat seda peab edaspidi uurima.

Tahame korralikku rongiühendust!

Eestlased ei saa koos oma baltlastest naabritega mitu aastat kestnud vaidlustest hoolimata ühise raudtee ehitamisega kuidagi edasi. Tundub, et me peame Soome hõimuvendadega asja koos ajama hakkama ning Eesti soost transpordivolinikule natuke survet avaldama. Oleme Euroopa Liidus, aga ometi on meile mingil arusaamatul põhjusel jäetud alles Vene raudteerööpad. Millal saab Tallinnast korraliku rongiga Berliini sõita?
Avalda arvamust ja loe lisa: Rail Baltica