Tag Archives: President

Läheb vist valimisteks! // Return of Democracy!


The IT (Indrek Tarand) Initiative is my extraordinary bid (as an independently elected member of the Greens/EFA Group) to be elected into the Bureau of the European Parliament. Besides the fact that Estonia is well-recognised IT power state, which coincidentally takes on the responsibilities of the rotating EU presidency in second half of 2017, there are other, more intrinsic reasons to be considered. So indeed, why should you support me for one of the 14 vice presidents of the European Parliament?

1. To refresh a somewhat rigid system by holding true elections

It sounds a bit radical, doesn’t it? In reality it is nothing more than political pluralism, a cornerstone of true democracy, which by definition means actual elections instead of appointments by acclamation.

We all are used to the fact, that the current system  leads to confirming foregone conclusions. How should one act when the leader of the S&D Group, Mr. Pitella, has announced the end of the Grand Coalition? Perhaps to prevent the collapse of the established reliable system, and thereby introducing total change, we could just hit “refresh” by bringing in an independent candidate from a small group and even smaller member state?

2. To give a fair chance to smaller players

We all understand that the size of the population and of the economy matter in determining member state’s “weight” in taking our common decisions. While it is true that the smaller states are protected by the so-called regressive proportionality, it is next to impossible to imagine an MEP from a country like Estonia ever becoming a member of the bureau in EP. Why? Because the size of the so-called national delegation matters as well. For example – the Estonian delegation in EPP, S&D, ALDE and Greens consist of only the heads of delegations themselves (read 1 member only).  In EPP it equals to power of 1/200, in the Greens 1/50th. However, it is impossible to become a candidate even in the Greens/EFA Group, because you may represent 18% of your country’s electorate (same proportion as Greens in Austria), but you still have one vote against Austrian 3.  Hence the only option for a MEP from such a tiny country to become a candidate is with 40 plus signatures.

3. Ideas to be tested and perhaps executed 

My promise is simple and does not echo the powerful, but sometimes non-specific phrases about „even more Europe”. Yes, I am truly pro-European, but I take a very pragmatic view about what there is to be done in order to restore the citizen’s trust in the union.

One of the few things to be attempted is to enhance the role of the Parliament as an equal co-legislator. This requires a review of our ability to influence budgetary performance of the Union in general, starting with our own institution. The smallest excess in our own spending or slightest mishap regarding transparency may damage our institution more than any anti-European rhetoric can. We must be exemplary in our dealings, which in turn would give us a more authoritative position vis-à-vis other institutions (as executer of parliamentary scrutiny).

In the budgetary aspect, there are three main players in the European Parliament, namely the BUDG and CONT committees, but also the bureau. Currently members from these two committees are not represented in the bureau. I am already a member of both committees, and thereby I would provide the missing link if elected to the bureau.

As a firm supporter of good digital solutions such as AT4AM and e-Portal, which have somewhat alleviated our administrative burden, I pledge to continue on this forward thinking path (by pushing for more innovative and user-friendly solutions as a VP).

I support Gender balance, and these are not just empty words, I have been promoting the inclusion of women in the public sector since the mid-90s when I was director general of the Estonian Ministry of Foreign Affairs (and had to set up the whole diplomatic corps after the fall of the Soviet Union).

Furthermore, I will provide:

-Respect and fair treatment to all MEPs. Meaning that Rules of Procedure should be applied in a fair and uniform way to all of MEPs and political groups, no matter the colour or background.

-Openness to engage with each member, and to accommodate their thoughts and ideas to improve the everyday handling of business as well as to increase the power of the Parliament.

Seotud postitused

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Seotud postitused

Presidendikandidaat Indrek Tarandi teesid

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa! (Martin Luther)

Eesti edulugu on vaieldamatu. Oleme küll väike riik, aga meie vaim on olnud suur ning see on aidanud meil paremini keerulises maailmas orienteeruda, pelgamata julgeid väljakutseid.

Täna on Eesti ees hoopis teised ülesanded kui olid enne liitumist euroliidu ja NATO-ga. Või ühildumist euroalaga. Kas me tahame ja suudame uusi väljakutseid sõnastada, teades et senine arengumudel võib olla ammendunud? Teatud rahulolu ja mugavus on siin kerge ligi hiilima, ent me peame oskama neist jagu saada, nagu ka inertsist ja arrogantsist. Võimalik, et meie senisel edulool on ka liiga suur sotsiaalne hind ja edasine areng nõuab teistmoodi lähenemist.

Presidendil kui ühiskonna mentaalse struktuuri kesksel kõnelejal on siin täita oma roll, mistõttu seda ametit ei tohi pidada igavuse ja masinlikkusega. Niisamuti ei tohi unustada, et selle väärika institutsiooni mõte on tasakaalustada, mis argielus tähendab nõrgema kaitsmist.  Institutsioon tuleb täita inimesega!

Sestap, mina, Indrek Tarand, luban järgmist:

  1. Püüan viia presidendi otsevalimised rahvahääletusele.
    Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema. Toetan valimisõiguse andmist rahvale, sest see välistab aina tõrjuvama valitsemisviisi. Presidendi otsevalimiste üle on viimase 20 aasta jooksul korduvalt arutatud, kuid tulemusteta. Kõige õigem on usaldada kodanikke ja mõõta rahva arvamust – on tarvis rahvaküsitlust!
  2. Lähtun oma töös põhiseaduse terviklikust mõttest.
    Luban ülima missioonitundega esindada põhiseadust, sealhulgas preambulas sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Presidendi roll on laiem kui ainult põhiseaduse kaitsja – ta on vaimne liider, kes kuulab ja vajadusel võimendab ühiskonna südametunnistuse häält. Selleks on presidendil kasutada rohkem hoobasid kui ümarlauad, kõned ja pressiteated. Luban ilmutada presidendina mitte ainult reageerimisvõimet ja kõneoskust vaid ka algatusvõimet ja tegutsemistahet!
  3. Kaitsen kodanikku parteilise omavoli ja ignorantsi eest.
    President peab astuma välja kodanike kaitseks, kui parteiline mõtteviis hakkab pärssima mõtte- ja tegutsemisvabadust. Sundparteistamine, telefoniõigus, munitsipaalkorruptsioon jne takistavad kodanikuühiskonna arengut. Vaid terved, tugevad ja rõõmsameelsed kodanikud suudavad iseenese ja ühiskonna huvide eest laiemalt seista. Ilma hirmuta! Maksimaalselt vabana. Kaasahaaravalt. Rõõmsalt.
  4. Kaitsen omavalitsusi keskvõimu liialduste ja partokraatliku süsteemi eest.
    Kohalik omavalitsus on OMA valitsus, mitte parteide poolt erakonnastatud toiduahela osa ja parteiliste töökohtade loomise süsteem. Omavalitsuse mõte on edendada kohalikku elu ja teenida kohaliku kogukonna huve. Sellisena on ta sätestatud põhiseaduses ja presidendi ülesanne on valvata selle järgimist. President ei tohi välja kuulutada seadusi, mis ahistavad omavalitsuste tulubaasi, kitsendavad tegevusvõimalusi ja ei ole suunatud võimu detsentraliseerimisele. Tugevat kodanikuühiskonda ei saa ehitada ilma piisava tulubaasi ja keskvõimust sõltumatute omavalitsusteta, ent Eestis on omavalitsuse funktsioonid oluliselt väiksema mahuga kui enamikes ELi liikmesmaades.
    Seisan  initsiatiivikalt riigikogu ees ja taotlen võimalusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja isegi suurendamiseks. Siis lähevad asjad tasakaaluasendisse ning lõppeb parteiliste eelistuste alusel projektide rahastamine! Erakondade eelarveline diktaat ja endale meelepäraste poliitjõudude võimule upitamine peab kaduma!
  5. Olen riigikaitse kõrgeim juht selle sõna täies tähenduses ja algatan põhiseaduse tagasimuutmise.
    Kaitseväe juhataja mõiste kaotamine põhiseadusest oli andestamatu viga, mis võttis seni toiminud tsiviilkontrollilt tasakaalustava hoova ja pani Eesti riigikaitse juhtimise sõltuvusse parteide tagatubade tõmbetuultest. President oleks pidanud kaitsma nõrgemat – ja paradoksaalsel moel on selles olukorras kaitsevägi nõrgem pool, sest kaitseväe teenistuse seaduse kohaselt meie ohvitserkond poliitilises väitluses ei osale.
  6. Innustan kaasahaaravamat ja sidusamat avalikku arutelu. Kodanikualgatusi ei tule toetada ainult sõnadega vaid ka praktiliselt. Lisaks mittetulundusühingute sihtotstarbelisele finantseerimisele on arukas muuta nende juhtimine paindlikumaks ja pehmeid väärtusi esindavaks. Selle nimel edutan igal võimalusel naisi ja lammutan machomentaliteeti!
  7. Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei saa olla Eesti riigi arengu põhieesmärk. Ainult selle mõõdikuga Eestit  piitsutades jõuame peagi olukorda, kus inimvara asemel jääb alles vaid vara. Ning inimvared. SKTl põhinev arvestus ei näita meie rahva tegelikku heaolu, sest see ei arvesta inimeste tervist, hariduse kvaliteeti ega majandustegevuse mõju keskkonnale. SKT võib tõusta ka õhku täispumbatud kinnisvarahindadest, sestap ei saa poliitiline arutelu ja tulevikuotsused tugineda üksnes sellel mõõdikul. Presidendina algatan ekspertide arutelu alternatiivsete mõõdikute kasutusele võtmiseks, nagu säästva majandusliku heaolu indeks või Rohelise SKT indeks.
  8. Tagan erakondadele tasuta võõrutusravi neid vaevavast rahanarkomaaniast. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus. Kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ainult nii on võimalik vabaneda korruptsioonist ja tagada riigieelarve miljonite otstarbekas kasutamine. Selleks palun Riigikogu liikmeid  algatada erakonnaseaduse muudatust.
  9. Olen välispoliitika aktiivne teostaja. Riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest. President peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel teiste riikide kolleege neid seisukohti toetama. President juhindub valitsuse ja riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda.

„Eesti poliitika põhiküsimuseks on  truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele kust me tuleme, kuhu läheme!“ (Lennart Meri)

Seotud postitused

Indrek Tarand ei ole presidendiks kandideerimist veel otsustanud

Tallinnas toimub Erakond Eestimaa Rohelised Üldkogu, kus osales ja võttis külalisena sõna ka Euroopa Parlamendi Roheliste fraktsiooni liige Indrek Tarand. Ta tervitas roheliste pakkumist, et nende nimekirjas võivad kandideerida ka inimesed kes ei soovi erakonnaga liituda. Samuti soovitas ta rohelistel uue aasta alguses valijatele teada anda, kes on nende presidendikandidaat, nimetades presidendivalimisi riigi tähtsaimaks personaliotsuseks. Indrek Tarandi kommentaari ERRi korrespondent Indrek Kiislerile saab kuulata siit.

Seotud postitused

Presidendi peo ärajätmine kui rahvuslik katastroof

Kui Eesti Vabariigi president otsustaks kokkuhoidlikkuse kampaaniale eeskuju ja innustust anda, siis teeks ta otsuse: „Sel aastal, head kaasmaalased, mil Euroopa ja kogu maailm kannatavad kõige rängema finantskriisi käes pärast II ilmasõda, teen raske südamega ettepaneku jätta ära Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtt!  Loodame, et järgmisel EV sünnipäeval läheb meil juba paremini ja saame pisikesel kombel pidugi pidada.”

Võimalik, et ajaleht „Postimees” nimetaks otsust väga riigimehelikuks ja teeks kiitva juhtkirja.  Üsna võimalik, et viimast seisukohta jagab ka suur hulk eesti inimesi, kes endamisi ütlevad: „Näed, president on ikka täitsamees!  Nii peabki! Mitte nagu need šaakalid seal Toompeal!”

Aga otsekohe imbuksid eetrisse ka erakondlased, kes hakkavad (esialgu anonüümselt, erandina ehk Riisalu ja Gräzin ka oma nime all), süüdistama riigipead kohatus populismis.  Rõhutatakse, et meie üks ja ainuke Eesti Vabariik väärib oma sünnipäeva, hinnatakse traditsioonide jätkuvust kasvõi kõige raskemal ajal.  Leitakse, et see on tegelikult solvav nendele inimestele, keda on teenete eest vastuvõtule kutsustud (loe: kes on harjunud käima) ning näidatakse näpuga, et selline samm annaks ainult küünemusta võrra kokkuhoidu võrreldes nende miljarditega, millest räägitakse  Laari ja Ligi blogides ja mida ei mõisteta kokku liita isegi Eesti Panga murelikes kabinettides.   Tekkib demokraatiale iseloomulik  vaidlusfoon ja otsustajad jäävad ootama, et kummale poole liisk langeb.

Ent aeg pressib peale ja otsust on vaja.  Juba on Kadriorgu jõudmas juuksurite lobby, küünelakkijatest rääkimata.  Sest vastuvõtu ärajäämisel pole ligi pooletuhandele peanupukesele ju tarvis soenguid teha.  Mis omakorda on põnts tervele tööstusharule.   Küüneküürijatel jääb veelgi rohkem raha saamata- kolmtuhat varvast ja samapalju sõrmi jäävad asjatundliku hoolitsuseta.  Õigustatud ootus tulule asendub murega püsikulude tasumisest.  Ega rendihindu naljalt korrigeerita.

Väga halb olukord on rätsepmeistritel, kes juba kangastesse ja litrikestesse investeeringu ära teinud, nüüd seisab kaup kasutult laos ja on bilansis kulupoolel.   Muidugi, mõnel üksikul on läinud ka paremini, sest Riigikogu daamidest on üks osa, kindlas veendumuses balli toimumise suhtes, juba aegsasti parematest moemajadest trenditeadliku esindusrõiva soetanud.  Kahe kuu kuluhüvitise eest saab rätsepmeister rahulikult õmblusmasinat õlitada ja raha jääb veel ülegi.  On vist ülearune märkida, et nii on antud käivet ka masinaõli müütaja ärile ja seegi ei pea suisa hingusele minema.

Nagu näeme, võivad presidendi otsusel soovitud majandusliku kokkuhoiu asemel olla hoopis ootamatud tagajärjed ja see otsus jooksutab majanduse mootori – väikeettevõtluse päris kinni.  Seda ükski vastutustundlik riigijuht ju ei taha.

Pealegi selgub otsekohe, et kannatajateks on ka kodumaine pagaritööstus, tippkokad Kose ning Arro, Zastserinski jne.  Nemad olid just lootnud väheneva restoranikülastuste arvu kompenseerida riigihanke korras võidetud võileivatootmisega.  Frens annab presidendi otsusele järgneval päeval koondamisteated kolmekümnele kelnerile, kellest pooled ei saa seepärast enam kevadel õppelaenu korralikult tagasi maksta.  Pank hakkab ahistama käendajaid.  Paljudes käendajaperedes puruneb just selle lisakoormuse tõttu laenude tagasimakse võime.

Katastroof puudutab valusalt ka Ida-Virumaa võõrastemajapidajaid ning ennekõike alkoholikaupmehi.  Sest terve vaat viina ja muud peenemat napsi jääb tarbimata (Viimases pole majandusanalüütikud küll ühel meelel. Mõned pooldavad teooriat, et kuigi viina ei jooda Jõhvis, tarbitakse sama kogus ikkagi kuu lõpuks ära).  Mis otsekohe mõjutab aktsiisi laekumist ja ähvardab seetõttu kõige kaitsetumat elanikkonna gruppi – kirjanikke ja muid loovinimesi.  Sportlastest kõnelemata.

Makromajanduslik pööris kasvab avaliku arutelu intensiivsusega korrelatsioonis.  Juba teab „Äripäev”, et kui saabumata jäävad Kongo, Paraguai, Iraani Islamivabariigi ning Kuuba saadikud, minetab rahvuslik lennufirma „Estonian Air” oma viimased 4 maksujõulist klienti!    Terve hulk artiste ahastab Üllar Saaremäe lavastuse ärajäämise tõttu.  Näiteks Vilsandi saarevahile pidi see ülesastumine olema ainsaks märkimisväärseks sissetulekuks käesoleval aastal.  Nüüd jäävad kalavõrgud välja viimata…

Lõpliku põntsu presidendi mõttele paneb aga meedia, peamiselt selle kollasem osa.  Kellel teadagi on õigustatud ootus avaldada dignitaaride pilte ja koos moepolitseinikega seejärel terve nädala jagu pildilolijaile põhjendamatuid kannatusi põhjustada… Kuid just need leheküljed on eriti hinnatud reklaamiagentuuride poolt, kes ähvardavad erakondade peasekretäre senisest krõbedamate reklaamihindadega, kui viimased midagi ette ei võta.

Nende argumentide ühiskondliku arutamise käigus näeb riigipea ka ise oma mõtte lühidust.  Ta laiutab käsi ja kehitab õlgu. Ning hakkab frakki selga ajama. Isegi frakki ei anna kärpida, pikad süsivesikud kella kuue paiku on teinud oma töö…

„Postimees” pealkirjastab oma järgmise päeva juhtkirja loomulikult fraasiga „Pidu katku ajal”.

Seotud postitused