Tag Archives: Põhiseaduskomisjon

Ceterum censeo, …

Kui kaua, oo parteilane Maruste, sa veel kuritarvitad meie kannatlikkust? Me ei oskaks kirjutada neid sõnu, kui Cicero kõned oleks hävitatud. Kui Rooma senat oleks otsustanud, et arhivaalid põletatakse! Kui Riigikogus ja selle komisjonides ka ei peetagi tsiteerimist väärt kõnesid ja sõnavõttude häbitus võib vajada varjamist, et noorsugu mitte rikkuda, peab need siiski alles hoidma! Ning mõistagi tänapäevasel kujul – helis ja pildis ning tekstina. Sest tuleb aeg, nagu see tuli Prantsuse revolutsiooni uurimisel, kui ajaloolane võtab kõige klassikalisemad allikad – poliitilised sõnavõtud –  ning rekonstrueerib nende alusel poliitilise otsustuse mehhanismi. Ning võib-olla algab see töö nagu kuulus Aulard’i teos Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost: „Esimeseks oluliseks faktiks on see, et Eesti taasiseseisvumisel ei eksisteerinud parteisid, nagu me neid praegu tunneme.“

Rooma senatis, Inglise parlamendis, jakobiinlikus konvendis ja isegi NLKP poliitbüroos öeldud mõtteavaldused on teada. Paljud poliitikud tahavad, et nende mõtteavaldusi kuuldaks, sest need on kooskõlas nende veendumustega. Ainult võimu küljes rippuv, talgitud parketil oma kõveraid mõtteid sarnastesse paragrahvidesse punuv rühm soovib omatahtsi olla kord varjul, kord esil. Ning esil vaid manipulatsiooniks. Kuid demokraatliku poliitika põhitunnuseks on ülevaatlikkus poliitiliste otsuste kujunemisest. Ja kuivõrd need kujunevad Riigikogu komisjonides, siis seal öeldu on väärtuslik. Aga et need kujunevad just komisjonides, seda on meile lõputult kinnitanud Riigikogu liikmed. Eriti need, kes täisistungitelt oma puudumisi põhjendavad:) See, mis toimus komisjonides,  peab olema kuuldav, nähtav ja loetav kujul, kuidas see esitati – meedia vahenduseta ja meediumi vahetuseta.

Ka parteilased on kuulnud, et info on võim, selle poliittehnoloogiline kasutamine saab võimule tuua või seal olemist kindlustada. Hans H. Luik on juba pikemat aega osutanud, et infoajastul on asjad pahasti info kättesaadavusega väljaspool võimuringkonda. Hiljuti oli temalt sel teemal artikkel „Eesti Ekspressis“. See probleem pole küll iseomane Eestile, vaid laiem. Kogu maailm lahendab igapäevaselt dilemmasid salastamise ja avalikustamise teljel. Kuid keskenduma peab Eesti Asjale, sest just siin on obskurandid täitsa üle võlli minemas. Ühest küljest pannakse 7-aastase säilitustähtajaga personalidokumentidele 75 aastaks ametkondliku kasutamise piirang, sest selles on isikuandmeid, teisalt dokumenteeritakse väga formaalselt, sest dokumendiregistri avalikustamise nõue on pannud ametnikud arutelusid ja erimeelsusi mitte kirja panema. Kõik on nii üksmeelsed! Kui haldusotsuste puhul on mõnda kaalutlust ehk vajagi varjul hoida, näiteks raha puudusel mõnes omavalitsuses sotsiaaltoetuse mitte andmist neile, kes veel pole paljad nagu püksinööp, siis poliitika kujundamise osas on varjatus võrdne ülbusega. Pole teie asi…

Silmatorkavaim näide on Riigikogu põhiseaduskomisjoni edukalt läbinud ja Riigikogus kohe-kohe vastuvõtmisele teerullitav (vabandust, ka kõik opositsioonierakonnad on kenasti nõus) eelnõu, mille kohaselt Riigikogu volituste lõppedes hävitatakse kõik komisjonide koosolekutelt tehtud helisalvestised. Miks küll?

Kas Riigikogu liikmed ei arva, et nende kõneluste salvestused on ajaloo allikaks? Kust sügavustest küll kerkib soov hävitada ajaloo allikaid? Mis on nii suur kuritöö, mille varjamine on ühtviisi kõikide erakondade südameasi. Eiki Nestori nõutusest kubisevas intervjuus toob ta esile argumendi, et kui protokollid on salvestiste põhjal kirja pandud, siis pole salvestisi endid enam vaja. Arhiiviteoreetiliselt tähendaks hävitamine pärast esmast kasutamist, et dokumendil olnuks vaid niipalju väärtust, et sellest teisend teha. Edasi oleks meil kasutada koosoleku protokoll. Kuid just nende autentsuses s.t. kogu öeldud mõtte kirja panekus, tuleb kahelda. Protokollid pole stenogrammid. Sageli, kui üldse, on arutelu kirjas otsust dekoreerivana. Komisjonide istungite salvestused oleks hinnatavad arhiiviväärtuslikeks. Need peaks olema osa Eesti kultuuripärandist. Seda enam, et ühiskond laiemaltki talletab end paljus helis ja pildis.

Kas nupukamatele parlamendiliikmetele ei tulnud pähe, et põhiseaduse preambulas osutatakse eesti keele ja kultuuri kaitsmisele kui Eesti Vabariigi peamisele eksisteerimise mõttele? Kas kardetakse oma mõtteid kirja panna ja otsuseid põhjendada selle pärast, et hiljem võib selguda, et kukkus Tshernomõrdinlikult välja? Teatakse, et poliitilise vastase jaoks eksimine inimlik pole, vaid kuulub kohe ära kasutamisele.

Siin on üks demokraatliku riigivalitsemise dilemmasid. Ülevaatlikkus avalikkusele ja aruandekohustuslikkus valija ees peab olema, kuid vaja on ka omavahel rääkida. Peab saama usalduslikult mõtteid vahetada. Pealt kuulamine, salaja lindistamine, info varastamine ja muu seesugune on kuritegevus, mis pole ka poliitikutele võõras. Info talletamine ja levitamine on viiside lihtsuse ja rohkusega triivinud infoõiguse hallide varjunditega tsooni. Ehk ütleb infoühiskonna asepresident, et kui need on hallid varjundid, siis just selliseid … Ja kodanikule ongi vast liig kõiki poliitikute fantaasiaid teada, kuid selliseid, mis neile riigikogu komisjonis peale tulevad ei saa varjule jätta.  Isegi psühholoogilise kaitse viigilehe varjus.

Infoõiguse süstemaatiline käsitlus peaks olema Riigikogu juristide hool. Aga ju tajuvad ka võimuerakonna tippjuristid, et välja võib kukkuda nagu Rein Langil, kes Kuku raadio peatoimetajana koostas avaliku teabe seaduse kavandi, mille saatanlikele detailidele soovitatakse nüüd mitte vaadata. Õigusaktide parandamine on ebapopulaarne! Ometi on just see õigusakt suunanud e-riigi dokumenteerimistavasid kõige enam ning mitte ainult eesmärgi suunas. Avalikustamise kohustuse kõrvale on kujunenud mitteametlike dokumentide n-ö teabe sfäär. Komisjonide töö salvestised on vaid näide. Riik, mis soovib big data kasutamist, ei saa info autentsuse, kasutatavuse ja väärtuse süstemaatilise ülevaateta edasi areneda. Ja juurdepääs infole on oluline küsimus.

Eestis järgnes e-valitsusele e-kabinett, kuid see on formaalne asjaajamine. Aga kust peaks otsima otsuste tegelikke tagamaid? Onksion arvas teadvat – teiste e-kirjadest. Toobal ja Laasi on sellele tegevusele mahitamise eest süüdi mõistetud. Piir erakirjade ja ametlike vahel hägustub, lisandunud on sotsiaalmeedia. Sõnumite, piltide ja salvestistega on sama. Kuid riigikogu komisjoni töös midagi sellist pole. Komisjon on ametlik ja oluline.

Riigikogu ega Rahvusarhiivi avalikust dokumendiregistrist ei leia 15. septembri 2006 a hindamisotsuse nr 489 faili, millega osale Riigikogu dokumentidest antakse arhiiviväärtus. See on Riigikogu istungite stenogrammidel ja videosalvestistel, aga mitte helisalvestistel, mille säilitustähtaeg on 5 a. Komisjonide, aga ka fraktsioonide koosolekute protokollidel on küll alatine säilitustähtaeg, aga mitte arhiiviväärtust (4-1/25 22.12.2011). Juurdepääsupiiranguid pole neile määratud – need on avalikud. Fraktsioonide koosolekute protokollid muidugi avalikud pole, kuigi mingit juurdepääsupiirangut neil ka pole. Hall tsoon! Seega ametlikult pole komisjonide helisalvestisi olemas. Maruste lubab lihtsalt prügikasti toast konteinerisse viia, võttes sellele veel loagi! Nice try! Aga vaadakem kuis mujal tehakse.

Näiteks kui Ühendriikides administratsioon vahetub, siis üheaegselt ametivandega, on rahvusarhiiv Valges Majas, võttes kaasa kogu info. Et see ei häviks, et seda ei hävitataks, pannes selle hoiule. Kuid kus on meie kuulsusrikka e-valituse otsuste kujundamist dokumenteeriv info. Ei ole naeruväärsemat ja asjatundmatumat arvamust, et see on avalikustatud dokumendiregistrites või selle ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud osas. Näide sai ülal toodud! Reagani administratsioonis oli ametnik, kes arvas, et ta on kõik kustutanud ja Iraan-contras tehingu tagamaadest ei saada teada, kuid ta eksis. Tema enesetapp on tragöödia, kuid mitte demokraatia jaoks. Võib-olla tuleb Eestiski mõnel häbi pärast maa alla vajuda, kui tema öeldu-tehtu teatavaks saab.

Hiljutise nn Töövõimereformi eelnõu menetlemise kohta väitsid puudeliste inimeste esindajad, et neile anti Sotsiaalkomisjonis väga vähe minuteid oma seisukohtade esitamiseks. Heljo Pikof andis teada hoopis vastupidise seisukoha, loetledes kordades rohkem kõneminuteid kui sihtgrupp oli lausunud. Kahe diametraalsest erineva väite paikapidavuse kontrollimine muutub seega juba 1. märtsil 2015 võimatuks, sest Lossihoovis süttib suur tuleriit, kus kirjad ja lindistused ära põlevad…Kahju! Nii jääb tõde meile igaveseks teadmata.

Kui hävitada ei saa või ei julge, valitakse salastamine. On suur vahe riigisaladusel ja ametkondlikuks kasutamiseks määramisel, kuid kodaniku jaoks on vahe väike. Ametlike dokumente niisama hävitada ei tohi, vaid ainult säilitustähtaja möödumisel kindla korra alusel. Seetõttu nupumehed, kelle hulgas on ka juriste, ei hakka ametlikuks asja üldse ajama. Sinna, tänna lehekene lendab, aga dokumendiks – no ei saa! Või kui midagi muud ei aita, siis isikuandmeid ikka leitakse dokumendist ning 75-aastane juurdepääsupiirang ei jää panemata.

Praegune Riigikogu jõudis aga arhiivi hävitamise kauni plaani juurde, tuues Maruste suu läbi esile naeruväärseid põhjendusi, et säilitamiseks pole raha ja pealegi on neid võimatu korrastada ja tarvitada. Endine kohtunik võiks teada, et heliarhiivi saab huviline tarvitada ka korrastamata kujul, lihtsalt salvestisi kuulates. Sellised arhiivid on ka kohtute juures olemas. Salvestusi säilitavad paljud. Korrastamine ja kirjeldamine pole oskus, mida Eestis poleks. Viide kõrgele maksumusele olukorras, kus ERR, Rahvusarhiiv ja mitmed muud mäluasutused on üle kümnendi tegelenud digitaalse ainese jaoks arhiivi loomisega, ametkondade serveriparkidest ja pilveteenuse kasutamise võimalikkusest rääkimata, pole saadiku vääriline.

Euroopa Parlamendis on näiteks komisjonide koosolekud enamasti avalikud, ehkki on ka võimalus pidada koosolekuid in camera ehk ainult liikmete osavõtul. Avalikud koosolekud kantakse lisaks üle ka internetis ning kõik asjahuvilised, lobby- ja hobbygrupid saavad reaalajas asuda saadikuid töötlema kasvõi sostsiaalmeedia vahendusel. Viimati osalesin kinnisel koosolekul siis kui Eelarvekomisjon arutas triloogile mineva parlamendidelegatsiooni ühispositsiooni. Sel puhul oli mõttekas nii Euroopa Komisjoni kui ka Nõukogu asjamehed eemal hoida, sest muidu poleks ju läbirääkimistel erilist mõtet. Siiski, protokollitakse ka kinnised koosolekud, ehkki suhteliselt sarnaselt Riigikogu praktikale.

On mõistetav, et informatsiooni saab kiir-reageerides kurjasti ära kasutada, paanikat külvata ja see sunnib poliitilisi esindajaid üha ettevaatlikumale ja vähemütlevale kõneviisile. Millest tuletatakse argument, et kui me salajased olla ei saa, siis ei saagi üldse poliitilisi otsuseid, eriti tundlikke, arutadagi. Paljude riikide parlamentides, eriti Rootsis, ongi kujunenud probleemiks, et enam ei söanda keegi komisjonis muud kui parteiprogrammi poliitkorrektselt kohitsetud eufemisme hääldada. Põhjuseks liigne avatus ja avalikustamine. Me ei tahagi ju et Riigikogu komisjonide salvestised oleksid reaalajas kättesaadavad. Pangem neile tähtajaline juurdepääsupiirang, tundlikematele (näiteks välis- ja kaitsepoliitilistele) aruteledele kas või riigisaladuse loor. Üldine 30-aastane piirang, nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, pole Eesti tee. See tulenebki ju poliitiku elueast. Eesti kiiresti arenevas ühiskonnas võiks olla ka munast koorunud broileritibudel teada, et kui nad on noorena haudunud kurja, siis murdeeas nad valimisriitust edukalt ei läbi.

„Kuula, kuis räägib silmapiir,“ laulis Ott Lepland. Kuula, Rait Maruste, neid lihtsaid hetki vaid! Arhiivi hävitamine võib sinu vaatenurgast olla õige, kuid Eesti riigi silmapiiril peab see arhiiv saama rääkida!

Seotud postitused

Paulo Rangel ja Euroopa Liidu demokraatlik tulevikusuund

Medvedev-Putin_2041971bRangel on Portugali konservatiiv (ehkki kodumaal kuulub poliitilisse erakonda nimega sotsiaaldemokraadid, Barrosogi sellest pärit), kelle privileegiks oli kirjutada raportit sellest, kuidas valijate demokraatlik tahe peaks väljenduma Euroopa Komisjoni volinike määramisel.
1968. aastal sündinud ja Coimbra Ülikooli lõpetanud mees on õppinud ka Bolognas, ehkki teistel aastatel kui mina sealkandis tudeerisin. See selleks, tema ees oli ülesanne Euroopa Ülemkogule päitsed pähe panna. Ning seda sensitiivses küsimuses, kellest saab Komisjoni volinik ja kellest ei saa ehk teisisõnu – kellel on õigus Komisjoni president määrata ja kuidas selle isiku ning muude volinike ametissekinnitamine toimub.

Tegemist ei ole seadusandliku raportiga, kuid see on äratanud juba tähelepanu EL asjust kirjutavates väljaannetes, ehk rohkemgi kui mõni legislatiivne tekst.
EUObserver: MEPs set scene for EU top jobs battle
EurActiv: Election of the European Commission President by the European Parliament makes the European elections more attractive

Seda võib vaadelda muuseas kui üldist parlamendi julgusekogumise tendentsi: kui viimaste aastate jooksul on parlament tagunud trummi, et neil Lissaboni lepinguga nüüd suuremad õigused, siis nüüd on hakanud näiteid sellest võimu kasutusest ja eeskätt julguse suurenemisest tulema nagu seeni pärast vihma. Mis tähendab, et kindlasti ei saa olema volinike ametissemääramine enam nii lihtne kui vanasti…

Paar päeva enne raporti hääletamist Põhiseaduse Komitees tuli külma duššina teade, et Nõukogu president Van Rompuy kavatseb vaid kaks päeva pärast europarlamendi valimisi (25.05.2014) kutsuda kokku mitteametliku üldkogu, kus (nagu kahtlustas enamik parlamendiliikmeid) läheks magusaks ja tummiseks tagatoatehingute sõlmimiseks. Euroopa Parlamendil on aga kõrini keskpärastest volinikest, keda lihtsalt koduse poliit-sigatsemise jätkuna premeeritakse, kuid kellel pole ühtegi edasiviivat ideed EL-i jaoks, ning kelle tegevust pahatihti pärsib veskikivina jalgade küljes kuulumine kommunistlikku nomenklatuuri. Imelikul kombel pole muidu nii tuuletundlik Siim Kallaski seda meeleolu EP-s aistinud, eks sellest tema võimas soolo Eesti uue voliniku nimetamisel, mööda minnes mitte ainult Eesti Riigikogust (nagu ta on harjunud), aga ka Euroopa Parlamendist. Teave volinik Kallase avantüürist ei leidnud EP Põhiseaduskomisjonis heakskiitu.

Rangeli raport teeb kolm olulist ettepanekut.

  1. Sarnaneb Reformierakonna poolt kaua kuulutatuga – volinikud peaksid tulema nende seast, keda rahvas on parlamenti valinud.
  2. Komisjoni president peaks tulema suurimast Europarlamenti valitud poliitilisest grupist ehk euroerakonnast.
  3. Kõik liikmesriigid peaksid esitama ka naissoost kandidaadi mehekesele lisaks.

Iseenesest demokraatiat ja parlamentarismi suurendavad mõtted. Kuid raportöör osutab ka sellele asjaolule, et volinike arv, mis Lissaboni Lepingu ülempiirini ehk “mitte rohkem kui 30” lähedale aetud, peaks tulevikus oluliselt vähenema. Põhjus imelihtne – niisuguses karjakeses ei jagu lihtsalt igaühele tööd. Autor teeb ettepaneku, mille kohaselt tekkiks kahte sorti volinikke – ühtedel on portfoolio, aga teistel ei ole. Nagu ResPublica abiministrid ühesõnaga. Mina olin selle ettepaneku vastu, sest esiteks pole tore kui suurematel riikidel on portfelliga volinikud ja väiksematel siis need abimootoriga jalgratastel volinikud. Ebavõrdsus liikmesriikide vahel võib väljenduda häälepaki kaalukuses (nagu Lissaboni Leping sätestab), ent mitte mingil juhul Peeter Suure “rangide tabelis”. Minu kontraettepanek, et kehtestaks parem 15 sisulist ametikohta ja täidaks neid liikmesriikide rotatsiooni kaudu, jäi napilt ühe häälega vastuvõtmata. Muide, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond (kelle esindajad olid minu ettepanekuga nõus) oleks parteidistsipliini raames kõik oma liikmed tollele koosolekule suunanud, oleks tulemus olnud vastupidine. Aga Euroopa Liidu areng sõltub pahatihti ka juhustest, nii et seekord jäi arvestatav kulude kokkuhoid ning juhtimise ratsionaalsemaks muutmise otsus veel vastu võtmata. Aga ma kavatsen esimesel soodsal võimalusel ettepaneku taas lauale otsustamiseks tõsta.

Ilmselt läheb see raport märtsikuu plenaaristungil ka läbi ning on sellisena intensiivseks signaaliks liikmesriikide valitsusjuhtidele – hoiduge kiusatustest ja demokraatiat eiravatest poliitilistest sobingutest! Kas neil ka selleks tahet on, saame näha. Uudised Eestist, kus on mindud lausa Putin-Medvedjevi skeemide koopeerimisele, selleks eriti lootust ei sisenda. Aga õnneks ei ole Eesti (vaatamata Reformierakonna vastavasuunalistele PR-ponnistustele) siiski Euroopa Liidus tooniandev riik. Siin on ka vanu ja pikaaegse demokraatiatraditsiooniga liikmeid, kelle arengus “poliitilise klassi” evolutsioon pole sedavõrd kahjulikke tagajärgi tekitanud nagu meie paljukannatanud Maarjamaal juhtunud on.

Seotud postitused

Single Seat kampaania ja Häfner-Fox raport

Pealkiri on halb, sest ei kutsu lugema, kas pole? Aga see eest on ta täpne, kuna just Single Seat Campaign, mida käesolevas koosseisus juhib Edward McMillan-Scott on (ehk Euroopa Parlamendile vaid üks asukoht kahe asemel) on olnud jõulisemaks vastuseks kriitikale, et mõttetu pendeldamine kahe linna – Brüsseli ja Strassburgi vahel lõppeks. Ning eelmisel kolmapäeval võeti suure hääleenamusega vastu Gerald Häfneri (Saksamaa, rohelised) ja Ashley Foxi (Suurbritannia, Euroopa Konservatiivsed Reformaatorid) selleteemaline raport. Raporti tekst avaneb siit.

Teatavasti on EP suurimaks mainerprobleemiks olnud, et kord kuus võetakse ette kallis ja mõttetu reis Brüsselist (kus paikneb enamik teenistujaid) ja Luxemburgist (kus paikneb ka tuhandeid teenistujaid) Strassburgi. Parlamendiliikmete seisukohast tegelikult suurt vahet pole, sest reisitakse ju niigi iga nädal. Aastas kulutatakse väidetavalt erirongi (mis sõidab privilegeeritud kiirusega) ja autovoolu peale 200 miljonit eurot. Ehkki vahetult enne hääletust tutvustati ka teist uuringut, mis väitis, et kulutatakse 55 miljonit eurot. Loomulikult oli mängu toodud ka keskkonnakaitse argument, ent siingi anti erinevate analüütikute poolt suhteliselt lahknevaid arve. Keskmiselt siis 19 000 tonni CO2 heidet aastas. Rääkimata sellest, et hooned Strassburgis vajavad kulutusi, mis sest et enamuse aastast tühjalt seisavad.

Paljud on kuulnud sellest loost, see ehk ongi tuntuim EP omadus, peale ehk selle, et ta on ainus vabalt valitud institutsioon Euroopas. Nii Komisjon ja kõik muud on kas valitsustevaheliste kokkulepete ja sisepoliitiliste sahkerdamiste kaudu tippmehitet ning alamvägi väidetavalt ausate bürokraatlike konkursside (concours) kaudu täidetud. Vähemtuntud on fakt, et Aluslepingud määratlevad töökohaks Strassburgi, Lissaboni Leping lubab tegutseda ka Brüsselis. Aga parlamendiliikmed tegutsevad ju tegelikult ka oma koduriikides ja isegi väljaspool Euroopa Liitu. Kõike seda Lepingusse panna ei saakski.

Niisiis, võtsime tegelikult vastu soovitusliku otsuse muuta Lepingut nii, et Parlament saaks ise otsutada, kus ta töötab. Aga paraku on sellise muutuse sünd hoopiski Nõukogu algatusel võimalik, kus antud küsimuses peaks olema üksmeelne otsus. Prantsusmaa ja Luxemburg on siiani vastu olnud ning pole ette näha nende positsiooni muutumist. Alles eelmisel aastal andsid nad Ashley Foxi raporti, mille tulemusel käidi Strassburgis üks kord vähem kui Leping nõuab, kohtusse ja said õiguse. Nii et saaga jätkub sirge paigalseisuga ehk pendelränne jääb.

Mõelgem ent korraks unistavalt ja suurelt. Oletame, et Lepingut hakatakse muutma. Enamik parlamendiliikmeid on veendunud, et siis saab Parlamendi asukohaks Brüssel automaatselt. Samas mina sellega automaatselt nõus poleks. Vähe sellest, et mulle isiklikult on Strassburg palju armsam linn, milles on linnalik ruum ja esteetika palju enamarenenud kui Brüsselis, eriti viimase eurokvartalis. Kuid sisulisemalt, vaadates tänaseks laienenud Euroopa Liitu, näeme kui perifeerne on Brüsseli asend selles. Keskpunktiks sobiks ehk kõige rohkem hoopis Praha. Seega, kui Leping avada, siis ikka kogu debatiga, kus see asukoht peaks olema. Ning kui juba Leping avada ühes asjas, kas poleks mitte mõistlik korraga ette võtta ka muud kitsaskohad? Äkisti kirjutada ja läbi rääkida kogunisti täiesti uus Leping? Just seda viimast kardavad paljud parlamendiliikmed kõige rohkem, ehkki üha kasvab ka arusaam, et ilma uue põhiseaduseta Euroopa Liidu tervis vaid halveneb.

Hääletustulemused (link):
POOLT: 483 (73%)
VASTU: 141 (21%)
ERAPOOLETU: 34 (5%)

Viited:

Seotud postitused

Horvaatia liitumine tekitab tormikest veeklaasis

hellodemocracyLissaboni leping määras, et Euroopa kodanike esinduskogu suurus peab olema 751 liiget. Kuid kuna mõnedes riikides, eriti Tšehhi Vabariigis, venis selle leppe ratifitseerimine ootamatult aeganõudvaks protseduuriks, siis 2009-2014 koosistuva VII koosseisu jaoks tuli teha mitmesuguseid erandeid nn üleminekuperioodiks. Näiteks Saksamaa saatis Strassburgi 99 valitud isikut, kuigi seesama Lissaboni leping oli määranud, et ühegi liikmesriigi esindajate arv ei saa olla rohkem kui 96. Ja mõned valituks osutunud poliitikud (Rootsist, Prantsusmaalt jne, kokku 18 inimest) ei saanud valijate tahet koheselt täitma hakata, sest neile ei leitud olemasoleva kohtadejaotuse järgi platsi.

Kummaliste olukordade vältimiseks ja seoses Horvaatia vastuvõtmisega Uniooni liikmeks on taas päevakorral Parlamendi kompositsiooni määratlemise komplitseeritud ülesanne. Nimelt peab Horvaatiale kuuluma 12 kohta ja selleks tuleb tänast 754-kohalist ((millest 736 liiget on valitud 2009. aasta valimiste ajal jõus olnud Nice’i lepingu alusel ning 18 nimetatud Lissaboni lepingu kohaselt lisaks, muutes protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 2, millega kehtestati ajutine erand EL lepingu artikli 14 lõike 2 suhtes, ja võimaldades sellega Saksamaal säilitada kuni 2014. aastani talle Nice’i lepingu alusel antud 99 kohta (samas kui Lissaboni lepingus sätestatakse, et ükski liikmesriik ei saa üle 96 koha))1 parlamenti mitte üksnes 3 võrra vähendada, vaid ka riikidevahelist kohtade jaotust muuta. Ajutiselt suureneb tegelikult Horvaatia liitumisel EP kohtade arv 766-ni, eraldades Horvaatiale (kellel on praegu 12 vaatlejat) 12 kohta vastavalt ühinemisaktile2. Selle kõige tulemusel on vaja aga Lissaboni lepingus kirjas oleva 751 saavutamiseks lisaks Saksamaa kohtade arvu vähendamisele 3 võrra, leida veel 12 kohta ning seda tuleb saavutada ühe või mitme koha vähendamise teel 24-st kuni 12 liikmesriigi (sealhulgas Horvaatia, edaspidi plaanitud 11 kohta) puhul, kellel on rohkem kui aluslepingus ette nähtud minimaalne 6 kohta.3

Roberto Gualtieri (Itaalia, SD) ja Rafal Trzaskowski (Poola, EPP) said ülesandeks kirjutada vastav raport kodukorra punkti 74F alusel juba üle aasta tagasi, 4. veebruaril 2013 oli põhiseaduskomisjonis selle teine lugemine. Ülesannet jõuda võimalikult õiglase lahenduseni komplitseeris omakorda vajadus säilitada teatud võimalus ka nn. üleeuroopaliste nimekirjade kaudu valitud isikutele parlamendikohad. Viimase meetodi rakendamiseni, tõsi küll vähemalt 2014. aasta valimistel ei jõuta.

Lisan siia tabeli4, milles on riikide kaupa saadikute arv praegu ning ka uued ettepandud arvud.

   

Kohti

Rahvaarvu

Kohti

 

Rahvaarvu ja

Liikmesriik

Rahvaarv*

(praegune

ja kohtade

(uus

Erinevus

kohtade suhe

   

jaotus)

suhe

jaotus)

 

(uus jaotus)

Saksamaa

81843743

99

826704

96

miinus 3

852539

Prantsusmaa

65397912

74

883756

74

 

883756

Ühendkuningriik

62989550

73

862871

73

 

862871

Itaalia

60820764

73

833161

73

 

833161

Hispaania

46196276

54

855487

54

 

855487

Poola

38538447

51

755656

51

 

755656

Rumeenia

21355849

33

647147

32

miinus 1

667370

Madalmaad

16730348

26

643475

26

 

643475

Kreeka

11290935

22

513224

21

miinus 1

537664

Belgia

11041266

22

501876

21

miinus 1

525775

Portugal

10541840

22

479175

21

miinus 1

501992

Tšehhi Vabariik

10505445

22

477520

21

miinus 1

500259

Ungari

9957731

22

452624

21

miinus 1

474178

Rootsi

9482855

20

474143

19

miinus 1

499098

Austria

8443018

19

444369

19

 

444369

Bulgaaria

7327224

18

407068

17

miinus 1

431013

Taani

5580516

13

429270

13

 

429270

Slovakkia

5404322

13

415717

13

 

415717

Soome

5401267

13

415482

13

 

415482

Iirimaa

4582769

12

381897

11

miinus 1

416615

Horvaatia

4398150

12

366513

11

miinus 1

399832

Leedu

3007758

12

250647

11

miinus 1

273433

Sloveenia

2055496

8

256937

8

 

256937

Läti

2041763

9

226863

8

miinus 1

255220

Eesti

1339662

6

223277

6

 

223277

Küpros

862011

6

143669

6

 

143669

Luksemburg

524853

6

87476

6

 

87476

Malta

416110

6

69352

6

 

69352

* seisuga 1. jaanuar 2012

Printsiibiks oli, et senisest enam peaks kajastuma tegelik rahvaarv, kuid samas ei taganeta regressiivsest proportsionaalsusest, mis tagab väiksemate riikide esindatuse natuke suurematena kui nad tegeliku rahvaarvu kohaselt olla saaksid. Miinimum on 6 kohta, olgu su rahvastik siis Malta, Luksemburgi või Eesti suurune. Olles kõikvõimalikke variante ja matemaatilisi mudeleid kaalunud (appi kutsuti ka Cambridge’i Ülikooli matemaatikaprofessorid), leiti et “kärpekirves” peab ennekõike tabama nn keskmise suurusega riike (rahvaarv 5-20 miljonit), alla selle jäävaid väikeseid riike ei puudutata ja suured olid juba kokkuleppele omavahel saanud, ehkk kerget naginat Hispaania ja Itaalia poolt oli kosta. Samuti otsustati, et igalt neist võetakse vähemaks vaid üks koht, mitte rohkem.

Probleem tekkis Rootsi ja Ungari (rahvaarvud vastavalt 9482855 ja 99577315) võrdlemisel, sest Rootsi oleks uue kava järgi saadiku võrra väiksem riik. Kompromissi püüti leida Austria arvelt, kuid enneolematus üksmeeles sõdisid selle vastu nii Ungari vasak- kui parempoolsed. Istungi vaheajal naljatles kogenud Saksa parlamendisaadik, et tegelikult lahendaks kõik probleemid see kui Austriat ja Ungarit käsitletaks traditsioonilises võtmes ehk kaksikmonarhiana…Nime ma ei ütle, sest alati leidub kuskil mõni tüüp, kes naljast aru ei saa ja hakkab probleemitsema:)

Inglise liberaal Andrew Duff, üks suuremaid valimissüsteemide tundjaid Euroopa Parlamendis pakkus välja parandusettepaneku, mille aluseks oleks võimalikult suur võrdsus rahvastiku ja parlamendikoha suhtarvudes. Ehk siis raportööride pakutava jaotuse (Ungari 21, Rootsi ja Austria 19) asemele jaotust Ungari 21, Rootsi 20 ja Austria 18. Sellisel juhul esindaks Ungari saadik 474178 kodanikku, rootslane 474143 kodanikku ja austerlane 469057 oma kodanikku. Aga komisjoni enamus ja mitte ükski austerlane mõistagi vist ei toeta sellist plaani.

Kolmanda alternatiivina olen koos Gerald Häfneriga (Saksamaa, Grüne) esitanud ettepaneku vähendada just ühe võrra Austria saaki ja samuti suurriikide hulka kuuluva Poola platse. Milline neist ettepanekutest lõpuks põhiseadusomisjonis heaks kiidetakse on n.ö miljoni dollari küsimus.

Liigne matemaatika rakendamine vihastas Portugali MEP Paolo Rangeli (Rahvapartei) põhjalikult välja ning ta esines kirgliku sõnavõtuga poliitilise otsuse primaarsusest igasuguste muude kaalutluste ees. Mõnes mõttes on tal tõesti ju õigus, parlamendi asi on teha poliitilisi otsustusi, kuid eks ole viimaste edu aluseks siiski võimalikult suur kooskõla loodusseadustega, mitte vastupidi.

Viimasel hetkel ärkasid ka lätlased, kelle esindajat põhiseaduskomisjonis pole ning hea Balti koostöö traditsiooni vaimus palus Sandra Kalniete minul ka Läti vaatenurka kaitsta. Nimelt neid hakkaks 9 liikme asemel kaheksa olema. Keeruline asi, sest mina ei toeta nn Cambridge`kompromissi, mis sellest et Eesti saaks siis ühe koha juurde. Ning on ka fakt, et Läti rahvaarv on oluliselt vähenenud. Eesti jaoks see pole probleem, meie miinimum 6 kohta on tagatud ka poolemiljonilise rahvaarvu puhul.Lätlaste asjas jääb mulle mõistmatuks, et kui nende valimissüsteem saadab neid Euroopa Parlamenti esindama A.Rubiksi, T. Zdanoka ja ka Aleksandr Mirski, siis mis mõtet on neil kvantiteeti kvaliteedile eelistada? Kuid protsentarvutus on Kalnietel lt tehtud ja see näitab, et Läti “kaotus” oleks protsentuaalselt MEPide arvus suurem kui suurematel riikidel kõigest (16 % ja10%.) Ilmselt on lätlase briifinud ka vastavateemalise artikli autorit „Postimehes“. (http://www.postimees.ee/1129136/8-voib-euroopa-parlamendis-kaotada-isegi-kaks-kohta/ )

Loomulikult on mul raske mitte toetada rootslaste protesti, sest see on õigustatud. Kahjuks aga pole antud piirarvude puhul võimalik alla poolemiljonilist elanikkonna vahet täisarvudega väljendada. Ning tegelikult on rootslased tuntud kui “head eurooplased”, kes ühise eesmärgi nimel sageli oma erihuvi ohvriks toovad. Usun, et nii juhtub ka seekord. Kuigi sellega peaks kaasnema ülejäänud asjaosaliste kohustus järgmisel korral Rootsit privilegeeritult kohelda…

Et teha keeruline olukord veelgi keerulisemaks, soovivad paljud parlamendiliikmed sellesinatse raporti külge pookida ka valimiste korda muutvaid sätteid. Need ettepaenekud hääletatakse ilmselt maha. Kuid kuidagi ei saa üle ega ümber vajadusest muuta ka nõukogus praktiseeritavat kavalifitseeritud hääletuse häältejaotust paralleelselt jõuvahekordade klaarimisega parlamendis. Huviliste elu kergendamiseks lisan siia ka Lissaboni lepingu protokoll 36 seatud häälte osakaalud riikide kaupa.

Austria

10

Belgia

12

Bulgaaria

10

Eesti

4

Hispaania

27

Iirimaa

7

Itaalia

29

Kreeka

12

Küpros

4

Leedu

7

Luksemburg

4

Läti

4

Madalmaad

13

Malta

3

Poola

27

Portugal

12

Prantsusmaa

29

Rootsi

10

Rumeenia

14

Saksamaa

29

Sloveenia

4

Slovakkia

7

Soome

7

Taani

7

Tšehhi Vabariik

12

Ungari

12

Ühendkuningriik

29

Mis omakorda viib taas aluslepingute muutmise vajaduseni ning et see töö oleks tulemuslik, vajame ilmselgelt uut Konventi. Või veel parem – kodanikepoolset volitust Parlamendile täisvõimu võtmiseks Euroopa Liidus.

 ________________________________

1 LK 8 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” Seletuskiri

2 Ühinemisakti artikli 19 lõikele 1, millega muudetakse UUESTI protokolli (nr 36)

3 LK 8 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” Seletuskiri

4 LK 11 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” LISA 1 TABEL 1

5 seisuga 1. jaanuar 2012

Seotud postitused

Euroopa valimisseaduse reform

ELi ühtse valimisseaduse loomise kallal on töö käinud juba pikalt, 1976.aastast alates. Miks? Tegemist on põhiseaduslikust aspektist väga olulise seadusega ning seda on pidevalt vaja ajakohastada. Reformiga tahetakse sisse tuua rida muutusi. Näiteks riigiüleste nimekirjade kehtestamine. Euroopa Parlamendi demokraatlikku funktsiooni tunnustab üldsus endiselt piiratud määral, mil Euroopa tasandi erakonnad on ikka veel arengu algtasemel ning valimisvõitlus toimub endiselt pigem riiklikul kui Euroopa tasandil. See tähendaks seda, et kandidaadid võivad olla samadel valimistel ülesseatud nii üleliidulises kui ka riiklikes ringkondades.

Veel mõni näide muutustest, mida reform kaasa tooks:

  • Poolavatud nimekirjad- kodanikul on võimalik hääletada nii isiku kui nimekirja poolt.
  • Riigid, millel on rahvaarv üle 20 miljoni, jagavad valimispiirkonna teatavaks arvuks piirkondlikeks valimisringkondadeks.
  • Parlamendiliikmete arv on 751, alammäär riigi kohta on 6 ning ülempiiriks säätakse 96.
  • Kogu liidu territooriumist moodustatakse üks täiendav valimisringkond, kust valitakse 25 liiget.
  • Moodustatakse valimisamet, kuhu kuuluvad EP, Komisjoni ja liikmesriikide esindajad.
  • ELi erakondade üleliidulised nimekirjad on vastuvõetavad, kui: 1) seal on kandidaate vähemalt 1/3st liikmesriikidest, ja 2) nimekirjad on sooliselt tasakaalustatud.
  • Igal valijal on üks lisahääl ning selle saab ta anda üleliidulise valimisringkonna kandidaadile.
  • ELi valimisringkonnas kohtade jaotamiseks künnist ei kehtestata.
  • Valimistel on hääletamisel vanuse alampiir 16 aastat ning kandideerimisel 18 aastat. Selle sättega tahetakse julgustada Euroopa noori valimistest rohkem osa võtma.
  • Kandidaat võib olla üles seatud samaaegselt ELi valimisringkonnas kui ka ühe või mitme riigi valimisnimekirjas.
  • Valimispäevadeks on laupäev ja pühapäev, valimised toimuvad maikuus. Põhjuseks on see, et siis oleks Parlamendil võimalik oma tööd paremini korraldades kiirendada uue Komisjoni presidendi valimist ning ennetada ühtlasi suvevaheaja algust mitmes liikmesriigis. Hetkel on valimispäevad neljapäevast-pühapäevani ning valimised toimuvad juunis.
  • Kui tehnilisest ning õiguslikust seisukohast on usaldusväärsus tagatud, on alates 2014. aasta valimistest kasutusel elektrooniline hääletamine.

 

 

Lisainfo:

 

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+COMPARL+PE-440.210+02+DOC+PDF+V0//ET&language=ET

Seotud postitused

Lissaboni leping ja põhiseaduslikud väljakutsed

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Lissaboni lepinguga määratletakse, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib. Lepinguga muudetakse ELI institutsionaalset arhitektuuri ja muutuvad ka institutsioonide töömeetodeid. Kõige selle tulemusel on meil senisest veelgi demokraatlikum Euroopa.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toiminud, nagu põllumajanduspoliitika ELi eelarve koostamine (parlament on nüüdsest võrdne nõukoguga), ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab omakorda heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja ametikohale nimetamisel peab Euroopa Parlament andma oma heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin taaskord on suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused