Tag Archives: partokraatia

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Harta 12

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: “Meil on mandaat.” “Meile pole alternatiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.

See ei ole ainult ühe erakonna kriis. Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Mitmed avatud ühiskonna olemuslikud jooned, nagu enesekriitika, harjumus aru anda ja tahe vastutada on Eesti tänases poliitilises kultuuris muutunud haruldaseks.

Võim ja vastutus käivad käsikäes. Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest. Ühiskond peab neilt vastutust nõudma. Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid.

Aina rohkem Eesti inimesi ei suuda võimus ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet. Meie poliitiline kultuur on kannatlik ja seda asjaolu on kerge kuritarvitada. Siin varitseb kahekordne oht: niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks. Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda.

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.

Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas:

  • avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest – nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
  • erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
  • valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
  • parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;
  • kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.

Need on põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud palju erinevaid ja väga erineva maailmavaatega inimesi. Aga sellest ei piisa ja sestap leiame, et Eesti demokraatia tervendamiseks on vaja laiema üldsuse pingutusi. Kutsume selle hartaga liituma kõiki Eesti inimesi, kes meiega nõustuvad.

Allkirjasta siin:
http://petitsioon.ee/harta12

Andres Ammas    Ignar Fjuk    Tarmo Jüristo    Juhan Kivirähk    Marju Lauristin    Ahto Lobjakas    Silver Meikar    Jevgeni Ossinovski   Pärtel Piirimäe    Rein Raud    Jüri Saar    Marek Tamm    Indrek Tarand    Siim Tuisk    Daniel Vaarik    Tõnu Viik    David Vseviov

Seotud postitused

Gruusiast, parteilisest kirest ja erakondade rahastamisest

Seotud postitused

Üksildus tipus

Tõlkisin ajaviiteks ajakirjast The Economist ühe mulle meeldinud artikli, mis kui rusikas silmaauku tabab Eestigi suuremaid parteisid. Ühtlasi jookseb ajakirjaniku mõte paralleelselt Andrus Saare poolt esitatud küsimusega – Mida teha, kui 40 protsenti valijatest ei usalda ühtegi erakonda?

Kas massiparteid on välja suremas? Ning kas sellel on tähtsust?

Kuulumine poliitilisse parteisse pole kunagi olnud odavam. Vaid 20 euro eest aastas saab olla Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Briti Konservatiivne Partei palub liikmel aastamaksuks välja käia kõigest 25 naela (39 USD). Uued poliitilised liikumised panevad lati veel madalamale (12 naela on aastamaksuks kehtestanud Briti Piraadipartei) või ei taha ülepea parteiks muutuda, eelistades jääda sotsiaalvõrgustikuks. Näiteks USA “Tea Party” liikmeks astumiseks piisab registreerumisest online`is.
Paraku pole partei liikmeks olemine ka selliste atraktiivsete hindade juures populaarne. Liikmete arv on vähenenud juba aastaid, kuid nüüd näib, et see langustrend kiireneb ja on võtmas teistsuguseid vorme. Massiparteid tekitanud tegurid on kadumas ning nende taastumine tundub vähetõenäoline. Viimast väidab Ingrid van Biezen koos oma kolleegidega Leideni Ülikoolist kirjatöös, millel sobilik pealkiri “Läheb, läheb … läinud?”
Parteide liikmete arv Euroopas on vähenenud juba alates 1980ndatest ja seda eriti kiirelt selle sajandi esimesel kümnendil. Laias laastus kümne aastaga kuni 2008. aastani kukkus parteilaste arv Saksamaal 20%, Rootsis 27% ja Norras 29%. Inglismaal, kus parteilaste vähenemine on veel silmatorkavam (36%), on olukord selline, et Caravan Club`is on rohkem liikmeid kui kõikides parteides kokku. Kuid see trend pole valdav kõikjal. Näiteks on Austrias või ka Itaalias parteilaste arv veidi isegi kasvanud, seda eelkõige tänu uutele parteidele, nagu näiteks “Põhja Liiga” Itaalias. USA-s, kus inimesed saavad väljendada oma parteilisust valimistele registreerumise kaudu, jõudis inimeste osakaal, kes ei identifitseeri end ühegi parteiga ja kutsuvad end iseseisvateks, eelmisel aastal 40%-ni. Kuigi iseseisvate osakaal langeb presidendivalimiste aastal tavaliselt, siis selle aasta maikuus oli see hoopis 44%. See on 9 protsendipunkti kõrgem kui sama aega võrrelda 2008. aasta kampaaniaga.
Inimestel on muidugi palju põhjusi parteides pettumiseks ja nende mittearmastamiseks. Komplitseeritud globaliseeruvas maailmas kahtleb suur osa valijatest poliitikutes ja nende võimes probleeme lahendada. Individualismi tugevnedes on poliitiline klannitsemine nõrgenenud. Ametiühingute allakäik on nõrgendanud vasakpoolseid erakondi.
Kuid ka muutused meedias ja tehnoloogias omavad mõju. 40 aastat tagasi võisid poliitilised parteid siiski loota enamasti tõrjutavale (deferential) meediale. Nüüd aga võimaldab internet arvukalt politicosi areenile hõljuma. Paljud valijad näevad oma hääle kuuldavakstegemiseks paremaid võimalusi kui partei liikmelisus. Partei liikmelisuse kaudu otsuste mõjutamist nimetab California Ülikooli õpetlane Russell Dalton vanaks tehnoloogiaks. Blogimine annab palju huvitavamaid foorume kui parteikoosolekud ealeski on võimaldanud. Internet vähendab ka poliitilise identiteedi kehtestamise hinda. Milleks täita liitumisankeete ja kanda kaasas parteipiletit, kui sa võid lihtsalt anda allkirja petitsioonile internetis? Säutsu, kanna randmepaela ja näita sedakaudu, et hoolid!
Paralleelselt areneb aga ka uut tüüpi valija, keda härra R.Dalton nimetab “parteivastasteks”. See ei ole lihtsalt uus sõna sildistamaks kõikuvaid valijahulki, mis tuulelippudena reageerivad parteide lubadustele. Pigem on tegu, seletab Dalton, “steroide tarvitavate ujuvate valijatega” Need on noored, haritud ja hääletavad peaaegu sama osalusprotsendiga kui parteilased. Nad võivad paikneda nii vasakul kui paremal. Neid ei huvita parteilised sidemed ja parteide soov omi programme neile selgitada. Vastupidi, nad üritavad panna parteisid aktsepteerima nende inimeste arusaamu asjades, millest parteivastased hoolivad.
Muidugi – ühe-teema survegrupid on alati poliitikas olemas olnud, aga sel aastal näeme, et Ameerika valimised võivad otsustada parteivastased. Üks näide on Tea Party. Aga sellised nähtused on juba olemas ka Euroopa poliitikas. Arvestuslikult terve 1/5 Saksamaal ja Šveitsis. Nende hääletuseelistused on ülimalt liikuvad, näiteks Saksamaa 2009. aasta valimistel kinnitasid pooled parteivastastest valijatest, et tegid oma otsuse alles viimasel nädalal enne valimisi.

Samas on traditsioonilised parteid vaatamata liikmeskonna vähenemisele siiski väga jõulised. Paljukiidetud võrgustikupõhine “Americans Elect” projekt, mille eesmärgiks oli leida tsentristlikku presidendikandidaati, kes esitaks väljakutse domineerivale kaheparteisüsteemile, ei osutunud edukaks. Uued või väiksemad parteid on saanud häid tulemusi Euroopas, kuid kellelgi neist pole õnnestunud otseteed võimule saada.
Mõned arvavad, et vanad parteid võivad teha isegi come-back`i, eelkõige just pikaleveninud majanduslike murede tõttu. Proua Van Biezen rõhutab “erakondade taaspolitiseerumist”. Näitena kasvõi Kreeka, kus vasakpoolsete rühmituste lõdvalt seotud allianss Syriza suutis end muuta peamiseks kasinusmeetmete vastaseks erakonnaks. Siiski on tõenäolisem, et erakondade ja valijate kindlad seosed lahustuvad. Kuid mida see võiks kaasa tuua?
Erakonnajuhte see ehk muretsema ei pane. Saabki ilma nende tülikate siseopositsionääride ettepanekuteta parteikoosolekuid läbi viia. Ja kuigi on kampaaniaid ehk keerulisem läbi viia, kui vabatahtlikku tööjõudu vähem käsutada on, siis ei ole see ju tingimata valitsemist kahjustav. Ideaalis võiks poliitikud lihtsalt senisest enam avalikku arvamust kuulama hakata, arvab Dalton.
Samas on medali teine pool tumedam. Ilma maksumaksvate liikmeteta peavad erakonnad üha rohkem otsima lisarahastamist. See teeb nad rohkem sõltuvaiks erihuvisid esindavatest annetajatest. Paul Whiteley Essexi Ülikoolist toonitab ohtu poliitika kasvavast eraldumisest ühiskonna muudest arengutest. 1950dail aastail oleks enamik britte teadnud oma tutvusringkonnas mõnda parteilast. Praegu teavad üksnes vähesed. Proua Van Biezen leiab, et parteide “õõnsamaks muutudes” (või ridade hõrenedes) hakkavad domineerima kuulsused ja dünastilised poliitikud. Ning fragmenteeritum poliitiline väli muudab raskemaks valitsuste moodustamise.
Massiparteid näivad, vaatamata neid hülgavate liikmete arvukusele, endiselt tugevad. Aga vaid hetkeni, mil nad raginal kokku kukuvad. Ajalugu on rikas institutsioonidest, mis kord olid nii dominantsed, et ilma nendeta polnud mõeldav miski. Kuid nemadki muutusid õõnsaks ja varisesid ootamatult kokku. Selline murdepunkt võibki olla lähedal ja seda eriti Euroopas. Ja kui viimane saab tõeks, siis Euroopa poliitiline maastik võib meile ühtäkki näida täiesti tundmatuna.

Viited:


Seotud postitused

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Seotud postitused

Tarandi seadus

2009.a Euroopa Parlamendi valimised toimusid Eestis teadupärast suletud nimekirjade alusel. Selline kodanikuühiskonda ja mõtlevaid inimesi solvav ning partokraatlik praktika sai võimalikuks tänu Keskerakonna ja Reformierakonna algatusele. Sest nii oli elu mugavam ja poliitilised peibutuspardid said hõlpsalt inimesi tüssata ja hääli koguda, et siis keegi teine Eestit ja oma valijaid Brüsselisse esindama saata…

Õnneks ei pidanud aga järgmisi EP valimisi ootama, et selline häbiplekk Eesti valimissüsteemilt eemaldada. Selle aasta veebruaris võeti vastu Hannes Rummi poolt Tarandi seaduseks ristitud õigusakt, mis muutis europarlamendi valimised taas avatuks. Teisisõnu saab tulevikus anda oma hääle konkreetsele kandidaadile ilma, et see kellelegi edasi “delegeeritaks”.

Lisainfo:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rumm-tarandi-seadus-voetakse-kolmapaeval-vastu.d?id=29028389&l=fplead – DELFI

http://uudised.err.ee/index.php?06193927 – ERR

http://www.postimees.ee/?id=106455 – Argo Ideon “Juba otsustati”

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kahjuks-nad-jalle-valetavad.d?id=23969905 – Maaleht “Kahjuks nad jälle valetavad”

Seotud postitused

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, Rahvaliit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam.

Viimane tilk minu karikasse langes siis, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (tegevus, mis mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast.

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid.

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi… Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Seotud postitused

Tarandi seadus

2009.a Euroopa Parlamendi valimised toimusid Eestis teadupärast suletud nimekirjade alusel. Selline kodanikuühiskonda ja mõtlevaid inimesi solvav ning partokraatlik praktika sai võimalikuks tänu Keskerakonna ja Reformierakonna algatusele. Sest nii oli elu mugavam ja poliitilised peibutuspardid said hõlpsalt inimesi tüssata ja hääli koguda, et siis keegi teine Eestit ja oma valijaid Brüsselisse saata…

Õnneks ei pidanud aga järgmisi EP valimisi ootama, et selline häbiplekk Eesti valimissüsteemilt eemaldada. Selle aasta veebruaris võeti vastu Hannes Rummi poolt Tarandi seaduseks ristutud õigusakt, mis muutis europarlamendi valimised taas avatuks. Teisisõnu saab tulevikus anda oma hääle konkreetsele kandidaadile ilma, et see kellelegi edasi “delegeeritaks”.

Lisainfo:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rumm-tarandi-seadus-voetakse-kolmapaeval-vastu.d?id=29028389&l=fplead  – DELFI

http://uudised.err.ee/index.php?06193927 – ERR

http://www.postimees.ee/?id=106455 – Argo Ideon “Juba otsustati”

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kahjuks-nad-jalle-valetavad.d?id=23969905 – Maaleht “Kahjuks nad jälle valetavad”

Seotud postitused

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, R-Liit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. 

Viimane tilk minu karikasse langes, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. 

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. 

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi … Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Seotud postitused

Miks rohelised?

Mind valiti Euroopa Parlamenti iseseisva kandidaadina. Kuna otsustasin jääda truuks nii oma maailmavaatele kui ka olla aus valija suhtes, tuli mul EPs ka sõltumatuna jätkata. Kui vanadel ideoloogiatel (liberalism, konservatism ja sotsiaaldemokraatia) on tänase maailma probleemidele võimatu vastuseid anda ja nad käsitlevad neid kihihuvide kitsast vaatevinklist lähtuvalt, siis rohelisel mõtteviisil ja sellele põhinevatel poliitikatel on globaalne lähtekoht ning see mind paelub. Rohkem kui lihtsalt iga hinna eest võimule pääsemine ja seal püsimine.

Seega parim võimalus iseseisvana jätkata avanes Euroopa Roheliste näol. Pealegi, erinevalt teisest fraktsioonidest ei nõutud minult parteisse astumist. Ning kus maailmavaatelised erimeelsused tekivad – seal austan mina nende kui poliitilise grupi otsust ja ei tööta neile vastu ning vastupidi – nad mõistavad, et minu hääl on minu hääl…

Ühtlasi, kuna Eesti poliitiline kultuur on veel noor ja arengujärgus ning kannatab veel tänagi autoritaarsete ja kodanike vabadusi mitte austavate poliitiliste, võiks öelda koguni partokraatlike haiguste all – ei saanud Eestimaa Rohelised Euroopa Parlamendi valimistel kahjuks ühtegi mandaati. Siin on aga oluline, et Eesti oleks esindatud võimalikult mitmes (kuid siiski, asjalikus) fraktsioonis. Eestis on aga jätkuvalt oluline hoida elus poliitilist mitmekesisust ja kodanikuühiskonnale omaseid väärtusi nagu sõnavabadus, avatud nimekirjad ja sundparteistumise vältimine.

Seotud postitused