Tag Archives: parteid

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Gruusiast, parteilisest kirest ja erakondade rahastamisest

Seotud postitused

Üksildus tipus

Tõlkisin ajaviiteks ajakirjast The Economist ühe mulle meeldinud artikli, mis kui rusikas silmaauku tabab Eestigi suuremaid parteisid. Ühtlasi jookseb ajakirjaniku mõte paralleelselt Andrus Saare poolt esitatud küsimusega – Mida teha, kui 40 protsenti valijatest ei usalda ühtegi erakonda?

Kas massiparteid on välja suremas? Ning kas sellel on tähtsust?

Kuulumine poliitilisse parteisse pole kunagi olnud odavam. Vaid 20 euro eest aastas saab olla Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Briti Konservatiivne Partei palub liikmel aastamaksuks välja käia kõigest 25 naela (39 USD). Uued poliitilised liikumised panevad lati veel madalamale (12 naela on aastamaksuks kehtestanud Briti Piraadipartei) või ei taha ülepea parteiks muutuda, eelistades jääda sotsiaalvõrgustikuks. Näiteks USA “Tea Party” liikmeks astumiseks piisab registreerumisest online`is.
Paraku pole partei liikmeks olemine ka selliste atraktiivsete hindade juures populaarne. Liikmete arv on vähenenud juba aastaid, kuid nüüd näib, et see langustrend kiireneb ja on võtmas teistsuguseid vorme. Massiparteid tekitanud tegurid on kadumas ning nende taastumine tundub vähetõenäoline. Viimast väidab Ingrid van Biezen koos oma kolleegidega Leideni Ülikoolist kirjatöös, millel sobilik pealkiri “Läheb, läheb … läinud?”
Parteide liikmete arv Euroopas on vähenenud juba alates 1980ndatest ja seda eriti kiirelt selle sajandi esimesel kümnendil. Laias laastus kümne aastaga kuni 2008. aastani kukkus parteilaste arv Saksamaal 20%, Rootsis 27% ja Norras 29%. Inglismaal, kus parteilaste vähenemine on veel silmatorkavam (36%), on olukord selline, et Caravan Club`is on rohkem liikmeid kui kõikides parteides kokku. Kuid see trend pole valdav kõikjal. Näiteks on Austrias või ka Itaalias parteilaste arv veidi isegi kasvanud, seda eelkõige tänu uutele parteidele, nagu näiteks “Põhja Liiga” Itaalias. USA-s, kus inimesed saavad väljendada oma parteilisust valimistele registreerumise kaudu, jõudis inimeste osakaal, kes ei identifitseeri end ühegi parteiga ja kutsuvad end iseseisvateks, eelmisel aastal 40%-ni. Kuigi iseseisvate osakaal langeb presidendivalimiste aastal tavaliselt, siis selle aasta maikuus oli see hoopis 44%. See on 9 protsendipunkti kõrgem kui sama aega võrrelda 2008. aasta kampaaniaga.
Inimestel on muidugi palju põhjusi parteides pettumiseks ja nende mittearmastamiseks. Komplitseeritud globaliseeruvas maailmas kahtleb suur osa valijatest poliitikutes ja nende võimes probleeme lahendada. Individualismi tugevnedes on poliitiline klannitsemine nõrgenenud. Ametiühingute allakäik on nõrgendanud vasakpoolseid erakondi.
Kuid ka muutused meedias ja tehnoloogias omavad mõju. 40 aastat tagasi võisid poliitilised parteid siiski loota enamasti tõrjutavale (deferential) meediale. Nüüd aga võimaldab internet arvukalt politicosi areenile hõljuma. Paljud valijad näevad oma hääle kuuldavakstegemiseks paremaid võimalusi kui partei liikmelisus. Partei liikmelisuse kaudu otsuste mõjutamist nimetab California Ülikooli õpetlane Russell Dalton vanaks tehnoloogiaks. Blogimine annab palju huvitavamaid foorume kui parteikoosolekud ealeski on võimaldanud. Internet vähendab ka poliitilise identiteedi kehtestamise hinda. Milleks täita liitumisankeete ja kanda kaasas parteipiletit, kui sa võid lihtsalt anda allkirja petitsioonile internetis? Säutsu, kanna randmepaela ja näita sedakaudu, et hoolid!
Paralleelselt areneb aga ka uut tüüpi valija, keda härra R.Dalton nimetab “parteivastasteks”. See ei ole lihtsalt uus sõna sildistamaks kõikuvaid valijahulki, mis tuulelippudena reageerivad parteide lubadustele. Pigem on tegu, seletab Dalton, “steroide tarvitavate ujuvate valijatega” Need on noored, haritud ja hääletavad peaaegu sama osalusprotsendiga kui parteilased. Nad võivad paikneda nii vasakul kui paremal. Neid ei huvita parteilised sidemed ja parteide soov omi programme neile selgitada. Vastupidi, nad üritavad panna parteisid aktsepteerima nende inimeste arusaamu asjades, millest parteivastased hoolivad.
Muidugi – ühe-teema survegrupid on alati poliitikas olemas olnud, aga sel aastal näeme, et Ameerika valimised võivad otsustada parteivastased. Üks näide on Tea Party. Aga sellised nähtused on juba olemas ka Euroopa poliitikas. Arvestuslikult terve 1/5 Saksamaal ja Šveitsis. Nende hääletuseelistused on ülimalt liikuvad, näiteks Saksamaa 2009. aasta valimistel kinnitasid pooled parteivastastest valijatest, et tegid oma otsuse alles viimasel nädalal enne valimisi.

Samas on traditsioonilised parteid vaatamata liikmeskonna vähenemisele siiski väga jõulised. Paljukiidetud võrgustikupõhine “Americans Elect” projekt, mille eesmärgiks oli leida tsentristlikku presidendikandidaati, kes esitaks väljakutse domineerivale kaheparteisüsteemile, ei osutunud edukaks. Uued või väiksemad parteid on saanud häid tulemusi Euroopas, kuid kellelgi neist pole õnnestunud otseteed võimule saada.
Mõned arvavad, et vanad parteid võivad teha isegi come-back`i, eelkõige just pikaleveninud majanduslike murede tõttu. Proua Van Biezen rõhutab “erakondade taaspolitiseerumist”. Näitena kasvõi Kreeka, kus vasakpoolsete rühmituste lõdvalt seotud allianss Syriza suutis end muuta peamiseks kasinusmeetmete vastaseks erakonnaks. Siiski on tõenäolisem, et erakondade ja valijate kindlad seosed lahustuvad. Kuid mida see võiks kaasa tuua?
Erakonnajuhte see ehk muretsema ei pane. Saabki ilma nende tülikate siseopositsionääride ettepanekuteta parteikoosolekuid läbi viia. Ja kuigi on kampaaniaid ehk keerulisem läbi viia, kui vabatahtlikku tööjõudu vähem käsutada on, siis ei ole see ju tingimata valitsemist kahjustav. Ideaalis võiks poliitikud lihtsalt senisest enam avalikku arvamust kuulama hakata, arvab Dalton.
Samas on medali teine pool tumedam. Ilma maksumaksvate liikmeteta peavad erakonnad üha rohkem otsima lisarahastamist. See teeb nad rohkem sõltuvaiks erihuvisid esindavatest annetajatest. Paul Whiteley Essexi Ülikoolist toonitab ohtu poliitika kasvavast eraldumisest ühiskonna muudest arengutest. 1950dail aastail oleks enamik britte teadnud oma tutvusringkonnas mõnda parteilast. Praegu teavad üksnes vähesed. Proua Van Biezen leiab, et parteide “õõnsamaks muutudes” (või ridade hõrenedes) hakkavad domineerima kuulsused ja dünastilised poliitikud. Ning fragmenteeritum poliitiline väli muudab raskemaks valitsuste moodustamise.
Massiparteid näivad, vaatamata neid hülgavate liikmete arvukusele, endiselt tugevad. Aga vaid hetkeni, mil nad raginal kokku kukuvad. Ajalugu on rikas institutsioonidest, mis kord olid nii dominantsed, et ilma nendeta polnud mõeldav miski. Kuid nemadki muutusid õõnsaks ja varisesid ootamatult kokku. Selline murdepunkt võibki olla lähedal ja seda eriti Euroopas. Ja kui viimane saab tõeks, siis Euroopa poliitiline maastik võib meile ühtäkki näida täiesti tundmatuna.

Viited:


Seotud postitused

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Seotud postitused

Võimuparteid on maffiastruktuurid

Kuku Raadio sünnipäevahommikul oli eetris taas Harri Tiido. Küsimusele, kuidas tal valimissituatsioonis ka läinud on, rehmas Harri vastuseks „Eh, erakonnad…no võta üks ja viska teist!” Jagades laias laastus Tiido hinnangut, osutaksin alljärgnevalt, miks võtta tuleks justnimelt ühtesid ja visata teisi erakondi.

Ideaalis on parem Riigikogu võimalik

Riigikokku kandideerib 971 inimest, konkurss, seega 9,6 inimest ühele kohale. Hullem kui omal ajal arstiteaduskonda või Kunstiinstituudis arhitektuuri erialale. Ühelt poolt väga tunnustustvääriv, et meie seast nii paljud on leidnud üllameelset soovi eneseohverduseks. Sest mis muud on töö Riigikogus kui kodanike huvide parima esindamise nimel otsatult pingutada. Tänuks ilkumine ja „metsalise märk otsaees”, nagu Kalev Kukk hiljuti tabavalt sedastas.

Teiselt poolt, näib, et umbes pooled kandideerijaist lähtuvad siiski kunagisest Olev Toometi (KMÜ) tõdemusest, et töö Riigikogus on investeering iseendasse. Et saab pensioni ja kuluhüvitis on lahe.

Isiklikult on mul olnud võimalus eluteel kohtuda umbes poolte inimestega, kes kandideerivad. Neist omakorda umbes 2/3 julgeksin kõhklematult Riigikokku soovitada. Sest neil on teadmisi, maailmavaade, töövõime jne. Selliseid isikuid leidub kõikides etableerunud erakondades. Tõsi, ühtedes rohkem ja teistes märgatavalt vähem. On alust arvata, et ka ülejäänute hulgas (nende, keda ma isiklikult ei tunne) on 2/3 tublisid ja vaid kolmandik kõlbmatuid kandidaate. Need eeldused võimaldavad loota, et korralik, töökas ja andekas Riigikogu koosseis on igati võimalik.

Parteijuhid tahavad Riigikogu tasalülitada

Ideaallahendused paraku ei kuku alati välja. Nimelt on parteidel ja eriti nende juhtkondadel kiusatus just Riigikogu tasalülitamise eesmärgil pigemini keskpäraseid käetõstjaid ja printsiibituid tegelasi Riigikokku soovida. Sest siis on lihtsam valitseda. Valitsusparteid on olnud vägagi üksmeelel selles, et edaspidi ei pruugiks valija hääl omada sedagi tähtsust, et kandidaadid reastuksid saadud häälte arvu järgi. Loomulikult, sest parteiführeritele meeldib, kui nemad määravad pingerea. Sest see stimuleerib lojaalsust liidrile ja tema struktuurile. Kui sinu tubane töö sõltub ikka Liidri otsusest, küll sa siis oma põhimõtted alla neelad ja kuuletud. Liidri lemmikuks Riigikogus on tegelikult Tarmo Leinatamme tüüpi poliitik, kelle arusaam elust piirdub kuluhüvitisega. Kui see sõltuks valijatelt saadud toetusest, oleks vastupidi. Isegi Liider peaks pingutama, et oma tööd jätkata.

Muidugi võib väita, et parteidesisesed hääletused nimekirjade üle on demokraatia triumf. See poleks õige isegi juhul, kui need eel- ja sisehääletused oleksid tõsised ja ausad, mitte teeseldud ja manipuleeritud. Sest mõelgem nüüd, keda määratleb Põhiseadus kõrgeima võimu kandjana? Rahvast! Põhiseadus ei ütle, et kõrgema võimu kandja on parteilane. Ehkki valitsuserakonnad, kes kõik on üsna Edgar Savisaare käpa all, justnimelt seda ekslikku tõlgendust kultiveerivad.

Parteid jaotavad ühiskassa raha

Kui umbkaudu kokku lüüa parteilaste arv Eesti Vabariigis, saame numbri 40 000. See on ligilähedaselt 4% valijaskonnast. Tühine vähemus, ei saaks 5% künnisestki üle. Neist omakorda aktiivseid on veel kümme korda vähem, sest parteide ridu kaunistavad ju ka peibutuspardid ja lihtsad liikmed, kes ei kuulu „organitesse”.

Aktivistide ja pühendunute arv on igas parteis keskmiselt 100, mis kõikide peale kokku annabki välja selle 971 isikut, kes siis otsustavad, keelavad, käsivad, poovad ja lasevad. Viimase tagamiseks käitutakse enamasti maffia tüüpi organisatsioonina, kus avaliku huvi nimel valitsedes jaotatakse tegelikult ühiskassa raha. See jaotuslepe peegeldab jõudude vahekorda. Viimast saab oma kasuks muuta, kui sul on rohkesti avaliku võimu ametikohti – maavanemaid, linnaosavanemaid, ministeeriumiametnikke, haigla nõukogu liikmestaatust jne. Sest sinna oma parteituusasid nimetades kontrollid jälle ühte sektorit. Bolševikud teadsid, et kõike tuleb siiski kontrollida… Ka koolidirektoreid.

Pesupulbril maailmavaadet ei ole

Partei on definitsiooni kohaselt „grupp inimesi, kes on otsustanud võimule tulla ja sealt enam mitte kunagi lahkuda”. Demokraatia tagab õnneks, et aeg-ajalt tuleb lahkuda. Muidugi, parteid teevad kõik endast oleneva, et see ebameeldiv silmapilk ei saabuks. Sest mõelgem, kui palju jama tekkis näiteks Reformierakonnas, kui miski deklareeritud põhimõtte tõttu Tallinnas enam Keskiga koalitsioonis poldud.

Alguses oli lihtne: noored töötud linnaosavanemad telkisid lihtsalt Tõnismäe kontori õues. Siis aga tuli talv. Peasekretär mõistis, et ega inimesed pole lambad, keda võib Koipsi saarele surema saata. Muide, erinevus n.ö. vanade ja staažikate parteilaste ja broilerpoliitikute vahel on peamiselt see, et kui vanad on elus ka midagi õppinud ja ametitki pidanud, siis noored oskavad üksnes ja ainult poliittööd, seega on nad vabal tööjõuturul konkurentsivõimetud. Seepärast peab peasekretär käituma pragmaatiliselt – igal juhul tuleb teha valitsust Keskerakonnaga. Mis sellest, et programmid kõlavad vastandlikult. Aga ainult kõlavad. Sest parteid ei pea väga oluliseks seda, et lubatut ka teostada. Ja pesupulbril tegelikult ei olegi maailmavaadet. Nii ongi Eesti selline unikaalne riik, kus sotsiaaldemokraadid erastavad raudtee, aga liberaalid natsionaliseerivad selle.

Kõikidel erakondadel on taak kaelas

Maffia-tüüpi organisatsiooni eksistentsi eelduseks on nn ühine kuritegu. Kui Keskerakonnal on kõige pikaajalisemad sõbrasidemed Polistšuki tüüpi inimestega ja varjatud ühistegevused Vene riigiettevõtlusega, siis kõikidel erakondadel nii suuri kuritegusid muidugi pole.

Reformierakonna eneseõigustus kõneleb sellest, et kui neid poleks, teeks Kesk palju rohkem kurja. Vali väiksem pahe, ütlevad nad malbelt! Mulle ei ole eriliseks lohutuseks teadmine, et kuritegusid pannakse toime paariskuupäevadel ja mitte iga päev. Sellest võib leida suhtelist lohutust isik, kes on kuritöö kaasosaline ja jagab neist saadud hüvesid, kuid leiab, et tema tegevus on õilis, kuna ta ise ju röövitavat ei löö. Parem oleks, kui aidataks kurjategijat vastutusele võtta.

Rahvaliidul on kivina kaelas Riigi Viljasalv ja meie kõigi isamaa magusamate maatükkide sahkerdamine. Iroonia on selles, et Rahvaliidu loosung on alati olnud, et Eestimaad maha müüa ei lubata!

Kõikidel erakondadel on ühine kuritegu, mis on sadade miljonite maksumaksja raha mõttetu üleandmine reklaamiagentuuridele ja meediaväljaannetele. Vaid Eestimaa Rohelised suudavad sel taustal esialgu positiivselt silma torgata. Eelarveraha majandusse suunamine pole iseenesest paha, see nõiaring elavdab käivet ja toob maksutulu tagasi. Mille eest saab taas veelgi juhmimaid reklaamklippe toota.

Loo moraal on selles, et valitsevaid erakondi ei tohi ükski kõlbeline valija valida. Neid valivad üksnes maffiaisandate sõltlased. Aeg on valida opositsioonierakondi, sest ükski poliitmaffia ei tohi liiga kaua tsementeeruda!

Seotud postitused