Tag Archives: Parlament

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Arktika raport valmis

 Euroopa Parlamendi viimasel Strasbourgis peetud täiskogul neljapäeval 20. jaanuaril sai läbi üks etapp ELi Arktika piirkonna poliitikaplaneerimises. Nimelt võeti vastu saksa parlamendisaadiku Michael Gahleri (EPP) resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (eurokoridorides hellitlevalt tuntud ka kui “Arktika raport”).

Asja on arutatud mitme parlamendi koosseisu vältel ning tähtsate paberite genereerimise näol on arutelus oma sõna sekka öelnud nii Komisjon, Nõukogu ning nüüd ka EP. Kõnealune resolutsioon on vastuseks 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt esitatud teatisele Euroopa Liit ja Arktika piirkond (Communication from the Commission to the European Parliament and the Council- the EU and the Arctic Region) ning aasta hiljem vastu võetud nõukogu järeldustele Arktika küsimuste kohta.

Täiskogul vastuvõetud resolutsioon sisaldab ka huvitavaid vasturääkivusi. Dokumendis öeldakse, et EL peab oma kohalolu Arktikas suurendama. Tuuakse välja, et EL ei tohiks jääda võidujooksul Arktika põues peituvatele loodusvaradele teistest piirkonna riikidest maha. Samal ajal toonitatakse aga, et enne enne edasisi arenguid ja suuri muudatusi antud piirkonnas tuleks esmalt viia läbi põhjalikud uuringud võimalike keskkonnaalaste riskide kohta.

Rohelised ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni (GUE/NGL) saadikud sooviksid, et kaitsmaks piirkonda erinevate ohtude eest, tuleks kehtestada seal ulatuslik moratoorium. Sõna “moratoorium” võtab aga kõik muude fraktsioonide saadikud morniks ning ei kõlba vestluse alustuseks. Kui Antarktika eeskujul moratoorium kehtestada, siis jääks rannikuriikide naftapumpajad ning EL’i strateegilised partnerid Norra ja Venemaa eriarvamusele niikuinii. Ja kui nüüd viidata viimastele arengutele BP (British Petroleum) ja venelaste Rosnefti partnerluse rindel, siis paistaks briti investeering ju täitsa tulutu. Ning lõpuks, vaatamata probleemidele, on põlisrahvastel siiski soov oma rikkust kasvatada maavarade müügiga. Gröönima alustaski puurtorni rajamist.

Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on õige vaikselt asunud võidurelvastumisele ja -jooksule, et kasutada ära Arktika jää sulamise tagajärjel esile kerkida võivaid uusi transporditeid, naftapumpamise jms võimalusi. Rohelised soovivad, et sõlmitaks uus õiguslikult siduv lepe, mis hõlmaks kõiki piirkonna riike. Üldiselt on aga enamik rannikuriike arvamusel, et EL ei tohiks oma nina nii palju nende asjadesse toppida, unustades, et ELil on oma liikmesriikide Soome, Rootsi ja Taani (Gröönimaa) ning peatselt ehk Euroopa Liitu astuva Islandi näol olemas samuti teatav õigus sõna sekka öelda.

GUE/NGL saadikud esitasid muuseas ka alternatiivse resolutsiooni (mis oli oma mahult kordades väiksem kui Gahleri resolutsioon), kutsudes üles ikkagi maavaradele moratooriumi kehtestama. Nagu oli juba ette teada, hääletati see resolutsioon võrdlemisi ühehäälselt maha. Mainimisväärt on aga seik, et tegelikult on moratoorium viimases, Gahleri resolutsioonis ikkagi de facto sees. Ja selle muudatusettepaneku (mis nüüd on resolutsioonis artikkel 58) esitasid Rohelised, kasutades vähe peenemaid lingvistilisi nippe ning vältides paljude jaoks ebasümpaatset sõna “moratoorium”. Ja luues poliitilise konsensuse pea 2 minutiga. Ise olin juures 🙂

Resolutsioonis on muuhulgas üleskutsed panna piir Euroopa Liidu ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärineva musta musta süsiniku (elik tahma), inglise keeles black carbon‘i atmosfääri heitmisele, mis on üks põhilisemaid Arktika piirkonna ebaproportsionaalselt suure soojenemise põhjuseid. Lisaks tehti ettepanek, et seal liiklevatel laevadel kehtestataks raske kütteõli kasutamise ja veo keeld. Seda võimalikust õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohu vähendamiseks. Mehhiko lahe juhtum on kõigil vägagi selgelt meeles ning sarnase keskkonnakatastroofi tekkimise hirmus, on resolutsioon pikitud üleskutsetega  kehtestada keelde ja viia läbi uuringuid.

Inimõiguste küsimuses saavutas Põhjamaine koostöö, et resolutsioonis rõhutatakse  Arktika põlisrahvaste eriseisundit ning nende õiguste tunnistamist. Juhitakse tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ja nende esindatuse suurendamisele Arktika Nõukogus. Nõutakse, et põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata poliitilistesse otsustesse ning et nende kultuuri, keelt ja maaõigust tuleb kaitsta ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil. Soomes on nimelt eelmaninitet konventsioon nr 169 senini ratifitseerimata. Ratifitseerimise plaani on veeretatud ühest valitsusest teise ning tegudeni ei ole senini jõutud. Ka Eestis pole see ratifitseeritud.

 Olles nüüd ise variraportöörina Arktika teemaga tegelenud ning muuhulgas ka erinevaid rohkem-ja vähemtähtsaid Euroopa Liidu institutsioonide poolt avaldatud dokumente lugenud, paistis silma nende  vasturääkivus üksteisele. Kõikides neis on üritatud portreerida harmooniat. Kuid kõige ilmsem vasturääkivus on kahes ELi jaoks üsna prioriteetses valdkonnas: energiajulgeolek ning kliimamuutus. Energiajulgeolek ELi mõistes on energia pakkumise suutlikkus, mis on piiratud tooraine nappuse ning sõltuvusega impordist.  See paneb ELi otsima uusi võimalusi energiatootmiseks. Arktika pakub uusi võimalusi ja seda just tavaenergia, näiteks nafta ja maagaasi näol. Viimatimainitud on aga põhilised CO2  tekitajad ja kliimasoojenemise põhjustajad. Seega on sihuke poliitika aga vastuolus ELi kliimamuutusega võitlemise poliitikaga, mis keskendub taastuvenergiale ning suurele juhtrollile globaalse soojenemisega võitlemises. Lisaks oleks Arktika piirkonnas kaevandamine igati energiamahukas, olles risti-vastupidi ELi säätud eesmärkidega energia säästlikkuse osas ning – tekitades kahju niivõrd hapras keskkonnas nagu seda on Arktika, andes kliimasoojenemisele veelgi hoogu juurde.

Nagu märkis plenaaril briti liberaal EP asepresident Diana Wallis, kes pooldab Arktika lepingut: “Mis on muutunud, et lahjendame oma sõnumit?”

Miks on vaja kõigil kolmel institutsioonil põhimõtteliselt sama teksti kirjutada? Tihtilugu jääb mulje, et kõigi nende teatiste, resolutsioonide ja arvamuste avaldamise põhjuseks on lihtsalt bürokraatilk protsess ise, mitte tegeliku läbimurde sooritamine! Ometigi loob Lissaboni lepingu reeglistikus toimuv mõttevahetus homset arusaama tegevusplaanist.

Arktika piirkond on mulle aga armsaks saanud ning kavatsen nüüd EP resolutsiooni edasisel kulgemisel silma peal hoida. ARCTIC IS COOL!

Viiteid:
Resolutsioon
Komisjoni teatis
Nõukogu järeldused

Seotud postitused