Tag Archives: parlamendi kohtade arv

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Horvaatia liitumine tekitab tormikest veeklaasis

hellodemocracyLissaboni leping määras, et Euroopa kodanike esinduskogu suurus peab olema 751 liiget. Kuid kuna mõnedes riikides, eriti Tšehhi Vabariigis, venis selle leppe ratifitseerimine ootamatult aeganõudvaks protseduuriks, siis 2009-2014 koosistuva VII koosseisu jaoks tuli teha mitmesuguseid erandeid nn üleminekuperioodiks. Näiteks Saksamaa saatis Strassburgi 99 valitud isikut, kuigi seesama Lissaboni leping oli määranud, et ühegi liikmesriigi esindajate arv ei saa olla rohkem kui 96. Ja mõned valituks osutunud poliitikud (Rootsist, Prantsusmaalt jne, kokku 18 inimest) ei saanud valijate tahet koheselt täitma hakata, sest neile ei leitud olemasoleva kohtadejaotuse järgi platsi.

Kummaliste olukordade vältimiseks ja seoses Horvaatia vastuvõtmisega Uniooni liikmeks on taas päevakorral Parlamendi kompositsiooni määratlemise komplitseeritud ülesanne. Nimelt peab Horvaatiale kuuluma 12 kohta ja selleks tuleb tänast 754-kohalist ((millest 736 liiget on valitud 2009. aasta valimiste ajal jõus olnud Nice’i lepingu alusel ning 18 nimetatud Lissaboni lepingu kohaselt lisaks, muutes protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 2, millega kehtestati ajutine erand EL lepingu artikli 14 lõike 2 suhtes, ja võimaldades sellega Saksamaal säilitada kuni 2014. aastani talle Nice’i lepingu alusel antud 99 kohta (samas kui Lissaboni lepingus sätestatakse, et ükski liikmesriik ei saa üle 96 koha))1 parlamenti mitte üksnes 3 võrra vähendada, vaid ka riikidevahelist kohtade jaotust muuta. Ajutiselt suureneb tegelikult Horvaatia liitumisel EP kohtade arv 766-ni, eraldades Horvaatiale (kellel on praegu 12 vaatlejat) 12 kohta vastavalt ühinemisaktile2. Selle kõige tulemusel on vaja aga Lissaboni lepingus kirjas oleva 751 saavutamiseks lisaks Saksamaa kohtade arvu vähendamisele 3 võrra, leida veel 12 kohta ning seda tuleb saavutada ühe või mitme koha vähendamise teel 24-st kuni 12 liikmesriigi (sealhulgas Horvaatia, edaspidi plaanitud 11 kohta) puhul, kellel on rohkem kui aluslepingus ette nähtud minimaalne 6 kohta.3

Roberto Gualtieri (Itaalia, SD) ja Rafal Trzaskowski (Poola, EPP) said ülesandeks kirjutada vastav raport kodukorra punkti 74F alusel juba üle aasta tagasi, 4. veebruaril 2013 oli põhiseaduskomisjonis selle teine lugemine. Ülesannet jõuda võimalikult õiglase lahenduseni komplitseeris omakorda vajadus säilitada teatud võimalus ka nn. üleeuroopaliste nimekirjade kaudu valitud isikutele parlamendikohad. Viimase meetodi rakendamiseni, tõsi küll vähemalt 2014. aasta valimistel ei jõuta.

Lisan siia tabeli4, milles on riikide kaupa saadikute arv praegu ning ka uued ettepandud arvud.

   

Kohti

Rahvaarvu

Kohti

 

Rahvaarvu ja

Liikmesriik

Rahvaarv*

(praegune

ja kohtade

(uus

Erinevus

kohtade suhe

   

jaotus)

suhe

jaotus)

 

(uus jaotus)

Saksamaa

81843743

99

826704

96

miinus 3

852539

Prantsusmaa

65397912

74

883756

74

 

883756

Ühendkuningriik

62989550

73

862871

73

 

862871

Itaalia

60820764

73

833161

73

 

833161

Hispaania

46196276

54

855487

54

 

855487

Poola

38538447

51

755656

51

 

755656

Rumeenia

21355849

33

647147

32

miinus 1

667370

Madalmaad

16730348

26

643475

26

 

643475

Kreeka

11290935

22

513224

21

miinus 1

537664

Belgia

11041266

22

501876

21

miinus 1

525775

Portugal

10541840

22

479175

21

miinus 1

501992

Tšehhi Vabariik

10505445

22

477520

21

miinus 1

500259

Ungari

9957731

22

452624

21

miinus 1

474178

Rootsi

9482855

20

474143

19

miinus 1

499098

Austria

8443018

19

444369

19

 

444369

Bulgaaria

7327224

18

407068

17

miinus 1

431013

Taani

5580516

13

429270

13

 

429270

Slovakkia

5404322

13

415717

13

 

415717

Soome

5401267

13

415482

13

 

415482

Iirimaa

4582769

12

381897

11

miinus 1

416615

Horvaatia

4398150

12

366513

11

miinus 1

399832

Leedu

3007758

12

250647

11

miinus 1

273433

Sloveenia

2055496

8

256937

8

 

256937

Läti

2041763

9

226863

8

miinus 1

255220

Eesti

1339662

6

223277

6

 

223277

Küpros

862011

6

143669

6

 

143669

Luksemburg

524853

6

87476

6

 

87476

Malta

416110

6

69352

6

 

69352

* seisuga 1. jaanuar 2012

Printsiibiks oli, et senisest enam peaks kajastuma tegelik rahvaarv, kuid samas ei taganeta regressiivsest proportsionaalsusest, mis tagab väiksemate riikide esindatuse natuke suurematena kui nad tegeliku rahvaarvu kohaselt olla saaksid. Miinimum on 6 kohta, olgu su rahvastik siis Malta, Luksemburgi või Eesti suurune. Olles kõikvõimalikke variante ja matemaatilisi mudeleid kaalunud (appi kutsuti ka Cambridge’i Ülikooli matemaatikaprofessorid), leiti et “kärpekirves” peab ennekõike tabama nn keskmise suurusega riike (rahvaarv 5-20 miljonit), alla selle jäävaid väikeseid riike ei puudutata ja suured olid juba kokkuleppele omavahel saanud, ehkk kerget naginat Hispaania ja Itaalia poolt oli kosta. Samuti otsustati, et igalt neist võetakse vähemaks vaid üks koht, mitte rohkem.

Probleem tekkis Rootsi ja Ungari (rahvaarvud vastavalt 9482855 ja 99577315) võrdlemisel, sest Rootsi oleks uue kava järgi saadiku võrra väiksem riik. Kompromissi püüti leida Austria arvelt, kuid enneolematus üksmeeles sõdisid selle vastu nii Ungari vasak- kui parempoolsed. Istungi vaheajal naljatles kogenud Saksa parlamendisaadik, et tegelikult lahendaks kõik probleemid see kui Austriat ja Ungarit käsitletaks traditsioonilises võtmes ehk kaksikmonarhiana…Nime ma ei ütle, sest alati leidub kuskil mõni tüüp, kes naljast aru ei saa ja hakkab probleemitsema:)

Inglise liberaal Andrew Duff, üks suuremaid valimissüsteemide tundjaid Euroopa Parlamendis pakkus välja parandusettepaneku, mille aluseks oleks võimalikult suur võrdsus rahvastiku ja parlamendikoha suhtarvudes. Ehk siis raportööride pakutava jaotuse (Ungari 21, Rootsi ja Austria 19) asemele jaotust Ungari 21, Rootsi 20 ja Austria 18. Sellisel juhul esindaks Ungari saadik 474178 kodanikku, rootslane 474143 kodanikku ja austerlane 469057 oma kodanikku. Aga komisjoni enamus ja mitte ükski austerlane mõistagi vist ei toeta sellist plaani.

Kolmanda alternatiivina olen koos Gerald Häfneriga (Saksamaa, Grüne) esitanud ettepaneku vähendada just ühe võrra Austria saaki ja samuti suurriikide hulka kuuluva Poola platse. Milline neist ettepanekutest lõpuks põhiseadusomisjonis heaks kiidetakse on n.ö miljoni dollari küsimus.

Liigne matemaatika rakendamine vihastas Portugali MEP Paolo Rangeli (Rahvapartei) põhjalikult välja ning ta esines kirgliku sõnavõtuga poliitilise otsuse primaarsusest igasuguste muude kaalutluste ees. Mõnes mõttes on tal tõesti ju õigus, parlamendi asi on teha poliitilisi otsustusi, kuid eks ole viimaste edu aluseks siiski võimalikult suur kooskõla loodusseadustega, mitte vastupidi.

Viimasel hetkel ärkasid ka lätlased, kelle esindajat põhiseaduskomisjonis pole ning hea Balti koostöö traditsiooni vaimus palus Sandra Kalniete minul ka Läti vaatenurka kaitsta. Nimelt neid hakkaks 9 liikme asemel kaheksa olema. Keeruline asi, sest mina ei toeta nn Cambridge`kompromissi, mis sellest et Eesti saaks siis ühe koha juurde. Ning on ka fakt, et Läti rahvaarv on oluliselt vähenenud. Eesti jaoks see pole probleem, meie miinimum 6 kohta on tagatud ka poolemiljonilise rahvaarvu puhul.Lätlaste asjas jääb mulle mõistmatuks, et kui nende valimissüsteem saadab neid Euroopa Parlamenti esindama A.Rubiksi, T. Zdanoka ja ka Aleksandr Mirski, siis mis mõtet on neil kvantiteeti kvaliteedile eelistada? Kuid protsentarvutus on Kalnietel lt tehtud ja see näitab, et Läti “kaotus” oleks protsentuaalselt MEPide arvus suurem kui suurematel riikidel kõigest (16 % ja10%.) Ilmselt on lätlase briifinud ka vastavateemalise artikli autorit „Postimehes“. (http://www.postimees.ee/1129136/8-voib-euroopa-parlamendis-kaotada-isegi-kaks-kohta/ )

Loomulikult on mul raske mitte toetada rootslaste protesti, sest see on õigustatud. Kahjuks aga pole antud piirarvude puhul võimalik alla poolemiljonilist elanikkonna vahet täisarvudega väljendada. Ning tegelikult on rootslased tuntud kui “head eurooplased”, kes ühise eesmärgi nimel sageli oma erihuvi ohvriks toovad. Usun, et nii juhtub ka seekord. Kuigi sellega peaks kaasnema ülejäänud asjaosaliste kohustus järgmisel korral Rootsit privilegeeritult kohelda…

Et teha keeruline olukord veelgi keerulisemaks, soovivad paljud parlamendiliikmed sellesinatse raporti külge pookida ka valimiste korda muutvaid sätteid. Need ettepaenekud hääletatakse ilmselt maha. Kuid kuidagi ei saa üle ega ümber vajadusest muuta ka nõukogus praktiseeritavat kavalifitseeritud hääletuse häältejaotust paralleelselt jõuvahekordade klaarimisega parlamendis. Huviliste elu kergendamiseks lisan siia ka Lissaboni lepingu protokoll 36 seatud häälte osakaalud riikide kaupa.

Austria

10

Belgia

12

Bulgaaria

10

Eesti

4

Hispaania

27

Iirimaa

7

Itaalia

29

Kreeka

12

Küpros

4

Leedu

7

Luksemburg

4

Läti

4

Madalmaad

13

Malta

3

Poola

27

Portugal

12

Prantsusmaa

29

Rootsi

10

Rumeenia

14

Saksamaa

29

Sloveenia

4

Slovakkia

7

Soome

7

Taani

7

Tšehhi Vabariik

12

Ungari

12

Ühendkuningriik

29

Mis omakorda viib taas aluslepingute muutmise vajaduseni ning et see töö oleks tulemuslik, vajame ilmselgelt uut Konventi. Või veel parem – kodanikepoolset volitust Parlamendile täisvõimu võtmiseks Euroopa Liidus.

 ________________________________

1 LK 8 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” Seletuskiri

2 Ühinemisakti artikli 19 lõikele 1, millega muudetakse UUESTI protokolli (nr 36)

3 LK 8 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” Seletuskiri

4 LK 11 GUALTIERI ja TRZASKOWSKI Raporti projekt “Euroopa Parlamendi koosseis 2014. valimisi silmas pidades” LISA 1 TABEL 1

5 seisuga 1. jaanuar 2012