Tag Archives: Paet

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Seotud postitused

Välisminister peab olema midagi enamat kui Maja valitseja

Valik süüria kodanikkeKui huvi maailma välispoliitika vastu on väike, siis ei peaks tegelikult välisminister olema.

Kuid just huvipuuduse ja väga kitsa vaatepilu kasutamisega maailma arengute jälgimisel, saab seletada äsja Eesti välispoliitikas juhtunut.

EU Observer (http://euobserver.com/?aid=32270 ) teatas, et Eesti on koos selliste oluliste riikidega nagu Kreeka ja Küpros asunud lahjendama Euroopa Liidu kavandatavaid sanktsioone Süüria vaieldamatult ebademokraatliku ja üha enam verisemaks muutuva rezhiimi suhtes. Ja kui Kreeka ja Küprose vimm Türgi suhtes võib nende elulisi huve ehk kuidagiviisi tõepoolest Süüria ja selle valitsusega siduda, siis Eestil see mure puudub. Järelikult, Eesti soovis seeläbi signaliseerida midagi oma inimröövi ohvriks langenud kodanike asjus. Välisminister Paet lükkas sellised väited otsekohe ümber, nimetades ajakirjanduses väidetut alatuseks.

Paraku on EU Observer üsnagi tõsiseltvõetav väljaanne, mille ajakirjanikud töötavad väga väärtuslike ja informeeritud allikatega. Nad ei hakkaks väitma, et Eesti oli sanktsioonide vastu, kui see nii poleks olnud. Seega saavutas välisminister Paet kolm miinusmärgilist tulemust ühe lihtsa löögiga. Meisterlik pintslilöök tõepoolest!

Esimene miinus on Eesti Välisteenistuse usaldusväärsusele. Oletada, et meie asjaomasel koosolekul viibinud diplomaadid improviseerisid ja eristusid konsensusest koos Kreeka ja Küprosega, oleks äärmiselt asjatundmatu. Isegi kui tegemist oleks olnud vähekogenud või ebaprofessionaalsete diplomaatidega ei võetaks ilma pealinnast tuleva juhtnöörita sellist sammu ealeski ette. Sest see erineb kardinaalselt meie üldisest suunast ühtse välispoliitika taotlemisel. Seega – eitades, et Eesti diplomaatidele oli antud juhis Süüriale sõbralikult käituda, ei räägi meie välisminister lihtsalt tõtt. Mis on piinlik. Aga lisaks sellele ka kahjulik, kuna saavutati veel mitu negatiivset tagajärge.

Esiteks pandi EL liikmesriikide enamus vähemalt kulme kergitama ning algatuse taga olnud Briti ja Prantsuse valitsused ehk pidid minema kulmukergitusest kaugemalegi. Teiseks aga võimendati negatiivsemaks Süüria suunaline signaal, mis arvatavasti oli algselt mõeldud mingi vastuteene saamiseks hoopis positiivsena. Vähemalt välisministri peas…

Arvestades pantvangikriisi delikaatset iseloomu ei tohiks tegelikult ministri esimest lähenemisviisi teoreetilise kaalutlusena hukka mõista, ehkki see on karjuvas vastuolus meile ikka ja jälle ülekinnitatava väärtuspõhise välispoliitikaga. Kui ikka autoritaarne režiim halastamatult oma õigusi rahumeelselt nõudvaid kodanikke surma saadab, siis vähemalt selle ladviku 15 tähtsama tegelase viisakeeldu võiks toetada küll. Isegi kui eeldati, et mõne sellise tegelase visiit oli kavandatud Tallinna eesmärgiga tuua miskit lahenduslubadust kriisile, oleks vabalt saanud selle kohtumise mujalgi teha. Ning regiooni tipptasemel külastamine meie poolt pole tegelikult enamat kodupublikule suunatud PR aktsioonist. Pealegi on üha enam selge, et miskit täiuslikku kontrolli Süürias kulgevate tegevuste üle al Hassadi valitsusel tegelikult ei ole.

Kuid kui vaadata asju laiemalt, siis oleme me kaljukindlalt ja korduvalt korranud doktriini, et terroristidega läbi ei räägita ning “riik ei maksa mingit lunaraha”. Nende lubaduste taustal tundub katse viisakeeldu nurjata väga madala sulitsemisena. Mis paraku on iseloomustanud Eesti välispoliitikat reformierakondlike ministrite ajal varemgi. Tasub meenutada, et volinik Ferrero Waldneri koridoris poetatud kõrvallause ajel, asus Urmas Paet survestama siseministri kohusetäitjat ja soovis saladuskatte all lõpetada Schengeni viisakeelu vene kodanike Markovi ja Jakimenko suhtes. Ja erilist entusiasmi ei ilmutanud Islandi Väljaku maja valitseja ka Lukashenka kamariljale sanktsioonide kehtestamisel.

Niivõrd delikaatne ja vaevaline ning inimeludega riskiv protsess, mida on pantvangide leidmine ja vabastamine ei tohiks kuidagiviisi ära rippuda ühe diktaatorliku valitseja suhtes isiklikust lipitsemisest. Eriti kui on kasutamata jäetud ressursid ja abi, mida oleksid võimelised andma regiooni ainukesed kaks demokraatlikku riiki – Iisrael ja Türgi. Mida oleksid viimased arvanud Eesti Süüria valitsust soosivast seisukohast? Koos Kreeka ja Küprosega? Pole raske ette kujutada. Ometi on nad nüüd meie kauplemissoovist teadlikud…

Ka tõsise kriisi puhul peaks meeles olema ikkagi ka see, et Stalini ees lipitsemine ei päästnud repressioonidest usinamaidki kommuniste, vaevalt oleks Brüsselis toimunud lipitsemiskatse Damaskuse suunal olnud abiks meie meestele Lähis-Idas. Aga selle katse eitamine katse tegija poolt on, nagu öeldud, ääretult piinlik. Asutuse administreerimisele keskendunud minister ei suuda välispoliitika nüansse hoomata. Ja oma vassimisega muudab ta Ahto Lobjakase poolt Termopüülide kangelasteks nimetatud Eesti diplomaadid labasteks tankistideks.

Seotud postitused