Tag Archives: Narva

CV Indrek Tarand

Né le 3 février 1964 à Tallinn, Estonie

Marié, trois enfants

Formation

1972-1983 Diplôme d’études secondaires à Tallinn

1983-1991 Diplôme de l’Université de Tartu, historien/professeur d’histoire

1992-1993 Etudes européennes à l’université Johns Hopkins de Bologne – P. H. Nitze School of Advanced International Studies

Formation continue

1984-1985 Service militaire obligatoire de l’Union Soviétique

1997 Formation d’officier de réserve à l’école de combat des Forces de défense

2005 Formation continue pour officiers de réserve Cior Cla, Budapest

Carrière professionnelle

1991-1992 Directeur en relations publiques

1993 Envoyé spécial du gouvernement estonien à Narva

1993-1994 Conseiller du Premier Ministre estonien Mart Laar

1994-2002 Secrétaire général du Ministère des affaires étrangères, Ambassadeur  Extraordinaire et plénipotentiaire d’Estonie auprès du Saint Siège

2002-2003 Directeur des Ressources humaines, Banque d’Estonie

2003-2009 Journaliste indépendant, présentateur télévision et radio

2005-2009 Directeur du Musée de la guerre- Musée du Général Laidoner

2007 Conseiller auprès du Président Géorgien en matière de réforme de l’administration

Télévision et Radio

Présentateur dans « Êtes-vous plus fort qu’un élève de 10 ans ? »

Présentateur dans une émission de radio hebdomadaire

Etc…

Associations professionnelles

Membre de la société estonienne des étudiants

Membre Fondateur de l’Union Nationale des officiers de réserve.

Membre du conseil des musées

Décorations

Commandeur de la Légion d’Honneur

Compagnon de Malte de l’ordre national du mérite

Magna cruce equitem ordinis s.gregorii magni (Vatican)

Ordre de Pologne du mérite,  5ème classe

Ordre mexicain de l’Aigle Aztèque

Ordre estonien de la Croix de la Terra Mariana, 3ème classe

Divers

Donneur de sang

Seotud postitused

CV Indrek Tarand

Born 3rd of February 1964 in Tallinn, Estonia
Married, father of three children

Education
1971–1982 Tallinn 21st Secondary School
1982–1991 Tartu University, history and political science studies
1992–1993 Paul H. Nitze School of Advanced International Studies, The Johns Hopkins University, Bologna – European Studies

Additional Education
1983–1985 Compulsory Soviet military service
1997 Battle School of the Defence Forces – reserve officers’ course
2005 Reserve officers’ additional course Cior Cla in Budapest

Work experience
1991–1992 Tartu Maja – PR Manager
1993 Special representative of Government of the Republic of Estonia in Narva
1993–1994 Advisor to prime minister Mart Laar
1994–2002 Chancellor at the Ministry of Foreign Affairs, representative of Government of the Republic of Estonia at the Holy See, Vatican
2002–2003 Chief of Staff at the Bank of Estonia
2002-2003 Chief executive of Estonian Hunter’s Society
2003–2009 Freelance journalist, television and radio host
2005–2009 Director at The Estonian War Museum – General Laidoner Museum
2007 Advisor to the Administration of the President of Georgia

Television and Radio work
„Teletaip“ – “Have I Got News For You”
„Targem kui 5B“ – “Are You Smarter Than A 5th Grader?”
„Tantsud tähtedega“ –  “Dancing with the Stars”
Etc

Social activity
Member of Estonian Student Society
Founder of the Estonian Reserve Officers’ Association
Member of the Museum Committee in Estonia
Donor

Published articles
Indrek Tarand has published numerous articles on a regular basis.

Awards
Commandeur de la Légion d`Honneur (France)
Companion of the National Order of Merit (Malta)
Magna cruce equitem ordinis s.gregorii magni (Vatican)
Order of the Merit of the Polish People’s Republic (5th class)
The Royal Norwegian Order of Merit (Norway)
Order of the Aztec Eagle (Mexico)
Order of the White Star Third Class (Estonia)

Seotud postitused

“Võta naine, kui võimalik, Narvast…” (R. Valgre)

Täna 15 aasta eest oli olukord Ida-Virumaal veidi ärev. Ütleksin isegi, et ärev Euroopa tasandil.

Nimelt viirastus paljudele probleemiga tegelejatele, et Eestis võib halval juhul korduda nn Moldova stsenaarium: mingi osa riigist ei tunnusta enam legitiimset võimu ja loob oma autonoomse üksuse, mis nostalgitseb Nõukogude impeeriumi taastamise lootuses. Veelgi hullem: asetati isegi võrdusmärki Balkani ja Baltikumi vahele.

Asja tuum oli tegelikult tühine. Kolm Ida-Virumaa linna olid oma sovet’idest volikogudeks ümber nimetet esinduskogude abil defineerinud eesmärgiks viia läbi referendum piirkondliku autonoomia küsimuses. Tänapäeval tundub see sama mõttetu kui näiteks Tallinnas Harju tänava haljasala pooldamiseks korraldatud referendum. Eesti Vabariigi valitsus oligi probleemi suhtunud sellise õlakehitusega, mis oli ainuvõimalik ja õige taktika. Nagu jonnivasse kolmeaastasesse tulebki suhtuda. Paraku ei võimaldanud kaks mõjurit korralikku pedagoogikat harrastada. Need olid nii Euroopa Nõukogu ja OSCE kujundatud hoiakud kui ka Ida-Viru venelaste halvasti maskeeritud soov kukutada koostöös Moskva tagurlastega Eesti Vabariik vähemalt oma regioonis. Euroopa ülepingutatud tähelepanu potentsiaalselt lahvatava kriisi ja võimaliku verevalamise suhtes sundis Eesti valitsust ja eriti president Lennart Merit astuma teistsuguseid samme. See omakorda julgustas iseseisvuse vastaseid üha sˇarmantsematele sammudele oma piinatud vähemuse rolli etendamisel.

Vennasrahva keel, lääne meedia

Kuid 15 aastat tagasi lõpetasin ma kogu selle jandi kiiresti ning endale iseloomuliku elegantsiga. Nimelt trügisin referendumijärgsel pressikonverentsil poodiumile, haarasin jõuga häältelugemiskomisjoni esimehelt Vladimir Homjakovilt mikrofoni ja esitasin suhteliselt sulavas inglise keeles ametlikud seisukohad referendumi läbikukkumise ja sellest johtuva Eesti Vabariigi poliitika kohta.  Kuna narvitjaanidel ja sillamäelastel oli varuks vaid suure vennasrahva keel ja meel, siis nende protest maailma meediaväljaanneteni eriti ei ulatunud…

Nii lühidalt võikski kokku võtta 15 aasta tagused sündmused. Kasutan hoopis juhust ja tervitan ajalehe vahendusel inimesi, kelle töö, vaeva ja eneseületamise abil suudeti ära hoida potentsiaalne oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja territoriaalsele terviklikkusele.  Mälestan kõigepealt Anatoli Paali, kes on kurbadel ja veidi segastel asjaoludel juba siit ilmast lahkunud, kuid kes 1993. aastal oli vaieldamatu autoriteet kõikides energeetikaga ning tänu sellele ka ühiskonnaga seotud küsimustes. Seejärel tervitan Rein Annikut, kes püüab tänini oma delikaatsel ja erudeeritud moel asju õiges suunas juhtida. Rein oligi tegelik Eesti Vabariigi aju Narva kriisi lahendamisel.

Ants Liimets oli nagu aju teine poolkera, aga selle erinevusega, et tema suutlikkus midagi valmis teha oli ületamatu. Inseneriharidus võimaldas tal pöörata toona alles haruldast infotehnoloogiat nii suurel määral meie kasuks, et terved tehaste tööliskollektiivid jäid pettunult vaatama, kui Ants eest ära läks või hommikuks kedagi üllatas. Muidugi tervitan ka Mart Punga, kohaliku eestluse keset, Hermanni kindluses restorani pidava ettevõtte omanikku, kes kuulu järgi ainsana tookord maffiaautoriteetidele katuseraha ei maksnud.

Ühesõnaga, mul õnnestus osaleda väga huvitavas partiis, mida vanaaegsed maleülesanded kirjeldasid fraasiga “valged alustavad ja võidavad”… Punastel oli ka sˇanss, aga nad rikkusid selle peamiselt omaenda lollusest ise ära. Muidugi improviseerisime ka meie. Näiteks volikogujuht Vladimir Tšuikinit poisikese kombel ahistades ja kiusates või siis etendades OSCE diplomaatidele Eesti ajaloo ekstreemkursust Toila pangal. Sügiseks oli olukord sedavõrd stabiliseerunud, et saime kohalikke valimisi rahulikult läbi viia Eesti Vabariigi seaduste järgi. Üks lahkulööjate liidreid Vladimir Malkovski ei toibunudki saadud šokist…

Juhiuks olgu lahti

Mõistagi võiksin ma 15 aasta taguseid sündmusi kirjeldada ka dramaatilisemas võtmes, rääkida kasakatest Ivangorodis, võimalikest relvarühmitustest linnas, Juri Mišini propagandatööst. Või tollase kaitsepolitseijuhi Jüri Pihli õpetusest, kuidas pommikahtluse korral autoga kohalt võtta (juhiuks peab lahti olema!), maffiast ja raskustest sidega.  Narvalaste õpitud abituse sündroomist ja paljust muust. Aga ma ei räägi sellest täna, sest Narvas oli mul ka võimalik saada üks elu õppetund.

Kohale oli saabunud Washington Posti Moskva korrespondent. Ta oli küsitlenud kõikvõimalikke asjasse puutuvaid ametimehi alustades Tšuikinist ja lõpetades valitsuse eriesindajaga. Meie vestlus kulges hästi. Üks tema küsimus nõudis kergelt diplomaatilist vastust. Kõhklesin ja pakkusin siis taustinfot: “I can tell it off the record.” Fred vastas: “Ma ei taha off the record vastuseid, sest need on mõeldud minu kallutatud käsitluse esile kutsumiseks. Mul pole neid tarvis!”

Vaat säherdust ajakirjanduseetikat tahaksin veel 15 aastat hiljem Eestis näha. Aga ei näe eriti. Sestap soovitangi kõikidele, kes soovivad lugeda 15 aasta vanuste sündmuste erapooletut analüüsi ja kokkuvõtet, 1993. aasta augusti alguse Washington Posti. Kui sellest jääb väheks, on veebiaadress www.crismart.com, kust leiab Eric Sterni ja David Nohrstedti toimetatud kogumiku “Crisis Management in Transitional Democracies” põhjaliku analüüsiga. Head aastapäeva! 1

PS. Pealkirja laenamine Raimond Valgrelt ja hilisem viide malele (ehk Narvast pärit Paul Keresele) osutab autori püüdlusele upitada ennast samade kangete ritta… Aga tegelikult sisaldub siin juhtnöör rahvastikuminister Urve Palole.

On teada tõsiasi, et eesti tüdrukud abielluvad meelsasti austerlaste, inglaste, rootslaste ja hindudega, jättes eesti poistele kohalike venelannadega abiellumise rõõmu. Mis omakorda viib kohalike vene noormeeste abiellumiseni Venemaa Föderatsioonist läände ihkavate neidudega.  Liblika tiivalöök ju seegi!

Seotud postitused