Tag Archives: laienemine

Harari: Viimaks ometi ärkavad liberaalid pikas unest

yuval_noah_harari_photoYuval Noah Harari, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, raamatute „Sapiens” ja „Homo Deus” autor.

Kreeka tragöödias viib kõrkus paratamatult katastroofini. Paljude meelest etendame me just sellist tragöödiat, milles liberaalse lääneliku eliidi kõrk olek juhib meid üleilmse kõrbemiseni.
Juba alates 1989 aastast on eliidid Läänes hakanud uskuma „ajaloo lõppemise” narratiivi, mille kohaselt liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on võitnud kõiki konkureerivaid ühiskondlikke süsteeme ning seega on enam kui kindel, et maailm muutub globaalseks kogukonnaks, mida juhitakse nende kahe – vabade turgude ja demokraatliku poliitika- abil. Võib-olla säilivad miskid ketserlikud kohakesed ka, aga nende osaks on vaesus ja vägivald ning seepärast näevad nemadki lõpuks valgust ning nad avavad oma piirid ning liberaliseerivad oma turud ja poliitika.
Siiski, 2008 aasta üleilmse rahanduskriisi tulemusel kaotasid inimesed üle maailma usu liberaalsetesse retseptidesse ning aastal 2016 keeldusid valijad nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides seda retseptirohtu võtmast. Sestap pole ime, et lääne eliidid kaotasid orientatsiooni. Natuke nagu nõukogude liidu eliit kaotas orientatsiooni 1980date lõpus: nad ei saanud aru, kuidas ajalugu sai kõrvale kalduda oma ettemääratud kursilt. Ning nad tundsid puudust alternatiivsest prismast, mille kaudu reaalsust tõlgendada. Orientatsiooni kaotamine sunnib eliite mõtlema apokalüptilistes kategooriates, näiteks sellises et ajaloo suutmatus jõuda ettemääratud õnnelikku lõppjaama võib tähendada vaid üht – rong vuhiseb maailmalõpu poole.

Aga reaalsus ei ole siiski kreeka tragöödia ning 2017. aasta alguses võivad isegi liberaalsed eliidid maailma vaadelda teatud optimismiga. Kreeka tragöödias eelneb katastroof ärkamisele. Kui Ikaros viimaks taipab kui vale oli tema upsakas kõrkus, siis on ta juba vabalangemises ning ei saa selle vastu enam midagi ette võtta. Kontrastina eelnes aastal 2016 ärkamine katastroofile, mis annab meile lootust pehmemaks maandumiseks. Peamine tõik maailma kohta aastal 2017 on fakt, et maailm on tegelikult väga heas vormis.
Viimastel dekaadidel on inimkonna suurimateks saavutusteks haiguste, nälja ja sõdade kontrolli alla saamine. Kaasaegne meditsiin on olnud edukas lahingutes epideemiate vastu, seepärast on inimestel esmakordselt ajaloos võimalik elada nii pikalt, et surrakse vähkkasvaja, südameseiskumise või lihtsalt vanaduse tõttu. Mitte ei surda noorelt mõne nakkuse pärast. Veelgi märkimisväärsem on, et nälg põhjustab palju vähem surmajuhtumeid kui näiteks ülekaalulisus. Tõepoolest otsene nälg ehk elementaarne toidu puudumine on meie eludest tegelikult kadunud. Alles on jäänud vaid nälg poliitilistel põhjustel. Kui inimesed Põhja Koreas või Süürias nälgivad, siis mitte seepärast, et inimkond tervikuna poleks võimeline neid toitma, vaid et nende valitsused soovivad oma inimeste nälgimist.

Ning sõjad. Vaatamata hirmuäratavatele konfliktidele arvukais maakera paikades on vägivallast põhjustatud surmade arv väiksem kui iial varem inimkonna ajaloos. Sõja ja kuritegevuse tõttu sureb vähem inimesi kui enesetappude või liiklusõnnetuste tõttu. Et aru saada kui rahulik ja jõukas oli aasta 2016 pole tarvis rohkemat kui vaid meenutada aega sada aastat tagasi.

Muidugi rida valeotsuseid koosmõjus üha kasvavate ohtutega, mida tekitavad kliima soojenemine ning tehnoloogiline lõhestatus, võib ikkagi viia katastroofini. Kuid see pole vältimatu. 20. sajandi teisel poolel inimkond (ja siia hulka arvame ka Hiina kommunistid ning sovjeedid) suutis tõusta nii kõrgele, et ohjeldada tuumarelvade üldlevinuks saamist. Eelolevatel aastakümnetel kõikide kultuuride ja poliitiliste voolude inimesed võiksid vägagi vabalt olla tasemel, mis võimaldaks tegeleda nii kliimasoojenemise kui tehisintelligentsi problemaatikaga.

Asjaolu, et Lääne eliidid näikse ärkavat unest, mille kohaselt maailma ajalugu on lõppenud, tegelikult suurendab meie võimalusi edukalt globaalprobleeme lahendada. Osa sellest unest koosnes eeldusest, et need eliidid teadvat paremini, mis on inimkonnale hea. See eksitus viis tõsiste geopoliitiliste vusserdusteni, nagu näiteks NATO laienemine idasuunas ja invasioon Iraaki. Tsipake alandlikumad seisukohad nii Washingtonis kui Brüsselis vüiksid viia rahvusvaheliseõ koostöö paranemise suunas.

Viimaks aga: kui eelmiste kriiside aegu 1930dail ja 1960dail aastail esitasid liberaalsele ideoloogiale väljakutseid nii rivaalitsev kommunism kui ka fashism, siis tänapäeval pole õigupoolest mingeid konkurente. Vaatamata kogu pettumusele vaba turu ja liberaalse demokraatia suhtes, pole mitte keegi suutnud sõnastada alternatiivset visiooni, millele langeks osaks kasvõi sõrmeotsaga toetust globaalsel tasemel. Vladimir Putin ei ole Stalin. Temal pole mitte mingit ideoloogiat, mis võiks veedelda töötuid kreeklasi või rahulolematuid mehhiklasi ning põlevsilmseid Cambridge`i tudengeid. ISISe külgetõmme on veelgi väiksem ja mõjutab vaid kuutõbiseid äärmuslasi. Alternatiivsete globaalideoloogiate puudumine tagab ka, et sõja puhkemise tõenäosus on väike. Vastupidi, tulevasi aastaid võib vabalt iseloomustada intensiivne sisekaemus ning katsed sõnastada uusi ühiskondlikke ja poliitilisi visioone. Miks mitte ei võiks liberalism ennast uuesti leida nagu ta seda suutis 1930datel ja 1960datel lahvatanud kriisides. Saavutades seeläbi enam veetlevust kui kunagi varem.

Niisiis, kuidas peaksime tegutsema aastal 2017 ? Esimese asjana peaks vaiksemaks keerama igasugu hävinguprohvetluse. Ning asendama paanika hämmeldusega. Paanika on kõrkuse erivorm, mis tuleb eeldusest et isik teab imetäpselt, kuhu maailm liigub. Hämming aga on tagasihoidlikkus ning seetõttu selgepilgulisem lähtekoht. Kui sul on kiustaus lausuda, et apokalüpsis on meile paratamatu, siis proovi selleasemel endale lausuda:” Tõde peitub selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis maailmas toimub.”

Mõni sõna Islandi viimastest arengutest

Eile ilmus EurActivis, ühes suurimas Euroopa Liidu teemasid kajastavas uudisteportaalis intervjuu Indrek Tarandiga. Teemaks oli Island ja Euroopa Liit .

Intervjuud on võimalik lugeda siit.

Indrek Tarand on Euroopa Parlamendi Islandi delegatsiooni liige ning EP ja Islandi parlamentaarse ühiskomisjon (Joint Parliamentary Committee) liige.

Islandi liitumine Euroopa Liiduga

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Ühinemine oleks, tugevdades Euroopa kohaleolekut Arktika Nõukogus veel enam, ELi strateegiliseks võimaluseks etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ja anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ning rahvusvahelisel tasandil.

Käesoleva aasta 7. juulil võeti Strasbourgis täiskogul vastu resolutsioon, millega Parlament tervitab Islandi võimalikku ELi 28ndaks liikmesriigiks saamist. Island esitas ELi liikmeks astumise avalduse 2009. aastal. Parlament nõuab samas, et Island lõpetaks ELi seadusandlusega vastuolus oleva vaalapüügi ja loobuks kõikidest Rahvusvahelisele Vaalapüügikomisjonile esitatud reservatsioonidest.

Islandi liitumine võimaldaks ELil osaleda aktiivsemalt Arktika piirkonna tegevuses, mis on praegu ELi (ja ka terve ülejäänud maailma) jaoks kasvava tähtsusega piirkond.  Island kuulub juba praegu Schengeni alasse, on NATO liige ning tal on ELiga vabakaubandusleping alates 1973. aastast.

Kuigi Island on Euroopa majanduspiirkonna (EMP) liige ja järgib enamikku ELi õigusaktidest (eelkõige ühisturu valdkonnas), peab riik siiski oluliselt muutma oma finantsjärelvalvesüsteemi ning ka seda, kuidas toimub kohtunike, prokuröride ja muude kõrgemate kohtuametnike ametissenimetamised.

Islandiga tuleb põhjalikke läbirääkimisi pidada veel põllumajanduse, kalanduse, maksustamise, majandus-ja rahapoliitika ning välissuhete poliitika osas. Islandi jaoks on kõige murettekitavam teema kalandus, kuna vaalapüük etendab Islandi kultuuris väga olulist rolli ning nende jaoks kujutab ELi liikmeksastumine ohtu rahvuslikule indentiteedile.

Islandi avalikkuse toetus ELi liikmelisusele on alates 2009. aasta suvest vähenenud, ning on karta, et see väheneb veelgi. Islandi võimudelt palutakse seetõttu avaliku arutelu algatamist, et selgitada välja Islandi kodanike mured ELi liikmelisuse osas.

Üks põhjuseid, miks Islandi avalikkuse toetus veelgi väheneda võib, on vaalapüüki puudutav muudatusettepanek eelmainitud resolutsioonis. Muudatusettepaneku autoriteks olid kaks Roheliste fraktsiooni Parlamendiliiget, Indrek Tarand ja Heidi Hauttala. Muudatusettepanek võeti juuli plenaaril ka vastu. Autorid ise kommenteerisid seda nii: “Nüüdsest panevad vaalad oma poegadele nimeks Indrek ja Heidi”.

Lisainfo:

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/10/1011&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/10/186&format=HTML&aged=0&language=

http://www.euractiv.com/en/enlargement/eu-kick-starts-iceland-accession/article-184391

Lisainfo ELi laienemise kohta:

http://ec.europa.eu/enlargement/index_et.htm

http://www.europarl.europa.eu/enlargement/default_en.htm

Arktika

Arktika on tohutu ala, mis laiub enam kui kuuendikul maakera maismaamassiivist, üle kõigi 24 ajavööndi ja selle pindala on üle 30 miljoni ruutkilomeetri. Kuigi suur osa Arktikast on kuni 4 km sügavune ookean, leidub seal ühtlasi suuri maismaa-alasid. Arktika on tõeliselt ainulaadne, aga ka haavatav piirkond.

Arktikas elab ligikaudu 4 miljonit inimest, nende hulgas üle 30 põlisrahva. Arktika piirkonda ulatuvad kaheksa riigi territooriumid (Ameerika Ühendriigid, Island, Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani/Gröönimaa ja Venemaa Föderatsioon). Viis neist riikidest on Euroopa Majanduspiirkonna liikmed ja viimastest omakorda kolm Euroopa Liidu liikmesriigid.

Kõik kaheksa riiki kuuluvad ka 1996.a loodud institutsiooni nimega Arktika Nõukogu (Arctic Council). See on kõrgetasemeline valitsustevaheline foorum, mis ei ole küll õigustloov või vahendeid andev organ, kuid mis on võimaldanud palju olulisi uurimusi ning andnud soovitusi keskkonnakaitse ja ressursside kasutamise ning kaubaveo kohta.

Arktika piirkonda ei ole aga praeguseni reguleeritud eraldi mitmepoolsete õigusaktidega, sest kunagi ei arvatud, et sellest võiks saada laevatatav veetee või et piirkonda hakataks ärilistel eesmärkidel kasutama. Täna saab aga kindlalt öelda, et Arktika piirkonna geopoliitiline ja strateegiline tähtsus on suurenemas. Seda sümboliseerib Venemaa lipu istutamine põhjapooluse merepõhja 2007. aasta augustis.

Olgugi, et teadlased veel seni vaidlevad selle üle, kui kiiresti täpselt Arktika jää sulab, on kindel, et kliimamuutuste mõju on Arktikas tuntavam kui mujal. Viimase 50 aasta jooksul on Arktikas temperatuur tõusnud maailma keskmisest kaks korda rohkem. Vanem, paksem ja püsivam merejää on kadumas. 2007. aastal oli teadaolevalt esimest korda ajaloos Arktikat läbivad Loodeväila ja Kirdeväila mereteed suvel veidi aega jäävabad ja neid võis läbida tavalise laevaga.

Sellised mõjud ähvardavad hävitada juba praegu kiirelt muutuvate Arktika ökosüsteemide äärmiselt hapra võrgustiku. Merejää olukord on ehk kõige murettekitavam, kuna jääl ja selle all vees elab mitmesuguseid eluvorme, keda kõiki ülemaailmne kliimasoojenemine suurel määral ohustab.

Arktika teevad majanduslikus mõttes Arktika Nõukokku kuuluvatele riikidele atraktiivseks neli peamist aspekti:

  • Seni avastamata nafta- ja gaasivarud (ning võib-olla ka muud mineraalid)
  • Kaubatransport
  • Kalandus
  • Turism

2008. aasta novembris esitles Euroopa Komisjon dokumenti, milles kirjeldatakse Euroopa Liidu huve piirkonnas ning pakutakse välja rida meetmeid ja soovitusi Euroopa Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele. See on esimene samm Euroopa Liidu tervikliku Arktika-poliitika suunas. Euroopa Liidu põhieesmärgid on järgmised:

  • kaitsta ja säilitada Arktikat kootöös selle elanikkonnaga;
  • edendada loodusvarade säästvat kasutamist;
  • anda oma panus Arktika tõhusamale mitmepoolsele haldamisele.

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Kuna ELi kohalolek Arktika Nõukogus Islandi liikmeks saamisega  suureneks, on tegemist ELi strateegilise võimalusega etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ning anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/maritimeaffairs/arctic_overview_en.html

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:009E:0041:0043:ET:PDF

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/08/1750&format=HTML&aged=0&language=ET&guiLanguage=en

http://www.eea.europa.eu/et/eka-signaalid/artiklid/arktika

http://www.arctic-council.org/

Island ja vaalad

7. juulil 2010.a võeti Euroopa Parlamendis vastu resolutsioon seoses Islandi võimaliku ELi liikmesriigiks saamisega.  Kuigi resolutsioon oli täitsa hea, tuli sellele üsna mitu parandusettepanekut lisada. Sel korral otsustasin aga lisaks Islandi toetamisele õla ka vaalade kaitseks alla panna. Tulemiseks oli resolutsioonile lisatud punkt nr 27:

/…/ nõuab, et Island lõpetaks täielikult vaalapüügi ja loobuks kõikidest Rahvusvahelisele Vaalapüügikomisjonile esitatud reservatsioonidest; /…/

Muus osas oli resolutsioon samuti asjakohane, näiteks ei aheldatud Islandi liitumist Icesave’iga, mis oleks olnud suurriiklik ülekohus väikeriigi vastu.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/news/expert/infopress_page/027-76417-172-06-26-903-20100621IPR76416-21-06-2010-2010-false/default_et.htm – EP pressiteade

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P7-TA-2010-0278+0+DOC+XML+V0//ET – EP 7.juuli Islandi resolutsioon

http:[email protected]htm – Roheliste pressiteade