Tag Archives: kodanikuühiskond

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Venemaa õigusriiklusest

Tilluke dialoog 15.veebruari täiskogul Strasbourgis.

Seotud postitused

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Seotud postitused

Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Seotud postitused

Paar sõna vabast tarkvarast

Vabatarkvarast ja kuidas Euroopa Parlamendis sõna- ning tegutsemisvabadust ka arvutite vallas kaitsta saab.

Seotud postitused

Teeme ära Brüsselis!

Käesoleva nädala kolmapäeval kohtusid Euroopa Parlamendis “Teeme ära” kampaaniat korraldanud inimesed, et jagada oma Euroopa kolleegidega kogemusi  ja koguda liha ümber globaalsele “Teeme ära” koristuspäeva algatusele aastal 2012.

Eesti, Hollandi, Sloveenia, Leedu ja teiste riikide valitsusväliste organisatsioonide esindajad ja EP saadikud kohtusid teisipäeval EPs, et õppida nii Eesti kui ka teiste edulugude õppetunde. Õhus oli tunda elavat huvi, kuidas saada võimalikult palju inimesi koristustalgutele ja mida selleks ette peab võtma.

Indrek avaldas lootust, et seekordne globaalne prügikoristus jääks ka viimaseks, sest kindlasti suudavad eestvedajad ka lahenduse pakkuda põhjust likvideerimiseks, et mitte jäädagi ainult tagajärgedega võitlema.

Lisainfo:

http://www.letsdoitworld.org/

Seotud postitused

QUOD ERAT DEMONSTRANDUM!

Reformierakonna peamine valimislubadus – kehtestada üle-euroopaline emapalk – oli vilets petukaup!

Euroopa Parlament jõudis lõpule 18 kuud kestnud menetlusega, mille eesmärgiks oli saavutada ühtlased reeglid kõigis liikmesriikides niivõrd tundlikus valdkonnas nagu seda on lapseootel ja imikutega emade vabastamine töökohustest ning selle eest makstav kompensatsioon. Kehtiv direktiiv oli juba 18 aastat vana ning Komisjon oli algatanud muutuse.  Vananeva rahvastikuga ja madala iibega riikide ühendusel on tegelikult tarvis otsida variante, et lapsi sünniks rohkem. Samas tagades, et perede elustandard seeläbi oluliselt ei langeks.

Vaidlused koondusid Naiste Õiguste Komiteesse (FEMM), kus napi häälteenamusega edastus plenaaristungile eelnõu, mis laias laastus soovitas 20nädalast puhkust pärast sünnitust ja sealjuures 100% palga säilitamisega.  Raportöör Edite Estrela (SDE, Portugal) oli kõikide kompromisside üle õnnelik.

Kuna liikmesriikides on need emadele antavad garantiid väga erinevad, siis loomulikult lõhenesid ka Euroopa parteid rahvuslikke liine pidi. Rootslased ja soomlased olid valvel, et uus reeglistik ei vähendaks neil juba kehtivaid sotsiaalse turvalisuse standardeid. Taanlased leidsid, et pikk emapuhkus tekitab barjääre tööle naasmisel. Samas olid Inglismaa saadikud kõige häälekamad osutama ohtudele, mida säärane seadus kaasa tooks tööturul. Nende väidete kohaselt ei hakkaks ükski SME (small and medium-sized enterprise) palkama enam fertiilses eas naisi, sest kulud asendustööjõu palkamiseks jne kasvaksid astronoomiliseks. Saalis ringles number, et meede läheks maksma 121 miljardit eurot juba lähema 20 aasta jooksul.

Eelmisel korral oli raporti hääletamine edasi lükatud, et teadlased saaksid teha mõjude analüüsi (impact assessment).  Üks teine dokument väitis, et kulud teenitaks tasa naiste suurema osalemise kaudu tööturul, mis genereerib makse – juba 1,04 protsendi suurune kasv selles näitajas toovat niipalju sisse.  Euroopa Komisjoni ja EP poolt heaks kiidetud “Euroopa 2020” strateegia nõuab otsesõnu naiste osakaalu suurendamist tööturul olemasolevalt 60 protsendilt 75ni. Isiklikult näen siin probleemi, sest ega osalust ei saa meeste arvelt tekitada, vaid peaks tekkima sedavõrd rohkem uusi töökohti.

Meeletuid vaidlusi tekitas ka isapuhkuse osa määratlemine.  Et kas panna see kohustuslikuks (peamiselt katoliikliku traditsiooniga maade survestamiseks) või mitte. Mis juhtub kui isa ei taha minna lapsepuhkusele? Kas sundida vanglaga ähvardades? Või karistada ema “titetasu” vähendamisega, nagu see Rootsis juhtuks? Mõned saadikud leidsid, et pole tarvis emadele ja nende riikide valitsustele ettekirjutusi teha, sest see küsimus olgu ennekõike subsidiaarsuse printsiibi kohaselt lahendatud. Muidugi jõuti ka küsimuseni, et miks eelnõu ei arvesta lapsi adopteerivate emade õigusi puhkusele, milline parandus ka auga teksti sisse kirjutatud sai.

Illustratsiooniks on artikli lõppu lisatud üleeuroopaline tabel ema- ja isapalkade kohta.

Kolmapäeval lõppes esimene lugemine nii: 390 poolt, 192 vastu ja 59 erapooletut. Kuid ilmselt tulemused veel muutuvad, kuna paljud Euroopa roheliste esindajad hääletasid koordinaatori hetkelise valekalkulatsiooni tõttu resolutsiooni vastu ja peavad nüüd vastavalt kodukorrale seda korrigeerima. Minul õnneks seda probleemi pole:)

Kuid ma ei kirjuta sellest eelnõust üksnes eelnõu enese pärast, vaid selleks, et teha puust ette ja punaseks alljärgnev tõsiasi: Reformierakonna lubadused pole krossigi väärt! Mäletame üsna selgelt kampaaniat 2009.a, milles lubati valijaile et hääletades Reformierakonna suletud nimekirja poolt, saad tasuks üleeuroopalise emapalga. 50 000 ja veidi enamgi inimest uskus seda ja hääletas ühe erakonna esindaja valituks.  Esindaja paraku ei võtnud eelnõu menetlemisest kordagi osa ja seega ei saanud ka tutvustada kodutanumal paljureklaamitud meedet. Pole ka kuulnud, et sotsiaalminister Pevkur (Reformierakond, Eesti) oleks Euroopa sotsiaalministritele Eesti kogemusi tutvustanud ja nende järgimist nõudnud.

Küll võitles parlamendis Naiskomisjoni ettepanekute kaitsmise eest Siiri Oviir ja seda sisukalt. Ka Tunne Kelam ja Ivari Padar hoidsid arutelu käigul silma peal. Millest mina suudan järeldada vaid seda, et antud näidet tasub meeles pidada kui seisate silmitsi mõne järjekordse Reformierakonna lubadusega. Kõnealune lubadus on meenutuseks kättesaadav siit:

Hääletustulemused, sealhulgas eestlaste omad, leiate siit.

Allpoolt leiate inglise keelse ülevaatliku tabeli liikmesriikide emadus- ja isaduspuhkuste palkade kohta. Kel enam huvi asja vastu, võib külastada ELi vastastikust sotsiaalkaitsealast infosüsteemi: MISSOC.

Maternity leave arrangements 2009 (MISSOC, European Commission)

Country No. of days Level of payment
Austria 8 weeks before and after confinement 100% of the amount of the average net income
Belgium Prenatal leave: 6 weeks before the expected date of delivery. The week immediately preceding delivery is compulsory, the other weeks are optional.

Postnatal leave: 9 mandatory weeks after delivery.

82% of wages (without ceiling) in the first 30 days, and 75% of wages up to ceiling respectively, for period from 31st day, and for period of prolongation of the leave before the confinement.
Bulgaria 410 days for each child, 45 days of which shall compulsorily be taken before and 95 after the confinement.

After use of the pregnancy, child-birth or adoption leave, if the child has not been placed in a child-care establishment, the mother shall be entitled to an additional child-care leave for a first, second, and third child until the child’s attainment of the age of two years, and six months for each additional child.

135 days are paid at 90% of the average contributory, the rest at social security benefit.
Cyprus 18 weeks beginning between the 6th and 2nd week before the expected week of confinement or the week of delivery. Basic Benefit: 75% of the lower part of weekly average insurable earnings over the benefit year, increased to 80%, 90% and 100% for one, two or three dependants respectively.

* Supplementary Benefit: 75% of the upper part of weekly average insurable earnings over the benefit year (No fixed maximum amount, earnings ceiling applied).

Maternity Grant: € 466 per child.

Czech Republic 28 weeks, beginning six to eight weeks before expected birth, no obligatory period Maternity Benefit: 70% of the Daily Assessment Base.

Daily Assessment Base: calculated using gross monthly earnings which are taken into account as follows:

* up to CZK 786 (€ 31): 100 %

* CZK 786(€ 31) to CZK 1,178 (€ 46): 60%

* CZK 1.178 (€ 46) to CZK 2,356 (€ 91): 30 %

* Earnings over CZK 2,356 (€ 91) are not taken into account.

Denmark 4 weeks before expected confinement and 14 weeks after. Maternity cash benefit calculated on the basis of the hourly wage of the employee with a maximum of DKK 3,625 (€ 487) per week or DKK 98 (€ 13) per hour (37 hours per week), and on the number of hours of work.
Estonia 140 calendar days, if the maternity leave commences at least 30 calendar days before the estimated date of confinement, otherwise the benefit decreases. 100% of the reference wage
Finland 105 consecutive calendar days except Sundays, 30-50 of which before expected date of confinement Minimum cash benefit is € 22.04 per day.

For the first 56 weekdays of the maternal leave the maternity allowance is 90% of earned income up to € 49,003 (annual) and 32.5% for an income exceeding this level. For the rest of the maternal leave (49 days) the allowance is 70% up to earned income of € 31,850, 40% between € 31,850 and € 49,003 and 25% of earned income exceeding this latter level.

France 16 weeks (6 before confinement and 10 after);

Possibility to postpone the maternity leave prior to confinement after the child birth (for a maximum period of 3 weeks and upon medical advice).

100% of the net salary with ceiling:

Maximum:

€ 76.54 per day

Minimum:

€ 8.55 per day.

Germany 6 weeks prior to and 8 weeks after confinement Maternity Benefit:

Average net wage of insured person, reduced with legal contributions, with maximum of € 13 per day. Difference covered by supplement paid by employer (in case of suppression of this supplement, complement paid by the State). Women employees who are not insured receive a maximum of € 210.

Greece 56 days before and 63 days after confinement Maternity benefit:  Maximum (no dependants): € 47.47 per day.

Maximum (4 dependants): € 65.20 per day.

Hungary 24 weeks (4 weeks before and 20 weeks after planned date of birth, or 24 weeks after the date of birth, depending on the mothers’ choice). Birth Grant: One-off lump-sum payment of 225% of the minimum Old-age Pension= HUF 64,125 (€ 237).

Pregnancy-Confinement Benefit: 70% of the daily average gross earnings of the previous year.

Ireland 26 weeks – at least 2 must be taken before and 4 weeks after confinement. Maternity benefit:

* 80% of average weekly earnings (subject to a ceiling) in the relevant tax year. Minimum € 230.30, maximum € 280 per week or

Italy 1 or 2 months before the presumed confinement date and 3 or 4 months (in case of one month of abstention before delivery) after (optionally 6 supplementary months). 80% of earnings for the compulsory period, and 30% for the supplementary period.
Latvia 112 calendar days (56 days for pregnancy leave and 56 calendar days for childbirth leave). 100%
Lithuania 70 calendar days preceding delivery and 56 days after 100%
Malta 14 weeks paid leave of which at least 5 weeks have to be taken after delivery of a child. a flat-rate of € 67.56 per week for 14 weeks, paid either in full after confinement, or in two instalments before and after confinement
Luxembourg 8 weeks before expected date of confinement and 8 weeks after actual date of confinement 100%
Netherlands 16 weeks. Prior to confinement, a leave between six and four weeks is compulsory; ten to twelve weeks remain for leave after confinement 100% of the daily wage. Maximum daily wage considered: € 185.46.
Poland 20 weeks, Leave may commence 2 weeks before the expected date of birth. 100%
Portugal 120 or 150 consecutive days of leave, according to the parents’ choice, which can be divided between them after birth, except for the leave reserved for the mother. The duration of the leave is extended by 30 days in case of shared leave, provided each parent takes a leave of 30 consecutive days, or two periods of 15 consecutive days, after the compulsory leave reserved for the mother Daily allowance of 100% of the average daily wage
Romania 63 days prior to the birth and 63 days after birth 85% of the average insured gross earnings over the last 6 months
Slovakia 6 – 8 weeks before confinement for a total duration of 28 weeks 55% of the daily assessment base, upper limit about 500€
Slovenia 105 calendar days, of which 28 days before the confinement 100%
Spain 16 weeks; transferable to partner, 6 weeks after birth for mother 100% (employer)
Sweden 50 days during the last 60 days before the expected confinement are paid, a total of 480 days per child. The days may be taken out earliest 60 days before expected confinement by the woman, and by either of the parents until the child is 8 years old. Parents sharing custody are entitled to half of the total number of benefit days each. This right can be transferred to the other parent with the exception of 60 benefit days each, that are reserved for the mother respectively the father. 80% of the income
UK 26 weeks ordinary maternity leave and 26 weeks additional unpaid maternity leave Employer pays 90% of her average earnings (with no upper limit) for the first 6 weeks of the maternity pay period; then lump sum of about € 144 per week

Paternity leave arrangements 2009 (MISSOC, European Commission)

Country No. of days Level of payment
Austria None None
Belgium 10 days to be taken with 30 days after birth (or adoption). 3 days: 100% (employer); Next: 82 % up to max. (health insurance)
Bulgaria* Fathers with at least 12 months of insurance can take 15 days of paid leave after the childbirth. In case of mother’s approval, the father can use her paid maternity leave from the 6th month of the child until the child reaches 1 year of age. 90% of average income
Cyprus
Czech Republic
Denmark 2 weeks to be taken within 14 weeks after birth;

After the 14th week, both parents share a 32-week leave, that can be split up or postponed, but must be taken before the 9th birthday of the child

90 % up to maximum
Estonia 10 days to be taken during the maternity leave or during two months after the birth of a child 100% of average earnings (calculated on earnings from six previous calendar months) up to a ceiling of three times average monthly earnings
Finland 18 week days; If the father uses at least 12 days of parents’ allowance then he is entitled to an additional 1-12 days 75% of earned income up to € 49,003 (annual) and 32.5% for an income exceeding this level
France 11 days (18 days in case of multiple births) within the 4 months following the birth. 100% of the net salary with ceiling:

Maximum:   € 76.54 per day

Minimum:    € 8.55 per day

Germany None None
Greece 2 days 100%
Hungary 5 days (social security )
Ireland None
Italy The optional supplementary parental leave may be requested by the father if the mother does not claim, or if the father has sole charge. 80% by health insurance also in case of adoption
Latvia 10 calendar days 100%
Lithuania Maximum 1 month from the date of childbirth 100%
Malta
Luxembourg 2 days at child’s birth 100 % (employer)
Netherlands 2 days (within a month after birth) 100%
Poland* 1 week (2 weeks from 2012) 100%
Portugal Compulsory leave of 10 days, of which 5 days must be taken consecutively immediately after birth and 5 days during the subsequent 30 days. After this period, voluntary leave of 10 days, consecutive or not, to be taken during the initial parental leave of the mother. 100%
Romania* 5 days 100%
Slovakia
Slovenia* 90 days of which 15 days have to be used during the first 6 months of the child’s life, whereas the remaining 75 days are to be used until the child is 3 years old 100% during the first 15 days, for the remaining 75 days the state pays social security contributions for the father.
Spain 13 days (20 days in certain cases), 2 extra days per child in the event of multiple birth, adoption or foster care placement. 100% (employer)
Sweden 10 days after the child’s birth to be used during the first 90 days and simultaneously with the mother 80% up to maximum of €43,070 per year
UK 2 weeks to be taken by blocks of one week within 8 weeks of birth €117.18 week or 90% of earnings if this is less

Allikas:

MISSOC: “Comparative Tables on Social Protection”


Seotud postitused