Tag Archives: kodanikuõigused

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Seotud postitused

Hodorkovski vabaks!

Kuigi Mihhail Hodorkovski viimasest kohtuotsusest on natuke aega mööda läinud, ei saa mainimata jätta, et tema juhtum on tänases maailmas igati kahetsusväärne. Sõltumatu kohtuvõim, seaduste ülimuslikkus, inimõigused, sõnavabadus – kõik  see on Venemaal sõnakõlks. Venemaad ei saa endiselt nimetada õigusriigiks.

Isegi mõjukate lääneriikide juhid ja poliitikud on asunud teravalt seda n-ö “libakohtuotsust” kritiseerima. Kohtuotsus on nende sõnutsi selgelt poliitilise ja ebademokraatliku maiguga.

Teiste seas on allakirjutanud ka Suurbritannia ja Prantsusmaa endised välisministrid David Miliband, Sir Malcolm Rifkind, Bernard Kouchner ja Hubert Vedrine. Eestlaste hulgast leidub näiteks ka Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland. Venemaa vaevalt, et sellest välja teeb – kui nüüd realistlik olla. Aga võimalus, et Euroopa Liidus tema idapartneri “strateegilise partneri” tegevuste üle põhjalikumalt juurdlema hakatakse, on vaikselt suurenemas.

Hodorkovski vabaks!!!

http://www.khodorkovskycenter.com/news-resources/stories/western-politicians-sign-open-letter-pleading-end-khodorkovsky-persecution

Seotud postitused

Paar sõna vabast tarkvarast

Vabatarkvarast ja kuidas Euroopa Parlamendis sõna- ning tegutsemisvabadust ka arvutite vallas kaitsta saab.

Seotud postitused

Gallo raport

Sügisel jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud, kuna piraatlusevastane võitlus ning illegaalne-legaalne filmide, muusika ja muu andmevahetus Internetis on meid kõiki puudutav päevakajaline teema.

Praeguse seisuga kutsub raport Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga rapoti järgi läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest. Raport kutsub üles ka korraldama laiaulatuslikke kampaaniad, et ühiskonnas suurendada piraatlusega kaasneva ohu teadlikkust. See kõik pealtnäha täitsa hästi kõlada, me kõik tahame ju intellektuaalomandit kaitsta. Aga küsimus on meetodites ja lähiaastatel tehtavate reformide jätkusuutlikkuses ja vastavuses 21.sajandi tarbimisharjumustele. Raporti tekstist loeb välja, et eesmärk on seada massiline piraatlus ja omavahel filmide jagamine ühele pulgale ning teha nad võrdsetele alustel kriminaalselt karistatavaks. See omakorda kutsub ülesse Euroopa Komisjoni tagada vastavad seadused ja meetmed, et Internetikasutajad lühema lõa otsa saada.

Võtame ühe tunnustatud organisatsiooni, Piirideta reporterite hinnangu:

“The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.” – http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html

Gallo rapordi vastuvõtmise järel, Vastupanuvõitluse päeval öeldi aga järgmist: “It embodies a repressive approach to the defence of intellectual property rights, is riddled with inconsistencies and violates the rights of Internet users.” – http://en.rsf.org/european-union-meps-urged-to-reject-gallo-report-21-09-2010,38415.html

Sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid hääletamisel raporti vastu, liberaalid ja rahvapartei poolt. Mitme kuu vältel saabus saadikute postkastidesse erinevate Euroopa kunstnike ühenduste poolt palvekirju raport heaks kiita. Nende seas olid näiteks European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists. Nad kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi? Kas need pole tihtilugu filmi- või muusikatööstuse käepikendus? Antud loos tegi asja veel segasmaks tõik, mõnede allakirjutanute seas leiti surnud filmitegelasi ja osad polnud enda teada millelegi alla kirjutanud ning avaldasid hiljem protesti…

Kole lugu küll, aga mis seal ikka – raport sai vastu võetud ja sellega peaks pall järgmisena Euroopa Komisjoni kätte minema, kes otsustab, millist seadusloomet algatada. Gallo raportit peavad nad küll arvesse võtma, ent kas poleks mõistlik oma spektrit natuke laiendada? Paljud saadikud ütlesid Gallo raporti valguses, et meil on tarvis paremaid teadmisi turu toimimisest. Tõsi, ELi võltsimis- ja piraatlusalane vaatluskeskus on selle eesmärgi nimel loodud, seal kogutakse statistikat ja teostab vaatlusi. Kuid selle pädevusse kuulub vaevalt 21.sajandi väljakutsetele vastava autoriõiguse loomine, mis võtaks arvesse nii kunstnike kui ka tarbijate huve. Teisisõnu – me ei saa panna pead liiva alla ja eitada fakti, et enamus inimesi tarbivad kultuuri justnimelt Internetis ja sealt seda arvutisse alla laadides. Samamoodi ei saa üks ELi andmekogumisasutus pakkuda visiooni selle kohta, kuidas oleks autoriõigusi suurte filmi ja muusika korporatsioonide ja plaadifirmade kiuste tavainimeste ja kunstike kasuks reformida. Selle jaoks on tarvis poliitilist tahet. Kahjuks seda Gallo raporti juures EP paremal tiival seekord näha ei saanud.

Hetkel tundub jätkuvat ebaaus olukord nii kultuuri toaotvate kui ka kultuuri tarbivate ja jagavate inimeste suhtes. Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka! Muuseas, pole ehk ka tähtsusetu ka asjaolu, et madame Gallo on ise kirjanik, kelle sulest on ilmunud vähemalt 9 romaani.  Enamasti armastusest.

Lisainfo:

Gallo raport http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P7-TA-2010-0340+0+DOC+XML+V0//ET – raporti tekst http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis IPRED direktiivi alusel loodud seadused http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis? http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest

Seotud postitused

ACTA

ACTA (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Kuigi piraatluse ja võltskaupade vastane võitlus tundub üllas, on tegemist võimaliku ohuga inimeste turvalisusele ja privaatsusele, sest lepe võib pikas plaanis anda õigused riiklikele asutustele oma kodanike e-kirjade sisu ja Internetitegevust senisest palju enam jälgida. Leppe tulisemad vastased on siinkohal öelnud, et samamoodi võiks riik soovida postkontoris meie kirju ise avama hakata. Ilma mõjuva põhjuseta, loomulikult.

Euroopa Parlamendis hakati leppest kõnelema alles 2009.a lõpus, kuigi läbirääkimised ise algasid juba 2007.a. Sellega rikkus läbirääkimistel ELi esindanud Euroopa Komisjon otseselt Lissaboni lepingut, mille kohaselt on viimasel kohustus EPd kõikide rahvusvaheliste lepetega kursis hoida. Jääb üle vaid järeldada, et asjast huvitatud osapooled olid soovinud leppe teksti ja olemuse vaka all hoida, kuni see sõlmitud saab. Need riigid on Kanada, USA, Euroopa Liit, Jaapan, Šveits, Korea, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Austraalia. Viimastel andmetel oli see USA, kes oli sundinud ELi ACTA teksti mitte avaldama nt pärast selle aasta augustis toimunud läbirääkimiste vooru.

Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu  sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.

Paraku pole Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.

Sellegipoolest kutsus EP ülesse läbirääkimisi jätkamata ja seda hea põhjusega. OECD andmetel moodustab võltsitud kaupade osakaal turul 150 miljardit eurot. Võltsitud kaubad võivad ehk tunduda lihtsalt jõukate suurfirmade kahjumeid mõjutavat, aga 2009.a konfiskeeriti Euroopas 264% rohkem võltsitud kosmeetika ja hooldusvahendeid, 51% ravimeid ja 62% enam toiduaineid võrreldes varasemaga. Kusjuures, OSCE andmetele tuginedes võib prognoosida, et võltsravimite osakaal  maailmaturul on 10%.

Muuseas, läbirääkimiste laua taga pole maailma kõige kiiremalt arenevaid ja võltskaupu tootvaid-tarbivaid maid. Need nn BRIC riigid on Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kes pole seni avaldanud soovi leppega liituda. Õnneks on lepe avatud kõikidele nii praeguses faasis kui ka tulevikus, kuna kavas on luua mehhanismid, millega saab leppega mitte liitunud riikidele hõlpsasti oskusteavet jagada.

Seniks proovivad aga EP saadikud ACTA läbirääkimisi avalikustada ja isikuandmete ja intellektuaalomandi kaitse eest seista. ACTA koosneb nimelt kolmest osast, millest üks alajaotus reguleerib konkreetselt intellektuaalse omandi kaitset. Vajadus vastava seadusloome järele on mõistagi olemas, ent sealjuures tuleb arvestada nii kauba või teenuse tootjate/autorite kui ka tarbijate õigustega. Teisisõnu ei saa riik ilma mõjuvate põhjusteta ja kohtuliku loata tungida inimese privaatellu ja jälgida tema meilivestlusi või tegevust Internetis. Sestap on ka resolutsioonis ära toodud punkt H:

“/…/ on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust /…/ ”

Tänaseks on läbirääkimiste läbipaistvuse osas küll teatav edu saavutatud ja töö jätkub, sh ka koostöö EPga, ent täieliku leppe sõlmimiseni on veel pikk tee.

Lisainfo:

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – infot ACTAga seonduvate arengute osas

http://www.laquadrature.net/en/acta

EP ACTA  resolutsioon:

Roheliste fraktsiooni algne resolutsion:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+B7-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Kompromissresolutsioon (ilma EPP osaluseta, viimane hääletas ainsana ka vastu:)

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Varasem resolutsioon: 

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Euroopa Komisjoni ACTA lehekülg

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Euroopa Komisjoni ingliskeelne kokkuvõte ACTAst

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused