Tag Archives: kodanikualgatus

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Tarandi efektist

Tarandi tegijadPortugali ajaleht Diário de Notícias kirjutas eelmisel nädalal sealsetest presidendivalimistest. Üks kolmest kandidaadist on Fernando Nobre, arst, ühingu Assistência Médica Internacional asutaja ning portugaallaste seas vägagi populaarne avalik kuju.

 

Tegemist on üksikkandidaadiga, kes ei kuulu parteisse. Mullu veebruaris, peagu täpselt aasta tagasi teatas mees, et astub võitlustulle. Tema edu on olnud fenomenaalne, võttes arvesse, et mees oli viimase hetkeni kolme järelejäänud kandidaadi seas – ühegi partei toetuseta.

 

See näitab, et kodanikuühiskond ja otsedemokraatia on võimalikud ega pole kõrvalekalded, hälbed meil kehtivast “normaalsest” olukorrast, kus partokraadid valijate peal liugu lasevad.

 

Ajalehes tuuakse ära ka teised tuntust kogunud üksikmehed nagu Ross Perot, USA ärimees, kes teatas  – samuti veebruarikuus, küll 1992.aastal -oma kandidatuurist Ameerika presidendivalimistel. Nagu ajalugu teab, ei saanud ka tema presidendiks, aga mehe üritus vääris muuseas ka ajakirja Times kaanepilti, tiitliga “Waiting for Perrot”…

 

Teine näide on pärit aga Lõuna-Ameerikast, Tšiilist, kus 2009.a kandideeris samuti üksikmees Marco Enríquez-Ominami riiki juhtima. Kuigi mees sai viiendiku häältest, ei osutunud see paraku piisavaks.

 

Mis eristab aga kuumi lõunamaalasi ja pompöösseid ameeriklasi põhjamaalastest, on tasakaalukus ja realistlik eesmärkide püstitus. Sestap on ainsa eduka näitena äratoodud üks Eesti Euroopa Parlamendi valimistel osalenud ja tagasihoidliku teise koha saanud poliitik…

 

Tänaseks on rahvas oma enamuse andnud küll ametisolevale presidendile, Anibal Cavaco Silvale, kuid eks ajalugu näitab, kuivõrd mõistlik on usaldada riiki mehe kätte, kes on pannud eurotsooni alt vasakust nurgast kärisema…

 

 

Teeme ära Brüsselis!

Käesoleva nädala kolmapäeval kohtusid Euroopa Parlamendis “Teeme ära” kampaaniat korraldanud inimesed, et jagada oma Euroopa kolleegidega kogemusi  ja koguda liha ümber globaalsele “Teeme ära” koristuspäeva algatusele aastal 2012.

Eesti, Hollandi, Sloveenia, Leedu ja teiste riikide valitsusväliste organisatsioonide esindajad ja EP saadikud kohtusid teisipäeval EPs, et õppida nii Eesti kui ka teiste edulugude õppetunde. Õhus oli tunda elavat huvi, kuidas saada võimalikult palju inimesi koristustalgutele ja mida selleks ette peab võtma.

Indrek avaldas lootust, et seekordne globaalne prügikoristus jääks ka viimaseks, sest kindlasti suudavad eestvedajad ka lahenduse pakkuda põhjust likvideerimiseks, et mitte jäädagi ainult tagajärgedega võitlema.

Lisainfo:

http://www.letsdoitworld.org/

Euroopa Roheliste Kogu

Tallinnas toimub Euroopa Roheliste kogu

Esmakordselt Baltikumi ajaloos peetakse üle-euroopalise partei kongressi siin!

8.-10.oktoobrini toimub Tallinnas Euroopa Roheliste kogu, kus Euroopa Rohelise erakonna eestvedamisel arutatakse mitmeid Eesti ja Euroopaga seonduvaid küsimusi ning tööpuuduse vähendamisega seotud probleeme. Green Collar Jobs! Ühtlasi on päevakorras ka energiajulgeolek ning Euroopa kodanikualgatus.

Lisaks  räägitakse ka vastloodud Euroopa LiiduVälisteenistusest ja kodanikuühiskonna arendamisest.

Euroopa Kodanikualgatus tähendab protsessi, mille raames antakse liikmesriikide kodanikele võimalus vähemalt 1 miljoni erinevatest maadest kogutud allkirjaga esitada Euroopa Komisjonile seadusandlusettepanekuid. Komisjonil on omakorda seadusest tulenev kohustus iga nõuetekohaselt esitatud ettepanekut kaaluda ja anda sellele oma põhjendatud seisukoht.

Raport (A.Lamassour, G.Häfner, D.Wallis, Z.Gurmay) tuleb hääletusele Strasbourgis detsembris.

Euroopa Roheliste Kogul esitavad omi mõtteid mitmed eksperdid nii Eestist kui välismaalt, teiste seas EV Riigikantselei strateegiabüroo juhataja Keith Kasemets, Suubritannias asuva Green Economics Institute direktor ja asutaja Miriam Kennet, Green Budget Europe esimees Dr Anselm Görres, Euroopa Parlamendi Belgia saadik ja Euroopa Roheliste juhatuse liige Philippe Lamberts, Erakonna Eestimaa Rohelised kõneisik Aleksei Lotman ja Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand.

Kahepäevasel konverentsil korraldatakse töötube ja seminare, kuhu on oodatud kõik huvilised. Lisanfot, ürituse ajakava ja registreerimisvormi leiab siit:

http://europeangreens.eu/tallinndocs/

Euroopa kodanikualgatus (ECI)

Vastses Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes selle kodanikele vahetuma võimaluse osaleda liidu poliitika kujundamises.

Alates lepingu jõustumisest 2009. aasta detsembris on ELi õigusaktide koostamise eest vastutaval Euroopa Komisjonil nüüd ametlik kohustus (pärast teatavate tingimuste täitmist) kodanike ettepanekuid kaaluda ning arvesse võtta. Kodanikualgatuse kaudu peaks elavnema arutelu Brüsselis toimuva üle. Kodanikel hakkab olema senisest rohkem võimalust Euroopa asjades kaasa rääkida.

Et komisjon algatust üldse kaaluks, peab Lissaboni lepingu kohaselt seda toetama vähemalt üks miljon kodanikku ja seda vähemalt ühest kolmandikust liikmesriikidest (praegu seega üheksast liikmesriigist).

Komisjon on nüüdseks koostanud ka täpsemad eeskirjad, mida eurooplased kodanikualgatuse avalduste esitamisel peavad järgima. Ettepaneku kohaselt peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Nii tuleb neljas väikseimas liikmesriigis koguda vähemalt 4 500 ning suurimas, Saksamaal, 72 000 allkirja. Selline proportsionaalsuse põhimõte on tekitanud samuti üsna palju furoori (sarnaselt EEAS-iga), kuna 4500 allkirja kogumine ei ole kaugeltki nii keeruline kui saada kokku 72 000 inimese allkirjad.

Kui kokku on kogutud vähemalt 300 000 allkirja vähemalt kolmest liikmesriigist, esitatakse algatus komisjonile, kes peab kontrollima ja otsustama, kas algatus kuulub tema pädevusse. Pärast seda on algatuse esitajal aega üks aasta puuduvate allkirjade kogumiseks.

Kui algatus vastab kõigile kehtestatud kriteeriumitele, siis on komisjonil aega neli kuud algatuse uurimiseks ning otsustamiseks, kas teha õigusakti ettepanek, algatada uuring või loobuda edasiste meetmete võtmisest. Komisjon peab oma otsust ka avalikult põhjendama.

Pettuste vältimiseks peavad allakirjutanud esitama oma koduse aadressi, sünnikuupäeva, kodakondsuse ning oma isikut tõendava numbri – ID-kaardi, passi või sotsiaalkindlustusnumbri. Korraldajad peavad avaldama ka algatuse rahastajad. Ka sellel teemal käib komisjonides arutelu, kuna vähesed inimesed on nõus avaldama enda kohta nii privaatseid andmeid.

Komisjon loodab, et Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament teevad Euroopa kodanikalgatuse kohta lõpliku otsuse enne käesoleva aasta lõppu-sellisel juhul oleks võimalik esimesed algatused esitada juba 2011. aastal.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/dgs/secretariat_general/citizens_initiative/index_en.htm

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=MEMO/10/116&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

Lissaboni leping ja põhiseaduslikud väljakutsed

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Lissaboni lepinguga määratletakse, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib. Lepinguga muudetakse ELI institutsionaalset arhitektuuri ja muutuvad ka institutsioonide töömeetodeid. Kõige selle tulemusel on meil senisest veelgi demokraatlikum Euroopa.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toiminud, nagu põllumajanduspoliitika ELi eelarve koostamine (parlament on nüüdsest võrdne nõukoguga), ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab omakorda heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja ametikohale nimetamisel peab Euroopa Parlament andma oma heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin taaskord on suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis otseloomulikult on vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu, käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Kuid ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljud pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb inimõigustele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele panna ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks. Näiteks Venemaa suunal ja mis puudutab energiajulgeolekut. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (aga mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saab muudatusi juba mõlemale näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis üldse jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonna tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele vahetuma võimaluse osaleda ühenduse poliitika kujundamises. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida. Näiteks peab algatust toetama vähemalt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest (üheksast liikmesriigist). Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.