Tag Archives: kodanikevabadused

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Harta 12

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: “Meil on mandaat.” “Meile pole alternatiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.

See ei ole ainult ühe erakonna kriis. Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Mitmed avatud ühiskonna olemuslikud jooned, nagu enesekriitika, harjumus aru anda ja tahe vastutada on Eesti tänases poliitilises kultuuris muutunud haruldaseks.

Võim ja vastutus käivad käsikäes. Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest. Ühiskond peab neilt vastutust nõudma. Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid.

Aina rohkem Eesti inimesi ei suuda võimus ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet. Meie poliitiline kultuur on kannatlik ja seda asjaolu on kerge kuritarvitada. Siin varitseb kahekordne oht: niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks. Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda.

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.

Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas:

  • avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest – nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
  • erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
  • valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
  • parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;
  • kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.

Need on põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud palju erinevaid ja väga erineva maailmavaatega inimesi. Aga sellest ei piisa ja sestap leiame, et Eesti demokraatia tervendamiseks on vaja laiema üldsuse pingutusi. Kutsume selle hartaga liituma kõiki Eesti inimesi, kes meiega nõustuvad.

Allkirjasta siin:
http://petitsioon.ee/harta12

Andres Ammas    Ignar Fjuk    Tarmo Jüristo    Juhan Kivirähk    Marju Lauristin    Ahto Lobjakas    Silver Meikar    Jevgeni Ossinovski   Pärtel Piirimäe    Rein Raud    Jüri Saar    Marek Tamm    Indrek Tarand    Siim Tuisk    Daniel Vaarik    Tõnu Viik    David Vseviov

Seotud postitused

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Seotud postitused

Gallo raport

Sügisel jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud, kuna piraatlusevastane võitlus ning illegaalne-legaalne filmide, muusika ja muu andmevahetus Internetis on meid kõiki puudutav päevakajaline teema.

Praeguse seisuga kutsub raport Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga rapoti järgi läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest. Raport kutsub üles ka korraldama laiaulatuslikke kampaaniad, et ühiskonnas suurendada piraatlusega kaasneva ohu teadlikkust. See kõik pealtnäha täitsa hästi kõlada, me kõik tahame ju intellektuaalomandit kaitsta. Aga küsimus on meetodites ja lähiaastatel tehtavate reformide jätkusuutlikkuses ja vastavuses 21.sajandi tarbimisharjumustele. Raporti tekstist loeb välja, et eesmärk on seada massiline piraatlus ja omavahel filmide jagamine ühele pulgale ning teha nad võrdsetele alustel kriminaalselt karistatavaks. See omakorda kutsub ülesse Euroopa Komisjoni tagada vastavad seadused ja meetmed, et Internetikasutajad lühema lõa otsa saada.

Võtame ühe tunnustatud organisatsiooni, Piirideta reporterite hinnangu:

“The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.” – http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html

Gallo rapordi vastuvõtmise järel, Vastupanuvõitluse päeval öeldi aga järgmist: “It embodies a repressive approach to the defence of intellectual property rights, is riddled with inconsistencies and violates the rights of Internet users.” – http://en.rsf.org/european-union-meps-urged-to-reject-gallo-report-21-09-2010,38415.html

Sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid hääletamisel raporti vastu, liberaalid ja rahvapartei poolt. Mitme kuu vältel saabus saadikute postkastidesse erinevate Euroopa kunstnike ühenduste poolt palvekirju raport heaks kiita. Nende seas olid näiteks European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists. Nad kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi? Kas need pole tihtilugu filmi- või muusikatööstuse käepikendus? Antud loos tegi asja veel segasmaks tõik, mõnede allakirjutanute seas leiti surnud filmitegelasi ja osad polnud enda teada millelegi alla kirjutanud ning avaldasid hiljem protesti…

Kole lugu küll, aga mis seal ikka – raport sai vastu võetud ja sellega peaks pall järgmisena Euroopa Komisjoni kätte minema, kes otsustab, millist seadusloomet algatada. Gallo raportit peavad nad küll arvesse võtma, ent kas poleks mõistlik oma spektrit natuke laiendada? Paljud saadikud ütlesid Gallo raporti valguses, et meil on tarvis paremaid teadmisi turu toimimisest. Tõsi, ELi võltsimis- ja piraatlusalane vaatluskeskus on selle eesmärgi nimel loodud, seal kogutakse statistikat ja teostab vaatlusi. Kuid selle pädevusse kuulub vaevalt 21.sajandi väljakutsetele vastava autoriõiguse loomine, mis võtaks arvesse nii kunstnike kui ka tarbijate huve. Teisisõnu – me ei saa panna pead liiva alla ja eitada fakti, et enamus inimesi tarbivad kultuuri justnimelt Internetis ja sealt seda arvutisse alla laadides. Samamoodi ei saa üks ELi andmekogumisasutus pakkuda visiooni selle kohta, kuidas oleks autoriõigusi suurte filmi ja muusika korporatsioonide ja plaadifirmade kiuste tavainimeste ja kunstike kasuks reformida. Selle jaoks on tarvis poliitilist tahet. Kahjuks seda Gallo raporti juures EP paremal tiival seekord näha ei saanud.

Hetkel tundub jätkuvat ebaaus olukord nii kultuuri toaotvate kui ka kultuuri tarbivate ja jagavate inimeste suhtes. Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka! Muuseas, pole ehk ka tähtsusetu ka asjaolu, et madame Gallo on ise kirjanik, kelle sulest on ilmunud vähemalt 9 romaani.  Enamasti armastusest.

Lisainfo:

Gallo raport http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P7-TA-2010-0340+0+DOC+XML+V0//ET – raporti tekst http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis IPRED direktiivi alusel loodud seadused http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis? http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest

Seotud postitused

ACTA

ACTA (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Kuigi piraatluse ja võltskaupade vastane võitlus tundub üllas, on tegemist võimaliku ohuga inimeste turvalisusele ja privaatsusele, sest lepe võib pikas plaanis anda õigused riiklikele asutustele oma kodanike e-kirjade sisu ja Internetitegevust senisest palju enam jälgida. Leppe tulisemad vastased on siinkohal öelnud, et samamoodi võiks riik soovida postkontoris meie kirju ise avama hakata. Ilma mõjuva põhjuseta, loomulikult.

Euroopa Parlamendis hakati leppest kõnelema alles 2009.a lõpus, kuigi läbirääkimised ise algasid juba 2007.a. Sellega rikkus läbirääkimistel ELi esindanud Euroopa Komisjon otseselt Lissaboni lepingut, mille kohaselt on viimasel kohustus EPd kõikide rahvusvaheliste lepetega kursis hoida. Jääb üle vaid järeldada, et asjast huvitatud osapooled olid soovinud leppe teksti ja olemuse vaka all hoida, kuni see sõlmitud saab. Need riigid on Kanada, USA, Euroopa Liit, Jaapan, Šveits, Korea, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Austraalia. Viimastel andmetel oli see USA, kes oli sundinud ELi ACTA teksti mitte avaldama nt pärast selle aasta augustis toimunud läbirääkimiste vooru.

Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu  sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.

Paraku pole Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.

Sellegipoolest kutsus EP ülesse läbirääkimisi jätkamata ja seda hea põhjusega. OECD andmetel moodustab võltsitud kaupade osakaal turul 150 miljardit eurot. Võltsitud kaubad võivad ehk tunduda lihtsalt jõukate suurfirmade kahjumeid mõjutavat, aga 2009.a konfiskeeriti Euroopas 264% rohkem võltsitud kosmeetika ja hooldusvahendeid, 51% ravimeid ja 62% enam toiduaineid võrreldes varasemaga. Kusjuures, OSCE andmetele tuginedes võib prognoosida, et võltsravimite osakaal  maailmaturul on 10%.

Muuseas, läbirääkimiste laua taga pole maailma kõige kiiremalt arenevaid ja võltskaupu tootvaid-tarbivaid maid. Need nn BRIC riigid on Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kes pole seni avaldanud soovi leppega liituda. Õnneks on lepe avatud kõikidele nii praeguses faasis kui ka tulevikus, kuna kavas on luua mehhanismid, millega saab leppega mitte liitunud riikidele hõlpsasti oskusteavet jagada.

Seniks proovivad aga EP saadikud ACTA läbirääkimisi avalikustada ja isikuandmete ja intellektuaalomandi kaitse eest seista. ACTA koosneb nimelt kolmest osast, millest üks alajaotus reguleerib konkreetselt intellektuaalse omandi kaitset. Vajadus vastava seadusloome järele on mõistagi olemas, ent sealjuures tuleb arvestada nii kauba või teenuse tootjate/autorite kui ka tarbijate õigustega. Teisisõnu ei saa riik ilma mõjuvate põhjusteta ja kohtuliku loata tungida inimese privaatellu ja jälgida tema meilivestlusi või tegevust Internetis. Sestap on ka resolutsioonis ära toodud punkt H:

“/…/ on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust /…/ ”

Tänaseks on läbirääkimiste läbipaistvuse osas küll teatav edu saavutatud ja töö jätkub, sh ka koostöö EPga, ent täieliku leppe sõlmimiseni on veel pikk tee.

Lisainfo:

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – infot ACTAga seonduvate arengute osas

http://www.laquadrature.net/en/acta

EP ACTA  resolutsioon:

Roheliste fraktsiooni algne resolutsion:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+B7-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Kompromissresolutsioon (ilma EPP osaluseta, viimane hääletas ainsana ka vastu:)

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0617+0+DOC+XML+V0//ET

Varasem resolutsioon: 

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Euroopa Komisjoni ACTA lehekülg

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Euroopa Komisjoni ingliskeelne kokkuvõte ACTAst

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused

SWIFT

2010.a 1. veebruarist pidi ELi ja USA vahel hakkama kehtima nn SWIFT leping, mis seisnes lühidalt omavahelises pangaandmete jagamises. USA soovis andmetele ligi pääseda seoses terrorismivastase võitlusega. Euroopa Parlament nägi hea eesmärgi nimel püstitatud abinõus aga ohtu oma kodanike turvalisusele ja privaatsusele.

Nii torpedeeritigi EP parlamendis fraktsioonideülese üksmeelega SWIFT leping oma esialgsel kujul. SWIFT (Society for Worldwide Interbank Financial Telecommunications) on organisatsioon, mis käitleb umbes 9 000 panga tehinguid, päevas umbes 15 miljonit tükki. Pea iga rahvusvahelise pangatehingu puhul nähakse andmeid tehingu summa, saatja, adressaadi ning selgituse kohta. USA soovib andmeid kasutada terroristide jälitamiseks oma Terrorist Funding Tracking Program (TFTP) raames. Kuigi Euroopa Nõukogu ja Komisjon ei soovinud parlamenti asjast toona teavitada, saadi lepingutekstist teada kuu aega enne selle allkirjastamist. 2009.a novembris soovis Roheliste fraktsioon aktiivselt asja arutada, aga EPP, ALDE ja Sotsiaaldemokraadid lükkasid kõik sellised ettepanekud tagasi – kuni ka nemad asja olulisusest aru said ning panid üritusele kodanike õiguste kaitseks oma õla alla…

Veebruaris jõustuma pidanud lepe võeti päevakorrast maha, EP hääletas lepingu vastu 11. veebruaril. EP ilmutas oma sammuga seniolematut veenvust ja mõjukust, pälvides isegi USA asepresidendi Joe Bideni tunnustava avalduse, kui viimane eurosaadikute ees 6.mail kõnega esines.

SWIFTi saaga jätkus teksti ümberkirjutamisega, mis pidanuks uuel kujul senisest enam arvestama kodanike privaatsuse ja nende andmete kaitsega. 2010.a juulis kiideti EPs heaks uus ELi ja USA vaheline SWIFT leping. Kuigi see äratas endiselt mõningast vastuseisu, väljendas ELi siseasjade volinik Cecilia Malmström parlamendi ees esinedes selgelt oma veendumust, et tegemist on olulise edasiminekuga ja parema tekstiga. Kuna ka parlamendi enamus arutelude lõpuks nõnda arvas (vähemasti häälte järgi) võetigi uus leping vastu.

Uuendustena lepiti näiteks kokku, et 2010.a alustatakse ka Euroopa enda andmetöötlussüsteemi arendamisega, mis teeks lõpu andmete edastamisele USAle. Kui Eurooplastel valmib oma USA terrorismi rahastamise jälgimise programm, polekski meil selliseid leppeid ja lisaturvariske oma kodanike privaatsetele andmetele üldse tarvis. Et olemasolevaid riske maandada, tagati EUROPOLile senisest suurem roll järelevalve osas. Viimane saab nüüd blokeerida andmete edastuse USAle, kui arvab selle olevat põhjendamatu. EUROPOLi ülesandeks on kontrollida, et USA rahandusministeeriumile edastavad andmed täidavad oma eesmärki ehk on ameeriklastele saadetud võitluseks terrorismi vastu ega millekski muuks.

Lisainfo:

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2010:008:0011:0016:ET:PDF – SWIFT lepingu tekst
http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2010:008:0009:0010:ET:PDF – Euroopa Nõukogu otsus

Seotud postitused