Tag Archives: keskkond

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Arktika

Arktika on tohutu ala, mis laiub enam kui kuuendikul maakera maismaamassiivist, üle kõigi 24 ajavööndi ja selle pindala on üle 30 miljoni ruutkilomeetri. Kuigi suur osa Arktikast on kuni 4 km sügavune ookean, leidub seal ühtlasi suuri maismaa-alasid. Arktika on tõeliselt ainulaadne, aga ka haavatav piirkond.

Arktikas elab ligikaudu 4 miljonit inimest, nende hulgas üle 30 põlisrahva. Arktika piirkonda ulatuvad kaheksa riigi territooriumid (Ameerika Ühendriigid, Island, Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani/Gröönimaa ja Venemaa Föderatsioon). Viis neist riikidest on Euroopa Majanduspiirkonna liikmed ja viimastest omakorda kolm Euroopa Liidu liikmesriigid.

Kõik kaheksa riiki kuuluvad ka 1996.a loodud institutsiooni nimega Arktika Nõukogu (Arctic Council). See on kõrgetasemeline valitsustevaheline foorum, mis ei ole küll õigustloov või vahendeid andev organ, kuid mis on võimaldanud palju olulisi uurimusi ning andnud soovitusi keskkonnakaitse ja ressursside kasutamise ning kaubaveo kohta.

Arktika piirkonda ei ole aga praeguseni reguleeritud eraldi mitmepoolsete õigusaktidega, sest kunagi ei arvatud, et sellest võiks saada laevatatav veetee või et piirkonda hakataks ärilistel eesmärkidel kasutama. Täna saab aga kindlalt öelda, et Arktika piirkonna geopoliitiline ja strateegiline tähtsus on suurenemas. Seda sümboliseerib Venemaa lipu istutamine põhjapooluse merepõhja 2007. aasta augustis.

Olgugi, et teadlased veel seni vaidlevad selle üle, kui kiiresti täpselt Arktika jää sulab, on kindel, et kliimamuutuste mõju on Arktikas tuntavam kui mujal. Viimase 50 aasta jooksul on Arktikas temperatuur tõusnud maailma keskmisest kaks korda rohkem. Vanem, paksem ja püsivam merejää on kadumas. 2007. aastal oli teadaolevalt esimest korda ajaloos Arktikat läbivad Loodeväila ja Kirdeväila mereteed suvel veidi aega jäävabad ja neid võis läbida tavalise laevaga.

Sellised mõjud ähvardavad hävitada juba praegu kiirelt muutuvate Arktika ökosüsteemide äärmiselt hapra võrgustiku. Merejää olukord on ehk kõige murettekitavam, kuna jääl ja selle all vees elab mitmesuguseid eluvorme, keda kõiki ülemaailmne kliimasoojenemine suurel määral ohustab.

Arktika teevad majanduslikus mõttes Arktika Nõukokku kuuluvatele riikidele atraktiivseks neli peamist aspekti:

  • Seni avastamata nafta- ja gaasivarud (ning võib-olla ka muud mineraalid)
  • Kaubatransport
  • Kalandus
  • Turism

2008. aasta novembris esitles Euroopa Komisjon dokumenti, milles kirjeldatakse Euroopa Liidu huve piirkonnas ning pakutakse välja rida meetmeid ja soovitusi Euroopa Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele. See on esimene samm Euroopa Liidu tervikliku Arktika-poliitika suunas. Euroopa Liidu põhieesmärgid on järgmised:

  • kaitsta ja säilitada Arktikat kootöös selle elanikkonnaga;
  • edendada loodusvarade säästvat kasutamist;
  • anda oma panus Arktika tõhusamale mitmepoolsele haldamisele.

Hetkel on käimas ELiga liitumise läbirääkimised Islandiga. Kuna ELi kohalolek Arktika Nõukogus Islandi liikmeks saamisega  suureneks, on tegemist ELi strateegilise võimalusega etendada Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ning anda oma panus selle mitmepoolsesse haldamisse. Ühtlasi aitaks see lahendada ühiseid keskkonnaprobleeme ning suurendada ELi huvi Arktika ja selle kaitse vastu piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Lisainfo:

http://ec.europa.eu/maritimeaffairs/arctic_overview_en.html

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:009E:0041:0043:ET:PDF

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/08/1750&format=HTML&aged=0&language=ET&guiLanguage=en

http://www.eea.europa.eu/et/eka-signaalid/artiklid/arktika

http://www.arctic-council.org/

Keskkonnalane julgeolekuoht

Kliimamuutus on reaalselt aset leidev nähtus ja meie kõigi elu mõjutav protsess. Mille üle võib täna ehk veel vaielda, on selle mõju ulatus ja tagajärjed: kui palju temperatuur tõusta võib, mis kaasneb mereveetaseme tõusuga ja mida toovad kaasa magevee varude ja muude maavarade vähenemine.

Neid muutusi tuleb õigel ajal ennetama hakata. Euroopa julgeolekustrateegias märgiti juba 2003.a ära, et kiimamuutus mõjutab meie julgeolekut. Euroopa Komisjoni 2008.a aruande kohaselt on üleilmne soojenemine juba “ohu mitmekordistaja”.  Aruande kohaselt võib globaalne kliimamuutus mõjutada rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut, eriti Aasias ja Aafrikas. Sestap on sellele tõsist tähelepanu vaja pöörata uues NATO strateegilises kontseptsioonis.

Siinkohal peavad EL ja NATO tegema omavahel tihedat koostööd, nii arengukavade ja strateegiate kujundamisel kui ka reaalses elus ühiste operatsioonide ja projektide läbi viimisel. See on vajalik kaitsmaks NATOt ja ELi, aga ka globaalse stabiilsuse huve: loodusõnnetused, maavarade vähenemine, üldine keskkonna halvenemine, põud, üleujutused, näljahädad ja massiline põgenike tulv – või rahvaste ränne – need kujutavad tõsiseid julgeolekualaseid väljakutseid meile kõigile.

Milliseid vahendeid saaks kasutada nii looduskatastroofide kui ka sõjaliste kriiside ennetamisel ja nendele reageerimisel? Mis ulatuses me järgmise 10 aasta jooksul antud probleemistikuga üldse tegeleme? Kui vaadata Madeleine Albrighti juhitud ekspertide kogu raportit, mis NATO strateegilise kontseptsiooniga tegeleb, on keskkonnaalast julgeolekuohtu mainitud seal suhteliselt vähe. Kui 1990ndatel rääkis kliimamuutusest vähemus, siis 2000ndatel kõneles sellest vaat et enamus. Loodetavasti ei kulu veel üht kümnendit, et tegude vajalikkusest rääkida ja alles siis tegudele asuda.

Lisainfo:

·         Euroopa Liidu Nõukogu – Euroopa julgeolekustrateegia
http://www.consilium.europa.eu/showPage.aspx?id=266&lang=et