Tag Archives: Keskerakond

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna Juhatus on teinud Volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult, et miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad? Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!“.

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule, lausus: /Tsitaat/ Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides. /Tsitaadi lõpp /

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes « võõral maal » pean ma asendama sõnapaariga « okupeeritud maal », mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSPle, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi – Tartu Rahu aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna.  Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi… Vastus oli – on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid selle ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel, kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on – kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.


Nende sissejuhatavate märkuste järel, lubage mul minna edasi kõnega. Peab tähele panema, et seda kõnet ei tasu analüüsida kui „presidendikõnet“. Isegi mitte kui „presidendikandidaadi kõnet“. Sest see on kõigest minu vastutulek teie erakonna igati legitiimsele kutsele, arutada minu isiku kui võimaliku presidendikandidaadi üle.

Niisiis, daamid ja härrad!

Ma olen veidi hämmeldunud meie kavatsusele osaks saavast kriitikast, mis lähtub justkui eeldusest, et Riigikogus on kahesuguseid liikmeid: ühtedel on ja teistel pole õigust oma kandidaati välja käia. Või siis vähemalt pole õigust esitada presidendikandidaadiks inimest, kes ei kuulu erakonda.

On ilmselge, et eeldus on vildak ja kui 21 Riigikogu liiget tahavad esitada kandidaadi, siis nad seda ka teevad. Pealegi – kas ei valitse Eestis pea selline konsensus, et president peab olema kogu rahva jaoks? Ning seda rolli on oma ametiaegadel püüdlikult järginud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Ma ei näe ühtegi põhjust eeldada minultki midagi teistsugust. Võrdne kohtlemine on elementaarne poliitiline viisakus ja põhiseaduslik nõue.

Edasi on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid nõudnud, et minul ja Keskerakonnal peab olema poliitiline ühisosa vaadetes. Jätan kõrvale iroonia, et Sven Mikser unustab enda ühisosa Keskerakonnaga, mille aseesimeheks ta mingil perioodil oli.

Jätan kõrvale ka selle iroonia, et Reformierakonnal on kõlvanud Keskerakonnaga mitu korda valitsust moodustada.

Meenutaksin kõigile, et minu maailmavaade on avalik asi.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi olin sunnitud analüüsima oma poliitiliste vaadete paiknemist üldlevinud skaaladel ja kirjutasin nii:

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel minu jaoks täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased, ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. Hetkel mul eelkirjeldatud piirajaid ei ole ja sestap olen proovinud oma arusaamu maailmast võrrelda Eesti erakondade poolt esindatutega. Selgitus on selline: Olen ennekõike liberaal, aga seda laiemas mõttes kui pelgalt majandusliberaal. Headel hetkedel tahaksin olla nagu Prometheus, kes soovis inimestele tuld tuua, teades samas jumalate käsu rikkumise eest järgnevat karistust. Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihalejagi. Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Nõnda ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel. Kuna tasakaal, mis teeb elu võimalikuks, on mulle oluline, siis oleksin pigem ehk roheline, kuid nemad tunduvad sageli liiga veendunud, sestap ei söandaks ma oma teadmiste vähesuse tõttu nende sekka pürgida.“

Niisiis – selliselt vundamendilt kujundan oma suhtumisi ühte või teise Eesti ja rahvusvahelise elu nähtusesse. Ning täna, 2011. aasta suvel, murran pigem eelkõige pead selliste protsesside üle nagu seda on euroala kriis ning Eesti rahvastiku vähenemine.

Vahemärkusena olgu lausutud, et nõue võtta omaks mingi piiratud hulk erakonnaprogrammilisi seisukohti ja seda siis maailmavaateks hüüda, tuleb kirglikult just Reformierakonna juhtpoliitikute suust. See paneb mind veidi muigama, sest erakond, kes erastas raudtee, seejärel selle taasriigistas ning nüüd, nagu kuulda on, plaanib taas erastamist, ei saa ju väita, et nende tegevust on võimalik maailmavaate alusel prognoosida…

Meil tegeletaksegi liiga palju sellega, mis on parem- ja mis vasakpoolne, selle asemel et tegeleda vastuse otsimisega küsimusele mis on parem ja mis halvem.

Olen olnud kriitiline mitmete Keskerakonna poliitiliste sammude suhtes ja ei kavatse kriitikameelt ka tulevikus minetada.

Samas olen olnud kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Näitena võin ma meenutada, et juba mõni aeg tagasi soovitasin peaministrile käesoleva aasta eelarvesse kulureale kirjutada ka Kreeka võimalikus abipaketis osalemise. Dialoog ei viinud kuhugi, sest peaminister võttis vestluse kokku fraasiga “Tarand on ebaadekvaatne”.

Tõsi, reformierakonna viimaseid liberaale Jürgen Ligi ajab seda rasket protsessi tarmukalt. Ja kui juba Ligi jutuks tuli, siis märgiksin, et minu ülesanne elus pole olnud kõike ja kõiki kritiseerida, vaid ka kiitust jagada. Viimati tegin seda Twitteri vahendusel, tunnustades Jürgen Ligi seisukohti maamaksu kaotamise küsimustes.

Nii et ka tunnustada tuleb, isegi siis ja võib-olla siis veel eriti, kui tunnustuse saaja polegi n.ö. oma erakonna mees või naine. Ja olen tõepoolest kiitnud ka Keskerakonda, kui selle tegevus on olnud minu meelest kiiduväärt.

Kuigi see pole tänase koosoleku teema, lisaksin, et opositsioonierakondadel on viimane aeg nõuda senisest enam informatsiooni Euroopa Liidus kavandatava kohta ja alustada väitlust Eesti võimalike kohustuste asjus euroalas. Kõikides teistes liikmesriikide parlamentides käib selline väitlus juba täie hooga.

Kuid tagasi peateema juurde.

Mulle meeldib olla aktiivsel kodanikupositsioonil ja tsiviilkuraasi või kodanikujulgust ilmutada. Täpselt selles tähenduses, millest Andres Herkel hiljuti „Sirbis“ kirjutas.

Mulle meeldib vangide dilemmana tuntud võrrandit lahendada sellises võtmes, et võidaksid kõik. Nii ka praegu:

  1. Ühiskond võidab, sest debatt on sündinud.

  2. Keskerakond võidab, sest ta on tegemas Eestit tugevdavat ja arendavat otsust.

  3. Ametisolev president võidab, sest ükskõik kui kriitiliselt suhtuda president Ilvese mõnedesse tegudesse või tegematajätmistesse, peab tunnustama ka tehtut ja nentigem, et niisugust hüüdnime nagu ühe kandidaadiga presidendivalimistel ta vältimatult saaks – tagatoapresident – pole ta mingil juhul ära teeninud.

  4. Võidavad nii parlamendis esindatud kui esindamata erakonnad, kes saavad oma seniseid seisukohti hinnata ning neile kindlaks jääda või neid siis muuta. Loodetavasti maksimaalselt realiikmete arvamust kuulda võttes ning hoolikalt kodanikkonna eri gruppidest tulevaid signaale kuulates.

  5. Võidan ka mina, sest lisaks enda jaoks oluliste teemade käsitlemise võimalusele on juba presidendikandidaadiks olemine vägagi auväärne situatsioon.

Lähiajaloost meenub selline hüüdlause “Meiega võidavad kõik!”. Siin ja praegu on teil oma vabade otsustuste summana võimalik anda sellele loosungile jälle sisu.

Rain Rosimannus (tüüpilise spindoktori ja poliittehnoloogina) on käinud välja teooria, et minu abil loodab Edgar Savisaar Valimiskogus ise kandideerida. Ja minult on küsitud, et mida ma sellest arvan. Kohe ütlen – kui see tõepoolest niimoodi peaks juhtuma, siis on Savisaarel ideaalsed võimalused… tulla Igaveseks Teiseks. Mina võidan ikka… Aga ilma naljata – kuna Valimiskogus vajab iga kandidaat 21 esitajat ning need ei pea tulema mingi erakondliku veendumuse baasilt, siis eeldatavasti olen kandidaadiks igal juhul. Las olla mitu kandidaati! Ehk esitatakse mõni naiskandidaatki. Kindlasti parim võidab! Võidab ka demokraatia, sest omavalitsustel ei pea Eestis olema üksnes ränk murekoorem, kuidas hakkama saada. Nende seisukohti saab, võib ja peab kaasama ka presidendivalimistel.

Urmas Paet ja Marko Mihkelson küsivad avalikkuse vahendusel, et mida arvan mina nn „Idaraha skandaalist“. Urmas Paet väitis raadios koguni, et ma pooldan seda. Ma ei tea, kust ta seda võtab. Tunnistan otsekoheselt, et jagan nende keskerakondlaste seisukohta, kes arvavad, et säärane rahaküsimine oli andestamatu viga.

Paraku jäi president Ilvese reaktsioon toimunule poolel teel pidama. Milles on probleem? Kui mina oleksin olnud sel ajal president, siis osutanuksin, et asja tuum on meie Eesti poliitikategemise rahastamisviisis üldisemalt. Selles, et erakonnad vajavad aina rohkem ja rohkem raha ning ettevõtjad, suured ja väikesed, omavad meie parteide rahastamise kaudu poliitiliste otsuste tegemises märgatavalt suuremat rolli kui mistahes volikogu, üldkogudest rääkimata. Pahatihti on see roll kaunis korruptiivne.

Minu seisukoht on, et erakonnad peaksid elatuma liikmemaksudest ja sellele vastavalt ka majandama. Ning kui riigieelarvelistest toetustest rääkida, siis nende kasutamine peaks suunduma Riigikogust väljajäänutele ja ehk ka väiksematele sissesaajatele. Alati on vaja toetada nõrgemaid, mitte vastupidi! Seda kõike oleks ma ütelnud. Ning seda teemat hoiaksin esiplaanil ka ametisoleva presidendina.

Ma juba ütlesin, et idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!

Aga nüüd veel üks asi, millest, nagu Kreeka kriisistki, ei ole piisavalt räägitud.

Sel sügisel ootab meid ees rahvaloendus. Ja me saame tõe kindlalt teada. Kas just täpselt seda, mida kolumnist Hannes Rumm kirjutab Postimehes, kuid suuna aimamisel on Hannesel kahtlemata õigus. Me saame teada, kui palju oleme kaotanud inimesi. Omaenda inimesi, kes majanduslike olude või siis eneseteostuse pärast töötavad välismaal. Ning kes ei pruugi kunagi tagasi tulla. See on nii valus probleem, et seab kahtluse alla meie kestmajäämise.

Probleemile pole muidugi mingit üht ja ainuõiget imeravimit. Kuid suhtumist, et probleemi üldse ei ole, tuleb muuta. Sest tühjadest taludest on meie kultuuris juba kinnistunud nukrameelne laul „…kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Me kõik teame, et taluelu sõjaeelsel kujul ei ole võimalik taastada. Selle variandi kriipsutas läbi nõukogude võim ja mitte Mart Laar, nagu vahel ekslikult arvatakse. Need transformeerumisprotsessid olid märksa komplitseeritumad.

Paradoksaalsel kombel on aga maailmas eeldada arengut, mis pakub Eesti põllumajandusele huvitava võimaluse. Ning mitte ainult põllumajandusele, vaid ka elu võimalikkusele väljaspool Tallinna üldse.

Ma ei pea siin silmas toiduainete hinna jätkuvat tõusu, see on alles eelhoiatus. Mis tarbijale ei ole soodne, see võib olla soodne tootjale. Peamine asi, mis meie planeeti mõjutab, on kliimamuutus ning lootust selle ohjamiseks inimkonna poolt on jäänud väheks – eriti Euroopas. Kopenhaageni kliimakonverentsieelsed nõuded ja poliitilised eesmärgid on pea unustatud. Euroopa on seoses mitme samaaaegse kriisiga nii katki, et kliimaotsuseid lihtsalt ei tehta. Kui kliima soojeneb, siis võime optimistlikult loota, et isegi meie laiuskraadil on heal juhul võimalik saada 2 saaki. Olen sellest pisut futuristlikus võtmes kirjutanud BNS-i juubeli puhuks välja antud kogumikus.

Ning kui ka õigus peaks olema Endel Lippmaal, et mingit soojenemist ei tule, siis sellele vaatamata kasvab toiduainete nõudlus globaalse demograafia arvelt. Selles peitub lootus ja me peame end ette valmistama.

Kuidas teha nii, et elu ääremaadel siiski ei lakkaks? Nii Ruhnus kui Piirissaarel, ja Euroopa Liidu kontekstis – Eestis tervikuna?

Mis on need põhikomponendid, mis annaks meile kindlustunnet tuleviku suhtes? Kas selleks on vaja vaid tasakaalus riigieelarvet? Või on veel komponente? Kas haridussüsteemi jätkusuutlikkus, haigekassa töökindlus, loodusvarade ja keskkonnaga arvestamine pole mitte sama olulised? Riigi kaitsevõime? Kuidas saavutada kõike seda väheneva rahvastiku tingimustes?

Selles mõttes mulle meeldib, et president Ilves on asunud toetama kodanikualgatust „Talendid koju“. See on vajalik algatus, kuid pole veel toonud soovitud tulemust. Talendid koju muidugi, aga koju peaks olema oodatud ka need inimesed, ilma kelleta talentidel pole siin midagi teha. Sest puudub publik! Tühjadele saalidele pole mõtet mängida, nagu pole ka mõtet kapitalimahukat tehnoloogiat tuua paika, kus keegi ei oska seda kasutada… Või veel hullem – polegi kedagi, kes kasutaks. Kui väljaränne samas tempos jätkub, siis kaob talentide kojupöördumiseks igasugune eeldus. See eeldus on haritud ja ettevõtlik keskklass. Ma ise oleksin president Ilvesest veelgi aktiivsem, prooviksin ka valitsust vastavasisuliste abinõude esitamisele turgutada.

Lubage mul, daamid ja härrad, täna juba teist korda tsiteerida president Ilvest: /Tsitaat/ Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.
Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid. «
/Tsitaadi lõpp/

Kui Keskerakond viimast tõepoolest soovib, siis teeb ta täna oma otsused. Teie teha on Eesti arenguteede jaoks olulised muudatused – särasilmse ja tulevikku uskuva Eesti nimel on vaja midagi otsustada. Ning teha seda Oma Peaga!

Ma loodan, et kõik saavad aru, et minu eesmärk pole teile petlike lubaduste jagamine. Nii, nagu teie eesmärgiks ei tohiks olla avalikkuse eksitamine muljega, justkui minust oleks tänase esinemise alusel saanud keskerakondlane. Vastupidi – me arutame võimalust, et Riigikogu keskfraktsioon võib augustis esitada parteivälise, kuid parteideülese kandidaadi Eesti Vabariigi Presidendi kohale. Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus. Räägime võimalusest ja võimatusest. Ning nagu me teame – kõik on võimalik!

Abraham Lincoln on lausunud: „Kui tahad teada saada, missugune inimene tegelikult on, anna sellele inimesele võim!“

Mõnedel teie erakonna liikmetel on tekkinud uudishimu teada saada, mis inimene ma tegelikult olen. Te olete kuulnud mu vastust!

Sellise sõnumi tahtsin teieni täna tuua, lugupeetud volikogu liikmed. Vastan meelsasti teil tekkinud küsimustele ning seejärel on otsus teie teha. Üks kaalutlus otsustamise juures, ning mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, kogu alanud avalikus väitluses, võiks olla vana tarkus:

Ärge Tapke Sõnumitoojat!“

Seotud postitused

All-ilm kontrollib all-linna

„Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!” Niisugune on vana kõnekäänd. Ei pea olema väga kõva nuputaja, et hiljutise juhtumi nimega Rene Reinmann abil teha kauaoodatud järeldusi nii Keskerakonna ja eriti tema esimehe Edgar Savisaare kohta.

Kurjategijaile omase küünilisusega lausub Keskerakond, et Tallinna (NB! Euroopa kavandatud kultuuripealinna!) volikogus olemise üle otsustagu ikka korduvkurjategija ise, erakonnal pole mingeid ettekirjutusi ega järeldusi kavas teha. Naiivsetel võib muidugi kerkida küsimus, et miks näiteks tehti erakonnaliikmetele kohustuseks hoiduda oma põhiseadusliku rolli täitmisest presidendivalimiste Riigikogus toimunud hääletusvoorus. Siis leiti küll mehisust parteilise peajoone maksmapanekuks. Mille poolest erinevad Arnold Rüütli ja Rene Reinmanni toetamise juhtumid?

Ja nii kuulab linnapea kindlasti koloonia sõnumit, kas petuhhid peavad marssima ja kui, siis kuidas. Selle hääle toob linnapeani ei keegi muu kui RR (ei mitte RahvaRinne, vaid Rene Reinmann) ning linnapea kuulab. Sest vaid 7% eestlaste ahtake toetus pole võimu teostamiseks piisav. Koloniaaltoetus trellide tagant ja põranda alt on märksa määravam. Nagu ka toetus endise koloniaalvõimu pealinnast Moskvast.

Vastus on väga lihtne. Rüütel, ehkki küll pikaaegne kollaborant, pole toime pannud ühtegi kohtulikult karistatud kuritegu. Reinmann on vaatamata oma kolmekordselt lühemale elukesele neid aga sooritanud juba kuus! Ning ehkki Keskerakonna esimees kartis, et mõned parteilised lambukesed teevad presidendihääletusel „vale” otsuse ning peab kehtestama raudse demokraatliku tsentralismi, siis Reinmanni puhul jätab ta kõik parteiliikme enese diskreetsuse hoolde. Pole ka ime, sest kurjategija juba kurjategijat tunneb ning obstshaki reeglid on põhiseadusest palju tähtsamad. Siinkohal võiks mäluvärskenduseks esitada Keskerakonna esimehe ja kuritegude põimumis- ja kokkupuutepunktide lühiloendi:

  1. Koostöö „detektiivifirmaga” konkureerivate poliitikute salajaseks jälgimiseks
  2. L. Apananski maaliostuga oma põhjendamatute kulutuste põhjendamine
  3. Tundmatu Shveitsi investori varjus kinnisvara edasi-tagasi loksutamine
  4. Keskturu erastamisega seotud tulistamised ja palgamõrvad, sõbrad Metsamaa ja Polistshuk, Panov ja paljud teised toredad inimesed.
  5. Politseiameti kolimine „Kalevi” majja ja vastutasuks soodsa korruptiivse kingituse vastuvõtmine oma poja „juhitud” firma nimele.
  6. Tallinna koolide „rendiskeemid” ja erakonna hüperkulutuste rahastamine
  7. Tallinna ärisid rüüstanud huligaanide õigustamine ja Eesti Politsei kritiseerimine viimase korraliku töö eest.

Lühiloendisse pole rohkem lisada vaja ning võib kindel olla, et mitmedki episoodid pole veel päevavalgele tulnud. Esitatust piisab aga küllaga, et nentida kurba tõsiasja: kuritegelik ilm on saanud ühe oma peamise eesmärgi läbi suruda ja on poliitikaga Keskerakonna kaudu efektiivselt põimunud. Lüüriliselt öeldes – All-ilm kontrollib All-linna. Toompeal õnneks hetkel Keskerakond ei domineeri, muidu ostaksime ei-tea-kelle huvides raudteerööpaid ja paljut muud „rahvale” tagasi. Loo moraal peitub selles, et kuigi Keskerakond väidab, et kõik on Reinmanni enda otsustada, siis tegelikult harrastatakse tema suhtes ka tugevat parteilist survet, nimelt ei lubata mehikesel endal meediaga suhelda. Küllap oleks see ohtlik kui keskpärane pudelikaela käsitleja oma versiooni imelisest poliitkarjäärist esitaks.

Eelöeldu taustal saab ka mõistetavaks Savisaare juhitud linnavalitsuse heitlik olek augustikuusse kavandatud geiparaadi suhtes. Ühe käega tahaks justkui toetada mingilgi moel valitsusele vastanduvaid tegevusi. Meenutama peaks ka seda, et Savisaar afisheerib end välismaal (tõsi edutult) liberaalina, kellele peaks korda minema ka igatmasti inimõigused ja isikuvabadus ja võrdsed võimalused. Sestap on imekspandav, et Esimees laseb oma truidel ametnikel homoaktivistide taotlust bürokraatia rägastikes loksutada, nagu ei juhikski ta nn. liberaalset erakonda, vaid kui oleks temast üleöö saanud harras kristlane, kes juhindub oma tegevuses pigem tillukese Kristliku Erakonna programmist. Aga otsemaid, kui mõtleme Esimehele liitlaseks saanud kolooniakultuurile, ei ole enam midagi imekspandavat. See kultuur, koos nõukanostalgiaga panevad Savisaarele otsustamisel ette oma karmid piirangud. N.Liidus oli homoseksualism mäletatavasti kriminaalkorras karistatav. Ja oleks Reinmann näiteks tollal sedasorti mees olnud, siis oleks Ain Seppik teda kindlasti karmilt karistanud, ilma igasugu tingimisteta! Ja nii kuulab linnapea kindlasti koloonia sõnumit, kas petuhhid peavad marssima ja kui, siis kuidas. Selle hääle toob linnapeani ei keegi muu kui RR (ei mitte RahvaRinne, vaid Rene Reinmann) ning linnapea kuulab. Sest vaid 7% eestlaste ahtake toetus pole võimu teostamiseks piisav. Koloniaaltoetus trellide tagant ja põranda alt on märksa määravam. Nagu ka toetus endise koloniaalvõimu pealinnast Moskvast.

Seotud postitused