Tag Archives: kaja kallas

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Aasta 2017

Ja Jõuluvana küsis: „Ning kuidas sul siis ka koolis läheb…?”

(jõuluaegne spordikommentaar)

„Normaalselt”, vastasin mina.

„Mis see veel tähendab? Kas hindeid pannakse? Kas käitumine on rahuldav?”

Eestist valitud eurosaadikute aktiivsusmonitooringu punktitabel, seisuga 24.12.2017 on järgmine:

Indrek TARAND 80,6
Yana TOOM 56,9
Urmas PAET 38,6
Kaja KALLAS 36,95
Tunne KELAM 7,5
Ivari PADAR 0

Nende hinnete põhjal hoitakse järgmisi asetusi üldises pingereas (kokku 751 saadikut):

Indrek TARAND 73.
Yana TOOM 153.
Urmas PAET 282.
Kaja KALLAS 291.
Tunne KELAM 645.
Ivari PADAR 747.

Spordikommentaatorite stiilis võiks lausuda, et mina olen suveräänselt parima 10% hulgas, Toom esimese kolmandiku seas, Paet ja Kallas kaunilt esimese poole lõpus ehk tublid keskmikud. Ning vanameister Kelam, kel käsil juba kolmas mandaat, libiseb rahulikult omas tempos koos viimase sajakonna saadikuga. Ivari Padari tegelikku aktiivsust me selle tabeli põhjal hinnata ei saa, sest ta laekus parlamenti alles kuu aega tagasi. Kuid enne teda hoidis sotsiaaldemokraat Lauristin napilt, kuid kindlalt, enda selja taga mõlemaid reformierakonna noorpoliitikuid. Viimaste omavahelises rebimises on Paet pisut tempokam, sest meenutagem, et temagi tuli parlamenti paar kuud pärast mandaadi algust ja pärast sisemise kõhklemisperioodi lõppu. Punktisummat kommenteerides näeb igaüks, et Tarand on üksinda rohkem aktiivsust ilmutanud kui kaks reformierakondlast kokku 🙂 Quod erat demonstrandum!

Selliseid ja paljusid teisi europarlamentääride sisulist tööd iseloomustavaid numbreid saab vaadata kõige põhjalikumalt MEPide ehk europarlamendi liikmete aktiivsust monitooriva veebirakenduse mepranking.eu lehelt. Huviline võib sealt lugeda, millised andmed sisestatakse ja milliste algoritmide abiga punktisummad leitakse. Nagu iga kvantiteedile põhinev analüüs, pole puudustest vaba seegi, kuid ta on olemas ja sellisena ka kehtib.

Et kombeks on alati võtta ka nn teine arvamus, siis võrdluseks ka sarnase analüütikaga tegeleva votewatch.eu ülevaade, mis kinnitab, et Eesti saadikute seas on Europarlamendi seadusandlikus tegevuses ülekaalukalt aktiivseim Indrek Tarand. Mis ei tähenda, et teised ei teeks tublit tööd ja oma võimaluste piires ei pingutaks. Lihtsalt treenituse tase on erinev ja eks tsipake maksab ka kogemus.

Sama veeb peab ka nn mõjukuse indeksit, kus esimese 70 (tegelikult rohkema, sest kohtade jagamist tuleb ette) hulka ühtegi eestlast ei kuulu, ehkki kõmulisema kallakuga ameerika ajalehed Kaja Kallast mõnikord digifaili osas mõjukaks on nimetanud. Samuti Marju Lauristini.

Kuid nn kõvade faktide osas on ka Votewatch sunnitud „klassi priimuseks” tunnistama Indrek Tarandi. Raportite arvestuses on Tarand kogu parlamendis lausa 9. positsioonil (võrdluseks Paet ja Kallas 115. kohta jagamas, Toom 1 raportiga 228. kohal ning Kelam ja Padar 433 positsioonil, kus kõik need, kes seni kätt valgeks pole saanud). Arvamuste edetabelis on Tarand 30 kohal (Kallas on 46., Toom 131. ja teised 414 kohal) NB! Andmed on 2017 aasta septembri seisuga, uuel aastal ilmselt vahe liidriga käriseb veelgi 🙂

Aastat kokkuvõtvalt võib seega nentida, et Tarand on klass omaette individuaalarvestuses, kuid tema väljakulviibimine annab enesekindlust ja soovi eneseületusteks ka teistele Eesti võistkonna mängijatele.  Mis tagabki selle, et Eesti riigina on Euroopa Parlamendis aktiivsem ja tublim kui nii mõnigi meist suurem ja rohkemate saadikutega Euroopa riik.  Nii heade tulemuste eest oleks patt jätta siinkohal lausumata tänusõnad nii määrdemeeskonnale (minu assistendid) kui ka loomulikult alalisele taustajõule – Mamma (tuntud ka kui Käbi).

P.S.
Aasta 2015 kokkuvõte.
Aastate 2009-2014 kokkuvõte.
Votewatch hindas kõrgelt minu tegevust ka aastal 2014.

Seotud postitused

Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel 🙂

Seotud postitused