Tag Archives: Jumal

La girafe et l´hippo-potame

Said kord kokku Kaelkirjak ja Jõehobu. „Ma armastan Modigliani`t“, lausus Kaelkirjak. Jõehobu aga vastas: “Moi, j´aime Botero!“

Just niisuguse jutukesega juhatas giid sisse grupi euroopa roheliste parlamendiliikmeid, kes olid tulnud Würthi muuseumisse Ersteinis (Rheini Prantsuspoolsel kaldal) piidlema Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero näitust. MEPid jaotati kahte gruppi, mina läksin saksakeelsesse. Esimest korda elus tundus mulle (küllap petlikult), et sain kõneldavast saksa keelest aru.

Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.
Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.

Pean siinkohal tunnistama, et Botero kunstnikuna oli minu jaoks täielik tundmatus, kuigi ehk Tiina Meeri Tallinna XXI keskkoolis ja hiljem Mart Kalm ning Harry Liivrand (kamraadlikult) ning dotsent Mart Eller (curriculumi alusel) olid sellegi nime minu teadmiste hulka surumist üritanud. Piinlik! Kuid better late than never!

Medellini linna teatakse siiski ju vaid narkokartelli tõttu, seal sündinud kunstnikke tuntakse väljaspool kunstiringkondi vähem. Ei teagi, kuidas kohalikud elanikud oma identiteeti nn Welcome to Columbia märgiks vormivad. Küllap on neilgi seal oma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tehtud, kustkaudu mistahes pööraseid rahaeraldusi teha. Fernando Botero pildid mõjusid positiivselt – kui säält on sihukese haardega kunstnik, siis ei saa ka ümbritsevad inimesed halvad olla ju.
Näituse kohta võib huviline vaadata siit.

WÜRTH firmanimena on teada igale K-Rauta ja Espaki kundele, kuid vaevalt enamus kundedest tunneb Würthide loodud kunstimuusumite ketti. Neid aga on Euroopas 13: Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Austrias, Shveitsis ja mõistagi mitu tükki Saksamaal.
Künzelsaus, Saksamaal 1945. aastal Adolf Fürthi poolt asutatud firma hakkas kõigepealt tegema kruvisid. Ilmselt seetõttu, et Adolf Würth jagas ära, et purukspommitet maal võib kruvisid vaja minna nii ehituses kui ka laiemalt, et ka peades logisenud kruvid uutega asendada ja suhtumisi muuta.

Kuid kaunis punkt lõppevale europarlamendi aastale oli see kultuuriretk kindlasti. Siinkohal kummardan Michèle Rivasi ees, kes võttis vaevaks niisuguse Strassburgi lähedase väljasõidu korraldada. Muideks, osalusmaks oli 75 eurot ja igaüks tasus ise, mitte ei taotletud põhjatutesse parlamendi rahakottidesse jäävatest summadest katet nn. parteilise tegevuse alt. Aus värk, oleks Eestiski rohkem säärast!

Nüüd aga paar lauset, boterolikult rammusat ja samas hetketi ka modiglianolikult pikakaelalist, kogu sellest 2015. aastast.
Europarlament marineeris ennast omas mahlas, kuigi südikamalt kui varem. Paistab, et paljudele liikmetele valmistab see vaikelu „mitteparlamendis“ siiski muret ja soovitakse ka midagi teha ja muuta. Enamus liblikalende jääb seal siiski lühikeseks, paremal juhul põrgatakse vastu petrooleumilampi ja põletatakse enda tiivad. Tegelikult oli Junckeri juhatet ja Timmermansi kureerit Euroopa Komisjon muidugi märgatavalt aktiivsem ning tublim kui Barroso-aegne stagnantide punt, milles tooni andsid endiste Ida-Euroopa kompartei juhtliikmete nomenklatuursed ponnistused. Mõni ime siis, et Euroopa kriiside vastu polnu häiresignaalidest hoolimata mitte midagi ette võtta. Nomenklatuuri-meestega juba tuld ei kustuta, eriti oludes, kus enamus neist ei oska tuld näha ega tundagi, sest marksistlik õpetus (nende keeles täna “liberalism”) ei võimalda midagi märgata.
Oleks naeruväärt kui hakkaksin kallil Jõulu-Ajal siin ärplema oma tööpanuse kvantitatiivsete näitajatega. Igaüks võib www.votewatch.eu lehelt ise vaadata, kui huvi on. Samuti ei hakka ma alla joonima iseenda osa eesti kodanikuühiskonna arendamisel, igaüks võib otsingumootori abil leida neid näpu- ja jalajälgi, mis minust sel aastal vabakonna maastikule jäid.

22. detsembril olime kogu perega Jaani kirikus Tallinnas, kus peeti Vanalinna Hariduskolleegiumi jõulukontsert-jumalateenistus. Reformeeritud kirikus kasutati katoliiklikku liturgiat ja mingit ususõda ei puhkenudki. Vaat kuidas pooltuhat tülijärgset aastat võib haavu parandada ja inimesi mõistlikkusele sundida. Laste näitemäng ja muusikaesitused läksid miskipärast sel aastal kuidagi lapselikul kombel hinge. Eriti katkend Händeli oratooriumist “Judas Maccabaeus”. Muidugi ei ole minust kanget uskujat Jumalasse ega ammugi inimeste leiutatud organisatsiooni nimega kirik, kuid vaadates sellele pühendunud inimeste kannatlikku toimetamist endale kehtestatud reeglistikus, ei salga teatud aukartuse teket nende vastu. Kindlasti on see väärtuslik vähemus meie ühiskonnas ja kaitskem ka neid. Arvan, et nad vajavad kaitset, vaatamata sellele, et neile näib piisavat jumala kaitsest.

Parlamendi hooaeg lõppes selleks korraks ja uued poliitlahingud, -löömingud ja kaklusekesed algavad pärast Kolmekuningapäeva taas. Lõpetuse aga tegi ilusaks sekretariaadi juhataja proua Francesca Ratti meisterlik päevakorra-kujundus, mille kohaselt saime viimase hääletuse täielikus südamerahus ja ilma poliitiliste vastuoludeta läbi viia. Võtsime vastu resolutsiooni Virunga Rahvuspargi kaitseks!

Seotud postitused

No tule taevas appi!

„Elektri hinnal ja omaniku dividendidel pole mitte mingisugust seost!“ Nii lajatas 22500 eesti kodaniku toel parlamenti valitud keemikuharidusega peaminister 7. septembril KUKU raadio otsesaates. Selle peale ütleks „No tule taevas appi!“

Ja lisaks, et ega peaministri ametil pole sel juhul ka poliitikaga mingit seost! Iga mikroökonoomika õpik ütleb, et neil asjadel on kõige otsesem seos ehk korrelatsioon. Mida suurem on kasum, seda suurem on võimalus dividendi võtta või kasumit reinvesteerida. Viimane valik on omaniku teha. Kuid tema valiku piir on siiski seotud sellesama müügihinnaga. Millest omakorda sõltub tibake müüdud kauba kogus, kuid elektri puhul pole nõudluse suurt hinnaelastsust täheldatud.

Kuna inimkonna progressiivne osa on kaotanud oskuse elektrita elada, siis võib monopol turu avanemiseni tulususes kindel olla. Elektrit, pagan, on lihtsalt vaja. Maksku mis maksab!

Issanda pikne muidugi võiks sellist poliitikat pisut nuhelda. Sest taevasest elektrist ei oska inimesed tarbijaina muud kasu lõigata. Erandiks ehk ainult USA president Benjamin Franklin, kes teadupärast leiutas piksevarda ning teadusliku tuntuse poliitiliseks kapitaliks keeras. Ansipile aga sähvivad välgud selgest taevast…

Formaalselt võttes on EV valitsusjuhil õigus, sest tõepoolest on tegu hinnataotlusega, mida kinnitab/ei kinnita Energiaturu Inspektsioon. Kuid EV peaminister ei pea olema pelgalt formalist. Ning formaalse loogika seisukohast pole tema järjestikused väited samuti pädevad. Ühel päeval räägib peaminister, et on sigadus, et teda pole hinnatõusuplaanist informeeritud ning järgmisel, et see temasse üldse ei puutugi ning elektri hinnakujundus on Eestis rangelt apoliitiline. Ei ole ju loogiliselt korrektne! Kuid selline ongi poliitika, millel on otsene mõju ametnikkonnale (mille juhid, näiteks inspektsioonides, määrab VV.

Peaminister peab olema palju enamat kui tavaline poliitik (pesupulber, õlu). Ta peaks olema informeeritud mitte ainult kavatsusest uue hinna suhtes (ja jätkem siinkohal puutumata majanduslik arutelu, kas uus hind on põhjendatud või mitte), vaid ta peaks taipama, mispärast hinnapomm just nüüd plahvatas. Elementaarne tõde seisneb selles, et oli tarvis tappa halba uudist ning riigimonopoli juhtkond lõhkaski pommi. Halb uudis ise aga tuli reitinguagentuurilt Standard & Poor’s, kes viidetega EE tuumaprogrammidele langetas krediidivõime indeksit. Ja lubas langetada edaspidigi kui tuumajonni ei jäeta.

Niisiiis, järjekordne korrelatsioon: kui krediidireiting langeb, siis läheb laenuraha kallimaks ning tagasimakseteks tuleb tõsta hinda. Mille tagajärjel omanik saab aasta tulemuste põhjal otsustada, kas jätkata investeerimist või võtta välja dividend ja maksta riigiteenistujatele palku, pensioneid jne.

Nõiaring tekkib siis, kui mõttetuks peetavat investeerimist jätkatakse ja reiting veelgi langeb, laenuraha kallineb, elektrihind peab vältimatult tõusma. Viimane omakorda on inflatsiooni kasvatamise tegur. Mis omakorda viib küsimuseni, kas aastal 2011 on võimalik maksevahendina kasutada krooni või Eurot.

Aga Ansipi jaoks selliseid seoseid muidugi ei eksisteeri. Tõsi, tuumaenergia tuleviku kohta ei saa pädev olla ka ainuüksi Standard& Poor’s. On ka seisukohti, sealhulgas rohelise mõtteviisi pooldajailt, et tuumaenergial võiks olla tulevikku. Juhul, kui saadakse üle keskkonnariskidest ja kalduvusest valitsuspoolseid subsiidiume tarvitada.

Vaistlikust vastikustundest tuumaenergia ja jäätmete osas on hakanud üle saama sellsed mõtlejad nagu James Lovelock, Stewart Brand ja Patrick Moore. Nende jutus on jumet. Niipalju ütleb „The Economist“, asjast rohkem huvitunu peab sealt jälje üles võtma ja rohkemat lugema.

Kuid meil oleks tarvis uurida, et äkki tuleneb reitingulangus mitte niivõrd tuumaenergiast enesest, vaid Ignalina plaanist? Seda paraku ei uurita, sest valitsuskoalitsioon ja tema laululinnud, eesotsas Astokiga, ajavad hoopis juttu, et erakorralisi Riigikogu istungeid energia küsimustes pole tarvis, ja nurjavad need otsustava oportunismiga.

Taaskord kerkib küsimus parlamendiliikme vastutusest oma tegevuse eest seoses Eesti tulevikuga. Ehkki siin võib-olla pole nii otsest seost kui hinnal ja dividendidel. Muidugi tuleb püüda ka valitsusest ja tema juhist aru saada. Parteilase psyche ringleb peamiselt personalipoliitika (et kes saab maavanemaks ja riigikontrolöriks) ümber. Samuti mahub sinna parteiline mure, et kui palju omi mehi-naisi „tubasele tööle“ tõsta õnnestub järjekordsete valimiste tagajärjel. Kuid mingi proportsionaalne osake inimväärikust on pea igas parteilases ning see osake peaks sundima mõtted radadele, mis energia saamise ja tarbimisega tegelevad.

Ehkki Eesti Energia näib arvavat, et Euroopa energiaturg avaneb vaid ühtepidi ja see tähendab, et Poola torumehed hakkavad tarbima meie-meeste tuumaenergiat, on tegelikult avanemise kaasnähe, et Eesti tarbijad saaksid soodsatel juhtumitel hoopis odavamat elektrit ning riigimonopol ei suudakski enam niipalju megawatt-tunde kallimat müüa!

Tunnustagem siinkohal peaministrit teabe, eest, et oleme siiski ka Soome energiaplaanides osalusest huvitatud. Kui turu avanemisega kaasneb meie tarbijale odavam elekter, siis vähenevad ehk Eesti Energia „dividendid“ sellisel määral, et kõrvad lidus lahkuvale tublile juhile ei makstagi enam kolme aasta palka kingituseks tehtu eest.

Aga kahjumi ja laenud (mille võtmist valitsus omanikuna on garanteerinud), peavad kinni plekkima meie lapsed. Kellel omakorda pole tehtud vigade eest miskit süüd.

Loo moraal on selles, et Reformierakonda võiks tõepoolest tabada Zeusi pikne. Sest mis liberaalse maailmavaate kandjast saab rääkida kui üks suupool seletab surrogaat-emadusest, teine riikliku raudtee- ja sadamamonopoli loomisest ning peaministri suu lihtsalt suitseb?

Seotud postitused