Tag Archives: julgeolekupoliitika

Piiratud ruumi tõttu ei mahu kõik kirjutatu trükki….

Kui koera jalaga lüüa, vali tilluke koer!

Prantsusmaa presidendi üksildane otsus rünnata Põhja Malis võimutsevaid ja riigi pealinna Bamako poole marssivaid ülestõusnuid, omab potentsiaali mitut riiki ja rahvusvahelisi organisatsioone haaravaks pikaajaliseks konfliktiks kasvada.
Kuigi ametlikult on välisminister Laurent Fabius lubanud kõigest paarinädalase kestvusega operatsiooni. Operatsioon “Serval” algatati veidras vastuolus ÜRO Mali resolutsiooniga ning ilma võimalike partnerite nõusolekut küsimata. Saksa ajaleht “Die Welt” oli oma juhtkirjas irooniline, osutades et kõrbekass serval on saagijahil alati üksi, sest muidu on ta ohuks omaenese liigikaaslastele.

Vähe sellest – ilmselt ei meenunud Prantsusmaa presidendile kordagi ka tema riigi kohustused Euroopa Ühise Julgeoleku ja Kaitsepoliitika raames, sest EL riikide diplomaadid koguti Pariisi esmaspäeval 14. jaanuaril, “Serval`i” neljandal päeval.
Välisministrite koosolek peetakse post factum 17. jaanuaril.

Prantsuse propaganda lausub “oli viimane aeg tegutseda, et ära hoida al Qaeda võimubaasi laienemine kogu Malile ning seniolematu terroriohu teke otse Euroopa lõunapiiril!” Diplomaatia eduna kirjeldatakse nii Suurbritannia peaministri otsust annetada 2 transpordilennukit kui ka USA heakskiitvaid hääli satelliitluure materjalide edastamiseks. Samas vaiksemalt kõneldakse Mali naaberriikide, eriti Lääne Aafrika Majandusliidu (Ecowas) omapärasest aeglusest ÜRO resolutsiooniga neile pandud kohustuste täitmisel. Araabiamaade kaasamisvõimaluse kompimisega alustati sel kolmapäeval.

Ehkki Tshaadi baasist väljuvad prantsuse Mirage ründelennukid ning veelgi uuemad Rafale-tüüpi lennukid, mis lähtusid Lõuna Prantsusmaa baasidest ja kasutasid Alzheeria valitsuse antud ülelennu luba, võivad suhteliselt hõlpsalt islamistide kolonne õhust hävitada, pole ilma maavägede toomiseta regiooni võimalik olukorda kontrolli alla saada. Sõjaline kontingent ei tohiks piirduda pataljonitäie instruktoritega, sest vastas on 12 tuhat relvastatud võitlejat, kellest kolmandik on eriväljaõppega. Prantsuse president on lubanud 2500 mehelist üksust, kuid kas rünnakuks sellest piisab? Kopterite vastu jõudsid mässulised juba oma oskusi demonstreerida – piloot Damien Boiteux saadeti teisipäeval sõjaväeliste auavaldustega viimsele teekonnale Pariisi Invaliidide Toomkirikus.

Niigeri jõe mõlemal kaldal laiuva Mali kaart meenutab kergelt liivakella, mis keskelt kitseneb. Sellel joone nimel võitlus hetkel käibki ning mässuliste edu Diabali linna vallutamisel kirjeldas prantsuse kaitseminister Le Drian kui “võimalust, millega oli arvestatud.” Vaid paar tundi varem oli ta teatanud, et terroristide edasitung on peatatud ja Prantsusmaa on saavutanud sekkumise esimese etapi eesmärgid, sest Konna asula oli tagasi võidetud. Propaganda kohaselt paiknevad joonest põhjapool islamistid ja fundamentalistid ning lõunapool Mali demokraadid. Tegelik pilt on muidugi palju nüansirohkem ja rahumeelne lahendus sisaldaks kindlasti ka koloniaalpiiride muutmist, uute riikide teket, mitte krampumist Mali territoriaalse terviklikkuse kontseptsiooni kui ainumõeldavasse. Viimane suundumus domineeris Euroopa Parlamendi arutelul, mis 15. jaanuaril erakorralise päevakorrapunktina peeti ning millega seoses parlamenti muidu harva külastav Catherine Ashton ise kohal viibis.
Tõele kõige lähemal oli sõnavõtjatest Arnaud Danjean:”Me pole kaks aastat suutnud mitte midagi ette võtta, et arenguid Malis paremale kursile seada. Resolutsioone ja otsuseid oleme teinud, kuid need ei otsusta olukorda lahingväljal!”
Samuti Daniel Cohn-Bendit:”Aga kui plaan A ei õnnestu? Kas meil on plaan B ka valmis? Ei ole! Ning plaani C, mis visandaks konfliktijärgset ülesehitust ammugi mitte!”. Ashtoni lõppsõnas kõlanud õigustused Euroopa välisteenistuse suutlikkuse kohta olid pehmelt öeldes ebapiisavad. Nimetada Saheli piirkonda eriesindaja oli tema plaan. Unustades, et Malis juba tegutseb eriesindajana ei keegi vähem kui Romano Prodi, endine Euroopa Komisjoni president

Mali territoorium on 1,2 miljonit km2 ning seal elab 15 ja pool miljonit inimest. Rahvusi on vähemalt viiest suuremast grupist, sealjuures edelas kompaktsemalt mustanahalised ja kaugemal kõrbes siis araablased, songhaid, fulaanid ja tuareegid.
Just viimased olidki käimasolevate sündmuste algatajaks, sest kuulutasid aprillis 2012.a. välja tuareegide iseseisva vabariigi al Azawad! Mis polnud sugugi mitte shariaadiseadusi kehtestada sooviv valitsus, vaid vastupidi ilmalikku poliitikat ja koguni demokraatiat eesmärgiks seadev ning teisi rahvusi kaasav. Asepresident on songhai soost Djeri Maiga. Azawadi välisdelegatsiooni juht, Pariisis paiknev Mossa ag Attaher on otsesõnu lubanud Azawadi toetust Prantsusmaale sõjalises võitluses.
Kuigi seekordset omariikluse taotlust seostatakse ennekõike Liibüast M. Gaddaffi langemise järel erivägedest vabaks jäänud tuareegi sõdalaste saabumisega regiooni, ei tohiks siiski unustada, et iseseisvuspüüdluste algus ulatub vähemasti 1963. aastasse.
Tuareege elab ka Alzheerias, Liibüas, Burkina Fasos, Nigeerias ja Mauritaanias, kokku on tuareegi rahvas 1,2 miljonit. Täpselt sama palju kui eestlasi. Kerkib küsimus, kas neil on õigus enesemääramisele või mitte.

Azawadi juhid on juba kauem kui aasta taotlenud tunnustust ning sellega viivitamine rahvusvahelise kogukonna poolt ongi üks põhjuseid, miks regioon radikaliseerus ning äärmuslased domineerima pääsesid. Alguses Timbuktus, seejärel juba ka Niigeri jõest kaugemal paiknevates asulates. Ansar al Din (“Usu kaitsejad”) nime kandev grupp on mõjukaim ning selle liider Ag Ghali on ise samuti tuareeg, kuid tema vaimseks eeskujuks näib olema Taliban. Selle sajandi esimesel kümnendil on ta olnud Bamako valitsuse liitlane tuareegi mässuliste vastu ning ilmselt rikastanud ennast ka “läbirääkijana” lääne kodanike pantvangist vabastamisel. Vangide võtmisega tegelebki peamiselt Magriibi al Qaeda, kes väidetavalt on lunaraha teeninud üle saja miljoni dollari. Teine grupp kannab nime Mujao (Lääne Aafrika Ühendamise dzihaadiliikumine), mis pole suur liikmetelt, kuid häälitseb valjult ning on lubanud Prantsusmaa pinnal terrorilööke anda. Selliste fanaatikutega on võimalik võidelda, kuid tulevikku luua mitte.
Sestap olekski ehk viimane hetk muuta nii ÜROs, aga Euroopa Liidus eriti, rahvusvahelise sekkumise eesmärki. Mitte stabiilsuse taastamine ja Mali valitsuse kontroll põhjaregiooni üle (mida ilma maavägedeta on võimatu saavutada), vaid seal riikluse loomine koostöös Azawadi võimudega. Üksnes nii oleks ehk mingi rahumeelne arenguhorisont ka võimalik. Loomulikult on selline eesmärk väljaspool poliitilist reaalsust ning näib isegi radikaalsena. Kuid radikaalse ettepanekuta laual ei hakka keegi isegi arutama autonoomia võimalusi, mis minu hinnangul oleks stimuleeriv tulevikulahendus.

Kokkuvõtteks: Prantsuse interventsioon Malisse illustreerib ilmekalt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika puudusi ning ühise kaitsepoliitika olematust. Ning enamgi veel – pea sajand Woodrow Wilsoni printsiipide ilmumisest on möödas, kuid nende universaalsusest arusaamine on ikka veel paljudele raske. Ning muidugi, kui koera jalaga lüüa, siis peab olema piisavalt väike koer. Süüria tapatalgutesse ja radikaliseerumisse suhtume juba hoopis teisiti nii Pariisis kui Tallinnas.

Algselt ilmus lühendatud kujul Eesti Päevalehes: “Indrek Tarand: Prantsusmaaga Malisse marssides toetame valet sihti”.

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. 🙂

Mistrali müügist

Olles küll pooleteist aasta jooksul Euroopa Parlamenti informeerinud oma seisukohast Mistrali müügi asjus, lisan siiski ses lootusetuna näivas asjas ühe kirjaliku küsimuse Euroopa Nõukogule.

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

Eestis on tuntud muret selle üle, kas ja millal hakkab Euroopa Liit ühel häälel Venemaaga kõnelema. Õnneks pole me selle murega üksi, sest mida aeg edasi, seda tänu viimaste aastate energiatarnimisega seotud probleemidele on ka Lääne-Euroopa riikide juhid hakanud mõistma, et sellise strateegilise partneriga nagu Venemaa võib asjaajamisel probleeme ette tulla. Energiatarnimine pole enam paraku business as usual

See pole aga sugugi ainus ELi välispoliitiline mõõde ja suund: Euroopa Liit on maailmaareenil tegutsev mängija, kel on omad majanduslikud, välis- ja ka geopoliitilised huvid. Nende huvide – ehk Euroopa kodanike huvide – kaitsmiseks peab Euroopa Liit olema võimeline ühel häälel oma partneritega kõnelema.

 Lissaboni lepinguga loodi ELi Välisteenistus ja pandi ametisse selle ülem ehk ELi välispoliitika kõrge esindaja, paruness Catherine Ashton, kelle ülesandeks on koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ellu viia ELi ühist välispoliitikat. Loodetavasti ei jookse see suur projekt liiva, kuna säärasel juhul killustuksid lõplikult liikmesriikide huvid ja Euroopa välispoliitiline mõju maailmas hääbuks. Sellist olukorda iseloomustaks üks eurokuluaarides kunagi ringlenud nali: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Kõlab automaatvastus: “Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3,” jne, jne…

Seda stsenaariumi aitab tulevikus loodetavasti vältida ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP, mis loodi Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Selle alla kuulub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), mis käsitleb ELi julgeolekuküsimusi ja ühise kaitsepoliitika kujundamist.

EJKP alusel on loodud ka Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, millega võivad koostööd teha ka ELi mittekuuluvad NATO Euroopa liikmed, ELi kandidaatriigid ja ka teised partnerid. Kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ehk Crisis Management and Planning Directorate (CMPD) tegutseb vastavalt ELi poliitilistele ja strateegilistele suunistele ning vastutab EJKP missioonide ja operatsioonide tsiviil- ja sõjaliste aspektide arendamise eest. Viimasest saab ELi Välisteenistuse loomisel selle süda ja kese, mis hakkab otseselt tegelema ELi julgeolekuga meil ja mujal. Sealjuures keskendutakse ka tsiviliikriiside (näiteks looduskatastroofid) ohjamisele ning ennetamisele.

Lisaks sellele tegutseb Brüsselis Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mille ülesanneteks on välja töötada toimiv süsteem Euroopa Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vajaduste määratlemiseks ja rahuldamiseks. Lisaks edentatakse ka liikmesriikidevahelist koostööd kaitsevarustuse alal ja parandatakse relvastuskoostööd.
Lisainfo: