Tag Archives: julgeolek

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. 🙂

Andrei Sahharovi inimõiguste auhinnast

Alustuseks tsiteerigem klassikuid:

Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.

                                                                                    Andrus Kivirähk, 11.august EPL[1]

Roheliste fraktsioon arutas 11.septembril oma koosolekul erinevaid variante, keda Sahharovi auhinna kandidaadiks esitada. Protseduuri ma ei hakka siinjuures seletama, sest see oleks jutt kudemisest. Kirjutan lühidalt kandidaatide kasuks ja kahjuks toodud argumentidest ning väitluse käigust. Mitte et see laiemale ringile huvi pakuks, pigem iseendale. Nagu peaksin päevikut, et hiljem oleks hea vaadata, mis juhtus ja mida ma neil ammustel päevadel mõtlesin.

Fraktsiooni koosolek hakkab mõningase sotsiaalse viivituse järel pihta ning Sahharovi debati otsa teeb lahti Karima Delli (FRA). Türgi juurtega prantslane esitab veenvalt India rahvaliikumise juhi Rajagopal PV. Edela-Indiast pärit mees kasutab ainult oma esimest nime, et teda ei saaks konkreetse ühiskondliku kastiga siduda. Ta võitleb peamiselt hõimurahvaste õiguste eest maad omada ja harida, ajades seega India maareformi ja ka lõpuks sotsiaalse õigluse asja. Rajagopal PV asutas selleks 1991.a organisatsiooni Ekta Parishad.[2] Meest kutsutavat Indias isegi uueks Gandhiks. Meenutades, et selle liikumise esindajaid võtsime aasta tagasi grupis ka vastu ja loetledes lühidalt mehe teeneid (asjakohane lisatud esildis on Proposition Sakharov).

Isabelle Durant (Belgia) käib välja Ugandast pärit Victoire Ingabire Umuhoza, Rwanda opositsioonijuhi, kes on alates 2010.a sügisest vangikongis oodanud oma kohtuprotsessi tulemust. Talle nõutakse eluaegset vangistust süüdistatuna terrorismis ja rahvusliku julgeoleku kahjustamises. Kolme lapse ema ning Hollandis majandushariduse saanud naine on üritanud ka valimistel kandideerida, ent valitsus tõkestas selle. Kohtuotsust on oodata järgmisel kuul, ent väljavaated ei paista head. Muuseas, Belgias ollakse probleemist sedavõrd teadlikud, et siin anti tänavu naistepäeval välja ka Victoire Ingabire Umuhoza nimeline auhind…[3] Pikemalt siit.

Werner Schultz (Saksamaa) kõneleb Pussy Rioti nimelise bändi kasuks. Ida-Saksamaalt pärit vene keeltki kõnelev mees jagab üsna hästi meie idanaabri olukorda ning ka seda, kuidas too enda “tagahoovi” teinekord hallata püüab. Rui Tavares (Portugal) esitab oma kandaadina Eskinder Nega, Etioopia ajakirjaniku ja blogija, kes on Meles Zenawi režiimi poolt 7 korda vangi mõistetud ning oma töö tõttu pälvinud ka tähelepanu, sedapuhku küll positiivset, ka Amnesty Internationalilt. Viimati mõisteti Nega vangi selle aasta jaanuaris süüdistatuna terrorismis, samal ajal kui riigimeedia sildistas ta välismaa spiooniks. Tasub meenutada, et detsembris mõisteti Etioopias ka Rootsi kodanikud Johan Persson ja Martin Schibbye 11 aastaks vangi, ent 10. septembril nad vabastati [4]. Nega, kes mõisteti 18 aastaks vangi, pälvis tänavu PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write auhinna.[5]  Mehele on pühendatud ka lehekülg www.freeeskindernega.com. Pikemalt siit.

Viimaks esitab meie rühma president Daniel Cohn Bendit kandidaadiks Iraani filmirežissööri Jafar Panahi, kes kannab 6 aastast vanglakaristust ja kellelt on kohtu otsusega võetud filmitegemise õigus 20-ks aastaks. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, oma kodumaal keelatud filmikunstnik, kes on saanud tunnustust Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Iraani islamivabariigi arvates on mees aga rahvuslikku julgeolekut kahjustanud ning levitanud riigivastast propagandat.

Dani (Cohn Bendit) selgitab oma mõtet, et kuna Iraani käsitletakse üha sagedamini üheülbaliselt võimaliku sõja võtmes, et seda riiki rünnatakse varsti tuumaprogrammi eest ning see omakorda liidab sealset rahvast president Ahmadinejadi kurssi toetama patriootlikel kaalutlustel – siis oleks vaja just näidata, et Iraanis on ka opositsioon ja inimesed ei ole alati nõus valitsuse poliitikaga. Rezhissöör ise olla populaarne ja tuntud ning suur osa pärslastest võiks sellist otsust heaks kiita. Parlamendi siseselt (ehk “kudemisprotsessis”) olla ta juba kokku leppinud Guy Verhofstadiga (kes on liberaalide grupi juht), et ALDE esitab Iraani advokaadi, kes on kohtutes kaitsnud seksuaalselt ahistatud lapsi ja selle töö eest kinni mõistetud. Kahe grupi koostöös saadakse siis ka sotsiaaldemokraadid Iraani liinile ning niiviisi on lihtne lõhestatud Rahvapartei vastu minna. Ühesõnaga, meile visandatakse võitev kombinatsioon.

Viimast taipab kõige kiiremini Isabelle Durant, kes rõhutab, et kuigi tema kandidaat on hea, võiks ta pigem toetada Iraani suunalist tegevust, sest sinnamaile pole Sahharovi auhind veel kunagi läinud.

Arutelu võtab aga uue pöörde, kui vilunud ja terane Reinhardt Bütikofer (Saksamaa) ütleb, et grupp ei peaks keskenduma moraalsele valikule, mis on antud juhul võimatu. Sest kõik nominendid on tugevad tegijad ja on võimatu ühte teisele eelistada. Samas poliitilise sihi seisukohalt on pingerida võimalik teha. Ning üllatuslikult saksa delegatsiooni liikme kohta, toetab ta Cohn Benditi ettepanekut.  Teised sakslased ja ka austerlased on kindlalt Pussy Rioti kasuks argumenteerinud. Märkides, et kuigi iraanlane pole ealeski veel auhinda saanud, pole ka feministlik protestigrupp seda saanud. Schultz saab uuesti sõna ja osutab Moskva õigeusu kiriku ning putinismi läbipõimumisele ja ortodoksi pappide peaaegu keskaega meenutavale poliitilisele tegevusele. Miskipärast meenub mulle siinjuures Lasnamäel kerkiv ehitis ja hiljutine samba-avamine selle kiriku endisele juhile…

Margaret Auken (Taani), ise kirikuõpetaja, väidab vastu, et Iraanis suudetakse teade preemiasaamisest ühiskonna tähelepanu alt maha vaikida, aga Venemaal see juhtuda ei saaks. Mistõttu oleks kasulikum suunata auhind Venemaale. Ulrike Lunacek (Austria) aga toob näite, et isegi kristlike demokraatide seas oleks toetust võimalik saada, sest Berndt Posselt (Saksamaa, EPP) olla just plenaarisaalis sel teemal rääkinud positiivselt. Et tema kui kristlane ei toeta Vene võimude ja neile alluva kiriku tegevust ses intsidendis…

Sel hetkel lahkub hulk liikmeid koosolekult. Hiljem ilmneb, et nad kiirustavad Väliskomisjoni liikmetena õhtusöögile paruness Ashtoniga. Mul on hea meel, et ma olen ses komisjonis kõigest asendusliige. Pärast Ashtoni tänast esinemist plenaaril oleks mul väga raske leida motivatsiooni tema veelkordseks kuulamiseks…

Sõna saab Carl Schlyter (Rootsi): “Vaadakem taktikaliselt ka asja. Kui on võimalus Iraani teemaga konsensust saada, siis tuleks grupi kandidaadiks seada iraanlane. Pussy Riot on juba küllaltki palju tähelepanu saanud rahvusvaheliselt, meie preemia seda oluliselt ei lisaks. Pealegi, 40 MEPi võivad iga kell ju kandidaate esitada ja need allkirjad ei tohiks olla probleemiks. Nii saaksime mõlemaid ettepanekuid arvesse võtta ja ka poliitikas kaasa rääkida suuremas plaanis.”

Sandrine Belier (Prantsusmaaa) üllatab omakorda toetusega PRiotile, langedes (Bütikoferiga sarnaselt) dissonantsi prantsuse roheliste delegatsiooni liiniga.

Sõnavõtusoovijate nimekiri oli küll lukku pandud, aga kuna pinged kasvavad, siis annab Esimees ikkagi kõigile sõna, paludes jääda napisõnaliseks. Et seejärel hääletada.  Karima Delli teeb teistkordse katse oma hindu kasuks asja kallutada: “Me oleme rohelised, me peame toetama seda, et talupoegadelt ei võtaks suurkorporatsioonid põllumaid ära…”

Rui Tavares käib välja oma taktikalise analüüsi: “Meie ei saa kahjuks väga heale kandidaadile Pussy Riotile toetust. Suures saalis ei suudaks mõned MEPid isegi seda bändinime probleemideta välja ütelda. Pealegi tahavad rahvapartei Poola delegatsiooni omad hoopiski ühte Valgevene juristi esitada ja siis läheks nendega kempluseks. Nõnda võiks esitada alguses ikkagi….ja siis kompromissi korras asuda toetama iraanlasi…sest GUE grupp on niikuinii russofiilid ja ei toeta midagi Venemaa suunal.”  Mees teab mis räägib, sest tuli aasta tagasi GUEst Rohelistesse üle.

Märkamatult on möödunud tund aega. Kuna jutt on olnud peamiselt prantsuse ja saksa keeles, siis vahelduseks kuulan seda emakeelse tõlke kaudu. Täna on väga head tõlgid, neid saab usaldada. Valmistume hääletuseks…

Dani teatab, et hääletame kõiki nominente järjest, igal on üks hääl. Ainult, et temale on delegeeritud veel 5 häält Ashtoni juurde pununud erakonnakaaslastelt. Mõned hakkavad naerma, aga mõned muutuvad surmtõsiseks ja protesteerivad. Kaaspresident Rebecca Harms (Saksamaa) osutab, et grupi reeglites on kirjas, et kellelegi ei saa anda üle ühe volituse… Dani leiab, et see on küll nii, kuid ei maksa jamada. Formalism ei peegelda ka alati tegelikkust… Schlyter teeb ettepaneku, et edaspidi lähtutaks tõsiasjast, et inimesel on kaks kätt, millega hääletada, mitte rohkem. Samas ei vaielda ka sellele vastu, et niigi paljude asjadega koormatud presidendil pole vajadust keelduda, kui keegi soovib oma toetust ta ideedele hääle delegeerimisega avaldada…

Nagu ikka enne hääletust, tekib see kramp, et mis ma siis otsustan? Kõik rääkisid hästi, mis seal rääkida. Erinevalt 2009 aastast puudub mul oma kandidaat (Lagle Parek). Kui kaalukausile visata Venemaa ja Iraan, siis usun ikkagi, et Venemaale mõjuvad Euroopa Liidu otsused rohkem kui Iraanile. Kui aga valida filmirežissööri ja punkbändi vahel, siis ma ei ole tingimusteta punkar.  Tüdrukutebändi vaimsuse aste on mulle jäänud hoomamatuks… Tavaliselt on mul lihtsam hääletada mõnedes asjades Saksa delegatsiooniga koos (näiteks Lähis-Ida asjad), aga mõnikord jälle Prantslastega koos. Vahel on kasulik olla mõlemale vastu ja joonduda meie tillukesearvulise Rootsi-Soome-Holland-Eesti-Suurbritannia (kokku 10 häält) plaanide kohaselt. Ainult, et täna pole inglasi kohal ja meil pole ka oma ühist kandidaati… Mis siis teha? Kuna prantslased ja sakslased pole päris ühel arvamisel delegatsioonide kaupa, siis on raske ennustada häälte jagunemist. Sestap ei saa minna ka Rui Tavarese niikuinii vähemusse jääva ettepaneku taha, võib tulemust mõjutada.  Juba käibki hääletamine. Teise vooru jõuavad Pussy Riot ja Iraani filmimees. Hääletan Helga Trüpeliga (istub minu kõrval)  Pussy Rioti poolt.  Ent jääme 3 häälega vähemusse. Kusjuures, kui Cohn Bendit oleks reeglivastaselt kõik 5 delegeeritud häält mängu pannud, oleks vahe suuremgi olnud. Aga ta on hääletanud reglemendi järgi vaid 2 häälega.

Ulrike Lunacek teatab, et hakkab koordineerima Pussy Rioti esitamiseks 40 allkirja kogumist. Rohelisi on küll 59, aga ega kõik ju seda mõtet ei toeta, sestap peab otsima liitlasi ka teistest gruppidest. Ta palub mul mõelda, kelle poole pöörduda. Aega allkirjade esitamiseks on vähem kui 20 tundi….

24 tundi hiljem on 40 pluss allkirjad koos ja autasu nominentide nimekirjas on siis ka Vene punkansambel…

Julgeoleku-ja kaitse allkomisjon (SEDE)

Julgeoleku-ja kaitse allkomisjon ehk SEDE (Sécurité et défense) on Väliskomisjoni allkomisjon, mille pädevusse kuuluvad ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP).

Teisisõnu arutatakse SEDEs Euroopa kaitset nii piiride sees kui ka nendest väljaspool: kuidas senisest paremini teha rahvusteülest koostööd kuritegevusega ja terrorismiga võitlemisel ning kuidas EL saab ühiselt vastata 21. sajandi julgeolekuga seotud väljakutsetele. 

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=SEDE