Tag Archives: jahipidamine

Jaht ja eetika

Aastal 1981 tegid ettevõtlikud Eesti noored mehed ühe ekspeditsiooni Valge mere äärde polaaralale. Eesmärk oli teha välitöid eri õpilas- ja üliõpilasteaduste tarbeks. Aga hoiti ka muidu silmad lahti. Ja nii saigi ekspeditsiooni üheks kõrvalproduktiks, aga täna vaat et peamiseks tulemuseks üks tagasihoidlik artikkel Rootsi keskkonnaväljaandes. Artikli pealkiri vabas tõlkes võiks olla “Hülgemõrv”.

Selle artikli autor oli toonane 10. klassi poiss Mart Saarso ja jutt kirjeldas, kuivõrd jõhkralt N Liidu polaaraladel hülgenahkade saamise eesmärgil tegutseti. Konda ­asula inimesed lendasid lihtsalt sõjaväehelikopteritega jää kohal ja korjasid vastsündinud hülgepojad kopterite küljes rippuvatesse korvidesse ja võrkudesse. Saak viidi paika, mida hüüti “farm”, kus hülgeid aedikus niikaua näljutati, kuni titekarv päris nahaga asendus, ning seejärel löödi loomad lihtsalt nurkraua lattidega surnuks. Mardi klassiõde ­Kristiina, kes oli paar aastat varem emaga Rootsi emigreerunud, tõlkis selle loo rootsi keelde ja korraldas smugeldamise üle piiri ja avaldamise. Mina puutusin asjasse vaid niipalju, et Mart küsis minu käest nõu, et kas tasub otsekohese nõukogudevastase materjali avaldamisega riskida.

Olime ühel meelel selles, et venelaste jahinduslik tegevus oli vägagi ebaeetiline. Aga samuti olime ühel meelel selles, et ega ükski vägi selle teadmise toel ei hakka N Liidule midagi tegema ja et maailmaajalooliselt poleks sellel artiklil mingeid soovitud tagajärgi. Pigem ehk soovimatuid, eelkõige autori tulevikule helges sotsialismimaailmas. Mina ei teadnud tollal põhjarahvaste traditsioonilistest küttimisviisidest midagi, küll aga oli juttu olnud hüljeste väikesest ja üha vähenevast arvukusest inimtegevuse mõjul. Kas või Soome TV vahendusel sellest ikka aimu sai.

Niisiis otsustasime (õigupoolest otsustas Mart, mina ainult n-ö ässitasin), et oleks ebaeetiline mitte püüda mingil kombel reageerida ega loota rahvusvahelisele abile olukorra muutmiseks. Ja nõukogude võim ning tema tallalakkujad olid tegelikult väga ära tüüdanud oma loosungiga, et looduselt ei tasu armuande oodata. Ajaloolise tausta selgitamiseks lisagem nooremale lugejale, et näiteks Ain Seppik mõistis samal ajal Eesti poisse 1. detsembri mässu samba määrimise eest reaalselt vangilaagrisse. Ja paljud seltsimehed (sealhulgas Rüütel ja Ansip) plaksutasid pleenumitel, kuuldes Valge mere äärsete kommunistide saavutustest hülgerasva üleplaanilisel tootmisel…

Avatud maailmas on üldteada asi, et näiteks Kanadas peetakse päris tuliseid vaidlusi ja kohati käsikähmlusigi nendesamade hüljeste küttimise üle. Ühed ütlevad, et hülgeid on aegade algusest peale jäält kütitud ja see peab jätkuma nii kalavaru kaitseks kui ka traditsioonilise põhja elustiili hoidmiseks. Teised leiavad, et hülgejaht tuleks keelata. Ja siingi jagunevad argumendid: ühtede meelest on hüljes hävimisohus liik, teiste meelest on hüljes lihtsalt nii nunnu ja loomade tapmine iseenesest on kurjast. Viimane argument pääses mõni aeg tagasi maksvusele ka demokraatia ühes kantsis, vanal heal Inglismaal, kus urbanistlike inimeste argumenti rebasejahi keelamisest toetas ülekaalukalt rohkem inimesi kui maainimeste argumenti traditsiooni hoidmisest ja rebaste populatsiooni arvukuse reguleerimise tarvidusest.

Kui jätta kõrvale ultraortodokssed loomakaitsjad, kes karusnahkse krae kandjat nii Viini kui Berliini tänavatel vänge värvipommiga rünnata võivad ning farmist karusloomi karjakaupa loodusesse lasevad – ega pane mikski kahju, mida see metsaeluga kohanematutele farmiloomadele ja teisalt sääraseks invasiooniks ettevalmistamata looduskooslusele teeb –, siis meinstriim-arutelu jahieetikast saab Eestis pidada küll. Sest tegelikult ei leidu jahimeest, kes avalikult soosiks näiteks huntide jahtimist sellises safaristiilis, et lendame kopteriga üle ja käristame karja kuulipildujast maha. (Ehkki ma arvan, et mõned meie küttidest on eluteel ka sellistest jahtidest Venemaa avarustel osa saanud.) Kogukondki, kes seda arutelu on pidanud ja edaspidi peab – Eesti Jahimeeste Selts –, on täiesti elujõuline. Kuid kes peaks olema selle kogukonna partner selles keerulises arutelus? Mingi müstiline Riik? Ehk teisisõnu Keskkonnaministeerium, olgu ­selle eesotsas siis Kranich või Reiljan? Pealegi on EJSi liikmeskond ka ise äärmiselt erinevatel arvamistel eri küsimustes (olgu siis teras- versus tinahaavel või jahikoerte kasutamine ajujahis). Tegelikult on kokkuleppe leidmine ühingus, mille liikmed materiaalses mõttes on eri planeetidelt, väga keeruline. Kuidas leida konsensust kahe mehe vahel, kellest üks valib enne Aafrikasse jahireisile sõitmist üksnes kaasa­võetavat püssi paar nädalat – heites tunnustavaid pilke kõikidele oma relvadele, nii ajaloolise hõnguga kui tehnoloogia viimast sõna esindavatele – ja teine puudub kohustuslikust ajust, sest samal ajal on Kaitseliidu õppused Harglas… mitte et ta nii väga tahaks riigikaitsesse panustada, aga kui harjutustel ei käi, ei saa Kaitseliidust tasuta saapaid. Ja paljajalu pole novembrikuises metsas just lõbus. Samad mehed võivad jääda ka väga erinevale arvamusele selles osas, kas looma peab laskma söögilaua või auhinnalaua täiendamiseks.

Rikas ühiskond teeb üha enam viimast. Jahipidamise algne mõte, toidu ja rõiva hankimise vajadus, hakkab kaduma. Seda näitab ka asjaolu, et ­trofeede valmistamisega tegeleb Eestis rohkem inimesi ja ettevõtteid kui tarbimisväärtust omava nahaparkimise ja vorstitootmisega ulukilihast. Rikkaks saamiseks on vaja ka metsa raiuda, kaevandusi tühjendada ja teid ehitada. Ja müüa jahiõigust maksujõulistele klientidele. Kõik kokku viib mõistagi loomade elukeskkonna kahjustamiseni. Aga ka kohastumiseni. Kajakas on juba linna kolinud, rebaseidki kohtab linna lähedal rohkem kui ürglaanes. Võib-olla tuleks hakata mõtlema eetilisest jahipidamisest urbanistlikus keskkonnas? Mitmendalt korruselt tuleks tuvi laskmist lubada ja mitmendalt mitte? Kuid ilma naljata – traditsioonilisse ruhnlaste hülgejahti tahaks pääseda küll. Kui oleks vaid hülgeid ja traditsioonilisi ruhnlasi. Ja muidugi pakaselist talve, mis mere jääga kaanetaks.

Seotud postitused