Tag Archives: internetivabadus

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Tekst, millest lõike esitasin Tartu meeleavaldusel

Kaaskodanikud! Vabad mehed ja naised! Me oleme täna siia kogunenud, sest me oleme nii otsustanud! Igaüks iseseisvalt ja kõik koos! Selles peitubki meie jõud!

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Seotud postitused

Paar sõna vabast tarkvarast

Vabatarkvarast ja kuidas Euroopa Parlamendis sõna- ning tegutsemisvabadust ka arvutite vallas kaitsta saab.

Seotud postitused

Gallo raport

Sügisel jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud, kuna piraatlusevastane võitlus ning illegaalne-legaalne filmide, muusika ja muu andmevahetus Internetis on meid kõiki puudutav päevakajaline teema.

Praeguse seisuga kutsub raport Euroopa Komisjoni ülesse ühtlustama ELi autoriõigusseadusi, eemaldama takistusi ühtse Euroopa digitaalturu loomisel ja luua vastavad asutused Indias ja Venemaal (aga ka mujal, kus vaja), et ELi ettevõtjaid nendes riikides autoriõiguste ja intellektuaalomandi kaitsel abistada. Enne kõike seda tuleb aga rapoti järgi läbi viia põhjalik uurimus tänapäeva intellektuaalomandi kaitsega seotud probleemidest ja arenguvõimalustest. Raport kutsub üles ka korraldama laiaulatuslikke kampaaniad, et ühiskonnas suurendada piraatlusega kaasneva ohu teadlikkust. See kõik pealtnäha täitsa hästi kõlada, me kõik tahame ju intellektuaalomandit kaitsta. Aga küsimus on meetodites ja lähiaastatel tehtavate reformide jätkusuutlikkuses ja vastavuses 21.sajandi tarbimisharjumustele. Raporti tekstist loeb välja, et eesmärk on seada massiline piraatlus ja omavahel filmide jagamine ühele pulgale ning teha nad võrdsetele alustel kriminaalselt karistatavaks. See omakorda kutsub ülesse Euroopa Komisjoni tagada vastavad seadused ja meetmed, et Internetikasutajad lühema lõa otsa saada.

Võtame ühe tunnustatud organisatsiooni, Piirideta reporterite hinnangu:

“The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.” – http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html

Gallo rapordi vastuvõtmise järel, Vastupanuvõitluse päeval öeldi aga järgmist: “It embodies a repressive approach to the defence of intellectual property rights, is riddled with inconsistencies and violates the rights of Internet users.” – http://en.rsf.org/european-union-meps-urged-to-reject-gallo-report-21-09-2010,38415.html

Sotsiaaldemokraadid ja rohelised olid hääletamisel raporti vastu, liberaalid ja rahvapartei poolt. Mitme kuu vältel saabus saadikute postkastidesse erinevate Euroopa kunstnike ühenduste poolt palvekirju raport heaks kiita. Nende seas olid näiteks European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors ja European Council of Artists. Nad kirjutasid, et raport toonitab õiges valguses intellektuaalse omandi vajalikku kaitset just autorite seisukohast vaadates. Teiste ühenduste kirjad järgnesid hiljem veelgi. Veelgi enam – roheliste ja sotsiaaldemokraatide poolt esitatud alternatiivse resolutsiooni Gallo raportile – mis suure protesti märgiks EPs käibele lasti –  olid kirja kirjutajad teravalt hukka mõistnud.

Kunstnike kui autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga kõige otsesemalt kokku puutuvate inimeste seisukohta tuleb kindlasti arvestada. Enne tuleks antud juhul aga kriitiliselt küsida, kui palju esindavad eespool mainitud ühingud nt muusikatööstuse ja kirjastuste seisukohti ning kui palju kunstnike endi omi? Kas need pole tihtilugu filmi- või muusikatööstuse käepikendus? Antud loos tegi asja veel segasmaks tõik, mõnede allakirjutanute seas leiti surnud filmitegelasi ja osad polnud enda teada millelegi alla kirjutanud ning avaldasid hiljem protesti…

Kole lugu küll, aga mis seal ikka – raport sai vastu võetud ja sellega peaks pall järgmisena Euroopa Komisjoni kätte minema, kes otsustab, millist seadusloomet algatada. Gallo raportit peavad nad küll arvesse võtma, ent kas poleks mõistlik oma spektrit natuke laiendada? Paljud saadikud ütlesid Gallo raporti valguses, et meil on tarvis paremaid teadmisi turu toimimisest. Tõsi, ELi võltsimis- ja piraatlusalane vaatluskeskus on selle eesmärgi nimel loodud, seal kogutakse statistikat ja teostab vaatlusi. Kuid selle pädevusse kuulub vaevalt 21.sajandi väljakutsetele vastava autoriõiguse loomine, mis võtaks arvesse nii kunstnike kui ka tarbijate huve. Teisisõnu – me ei saa panna pead liiva alla ja eitada fakti, et enamus inimesi tarbivad kultuuri justnimelt Internetis ja sealt seda arvutisse alla laadides. Samamoodi ei saa üks ELi andmekogumisasutus pakkuda visiooni selle kohta, kuidas oleks autoriõigusi suurte filmi ja muusika korporatsioonide ja plaadifirmade kiuste tavainimeste ja kunstike kasuks reformida. Selle jaoks on tarvis poliitilist tahet. Kahjuks seda Gallo raporti juures EP paremal tiival seekord näha ei saanud.

Hetkel tundub jätkuvat ebaaus olukord nii kultuuri toaotvate kui ka kultuuri tarbivate ja jagavate inimeste suhtes. Kuna filmidejagamine, raamatute ja muusika ostmine puudutab meid kõiki, oleks hea tada, mida  arvab lugeda autoriõiguste kaitsest, failide jagamisest, autoritasudest ja mida oleks tarvis Eestis või Euroopas tervikuna muuta? Intellektuaalomandi vallas algatatakse lähitulevikus kindlasti üleeuroopalisi reforme. Võimalikud keelud ja piirangud seoses andmete jagamisega nii Internetis kui ka n-ö omavahel ehk peer-to-peer tasemel on samuti reaalsed ja käegakatsutavad kõikidele eurooplastele, varsti ka eestlastele. Öelgem sõna sekka! Muuseas, pole ehk ka tähtsusetu ka asjaolu, et madame Gallo on ise kirjanik, kelle sulest on ilmunud vähemalt 9 romaani.  Enamasti armastusest.

Lisainfo:

Gallo raport http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P7-TA-2010-0340+0+DOC+XML+V0//ET – raporti tekst http://en.rsf.org/union-europeenne-concern-about-report-s-call-for-31-05-2010,37632.html – Piirideta Reporterite hinnang Gallo raportile http://www.laquadrature.net/en/gallo-report-copyright-dogmatism-wins-a-battle-not-the-war http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82936+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN – Vastuvõetud raportist http://www.laquadrature.net/wiki/Studies_on_file_sharing_eng – Uurimused andmejagamist Internetis IPRED direktiivi alusel loodud seadused http://news.bbc.co.uk/2/hi/7978853.stm – Mis juhtus IPREDi seaduse vastuvõtmisel Rootsis? http://news.bbc.co.uk/2/hi/8436745.stm – Prantsusmaa HADOPI seadusest http://www.edri.org/edrigram/number8.6/four-strikes-belgium –  Belgia Hadopi seaduse valmistamisest http://news.bbc.co.uk/2/hi/technology/8500876.stm – Suurbritannia IPRED seadus ehk Digital Economy Bill http://www.independent.co.uk/news/media/ireland-cracks-down-on-internet-piracy-1986733.html – Iirimaa samasisulisest seadusest

Seotud postitused

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis otseloomulikult on vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu, käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Kuid ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljud pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb inimõigustele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele panna ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks. Näiteks Venemaa suunal ja mis puudutab energiajulgeolekut. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (aga mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saab muudatusi juba mõlemale näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis üldse jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonna tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele vahetuma võimaluse osaleda ühenduse poliitika kujundamises. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida. Näiteks peab algatust toetama vähemalt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest (üheksast liikmesriigist). Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.

Seotud postitused