Tag Archives: intellectual property

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Paar sõna vabast tarkvarast

Vabatarkvarast ja kuidas Euroopa Parlamendis sõna- ning tegutsemisvabadust ka arvutite vallas kaitsta saab.

Seotud postitused

About my activities


The European Parliament is directly elected institution, which represents about 500 million citizens and their interests which are of course very differing. The EP is in close co-operation with the European Commission and European Council; together they produce legislation on issues affecting our daily lives, for example environment protection, consumer rights, equality, transport and the free movement of people, capital and services. Not to mention human rights.

The subjects or topics I am engaged in are mainly connected to the committees and delegations I sit at, although these are rather close to my heart as well.

Among them is, for instance, Iceland, the country that 1st recognised the restoration of the independence of Estonia in 1991. Currently the negotiations on Iceland’s possible accession to the EU are being held. But does the small island-state itself event want to join? Recent polls have showed that people are rather sceptical, even the political groups in Althingi have been said to debate on the issue quite seriously. If Iceland were a Member State, its economic prospects might look better than they do currently in view of the so-called Icesave case, although the latter will not be tied to the negotiations. The EU on the other hand may have a stronger voice in the Arctic region. And this is a region that will attract very much attention in the years to come…

As former Chancellor of the Ministry of Foreign Affairs in Estonia, I was appointed the Green shadow rapporteur in AFCO regarding the European External Action Service report. Guy Verhofstadt (Belgium, EPP) and Elmar Brok (Germany, S&D) were jointly writing the report on how the new “Ministry of Foreign Affairs EU” must be constructed. This involved months of work on when and where to emphasise Human Rights, how to set up crisis prevention and management, who should be in charge of the delegations, how to deploy development aid, how much and in what areas should the EP have control over their budget and so on.

Of course having such an institution as the EEAS is vital if the EU will want to speak with one voice on a global level – or with its neighbours, for that matter. The issue of energy security is the first practical challenge that comes to mind…

This autumn the European Parliament adopted the Alejo Vidal-Quadras (Spain, EPP) resolution on security of gas supply, which calls for the EU to introduce a regulation in order to further secure gas and energy supply in Europe. The document contains several methods and ideas on how to prevent future gas conflicts as seen in the case of the Russian-Ukrainian problems in recent years. This regulation would provide preventive safety measures to ensure that nobody would be left in to the cold.

This reminds that one has to think beyond (but not excluding) its national borders in Europe. Internet freedom and intellectual property rights are issues that affect us all, especially when EU will introduce reforms in this field in the near future regardless whether you are a consumer or a provider of Internet content, be it written articles, music or videos. How should the EU respond to illegal file sharing? We are living in the 21st century and we all download a variety of things from the net. But what about the people that provide the content? If we chose to restrict downloading in today’s form, what measures can be taken? To what extent can we monitor peoples’ activities online? As anyone may guess, these questions affect us all.

Should there be introduced any directives or regulations on a EU level that the citizens will regard unsuitable, lacking or simply bad and they wish to change it – or even call for creating an entirely new EU policy – they have the chance to do so with the European Citizen Initiative. This is a project going to be launched next year, with the aim of giving EU’s citizens the right to introduce an idea for new legislation by the Commission; the latter has to respond and justify its answer and action that will or will not follow.

This is undoubtedly a big step in the development of the citizen society, moreover that all people from all Member States can have a say. This all will have to follow strict rules that are currently in the making. For example, according to the latest state of play, at least 1 million signatures have to be collected from at least 1/3 of the Member States, plus the number of signatures has to be proportionate to the population of that state. This opens up an even greater window of opportunity for small countries. As for now, the setting up of the system continues.

Seotud postitused

Internet freedom and the protection of intellectual property rights


The First Web War took place in Estonia in 2007 when different government institutions were overrun with cyber attacks that supposedly came from Russian computers and servers. Luckily no serious damage was inflicted and all ended well. About a year later, the NATO Cyber Defence Centre of Excellence was founded in Tallinn. This was a remarkable sign of trust and faith in such a little country to deal with an ever-growing 21st century challenge. Today the whole world has come to realise the seriousness and scale of the threats regarding the Internet – abuse and misuse can cause serious consequences for governments, private companies and ordinary citizens alike.

In addition to NATO, there are other institutions that have to deal with this problem, such as the European Parliament. A serious challenge consists of certain foreign countries who wish to block and censor (European based) websites. A more imminent problem might on the other hand lie in the domestic sphere as several EU countries wish to obtain more control over data online (e-mails, calls, chats, pictures, videos, etc). This raises questions about when and on what grounds would tapping Skype calls, for instance, be legal and justified. Downloading and sharing films and music is a known issue and has made the relevant industries take action; raising awareness on this issue even gave the Swedish Pirate Party 2 seats in the European Parliament elections.

In Autumn 2009 the EP scored a great success regarding the so-called “Telecom package” (EU’s plan for the reform of the regulatory framework for electronic communications) where a point that would have restricted the use and freedom of Internet users was removed. Instead, an amendment emphasising the need to respect and withhold the rights of Internet users as ordinary citizens was pushed through.

But how to regulate the handling and use of intellectual property, found on basically every step on the Internet? Member States have already started to update their legislation on this issue, supporting to the EU’s Intellectual Property Rights Enforcement Directive or IPRED created in 2004. The IPRED law in Sweden, Hadopi law in France and the Digital Economy Bill in Great Britain are a few examples.

In France there is the 3-strike system, meaning that the authorities will send a letter to a person who has been caught illegally downloading data; should he or she not comply, the measures taken will get more severe and a person can be deprived of his or her Internet connection and/or receive a fine. Belgium is expected to adopt a similar law in 2010.

There’s a heated debate going on in the European Parliament on IPRs. This year the so-called Gallo report was adopted. This IPR report, tabled by French MEP Michelle Gallo (EPP group) offers a variety of methods that could be used for enforcement of IPRs. This report proved to be a very controversial one, that led the Social-democrats along with the Greens/EFA to table their own alternative resolutions, as their view was that the report restricts citizens’ rights and puts downloading and sharing files on the same level with large scale piracy. Their concern was shared by Reporters Without Borders.

At the same time, however, different artist associations across Europe turned to the EP asking MEPs to adopt the report in its current form. The European Writers’ Council, European Visual Artists, European Federation of Journalists, Society of Audiovisual Authors, Federation of European Film Directors and the European Council of Artists wrote in their letters that the Gallo report emphasises the appropriate and necessary protection of IPRs from the point of view of the authors. Other associations’ letters followed. Furthermore, the alternative resolution tabled by Social-democrats and the Greens/EFA group as a sign of protest was widely condemned by the artists unions.

The views of artists as people directly involved with IPRs have to be taken into account. Nonetheless one should ask a critical question: do these associations reflect more the views of the artists or the industry?

Anyway the report has been adopted. The document calls upon the European Commission to harmonize the EU’s IPR laws and remove the obstacles from creating a single digital market; also, the report suggests the creation of IPR enforcement so-called helpdesks abroad, where EU companies would be able to receive help when exporting or doing business in India or Russia, for example.

At first, however, as the report puts it – a thorough research has to be carried out on the modern problems and possible solutions related to IPRs.

As file sharing, buying books and music affects us all, it would be useful to know your view, dear reader. Is there anything you would like to change in Europe or in your country with regard to IPRs, file sharing, downloading and uploading films, music, audiobooks, etc? There will surely be new reforms on IPR in the EU in the near future. Whatever the restrictions in this field (or merely changes) may be, they will be felt by both Internet users and artists providing the content for it.

For more information, please read:

The Economist special report on Internet security

The Web is dead?

Hillary Clinton’s speech on Freedom of the Internet

Studies on filesharing in the Internet

IPRED laws

About the IPRED law impact in Sweden

French Hadopi law

Belgian IPRED law

About the Digital Economy Bill

Ireland’s IPRED law

Gallo report

Reporters Without Borders on the Gallo report

La quadrature: About the Gallo report

European Parliament: About the Gallo report

Seotud postitused

ACTA


ACTA or Anti Counterfeit Trade Agreement is an international framework for combating trading with counterfeit goods and piracy in all of its commercial forms. The ongoing negotiation talks have been widely criticized for its secrecy regarding both its content and the negotiation process itself. The first issue was raised because according to leaked documents and other sources, ACTA was beginning to pose a threat to civil rights by interfering in their daily lives through checking their e-mails and monitoring their activity on the Internet.
The European Parliament got involved in the end of 2009, although the negotiations began in 2007. The European Commission, representing the EU as one of the 27 stakeholders had to succumb to the pressure of the European Parliament and make the negotiations public. The EC thus violated the Lisbon Treaty, according to which it has to consult with the EP regarding multilateral international agreements. It was concluded that one of the parties wanted the EC to keep quiet until the agreement was reached. The countries currently involved are Australia, Canada, the European Union, Japan, Korea, Mexico, Morocco, New Zealand, Singapore, Switzerland and the United States. The latter was said to have told the EC to keep quiet after the last round of talks held in August.

However, the European Commission claims that the process has been public, although only to the extent such international agreement talks can be. The European Parliament hasn’t quite agreed with this and has tabled a resolution that demands transparency and respect for civil rights. Furthermore, it is clearly stated that the European Parliament is willing to go to court, if needed.

Nonetheless the EP suggested to continue the talks – and with a good reason. The OECD estimates that infringements of intellectual property in international trade (excluding domestic production and consumption) accounts for more than €150 billion per year (higher than the GDP of more than 150 countries). Also, there was growth in seizures of fakes dangerous to health and safety since last year: e.g. cosmetics and personal care products (+264%), toys (+98%), foodstuff (+62%), computer equipment (+62%) and medicines (+51%) show a remarkable percentage increase compared to earlier years. Fake medicines are thought to account for almost 10% of world trade in medicines.

Currently none of the BRIC countries (Brazil, Russia, India, China) are involved in the talks. Luckily the agreement is said to be constructed in a way that is open to new parties at any stage and special mechanisms will be created for the smooth transition period.

As for now the MEPs are working in order to publish the negotiation texts and stand against the possible breach of civil rights and intellectual property rights. Namely, ACTA consists of three parts, one of which focuses on IPR infringements. Of course such regulation is necessary in order to avoid counterfeit goods, but this cannot be done at the expense of peoples’ privacy and rights. As the EP resolution on ACTA adopted in March this year states:

” H. whereas it is crucial to ensure that the development of IPR enforcement measures is accomplished in a manner that does not impede innovation or competition, undermine IPR limitations and personal data protection, restrict the free flow of information or unduly burden legitimate trade,”

In the beginning of October it was announced by the Commission that the talks were finished. This info has yet to be verified by other parties as well.

For more information, please read:

Info on ACTA

La quadrature: “ACTA”

European parliament:ACTA resolution”

The European Commission ACTA page

“Anti-Counterfeiting Trade Agreement – Summary of Key Elements Under Discussion (PDF)”

Euractiv: “US told EU to hide ACTA from public”

Seotud postitused

ACTA

ACTA (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Kuigi piraatluse ja võltskaupade vastane võitlus tundub üllas, on tegemist võimaliku ohuga inimeste turvalisusele ja privaatsusele, sest lepe võib pikas plaanis anda õigused riiklikele asutustele oma kodanike e-kirjade sisu ja Internetitegevust jälgida. Leppe tulisemad vastased on siinkohal öelnud, et samamoodi võiks riik soovida postkontoris meie kirju ise avama hakata. 

Euroopa Parlamendis hakati leppest kõnelema alles 2009.a lõpus, kuigi läbirääkimised ise algasid juba 2007.a. Sellega rikkus aga läbirääkimistel ELi esindanud Euroopa Komisjon otseselt Lissaboni lepingut, mille kohaselt on viimasel kohustus EPd kõikide rahvusvaheliste lepetega kursis hoida. Jääb üle vaid järeldada, et asjast huvitatud osapooled olid soovinud leppe teksti ja olemuse vaka all hoida, kuni see sõlmitud saab. Need riigid on Kanada, USA, Euroopa Liit, Jaapan, Šveits, Korea, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Austraalia. Viimastel andmetel oli see USA, kes oli sundinud ELi ACTA teksti mitte avaldama pärast viimaseid augustis toimunud läbirääkimiste vooru.

Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu alles sõlmimisel olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.

Paraku pole Euroopa Parlament asjaga üldse nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu koguni resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.

Sellegipoolest kutsus EP ülesse läbirääkimisi jätkamata ja seda hea põhjusega. OECD andmetel moodustab võltsitud kaupade osakaal turul 150 miljardit eurot. Võltsitud kaubad võivad ehk tunduda lihtsalt jõukate suurfirmade kahjumeid mõjutavat, aga 2009.a konfiskeeriti Euroopas 264% rohkem võltsitud kosmeetika ja hooldusvahendeid, 51% ravimeid ja 62% enam toiduaineid võrreldes varasemaga. Kusjuures, OECD andmetele tuginedes võib prognoosida, et võltsravimite osakaal  maailmaturul on 10%.

Muuseas, läbirääkimiste laua taga pole maailma kõige kiiremalt arenevaid ja võltskaupa tootvaid-tarbivaid maid. Need nn BRIC riigid on Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kes pole seni avaldanud soovi leppega liituda. Õnneks on lepe avatud kõikidele nii praeguses faasis kui ka tulevikus, kuna kavas on luua mehhanismid, millega saab leppega mitte liitunud riikidele hõlpsasti oskusteavet jagada.

Seniks proovivad aga EP saadikud ACTA läbirääkimisi avalikustada ja isikuandmete ja intellektuaalomandi kaitse eest seista. ACTA koosneb nimelt kolmest osast, millest üks alajaotus reguleerib konkreetselt intellektuaalse omandi kaitset. Vajadus vastava seadusloome järele on mõistagi olemas, ent sealjuures tuleb arvestada nii kauba või teenuse tootjate/autorite kui ka tarbijate õigustega. Teisisõnu ei saa riik oma asutuste kaudu tungida inimese privaatellu ja jälgida tema meilivestlusi või tegevust Internetis. Sestap on ka resolutsioonis ära toodud punkt H:

“/…/ on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust /…/ ”

Tänaseks on läbirääkimiste läbipaistvuse osas küll teatav edu saavutatud ja töö jätkub, sh ka koostöö EPga, ent täieliku leppe sõlmimiseni on veel pikk tee.

Lisainfo:

http://en.act-on-acta.eu/Main_Page – infot ACTAga seonduvate arengute osas

http://www.laquadrature.net/en/acta

EP ACTA  resolutsioon:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+MOTION+P7-RC-2010-0154+0+DOC+XML+V0//ET

http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/trade-topics/intellectual-property/anti-counterfeiting/ – Euroopa Komisjoni ACTA lehekülg

http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/november/tradoc_145271.pdf – Euroopa Komisjoni ingliskeelne kokkuvõte ACTAst

http://www.euractiv.com/en/infosociety/us-told-eu-hide-acta-public-news-497373

Seotud postitused