Tag Archives: institutional architecture

Lissaboni leping

Lissaboni lepingule kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Uutes põhimõtetes kokku leppides lähtusid riigipead ja valitsusjuhid poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest muutustest, kuid püüdsid samal ajal arvesse võtta ka kodanike lootusi ja ootusi. Lissaboni lepingus on määratletud, mida EL võib ja ei või teha, ning milliseid vahendeid ta selleks kasutada võib.  Sellega muudetakse ELi institutsioonide struktuuri ja nende töömeetodeid ning kõige selle tulemusena on EL demokraatlikum ja tema põhiväärtused on paremini kindlustatud.

Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast seda, kui kõik ELi riigid olid selle oma riikliku korra kohaselt ratifitseerinud.

Lissaboni lepinguga parandatakse ja ajakohastatakse varasemaid ELi leppeid. Leppe kohaselt saab otsevalitud Euroopa Parlament suuremad volitused ELi otsustamisprotsessis sellistes valdkondades nagu siseküsimused ja põllumajandus ning eelarve muudab ELi tervikuna demokraatlikult aruandvamaks.

Mõne erandiga seab see Euroopa Parlamendi seadusandjana võrdsele alusele nõukoguga, et esindada liikmesriike valdkondades, kus see seni nii ei toimunud, nagu ELi eelarve koostamine (parlament on täielikult samaväärne nõukoguga), põllumajanduspoliitika, ning justiits- ja siseküsimused. Liikmesriikide parlamendid saavad õiguse ettepaneku suhtes vastuargumente esitada, kui nad leiavad, et tulemusi saab paremini saavutada pigem liikmesriigi kui ELi tasandil.

Euroopa Komisjoni presidendi valivad ELi riigipead ja valitsusjuhid Euroopa valimiste tulemustele toetudes ning valiku peab heaks kiitma Euroopa Parlament. Ka ELi välispoliitika kõrge esindaja peab saama Euroopa Parlamendi heakskiidu.

Ka kodanike õigusi tugevdatakse. Lissaboni leping muudab ELi põhiõiguste harta ELi jaoks siduvaks, mis tähendab, et ELi institutsioonid peavad austama kodanike kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid õigusi. Uus kodanike algatuse õigus võimaldab miljon allkirja koguda suutnud kodanikerühmadel kutsuda komisjoni üles esitama uusi õigusakti ettepanekuid. See suurendab kodanike osalemist ELi otsustamisprotsessis.

Lepingu eesmärk on ka ELi otsustamisprotsessi tõhususe parandamine seeläbi, et sagedamini hakatakse kasutama kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist, mis asendab ühehäälsuse ning hõlbustab nii kokkulepetele jõudmist ministrite nõukogus. Uus Euroopa Ülemkogu president ja välispoliitika kõrge esindaja peaksid parandama ELi tegevuse järjepidevust. 

Hetkel on Põhiseaduskomisjonis käimasolevatest menetlustest kaks olulisimat briti liberaaldemokraat Andrew DUFFi raport ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti, ning prantslasest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) liikme Alain LAMASSOURE’i ja sotsiaaldemokraadi Zita GURMAI (Ungari) kahasse kirjutatud raport Euroopa Kodanikualgatuse kohta. Viimane ongi üks olulisimatest muudatustest, mis Lissaboni lepingu kaasa tõi.

Põhiseaduskomisjonis käib samuti pidevalt arutelu ELi üldeelarve ja ELi institutsioonide toimimise omavahelise ning koostöö üle. Siin on taaskord suur roll mängida Lissbaoni lepingul, millega muudeti ELi institutsioonilist arhitektuuri.

Lisainfo:

http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

http://europa.eu/lisbon_treaty/faq/index_et.htm

http://elik.nlib.ee/?id=5122

http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?uri=OJ:C:2007:306:SOM:ET:HTML

Seotud postitused