Tag Archives: Indrek Tarand

Euroopa Parlamendi esimese poolaja kokkuvõte 2009-2011

Tänavu talvel saab kaks ja pool aastat viieaastasest mandaadist täis. Siin on mõned teemad, mida eurosaadik Indrek Tarand ajanud on.

Tugevusteks võiks lugeda :

  1. sihipärane töö Islandi delegatsiooni vallas (läbi erinevate tegevuste,variraportöörluse,artiklite väljenduv järjepidevus, kindlasti ka vaalade parandusettepanek).
  2. Internetivabadus ja sõnavabadus – seminarid, tugevad kontaktid IMMI inimestega, fraktsioonideülene koostöö
  3. Eesti asja ajamine – IT agentuur, Ždanoka ja Reva kahjutuks tegemine, Disko ja Tuumasõda, Teeme ära! ja kirjalik deklaratsioon
  4. Eesti delegatsioon – katsed seda kokku saada ja ühiselt Eesti asja ajada.
  5. VASTUSEKS kriitikale, et Indrek Tarandist pole midagi kuulda ja valimislubadus sündmusi kajastada on kuidagi täitmata jäänud, siis palun vaadake edaspidi minu kodulehte – seal on olemas informatsioon kõikide minu tegevuste kohta, kõnede ja sõnavõttude kohta. Ma ei saada pressiteateid, vaid teen sisulist tööd.

Mõned punktid

  • Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse
    • Internet Core Group – Indrek Tarand on selle liige ja seal on käsitletud kõiki allpool olevaid teemasid.
    • Gallo raport
      • Sügisel 2010 jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud. Teema: piraatlus, organiseeritud seaduslik alla-üleslaadimine VS kodanikuõigused-vabadused. Piirideta reporterite hinnang:
      • “The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.”
  • ACTA
    • http://www.tarand.ee/2010/09/acta-3/
    • (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Teema jällegi kaubanduslepped, piraatlus VS vabadused-õigused.
    • HEA NÄIDE ROHELISTE INITSIATIIVIST JA „VÕIMUKUSEST: EPs tõusis teema 2009 sügisel, rohelised rääkisid selle esmalt (Albrecht), et KOM rikub leppeid ja teeb asju EPd teavitamata. Umbes kuu ignoreeriti ja siis võeti teema üles, sest saadi aru kui kuum see on. Euroopa Komisjon väitis, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.
    • Paraku polnud Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.
  • EPFSUG – European Parliament Free Software User Group– tegeleb vaba tarkvara vabastamisega EP ja muude institutsioonide arvutites-võrkudes. Et saaks kasvõi Mozillat, Skype’i, ID kaardi lugejat ja muid asju kasutada.
    • On korraldatud mitmeid kokkusaamisi, 7.septembril on kavas järgmine, räägitakse programmist nimega Freedom Box. See juba seostub aga Araabia kevadega ja muud represseeritud riikidega nagu Venemaa. Kaido Kikkas on juba toodud sinna kõnelema sel kevadel. Tema kokkuvõte Freedom Boxist:
      • Privaatsusekaitsega e-posti- ja telekommunikatsioonivahend, mis on raskesti pealtkuulatav vaenulike režiimide tingimustes tegutsevatele demokraatiaaktivistidele mõeldud organiseerimisvahend.
      • Mõned võimalikud kasutusvaldkonnad:
      • krüpteeritud puhverserver. Freedombox’id võimaldavad suunata võrguliikluse tsenseerimata asukohtadest ümber sinna, kus liiklust tsenseeritakse (nii saaksid näiteks hiinlased riigi tsensuurist vaba ligipääsu kogu Internetile). hajutatud sotsiaalvõrgustik. Senine kogemus näitab, et tsentraliseeritud võrgustikud nagu Twitter on kergesti võimude poolt jälgitavad (nii kogus USA riigivõim andmeid näiteks Wikileaksi kohta).

  • SWIFT
    • http://www.tarand.ee/2010/01/swift-lepingust-ja-andmekaitsest/
    • 2010.a 1. veebruarist pidi ELi ja USA vahel hakkama kehtima nn SWIFT leping, mis seisnes lühidalt omavahelises pangaandmete jagamises. USA soovis andmetele ligi pääseda seoses terrorismivastase võitlusega. Euroopa Parlament nägi hea eesmärgi nimel püstitatud abinõus aga ohtu oma kodanike turvalisusele ja privaatsusele.
  • Freedom of expression online – Interplay of Human Rights and ICT  (5.05.2011)
    • Jan Philipp Albrecht, Eva Lichtenberger, Heidi Hautala, Indrek Tarand. Nende MEPide poolt korraldatud seminar, kus oli koos eksperte vaba tarkvara vallast, KOMist, Egiptuse juhtivaid blogijaid, Smari McCarthy (IMMI).
  • IMMI – Icelandic Modern Media Initiative
    • Marietje Schaake (ALDE, NE) ja Indrek Tarandi korraldatud seminar ekspertidega siit ja sealt, whistle-blowing, Islandi teedrajav vaba ajakirjanduse paradiisi loomine (20.04.2011)

Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna Juhatus on teinud Volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult, et miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad? Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!“.

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule, lausus: /Tsitaat/ Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides. /Tsitaadi lõpp /

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes « võõral maal » pean ma asendama sõnapaariga « okupeeritud maal », mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSPle, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi – Tartu Rahu aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna.  Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi… Vastus oli – on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid selle ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel, kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on – kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.


Nende sissejuhatavate märkuste järel, lubage mul minna edasi kõnega. Peab tähele panema, et seda kõnet ei tasu analüüsida kui „presidendikõnet“. Isegi mitte kui „presidendikandidaadi kõnet“. Sest see on kõigest minu vastutulek teie erakonna igati legitiimsele kutsele, arutada minu isiku kui võimaliku presidendikandidaadi üle.

Niisiis, daamid ja härrad!

Ma olen veidi hämmeldunud meie kavatsusele osaks saavast kriitikast, mis lähtub justkui eeldusest, et Riigikogus on kahesuguseid liikmeid: ühtedel on ja teistel pole õigust oma kandidaati välja käia. Või siis vähemalt pole õigust esitada presidendikandidaadiks inimest, kes ei kuulu erakonda.

On ilmselge, et eeldus on vildak ja kui 21 Riigikogu liiget tahavad esitada kandidaadi, siis nad seda ka teevad. Pealegi – kas ei valitse Eestis pea selline konsensus, et president peab olema kogu rahva jaoks? Ning seda rolli on oma ametiaegadel püüdlikult järginud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Ma ei näe ühtegi põhjust eeldada minultki midagi teistsugust. Võrdne kohtlemine on elementaarne poliitiline viisakus ja põhiseaduslik nõue.

Edasi on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid nõudnud, et minul ja Keskerakonnal peab olema poliitiline ühisosa vaadetes. Jätan kõrvale iroonia, et Sven Mikser unustab enda ühisosa Keskerakonnaga, mille aseesimeheks ta mingil perioodil oli.

Jätan kõrvale ka selle iroonia, et Reformierakonnal on kõlvanud Keskerakonnaga mitu korda valitsust moodustada.

Meenutaksin kõigile, et minu maailmavaade on avalik asi.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi olin sunnitud analüüsima oma poliitiliste vaadete paiknemist üldlevinud skaaladel ja kirjutasin nii:

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel minu jaoks täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased, ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. Hetkel mul eelkirjeldatud piirajaid ei ole ja sestap olen proovinud oma arusaamu maailmast võrrelda Eesti erakondade poolt esindatutega. Selgitus on selline: Olen ennekõike liberaal, aga seda laiemas mõttes kui pelgalt majandusliberaal. Headel hetkedel tahaksin olla nagu Prometheus, kes soovis inimestele tuld tuua, teades samas jumalate käsu rikkumise eest järgnevat karistust. Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihalejagi. Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Nõnda ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel. Kuna tasakaal, mis teeb elu võimalikuks, on mulle oluline, siis oleksin pigem ehk roheline, kuid nemad tunduvad sageli liiga veendunud, sestap ei söandaks ma oma teadmiste vähesuse tõttu nende sekka pürgida.“

Niisiis – selliselt vundamendilt kujundan oma suhtumisi ühte või teise Eesti ja rahvusvahelise elu nähtusesse. Ning täna, 2011. aasta suvel, murran pigem eelkõige pead selliste protsesside üle nagu seda on euroala kriis ning Eesti rahvastiku vähenemine.

Vahemärkusena olgu lausutud, et nõue võtta omaks mingi piiratud hulk erakonnaprogrammilisi seisukohti ja seda siis maailmavaateks hüüda, tuleb kirglikult just Reformierakonna juhtpoliitikute suust. See paneb mind veidi muigama, sest erakond, kes erastas raudtee, seejärel selle taasriigistas ning nüüd, nagu kuulda on, plaanib taas erastamist, ei saa ju väita, et nende tegevust on võimalik maailmavaate alusel prognoosida…

Meil tegeletaksegi liiga palju sellega, mis on parem- ja mis vasakpoolne, selle asemel et tegeleda vastuse otsimisega küsimusele mis on parem ja mis halvem.

Olen olnud kriitiline mitmete Keskerakonna poliitiliste sammude suhtes ja ei kavatse kriitikameelt ka tulevikus minetada.

Samas olen olnud kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Näitena võin ma meenutada, et juba mõni aeg tagasi soovitasin peaministrile käesoleva aasta eelarvesse kulureale kirjutada ka Kreeka võimalikus abipaketis osalemise. Dialoog ei viinud kuhugi, sest peaminister võttis vestluse kokku fraasiga “Tarand on ebaadekvaatne”.

Tõsi, reformierakonna viimaseid liberaale Jürgen Ligi ajab seda rasket protsessi tarmukalt. Ja kui juba Ligi jutuks tuli, siis märgiksin, et minu ülesanne elus pole olnud kõike ja kõiki kritiseerida, vaid ka kiitust jagada. Viimati tegin seda Twitteri vahendusel, tunnustades Jürgen Ligi seisukohti maamaksu kaotamise küsimustes.

Nii et ka tunnustada tuleb, isegi siis ja võib-olla siis veel eriti, kui tunnustuse saaja polegi n.ö. oma erakonna mees või naine. Ja olen tõepoolest kiitnud ka Keskerakonda, kui selle tegevus on olnud minu meelest kiiduväärt.

Kuigi see pole tänase koosoleku teema, lisaksin, et opositsioonierakondadel on viimane aeg nõuda senisest enam informatsiooni Euroopa Liidus kavandatava kohta ja alustada väitlust Eesti võimalike kohustuste asjus euroalas. Kõikides teistes liikmesriikide parlamentides käib selline väitlus juba täie hooga.

Kuid tagasi peateema juurde.

Mulle meeldib olla aktiivsel kodanikupositsioonil ja tsiviilkuraasi või kodanikujulgust ilmutada. Täpselt selles tähenduses, millest Andres Herkel hiljuti „Sirbis“ kirjutas.

Mulle meeldib vangide dilemmana tuntud võrrandit lahendada sellises võtmes, et võidaksid kõik. Nii ka praegu:

  1. Ühiskond võidab, sest debatt on sündinud.

  2. Keskerakond võidab, sest ta on tegemas Eestit tugevdavat ja arendavat otsust.

  3. Ametisolev president võidab, sest ükskõik kui kriitiliselt suhtuda president Ilvese mõnedesse tegudesse või tegematajätmistesse, peab tunnustama ka tehtut ja nentigem, et niisugust hüüdnime nagu ühe kandidaadiga presidendivalimistel ta vältimatult saaks – tagatoapresident – pole ta mingil juhul ära teeninud.

  4. Võidavad nii parlamendis esindatud kui esindamata erakonnad, kes saavad oma seniseid seisukohti hinnata ning neile kindlaks jääda või neid siis muuta. Loodetavasti maksimaalselt realiikmete arvamust kuulda võttes ning hoolikalt kodanikkonna eri gruppidest tulevaid signaale kuulates.

  5. Võidan ka mina, sest lisaks enda jaoks oluliste teemade käsitlemise võimalusele on juba presidendikandidaadiks olemine vägagi auväärne situatsioon.

Lähiajaloost meenub selline hüüdlause “Meiega võidavad kõik!”. Siin ja praegu on teil oma vabade otsustuste summana võimalik anda sellele loosungile jälle sisu.

Rain Rosimannus (tüüpilise spindoktori ja poliittehnoloogina) on käinud välja teooria, et minu abil loodab Edgar Savisaar Valimiskogus ise kandideerida. Ja minult on küsitud, et mida ma sellest arvan. Kohe ütlen – kui see tõepoolest niimoodi peaks juhtuma, siis on Savisaarel ideaalsed võimalused… tulla Igaveseks Teiseks. Mina võidan ikka… Aga ilma naljata – kuna Valimiskogus vajab iga kandidaat 21 esitajat ning need ei pea tulema mingi erakondliku veendumuse baasilt, siis eeldatavasti olen kandidaadiks igal juhul. Las olla mitu kandidaati! Ehk esitatakse mõni naiskandidaatki. Kindlasti parim võidab! Võidab ka demokraatia, sest omavalitsustel ei pea Eestis olema üksnes ränk murekoorem, kuidas hakkama saada. Nende seisukohti saab, võib ja peab kaasama ka presidendivalimistel.

Urmas Paet ja Marko Mihkelson küsivad avalikkuse vahendusel, et mida arvan mina nn „Idaraha skandaalist“. Urmas Paet väitis raadios koguni, et ma pooldan seda. Ma ei tea, kust ta seda võtab. Tunnistan otsekoheselt, et jagan nende keskerakondlaste seisukohta, kes arvavad, et säärane rahaküsimine oli andestamatu viga.

Paraku jäi president Ilvese reaktsioon toimunule poolel teel pidama. Milles on probleem? Kui mina oleksin olnud sel ajal president, siis osutanuksin, et asja tuum on meie Eesti poliitikategemise rahastamisviisis üldisemalt. Selles, et erakonnad vajavad aina rohkem ja rohkem raha ning ettevõtjad, suured ja väikesed, omavad meie parteide rahastamise kaudu poliitiliste otsuste tegemises märgatavalt suuremat rolli kui mistahes volikogu, üldkogudest rääkimata. Pahatihti on see roll kaunis korruptiivne.

Minu seisukoht on, et erakonnad peaksid elatuma liikmemaksudest ja sellele vastavalt ka majandama. Ning kui riigieelarvelistest toetustest rääkida, siis nende kasutamine peaks suunduma Riigikogust väljajäänutele ja ehk ka väiksematele sissesaajatele. Alati on vaja toetada nõrgemaid, mitte vastupidi! Seda kõike oleks ma ütelnud. Ning seda teemat hoiaksin esiplaanil ka ametisoleva presidendina.

Ma juba ütlesin, et idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!

Aga nüüd veel üks asi, millest, nagu Kreeka kriisistki, ei ole piisavalt räägitud.

Sel sügisel ootab meid ees rahvaloendus. Ja me saame tõe kindlalt teada. Kas just täpselt seda, mida kolumnist Hannes Rumm kirjutab Postimehes, kuid suuna aimamisel on Hannesel kahtlemata õigus. Me saame teada, kui palju oleme kaotanud inimesi. Omaenda inimesi, kes majanduslike olude või siis eneseteostuse pärast töötavad välismaal. Ning kes ei pruugi kunagi tagasi tulla. See on nii valus probleem, et seab kahtluse alla meie kestmajäämise.

Probleemile pole muidugi mingit üht ja ainuõiget imeravimit. Kuid suhtumist, et probleemi üldse ei ole, tuleb muuta. Sest tühjadest taludest on meie kultuuris juba kinnistunud nukrameelne laul „…kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Me kõik teame, et taluelu sõjaeelsel kujul ei ole võimalik taastada. Selle variandi kriipsutas läbi nõukogude võim ja mitte Mart Laar, nagu vahel ekslikult arvatakse. Need transformeerumisprotsessid olid märksa komplitseeritumad.

Paradoksaalsel kombel on aga maailmas eeldada arengut, mis pakub Eesti põllumajandusele huvitava võimaluse. Ning mitte ainult põllumajandusele, vaid ka elu võimalikkusele väljaspool Tallinna üldse.

Ma ei pea siin silmas toiduainete hinna jätkuvat tõusu, see on alles eelhoiatus. Mis tarbijale ei ole soodne, see võib olla soodne tootjale. Peamine asi, mis meie planeeti mõjutab, on kliimamuutus ning lootust selle ohjamiseks inimkonna poolt on jäänud väheks – eriti Euroopas. Kopenhaageni kliimakonverentsieelsed nõuded ja poliitilised eesmärgid on pea unustatud. Euroopa on seoses mitme samaaaegse kriisiga nii katki, et kliimaotsuseid lihtsalt ei tehta. Kui kliima soojeneb, siis võime optimistlikult loota, et isegi meie laiuskraadil on heal juhul võimalik saada 2 saaki. Olen sellest pisut futuristlikus võtmes kirjutanud BNS-i juubeli puhuks välja antud kogumikus.

Ning kui ka õigus peaks olema Endel Lippmaal, et mingit soojenemist ei tule, siis sellele vaatamata kasvab toiduainete nõudlus globaalse demograafia arvelt. Selles peitub lootus ja me peame end ette valmistama.

Kuidas teha nii, et elu ääremaadel siiski ei lakkaks? Nii Ruhnus kui Piirissaarel, ja Euroopa Liidu kontekstis – Eestis tervikuna?

Mis on need põhikomponendid, mis annaks meile kindlustunnet tuleviku suhtes? Kas selleks on vaja vaid tasakaalus riigieelarvet? Või on veel komponente? Kas haridussüsteemi jätkusuutlikkus, haigekassa töökindlus, loodusvarade ja keskkonnaga arvestamine pole mitte sama olulised? Riigi kaitsevõime? Kuidas saavutada kõike seda väheneva rahvastiku tingimustes?

Selles mõttes mulle meeldib, et president Ilves on asunud toetama kodanikualgatust „Talendid koju“. See on vajalik algatus, kuid pole veel toonud soovitud tulemust. Talendid koju muidugi, aga koju peaks olema oodatud ka need inimesed, ilma kelleta talentidel pole siin midagi teha. Sest puudub publik! Tühjadele saalidele pole mõtet mängida, nagu pole ka mõtet kapitalimahukat tehnoloogiat tuua paika, kus keegi ei oska seda kasutada… Või veel hullem – polegi kedagi, kes kasutaks. Kui väljaränne samas tempos jätkub, siis kaob talentide kojupöördumiseks igasugune eeldus. See eeldus on haritud ja ettevõtlik keskklass. Ma ise oleksin president Ilvesest veelgi aktiivsem, prooviksin ka valitsust vastavasisuliste abinõude esitamisele turgutada.

Lubage mul, daamid ja härrad, täna juba teist korda tsiteerida president Ilvest: /Tsitaat/ Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.
Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid. «
/Tsitaadi lõpp/

Kui Keskerakond viimast tõepoolest soovib, siis teeb ta täna oma otsused. Teie teha on Eesti arenguteede jaoks olulised muudatused – särasilmse ja tulevikku uskuva Eesti nimel on vaja midagi otsustada. Ning teha seda Oma Peaga!

Ma loodan, et kõik saavad aru, et minu eesmärk pole teile petlike lubaduste jagamine. Nii, nagu teie eesmärgiks ei tohiks olla avalikkuse eksitamine muljega, justkui minust oleks tänase esinemise alusel saanud keskerakondlane. Vastupidi – me arutame võimalust, et Riigikogu keskfraktsioon võib augustis esitada parteivälise, kuid parteideülese kandidaadi Eesti Vabariigi Presidendi kohale. Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus. Räägime võimalusest ja võimatusest. Ning nagu me teame – kõik on võimalik!

Abraham Lincoln on lausunud: „Kui tahad teada saada, missugune inimene tegelikult on, anna sellele inimesele võim!“

Mõnedel teie erakonna liikmetel on tekkinud uudishimu teada saada, mis inimene ma tegelikult olen. Te olete kuulnud mu vastust!

Sellise sõnumi tahtsin teieni täna tuua, lugupeetud volikogu liikmed. Vastan meelsasti teil tekkinud küsimustele ning seejärel on otsus teie teha. Üks kaalutlus otsustamise juures, ning mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, kogu alanud avalikus väitluses, võiks olla vana tarkus:

Ärge Tapke Sõnumitoojat!“

Kontoris sündinud

15.juunil nägi ilmavalgust uus üle-Euroopaline ajaleht European Daily, mille eesmärgiks on katta teemasid üle kõigi 27 liikmesriigi ja sealt kaugemalegi. Loodetavasti ei upu isegi International Herald Tribune’i kaantel tähelepanu saanud projekt konkurentsi ja infomürasse ära, sest vajadus sellise niši täitmiseks meediamaastikul on kindlasti olemas. Vähemalt nii arvas ettevõtmise üks juhtfiguure, Daniel Freund, ambitsioonikas noor sakslane, kel muuseas seljataga mainisväärne Sciences Po haridustee, kui ajalehte ühes Eesti eurosaadiku kontoris käivitas…

Lisalugemist www.europeandaily.com – ja ka Eestist kirjutatakse!

Ametnikud jooksevad läände ja leiavad kulda

Stephen Castle, International Herald Tribune

Tõlkinud Indrek Tarand

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Läti peaminister Valdis Dombrovskisel on maailma üks viletsamaid poliitilisi töökohti – ta peab valitsema langeva elustandardi üle oma vaesunud riigis ning kärpima palku ja vähendama töökohti selleks, et tugevdada oma rahva rüvetatud finantse. Selle eest makstakse talle aastas brutopalka 32640 eurot. Sellest tasub ta oma tervisekindlustuse ja ta elab kolmetoalises nõukogudeaegses korteris. Samal ajal, kui härra Dombrovskis teenib vähem kui paljud Lääne-Euroopa politseinikud, on paljude Läti ametnike elu hulga parem.

Näiteks Andris Piebalgs, Euroopa Komisjoni volinik Lätist, teenib aastas 248006 eurot, mis on 7 korda rohkem kui peaministril, kes Piebalgsi Brüsselisse nimetas. Egil Levitis, Läti kohtunik Euroopa Kohtus, teenib kopsakalt üle 100 000 USA dollari aastas, mis on rohkem kui USA ülemkohtunik John G.Roberts Jr.  Ka pole härrade Piebalgsi ja Levitise boonused üldse kesised: majutuskulu ning päevaraha, iga lapse kohta aastas 4380 eurot, meelelahutuseks 7300 eurot aastas ning helde pension, mille saamiseks töövõtja ei pea sissemakseid tegema.

Jättes kõrvale andekuse ja soovi oma professionaalsust arendada, pole siin raske aimata, miks jooksevad valgekraed raskustes vaevlevatest Ida-Euroopa riikidest palavikuliselt tormi töökohtadele Euroopa Liidus.

Alates 2004. aastast, kui esimene kahest liitumislainest teostus, on Euroopa Komisjoni tulnud tööle rohkem kui 4700 ametnikku. Komisjon on EL täidesaatev võimuharu, mis pole kaugeltki ainus. See number ületas hõlpsalt Komisjoni enda määratud piirarvu ning hetkel on idaeurooplaste osakaal 1/6 kogu ametnikkonnast.

Ligi 150 lätlast töötavad Komisjoni ametnikena  ja teenivad seal vähemalt 50% rohkem kui härra peaminister Dombrovskis. Tippametnikkonna seas on ka 288 rumeenlast.  Seda on rohkem kui sakslasi, prantslasi ja britte kokku!

Ajal, mil 27 valitsust üritavad kokkuhoiumeetmeid rakendada ja paljud ongi vähendanud avalike teenistujate palku, on Brüsseli palgad jäänud langustele immuunseks.  See toob taas kõrvu kauge kaja traditsioonilisest kriitikast, et Euroopa Liidu ametnikud on Euroopa majanduste kriitilisest olukorrast tulemüüriga kaitstud.

On fakt, et Euroopa Liidu ametnikud said sellel majandusaastal, mis juunis lõppeb, palgakõrgendust. Euroopa Poliitikauuringute Keskuse teadur Jorge Nunez Ferrer ütleb, et palgakõrgendus “oli probleemiks, sest nii mõnedki neist ametnikest pidid majandusraskustes riikidele nagu näiteks Kreeka jutlustama kulukärpeid ja palkade vähendamist”.

“Nende võõrandumine on sümboli tähendusega”, lausub Nunez Ferrer. “ Kui nad monitoorivad teisi riike ja käsivad eelarvedefitsiidi vähendamiseks vähendada riigi kulusid ja palku, siis minu reaktsioon on – aga kuida sjääb teie enda palkadega?”

Euroopa Liit on kogu aeg maadelnud probleemiga kui palju maksta oma parlamendiliikmetele ja bürokraatidele, kohtunikele ja müriaadile muile töötajaile. Kui suhestada seda palka sama tööd tegevate inimeste sissetulekutega vastavas liikmesriigis, siis näeme, et palgavahed on ekstravagantselt erinevad. Aga kui suhestada seda Lääne-Euroopaga, siis saamegi lõpuks Dombrovskise efekti.

Maros Sefcovic, Euroopa Komisjoni asepresident haldusküsimustes, arvab, et palk on kohane rahvusvahelisele tööle, sest tippametnikud peavad pidama kahte kodu – välismaist ja kodumaist. “Kui võrrelda Komisjoni palku näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi või OECD palkadega, siis pole meie omad kuidagiviisi kõrgemad!” seletab Sefcovic.  Ta lisab, et need palgatasemed on tarvilikud, sest muidu ei saaks kõrge kvaliteediga volinikke, kes oleksid täiesti sõltumatud. Volinikel on ju piirangud, mida nad tohivad teha ametisoleku ajal ja mida pärast seda. Aastast palgakasvu määratleb reegel, mis arvestab 8 Lääne-Euroopa riigi palgamuutust, kuid ei arvesta üldse uute liikesriikide palku. Härra Sefcovic lubab, et ta vaatab selle valemi üle, kuid rõhutab, et palgad peavad siiski olema konkurentsivõimelised, et motiveerida inimesi kõikjalt Euroopa Liidu liikmesriikidest. “Saada häid trustide-vastaseid juriste Suurbritanniast on peaaegu võimatu”, kaebleb ta.

Aga ikkagi leidub neid, kes osutavad, et kuigi euroopa poliitikud räägivad vajadusest rahvale lähemale tulla, kaob nende innukus otsekohe kui jutt läheb nende enda sissetulekutele.

Hugo Brady, Euroopa Reformi Keskuse teadur Londonis, nendib, et valitsuste kohustus on kulud kontrolli all hoida, kuid kui inimesed kannatavad kärbete all, siis kindlasti ei kasutanud euroopa asutused võimalust koguda poliitilist kapitali, keeldudes oma palgatõusust.

Hannes Swoboda, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide asepresident arvab, et lahendus peitub sõltumatu uuringu tellimises.  Eesmärgiks võrrelda kõikide poliitikute ja ametnike sissetulekuid nii 27 liikmesriigis kui ka Euroopa nn Institutsioonides ning selle tulemuse põhjal kehtestada maksimum ja miinimum palgamäärad.

Kuid 39-aastane härra Dombrovskis, kes 2009. aastal loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, kus ta teenis 3 korda rohkem kui praegu, jääb filosoofiliseks: ”Kõik on suhteline. Minu palk on küll väiksem kui Euroopa Parlamendis või võrreldes teiste peaministritega, ent pannes selle Läti konteksti ei olegi ta nii tilluke. Kuigi, nominaalselt saan ma nüüd vähem palka kui varem rahandusministri ametis.”  Dombrovskise naine käib tööl ja eelmisel aastal vabanesid nad oma 12 aastat vanast Saab93st.  Aga uus auto Toyota RAV 4 on ka ikka kasutatud ja üle 2 aasta vana.

Siiski, soovitaksime Dombrovskisel mitte liiga kaugele ringi vaadata. Näiteks härra Piebalgsil on väga moodne uus kodu Jurmalas Läänemere rannal. Muidugi, volinik Piebalgs teenib 7 korda rohkem. Ja loomulikult keeldus volinik Piebalgs ajakirjaniku küsimustele vastamast.

Ja siis on veel Igors Ludborzs, lätlasest Euroopa Kontrollikoja liige, kes teenib aastas 238086 eurot. Ning Ingrida Labucka, Luksemburgi Euroopa Kohtu kohtunik, kelle sissetulek on 229628 eurot aastas.  Kohtunikud annavad intervjuusid harva ja nii ei saanud me ka tema kommentaare.

Läti saadik Euroopa Liidu juures härra Normunds Popens võtab aga Dombrovskisega sarnase seisukoha: ”Finantskriis on põhjustanud palgakärpeid mitmes riigis, mitte üksnes esimesena kärpima hakanud Eestis või Rumeenias. Ka Kreeka ja Iirimaa vähendasid palku!”  Härra Popens teenib umbes 18000 eurot aastas, aga saadikuna on talle garanteeritud ka eluasemetoetus 31200 eurot aastas, ametlik residents sellele lisaks ning auto koos juhiga. See kõik kokku seab ta sissetuleku poolest oma riigi peaministrist kõrgemale. Lõhe sissetulekute vahel on määratud veelgi suurenema, sest peagi terendab suursaadik Popensi jaoks uus ametikoht – Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi asedirektori koht. Ta ise ütleb, et raha pole oluline, tähtis olevat Euroopa Institutsiooni väljakutse vastuvõtmine… Tema uue töökoha miinimumpalk on 176064 eurot aastas, mis on 5 korda suurem kui härra Dombrovskisel.  Dombrovskisel pole palgatõusu loota enne järgmist aastat, kuid ta lisab väärikalt: “Ma ei kaeble!”

Minu kommentaar: Selle artikli tõlkisin vabas vormis ja väljaandelt luba küsimata. Kuid leian, et sedatüüpi ajakirjanduse probleemipüstitus võib minu kodulehe uudistevoo jälgijatele huvipakkuv olla. Ning miks mitte ka olla aluseks kodusele debatile, sest Läti nimede asemele oskame omigi asetada, kas pole?

Andris Piebalgs, Indrek Tarand, Marina Kaljurand jt arengukoostööst

11.novembril 2010 esines Tallinna Ülikoolis Euroopa Komisjoni arenguvolinik Andris Piebalgs  ettekandega “Euroopa Liidu arengupoliitika tulevik“. Ettekandele järgnes diskussioon, milles osales ka EP liige Indrek Tarand.
EL on maailma suurim abiandja, abi hulgas on ka Eesti panus. Kuhu ja milleks suunata EL abi edaspidi? Mis on EL ja Eesti abi prioriteedid? Mis on abist kasu olnud ja kuidas muuta see veel tõhusamaks? Kas avalikkuse toetus abiandmisele masu ajal on piisav?

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

An Evening with Sofi Oksanen and Indrek Tarand

On the 19th of Nobember 2009 the Goethe Institute in Brussels together with the Finnish Cultural Institute for Benelux organised a literary evening with Sofi Oksanen, a Finnish-Estonian writer and Indrek Tarand.

The event marked the translation of Ms Oksanen’s “Purge” to Dutch, which talks about the events and lives during the Soviet Occupation in Estonia. The book has been “a No. 1 bestseller in Finland with sales exceeding 140 000 copies, Puhdistus has won its author numerous literary prizes, including Finland’s premier literary award, The Finlandia Award, and biggest literary award in Nordic countries, Nordic Council Literature Prize 2010. Oksanen is the youngest author ever to win either one of these prestigious prizes.”

For more information, please visit:

Homepage of Sofi Oksanen
Wikipedia: “Sofi Oksanen”

The European Green Council takes place in Tallinn, Estonia

For the first time, a Pan-European party congress will be held in Estonia and the Baltic Region in general.

From the 8th to the 10th of October this year the European Green Party will organise its annual council to discuss different economic and social topics related to Estonia and Europe and also how to reduce unemployment – Green Collar Jobs! Energy security and the European Citizen Initiative are also on the agenda as are the newly created European External Action Service and the question on how to further develop the citizen society.

The European Citizen Initiative is a project currently in its last preparatory phase that creates a possibility for the EU citizens to present new legislation proposals to the European Commission. The latter has to take notice and give an official justified response to the proposals. At least 1 million signatures from (currently) 9 Member States are needed. The respective European Parliament report (by A.Lamassoure, G.Häfner, D.Wallis, Z.Gurmai ) will be voted in December in Strasbourg.

Experts from different countries will be taking the floor at the European Green Council. Among others, General Director Strategy Bureau of Government of Estonia Keith Kasemets, Green Economics Institute director and founder Miriam Kennet, Green Budget Europe chairman Dr Anselm Görres, Member of the European Parliament and Co-spokesperson of the European Green Party Philippe Lamberts, Estonian Greens Co-spokesperson and Member of Parliament Aleksei Lotman and Member of the European Parliament Indrek Tarand.

Seminars, fringe meetings for networks and topical workshops will be held during the 2-day conference. Everybody is welcome to join! More information, the program and registration form can be found here.

CV Indrek Tarand

Né le 3 février 1964 à Tallinn, Estonie

Marié, trois enfants

Formation

1972-1983 Diplôme d’études secondaires à Tallinn

1983-1991 Diplôme de l’Université de Tartu, historien/professeur d’histoire

1992-1993 Etudes européennes à l’université Johns Hopkins de Bologne – P. H. Nitze School of Advanced International Studies

Formation continue

1984-1985 Service militaire obligatoire de l’Union Soviétique

1997 Formation d’officier de réserve à l’école de combat des Forces de défense

2005 Formation continue pour officiers de réserve Cior Cla, Budapest

Carrière professionnelle

1991-1992 Directeur en relations publiques

1993 Envoyé spécial du gouvernement estonien à Narva

1993-1994 Conseiller du Premier Ministre estonien Mart Laar

1994-2002 Secrétaire général du Ministère des affaires étrangères, Ambassadeur  Extraordinaire et plénipotentiaire d’Estonie auprès du Saint Siège

2002-2003 Directeur des Ressources humaines, Banque d’Estonie

2003-2009 Journaliste indépendant, présentateur télévision et radio

2005-2009 Directeur du Musée de la guerre- Musée du Général Laidoner

2007 Conseiller auprès du Président Géorgien en matière de réforme de l’administration

Télévision et Radio

Présentateur dans « Êtes-vous plus fort qu’un élève de 10 ans ? »

Présentateur dans une émission de radio hebdomadaire

Etc…

Associations professionnelles

Membre de la société estonienne des étudiants

Membre Fondateur de l’Union Nationale des officiers de réserve.

Membre du conseil des musées

Décorations

Commandeur de la Légion d’Honneur

Compagnon de Malte de l’ordre national du mérite

Magna cruce equitem ordinis s.gregorii magni (Vatican)

Ordre de Pologne du mérite,  5ème classe

Ordre mexicain de l’Aigle Aztèque

Ordre estonien de la Croix de la Terra Mariana, 3ème classe

Divers

Donneur de sang