Tag Archives: Indrek Tarand

NSA spioneerimise resolutsioonist

agent86Resolutsiooni ja tema erinevad versioonid (erinevate poliit-perede esitet) leiab huviline ka siit (link) ning poliit-connoisseur ning internetifriik leiavad nüansilisi erinevusi. Lisan ka transkripti arutelust ehk debatist plenaaril, millest ainsa eestlasena osa võtsin (link). Muidugi see pole veel tõlgitud, aga huviline saab google-translate abiga enam vähem pihta. Võib–olla ka vähem, aga enamasti siiski.

Niisiis- peamine vaidlus kulges teljel, kas katkestada ja edasi lükata vabakaubanduse läbirääkimised USA ja EL vahel. Komisjoni volinik soovitas eristada kahte probleemi: esiteks diplomaatilisi suhteid USA ja EL vahel, ning teiseks Euroopa Liidu kodanike õiguste võimalikku rikkumist. Pahameel viimaste suhtes on küsitav, sest Euroopa Liidu oma andmekaitseraportit (Jan Albrechti raport) pole EP vaatamata Komisjoni ettepanekule suutnud vastu võtta. Vastupidi – sellele on tehtud tervelt 4000 (jah neli tuhat) parandusettepanekut ning see loomulikult pole mõeldud raporti kiireks vastuvõtmiseks. Minu isiklik seisukoht on see, et kui me suudame vastu võtta digivabaduste ja õiguste Euroopa Harta, siis on meil ka millegi võimaliku rikkumise üle ameeriklastega läbi rääkida. Muidu ei ole. Diplomaatilises osas arvan, et nii Komisjon kui ka Euroopa Liidu juhtivad liikmesriigid on esitanud USA-le hulga arupärimisi (isegi meie välisministeeriumi kantsler Alar Streimann on saanud suursaadik Levine’i käest selgitust), mille vastuste põhjal alles saaks hakata kedagi noomima. Taustaks veel eelmise nädala neljapäeva Le Monde’i artikkel, mis osutab Prantsuse valitsuse sarnastele nuhkimisprotseduuridele oma kodanike suhtes.

Niisiis – lugegem kindlasti debati protokolli ja erinevaid resolutsiooni ettepanekuid. Nähkem, kui kirju on maailm ja kui erinevaid arvamusi selles peitub. Pangem tähele, et generatsioonidevaheline digilõhe tegelikult ka eksisteerib ja mis on elementaarne Amelia Andersdottirile või Jan Albrechtile, pole elementaarne mulle (kuigi näib olevat nüüd selge küberhügieeni eest võitlevale T. Kelamile). Nimelt nemad polnud veel sündinud kui toimus anti-Pershing kampaania, aga mina olin. Kelam on nõudnud minu kuuldes NATO lepingu artikkel 5 täiendamist küberrünnaku juhtumiga, samas antud hääletuses ilmselt jälgis pikemalt mõtlemata EPP enamusmeeleolu…

Samas on vaieldamatu, et mina ei saa oma vanuse tõttu aru paljust ehk mitte enamusestki tänapäeva noorte digi-identiteedi probleemidest. Erik Bdot, Elver Loho, Raul Kübarsepp, Jaagup Irve ja teised on minuga Facebookis sel teemal ühendust võtnud ja küsinud: kas ma kiidan heaks PRISM jne programmid. Ei, ma ei kiida, vaadake ka mu sõnavõtukest plenaaril (link)… Ja kui viitsite, vaadake ka muid, sest see annab teile EP aruteludest kokkuvõttes palju parema pildi kui üksluised pressiteated „eestlaste enneolematutest imetegudest laias maailmas“. Ning mõtelge koos minuga (ja andke head nõu) – kuidas mina, kui Külma Sõja veteran saaksin ameeriklasi hukka mõista privaatsusse sekkumise eest, samal ajal kui EL-s teevad sedasama teadaolevalt vähemalt Prantsusmaa, Suurbritannia ja Tšehhi valitsused? Miks mulle peaks meeldima rohkem kaubandus Hiina ja Venemaaga, kuigi ka nemad spioneerivad EL vastu? Ning viimaks ja mitte vähem – kui Euroopa demokraatia iseärasuste pärast (ning see debatt seisab meil Eestis alles tegelikult ees) määratakse volinikeks endisi mauiste (Barroso), Fidel Castro fänne (Ashton), MGIMO vilistlasi (Füle ja Sevcovic) ning nomenklatuurikommuniste (Kallas, Smetana), et mida siis need ameeriklased peaksid tegema? Kas me ise peame sihukeste tegelaste meelemuutust tõesti siiraks või võtaksime väikese kahtlusega? Nii et vastu hääletasin ennekõike üleoleva moraliseerimise pärast. Teiseks seepärast, et antud ajahetkel ei esindanud ma tõepoolest radikaalsemalt meelestatud Eesti Interneti Kogukonda, vaid pigemini valijaid, kes on meelestatud kui Tiit Pruuli (loe) ja Peeter Sauter (loe), sest olen Külma Sõja veteran ja ka veidike ameeriklastele teene võlgu: erinevalt eurooplastest maksid nemad mulle 20 aastat tagasi väga vahva ülikooliaasta kinni (25 tuhat USD 1993 aasta väärtuses). Kuid kolmandaks ka seepärast, et oli näha, kuidas valimiseelselt suur osa poliitikuid hakkas ujuma ja niiöelda „kalamarja“ ehk häälte poole niiska laskma. Mulle see ei meeldi ja puhtalt mängu ilu pärast küsin ikka – ehk on ka vastuvoolu ujumisel miski mõte?

P.S. Ma arvan, et kui meil oleks Albrechti raport seaduseks tehtud (kuigi siis antiföderalistid lausuksid, et see on ikka veel liikmesriikide kompetents ja EL seadus ei loe), siis oleks meil võimalik ameeriklastega ka rääkida millestki. Aga kuni pole, siis pole meil enestelgi aimu, mida me õigupoolest tahame. Kui ACTA lepingu järgselt noored vihased Eestigi mehed lubasid asja ära lahendada (Linnar Viik, Marten Kokk jne) ning vist ka (Siim Tuisk ning Silver Meikar) üritasid panustada, siis tulemusi pole ilmselt sellepärast, et valdkond on keeruline ning ei nemad ega ammugi mina pole ei Descartes ega Kant.

Aga ma ei kavatse küll kõrvale hiilida vastutusest oma hääletuse eest ning hakata parteilase kombel vassima, et tegelikult ei hääletanud mina, vaid hoopis parteidistsipliin vms. Ma ei ütle, et mul oli õigus, vaid ütlen et tolle hetke teadmiste ja diskussiooni iseloomu pealt tundus mulle, et teen õigemini antud resolutsiooni vastu hääletades.

Indrek Tarandi kliima ja turvalisuse ühispoliitika raport kinnitatud

Indrek Tarandi juhtimisel koostatud raport: “Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika roll kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral” sai 22. novembril Euroopa Parlamendi poolt kinnitatud häältega 474 poolt, 18 erapooletud, 80 vastu.

Resolutsioon:

Procedure file 2012/2095(INI) “Role of the Common Security and Defence Policy in case of climate driven crises and natural disaster”

Vastu võetud resolutsiooni tekst:

Euroopa Parlamendi 22. novembri 2012. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral (2012/2095(INI))

Ettekanne enne hääletust:

Veidi kajastust:

F. Wemia, C. Werrell “An EU Special Representative on Climate Security?” The Centre for Climate Change and Security, 29.11.2012

Seminar “Climate & Security Envoys – New Developments in Climate Change and Security”

“EU must beef up Security and Defense, or face decline, say MEPs” DiploNews, 2012

Francois Ducrotté, “The impact of climate change on international security: prospect for an environmental dimension in CSDP missions”, European Security Review, 2012 (PDF)

“Storm warning”, EP Magazine, nov 12, 2012

ACTA Seminari ettekanded

Indrek Tarand, “Tervitus – ja avasõnad”
Rickard Falkvinge, “The Copyright Industry in Larger Perspective.”
Karmen Turk, “Anti-ACTA. Kust leping tuli ja miks?”
Andrei Korobeinik, “Kas Eesti riigi tasakaalustav roll on ACTA puhul õnnestunud?”
Jaak Kikas, “Teadusinfo ja internet.”
Kaidi Sarv, “ACTA mõju ravimite kättesaadavusele.”
Jaak Lippmaa, “Interneti regulaatorid ja sidusgrupid.”
Aleksei Kelli, “Sõnavabadus ja autoriõigus.”
Brian M. Frere, “Intellektuaalne omand. USA vaade.”

Aruanne Euroopa Parlamendi asepresidendiks kandideerimise kohta

Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse” — Albert Camus.

Special thanks to:  Julie Clancier, Epp Sarv, Pärtel Peeter Pere, Illimar Lepik von Wiren, Ott Rätsep, Radu Prekup ning loomulikult minu perekond!

Mis on Büroo ehk Asepresidentide Kogu?

Euroopa Parlamendi Büroo (Riigikogu analoogia põhjal aseesimehed) on 14 liikmeline ning tema vastutusalaks on parlamendi töökorralduslike otsuste vastuvõtmine. Just see kehand teeb formaalselt kõik otsused, mis käivad personali, eelarve, protseduurireeglite tõlgendamise, meediasuhtluse, tööruumide, arvutisüsteemide jms kohta. Seda muidugi ametnikkonna (keda juhib peasekretär Klaus Welle) ettepanekute kohaselt. Erandkorras õnnestub vahel mõnel poliitikul ka mõni oma idee teostada.

Siit lingilt näeb lühidalt, kuidas nädala olulisi sündmusi kajastas Europarl TV (Ungari küsimus ja valimised 1:21).

Büroo liikmed pole päris võrdsed.  Ehkki kõikidel on üks hääl, on nende vastutusvaldkonnad erineva kaaluga. Kaalukamad (raha, personal, asjaajamise korraldus) on alati Euroopa Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraatide käes. Teisi nii sensitiivsete asjade juurde lihtsalt ei lubata. Ma isegi ei tea, millega tegeleb 14. asepresident – ilmselt kohvi, tee ja mineraalvee tarnimisega koosolekuruumidesse. On ilmselge, et tegelikku poliitikat otsustatakse nn Presidentide Konverentsil, mis aga koosneb hoopiski parteifraktsioonide esimeestest, mitte asepresidentidest.

Euroopa Parlamendi juhatuse valimistel on vaevalt tähtsust väljaspool selle parlamendi hoonet. Samas võivad need ametikohad poliitikutele endile olla lausa elu ja surma küsimus. Juba pika aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et valimised on tegelikult gruppide poolt esitatud ja d`Hondti meetodil jaotatud kandidaatide nominatsioon: 7 kohta saab Rahvapartei, 3 sotsid, 2 liberaalid ning Briti konservatiivid ja rohelised saavad kumbki 1 koha. Hääletamise salapära seisnebki tegelikult ainult selles, et kes kui palju kokkulepitud hääli teistelt fraktsioonidelt saab või ei saa, et tekiks pingerida. Ühelgi erakonnal üksinda absoluutseks enamuseks, mis on valituks osutumise tingimus esimeses kahes hääletusvoorus, vajalikke hääli kokku saada ei õnnestu.

Vahemärkusena olgu öeldud, et parlamendi presidendi valimiste jaoks on kokkulepe selline, et pool aega on konservatiivide kandidaat “valitud” ja pool aega on “valitud” sotsiaaldemokraatide kandidaat. Eelmisel korral kandideeris Jerzy Buzeki vastu Rootsi vasakroheline Eva-Britt Svensson, kes tegi seda siseveendumusest, et kahe kandidaadiga valimine on parem. Sel korral oli Nirj Deva briti konservatiivide fraktsiooni poolt parteiline vastaskandidaat. Kuid kõigile üllatuseks ei suutnud Guy Verhofstadt (liberaalide liider) kokkulepet sõlmida ning tema fraktsioonist tekkis ka kolmas presidenditooli nõudleja – Diana Wallis (Suurbritannia, oli siiani ametis asepresidendina) – kes võttiski endale sõltumatu ja parteiülese presidendikandidaadi rolli. Muidugi, taustal võis olla ka liberaalide sisemine lahkheli: nimelt pidi üks nende kahest kohast minema sakslasele (selle lahendasid omavahel Alexander Alvaro ja Graf Lambsdorff ning esimese kasuks), kuid teisele kohale eelistati kahest endisest asepresidendist Edward McMillan Scott`i. Viimane on tähelepanuväärne isik, sest tegi endise konservatiivina kaks ja pool aastat tagasi ajalugu, kandideerides vastu oma partei (ECR) tahet ja sai teiste erakondade toel valitukski, mistõttu ECR jäi ilma oma nn kvoodialusest kohast. Tasuks visati ta oma erakonnast välja ning on nüüd liberaalide ridades. Aga veel sügavamal taustal ehk leiab ka Briti sisepoliitilise konflikti sealsete liberaalide ja konservatiivide vahel…

Miks kandideerisin?

Minul paluti toetada sõltumatu kandidaat Wallist ja ma nõustusin meelsasti. EP ajaloos on olnud vaid 2 naisterahvast sel ametikohal! Pealegi sisaldab minu poliitiline DNA vastumeelsust tagatoalepete vastu. Asjad edenesid suhteliselt hästi ning paljud parlamendiliikmed toetasid ja elasid kaasa. Ühel hetkel oli minu kord otsustada, kas ma sooviksin ka asepresidentide nivool seda liikumist oma panusega toetada. Nüüd sattusin kahe vastandliku vektori mõjuvälja: positiivne oli, et mitte ükski eestlane pole kunagi asepresident olnud ega selleks ka kandideerinud. Olemasolevas süsteemis oleks see ka võimatu, sest üheliikmelised rahvusdelegatsioonid suurtes parteides (nagu Ivari Padar ja Tunne Kelam seda on) ei saa parteisisese d`Hondti alusel kuidagi ega ealeski võidelda nominatsiooni eest suuremate rahvusrühmadega, sest isegi maltalasi, küproslasi ja lätlasi on alati neist rohkem. Ja ehkki hetkel on eestlasi liberaalide rühmas 3 ning see annaks ehk mingi tillukese šansi, pole tegelikult mingit lootust, sest nad jagunevad kahte rahvusdelegatsiooni: 2-liikmelisse kesk- ja 1-liikmelisse reformierakonna delegatsiooni! Muide, ka ükski lätlane, ega leedulane ning soomlane pole kordagi asepresidendiks kandideerinud. Heidi Hautala on olnud presidendikandidaat roheliste poolt, kuid ei osutunud valituks. Rootslastel on asepresidendi koht diilikohaselt olnud üks ja taanlastel koguni neli korda.  Aga nemad olid EL-s ka juba siis, kui liikmesriike oli ainult 9 ja enne parlamendi otsevalimiste kehtestamist…

Nõnda oli võimalik tuletada nii regionaalne argument (Läänemere-äärne) ning väikeriigi argument.  Viimane meeldis lätlastele ja maltalastele, aga ka paar Luxemburgi ja Küprose MEPi olid heakskiitval seisukohal. Negatiivne vektor oli see, et roheliste fraktsioon minu plaani kohe toetama ei asunud. Neil polnud head vastulauset sellele, et tõeline sooline võrdõiguslikkus ongi see, et kui pool aega on rühma esindaja naine, siis pool aega võiks olla mees. Kuid nad osutasid, et seda oleks tulnud fraktsiooniga läbi rääkida kaks ja pool aastat tagasi, siis kui nn diili tehti. Samuti tegi juhtkonnale muret, et rohelisi nähakse kahe kandidaadi korral kui süsteemi vastu mässajaid ja kokkulepete rikkujat, kellega enam keegi ei taha usaldusväärseid diile teha. Lisaks olla juba kokkulepe, et sotsiaaldemokraadid toetavad Isabelle Duranti`i oma häältega, mis võimaldaks Isabelle`il saada rohkem hääli ja kõrgem koht hierarhias kui seni. NB! Isabelle on tegelikult ka olnud aktiivne ja edukaski selles keerulises töös, nii et mina ei tahtnud kuidagi teda välja konkureerida. Õnneks paljud roheliste rühma lihtliikmed said minu mõttekäigust aru, andsid oma toetusallkirjad ja tegid ka minu kasuks selgitustööd enne valimisi. Viimaks, kuid mitte vähem – Rein Kilk ennustas suvel, et ma kandideerin. Ja kaasmaalase prohvetivõimete kinnitamine on ka Eesti Asja ajamine 🙂

Tehniline märkus: ehk 40 kirja lugu uuesti!

Saatuse irooniana näeb kodukord ette, et just 40 liiget on see alampiir, millest algab parteiväline initsiatiiv. Ning et ma olin lapsena ENSVs tehtud “40 kirja” allkirjade kogumist lähedalt näinud, siis pakkus alanud tegevus teatud vaimseid võrdluskohti (kes ei anna põhimõtteliselt, kes hirmust, kes petab ja vassib, kes tuleb avala naeratusega kaasa, stiilis “seda just oligi tarvis teha!” ning kes lubab allkirjade kokkusaamisel häälega toetada). Oluline nüanss peitus ka selles, et 40 seas ei tohi Büroo ammuse tõlgenduse kohaselt olla kandidaadi enda allkirja. Mis on veider, sest Kodukord ei sedasta sellist nõuet ja on teada, et näiteks Konrad Adenauer sai Saksamaa kantsleriks ja Urho Kekkonen Soome presidendiks just ühehäälelise võiduga…:) Sekretariaadi ja justiitsteenuse kõrgete ametnike poolt anti mulle lõpuks õigus, mis kindlasti Euroopa Liidu kontekstis on saalomonlik: nimelt sedastati, et tõepoolest, ma võin ka ise enda kandideerimise esildisele alla kirjutada, kuid parem ja korrektsem oleks, kui teeksin seda 41.-na, mitte varem.  Allkirjade andjad on salastatud, et peasekretärid ja muud suured ülemused ei saaks partei peajoonest irduvaid parlamendiliikmeid kohe “korrale kutsuma” hakata. Samuti osutus kavalaks võtteks koguda igale lehele vaid 1 või 5 allkirja.  Sest allakirjutajad tihti vaatavad, et kes on veel seda teinud ja neile ebameeldivate inimeste allkirja nähes keelduvad subtiilselt. Lisaks teadaolevatele pinnapealsetele vastandustele (a la “ma ei anna alllkirja eelnõule, mida toetab ECR liige.  Või GUE liige) on küllalt teravaid vastuolusid ka rahvuste siseselt. Parempoolsed leedulased ei anna allkirja kui seal esineks Juozas Paleckis või Viktor Uspaskihh, rumeenlased ja üldse keegi ei annaks allkirja kui seal esineks Adrian Severin (mõjuvõimuga kauplemisega vahele jäänud parlamendiliige)… poolakad ja ungarlased välistavad vastavalt oma sotsid ja parempoolsed jne. Lisaks ka eelpoolmainitud parteilised piirangud, millest kõige vabamalt astusid üle soomlased ja poolakad. Läti parempoolsed oleksid ka mulle allkirjad andnud, kui mitte nende rühmakaaslane Eestist poleks neid manitsenud alluma parteidistsipliinile. See manitsus oli ettearvatav, kuid natuke kurb: on ju Kelam ise elus korduvalt parteidistsipliini tõttu enda poolt soovitust ilma jäänud ja sestap pole mulle arusaadav, miks ta nii tegutses. Seda ei mõistnud ka paljud EPP liikmed, kes minult aru pärima tõttasid.

Oli, mis oli, 40 allkirja oli ühel hetkel ootamatult koos ning sestap võisin 13. jaanuaril informeerida asjast ka Eesti avalikkust Euroopa Majas toimunud pressihommiku raames.

Valimised

Kui kandidaate on 14, siis tehakse aklamatsioon. Oleme nii “valinud” Euroopa Finantsjärelvalve juhte. On vaid üks kandidaat ühele kohale ja aeganõudvat hääletust ei peeta. Kui keegi ei protesteeri (vahel piisab ühest protestijast, enamasti peab neid olema 40, sõltub asjast), siis on valitud ja saalis kajab aplaus. Kui protesteerijaid on rohkem, siis muidugi pole miski kindel. Nagu mainitud, esimeses kahes voorus peab valituks saamise tarbeks koguma absoluutse enamuse. Kolmandas voorus on reastumine lihtsalt häälte arvu alusel.  Minu ainsa eelneva kogemuse (aastal 2009) kohaselt said esimeses voorus kolm-neli esimest asepresidenti valitud ja seega teises voorus vähenes saadiku poolt antavate häälte arv samavõrd. Nüüd aga läks nii, et kaks esimest vooru ei toonud kellelegi valitud kohta ja pinged saalis ning kuluaarides tõusid. Kes tahab protsessi reaalajas ja kogupikkuses nautida, vaatab vajadusel siit.

Tegelikult juhtkond sellist asjade käiku ei oodanud ja nende mõjul ka enamus informeeritumaid liikmeid. Sestap käis enne 2. vooru suur helistamine ja õhtuste kohtumiste edasilükkamine ning restoranipaikade hilisemaks broneerimine. 2. vooru tulemusi jäidki kella 22.30 paiku kuulama ainult kandideerijad ja mõned eriti vintsked parlamendiliikmed.  Ja mõistagi need, kes ex officio kohustatud, sealhulgas mõistagi istungi juhataja. Olin seisnud vastu survele ennast taandada esimese ja teise vooru vahel, aga tahtsin kindlasti näha 2. vooru tulemusi, et taibata, mis toimub või mis toimuma hakkab. Videolink

Märkus: Kodukord ei näe ette presidendi ja liikme vahelist telefonikõnelust kui kandidaadi enesetaandamise viisi 🙂 Hommikul kell 8 sekretariaadis selgitusi otsimas käies, sain teada, et trükitud on 2 liiki valimissedeleid: minu osalusega ja osaluseta. Kiitsin aparaadi töötajaid fraasiga “You are smart!” Tagasihoidlik vastus kõlas – “Oh no, we are just experienced. That`s a different thing!” Igatahes polnud selgust, kas ma saan kasutada oma õigust plenaaril sõna võtta või ei saa. See asjaolu lisas pinget.  Mida oli  juba isegi palju, sest ühelt poolt olid ka rohelised valmis minema nö panga peale välja, et ehk õnnestub ECR kandidaat Vlasak ukse taha jätta. Selle kinnituseks palusid just ECR liikmed, kes minusse hästi suhtuvad, et taanduksin ohu vältimiseks. Oht seisnes võimalikus kibestumises, mida EPP nende vastu tunneb, nende iseseisvumise eest fraktsioonina. Õhus keerles ka võimalus, et Ungari riigi seisundit arvestades eksisteerib suur soov hoopis EPP ungarlasest kandidaat Laszlo Surjan büroost välja jätta. (Viimases voorus saigi ta kõige vähem hääli). Ning kuhugi polnud tegelikult kadunud ka võimalus, et ikkagi kahjustab minu lõpuniminek kõige rohkem I. Durant`i.  Ning muidugi oli ka variant, et parteid karistavad mind veelgi väiksema häälte arvuga kui seni.  Ma olin täiesti kurnatud öö läbi kestnud ja varahommikul jätkunud konsultatsioonidest igat masti ülemuste, aparaaditöötajate ja tavaliste liikmetega. Ka minu assistendid oli täitsa võhmale aetud… Neis oludes tegin viis minutit enne hommikuse istungi algust otsuse, et kui mulle sõna antakse, siis taandan ennast.  Aga oli vaja veel saada Presidendilt kinnitus, et ma sõna ka tõepoolest saan, kuid põhjust kuuldes lubas ta mulle lahkesti selle minutikese. Jooksin oma kohale mikrofoni juurde, püüdes samal ajal trepiastmetel mõtteid koguda. Edasine on näha sellelt videolt.

Jah muidugi, kogenud inimene kontrollib hingamist ja ei tee inglise keeles grammatika ning ühildumisvigu. Kogenud inimene suudaks ka vältida arusaama, nagu ta võitleks Microsofti kui nähtusega, vaid seletaks, et võitlus käib Euroopa Komisjoni poolt selle firma kasuks seatud monopoolse turuga (europarlamendi arvutites on ainus lubatud brauser Microsoft Internet Explorer, sinna pole näiteks lubatud installeerida ühtegi muud tarkvara, isegi mitte Skype`i). Kuid vaid väga kogenud inimene saab aru, et President tahab talle algusest peale uuesti sõna anda “tõlke puudumise tõttu” ning iga parlamendiliige teab, et presidendi sekkumine märgib tavaliselt kõneaja lõppu. Millisest ähvardusest on mõttekas mööda hiilida kuni mikrofoni väljalülitamiseni 🙂 On loomulik, et kõike seda ei ole võimalik 30 sekundiga autsaideritele ära seletada. Insaiderid õnneks mõistsid: minust saadi aru Euroopa Parlamendis ning see pole mitte väikse tähtsusega asi! Mäletate, et ma andsin valimistel 2009 lubaduse “I will make Estonia more visible and respected!” Eelkirjeldatu on kõvasti lubaduse täitmisele kaasa aidanud!

Videomatarjalid:

Viited eesti ajakirjandusele:

Viited rahvusvahelisele ajakirjandusele:

NB! Kellel ei ole Internet Explorerit ei saa EP linke normaalset vaadata. Eriti käib see videomaterjalide kohta.

Presidendikandidaat Indrek Tarandi teesid

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa! (Martin Luther)

Eesti edulugu on vaieldamatu. Oleme küll väike riik, aga meie vaim on olnud suur ning see on aidanud meil paremini keerulises maailmas orienteeruda, pelgamata julgeid väljakutseid.

Täna on Eesti ees hoopis teised ülesanded kui olid enne liitumist euroliidu ja NATO-ga. Või ühildumist euroalaga. Kas me tahame ja suudame uusi väljakutseid sõnastada, teades et senine arengumudel võib olla ammendunud? Teatud rahulolu ja mugavus on siin kerge ligi hiilima, ent me peame oskama neist jagu saada, nagu ka inertsist ja arrogantsist. Võimalik, et meie senisel edulool on ka liiga suur sotsiaalne hind ja edasine areng nõuab teistmoodi lähenemist.

Presidendil kui ühiskonna mentaalse struktuuri kesksel kõnelejal on siin täita oma roll, mistõttu seda ametit ei tohi pidada igavuse ja masinlikkusega. Niisamuti ei tohi unustada, et selle väärika institutsiooni mõte on tasakaalustada, mis argielus tähendab nõrgema kaitsmist.  Institutsioon tuleb täita inimesega!

Sestap, mina, Indrek Tarand, luban järgmist:

  1. Püüan viia presidendi otsevalimised rahvahääletusele.
    Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema. Toetan valimisõiguse andmist rahvale, sest see välistab aina tõrjuvama valitsemisviisi. Presidendi otsevalimiste üle on viimase 20 aasta jooksul korduvalt arutatud, kuid tulemusteta. Kõige õigem on usaldada kodanikke ja mõõta rahva arvamust – on tarvis rahvaküsitlust!
  2. Lähtun oma töös põhiseaduse terviklikust mõttest.
    Luban ülima missioonitundega esindada põhiseadust, sealhulgas preambulas sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Presidendi roll on laiem kui ainult põhiseaduse kaitsja – ta on vaimne liider, kes kuulab ja vajadusel võimendab ühiskonna südametunnistuse häält. Selleks on presidendil kasutada rohkem hoobasid kui ümarlauad, kõned ja pressiteated. Luban ilmutada presidendina mitte ainult reageerimisvõimet ja kõneoskust vaid ka algatusvõimet ja tegutsemistahet!
  3. Kaitsen kodanikku parteilise omavoli ja ignorantsi eest.
    President peab astuma välja kodanike kaitseks, kui parteiline mõtteviis hakkab pärssima mõtte- ja tegutsemisvabadust. Sundparteistamine, telefoniõigus, munitsipaalkorruptsioon jne takistavad kodanikuühiskonna arengut. Vaid terved, tugevad ja rõõmsameelsed kodanikud suudavad iseenese ja ühiskonna huvide eest laiemalt seista. Ilma hirmuta! Maksimaalselt vabana. Kaasahaaravalt. Rõõmsalt.
  4. Kaitsen omavalitsusi keskvõimu liialduste ja partokraatliku süsteemi eest.
    Kohalik omavalitsus on OMA valitsus, mitte parteide poolt erakonnastatud toiduahela osa ja parteiliste töökohtade loomise süsteem. Omavalitsuse mõte on edendada kohalikku elu ja teenida kohaliku kogukonna huve. Sellisena on ta sätestatud põhiseaduses ja presidendi ülesanne on valvata selle järgimist. President ei tohi välja kuulutada seadusi, mis ahistavad omavalitsuste tulubaasi, kitsendavad tegevusvõimalusi ja ei ole suunatud võimu detsentraliseerimisele. Tugevat kodanikuühiskonda ei saa ehitada ilma piisava tulubaasi ja keskvõimust sõltumatute omavalitsusteta, ent Eestis on omavalitsuse funktsioonid oluliselt väiksema mahuga kui enamikes ELi liikmesmaades.
    Seisan  initsiatiivikalt riigikogu ees ja taotlen võimalusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja isegi suurendamiseks. Siis lähevad asjad tasakaaluasendisse ning lõppeb parteiliste eelistuste alusel projektide rahastamine! Erakondade eelarveline diktaat ja endale meelepäraste poliitjõudude võimule upitamine peab kaduma!
  5. Olen riigikaitse kõrgeim juht selle sõna täies tähenduses ja algatan põhiseaduse tagasimuutmise.
    Kaitseväe juhataja mõiste kaotamine põhiseadusest oli andestamatu viga, mis võttis seni toiminud tsiviilkontrollilt tasakaalustava hoova ja pani Eesti riigikaitse juhtimise sõltuvusse parteide tagatubade tõmbetuultest. President oleks pidanud kaitsma nõrgemat – ja paradoksaalsel moel on selles olukorras kaitsevägi nõrgem pool, sest kaitseväe teenistuse seaduse kohaselt meie ohvitserkond poliitilises väitluses ei osale.
  6. Innustan kaasahaaravamat ja sidusamat avalikku arutelu. Kodanikualgatusi ei tule toetada ainult sõnadega vaid ka praktiliselt. Lisaks mittetulundusühingute sihtotstarbelisele finantseerimisele on arukas muuta nende juhtimine paindlikumaks ja pehmeid väärtusi esindavaks. Selle nimel edutan igal võimalusel naisi ja lammutan machomentaliteeti!
  7. Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei saa olla Eesti riigi arengu põhieesmärk. Ainult selle mõõdikuga Eestit  piitsutades jõuame peagi olukorda, kus inimvara asemel jääb alles vaid vara. Ning inimvared. SKTl põhinev arvestus ei näita meie rahva tegelikku heaolu, sest see ei arvesta inimeste tervist, hariduse kvaliteeti ega majandustegevuse mõju keskkonnale. SKT võib tõusta ka õhku täispumbatud kinnisvarahindadest, sestap ei saa poliitiline arutelu ja tulevikuotsused tugineda üksnes sellel mõõdikul. Presidendina algatan ekspertide arutelu alternatiivsete mõõdikute kasutusele võtmiseks, nagu säästva majandusliku heaolu indeks või Rohelise SKT indeks.
  8. Tagan erakondadele tasuta võõrutusravi neid vaevavast rahanarkomaaniast. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus. Kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ainult nii on võimalik vabaneda korruptsioonist ja tagada riigieelarve miljonite otstarbekas kasutamine. Selleks palun Riigikogu liikmeid  algatada erakonnaseaduse muudatust.
  9. Olen välispoliitika aktiivne teostaja. Riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest. President peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel teiste riikide kolleege neid seisukohti toetama. President juhindub valitsuse ja riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda.

„Eesti poliitika põhiküsimuseks on  truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele kust me tuleme, kuhu läheme!“ (Lennart Meri)