Tag Archives: Iisrael

About real peace-makers

Article By Ralph T. Niemeyer (EU Chronicle)

For 31 years the Right Livelihood Foundation is organising annual awards in the Swedish Parliament the day before the official Nobel Prize, the “Alternative Nobel Prize”, for achievements in the field of sustainable development and civil society.

This year the award was handed over on 6 December to Dr. Ruchama Marton. She was especially active against the torture of Palestinian prisoners, her campaign culminating in a decision of the Supreme Court making it illegal. In 1988 she founded at the start of the Intifada ‘Physicians for Human Rights-Israel'(PHRI).

PHRI is an organisation of Israeli and Palestinian physicians that stands at the forefront of the struggle for human rights – particularly the right to health – in Israel and the occupied Palestinian territory.

“The organisation lobbies the state of Israel, demanding that all residents of Israel and Palestine get the same access and right to health care regardless their legal status, nationality, ethnicity or faith”

PHRI also provides health services to those residents of Israel and the occupied Palestinian territory who otherwise would not receive proper health care.

The different departments of PHRI cover among others prisoners and detainees, migrants and undocumented People, status-less persons and right to health in the unrecognised Negev villages.

Dr. Marton visited the EP upon an invitation by MEPs Csaba Sógor and Indrek Tarand as well as former German Green MEP Frank Schwalba-Hoth.

Article itself:
EU Chronicle: “About real peace-makers” by Ralph T. Niemeyer, December 9, 2010

References:
www.rightlivelihood.org
www.phr.org.il

Seotud postitused

Iisrael 60

Iisraelisse uskujad kirjeldavad riigi tulevikku kõrgtehnoloogia ja stabiilse majandusarengu musternäidisena. Skeptikud ennustavad aga hoopis ajude äravoolu, majanduse seiskumist ning demograafilist kängumist.

Ükskord kohtusid konn ja skorpion Jordani jõel. Meie loo huvides täpsustagem, et Läänekaldal… Skorpion palus konna, et see teda seljas üle jõe viiks. Konn ajas vastu, et skorpion tapab ta ujumise ajal ära. Skorpion selgitas, et kuna ta ujuda ei oska, siis pole tema huvides konna rünnata – nii upuvad ju mõlemad. Konn mõtles järele, nägi et tegemist on klassikalise win-win situatsiooniga ning jäi nõusse. Ujuvad siis mõnda aega mõnusalt vesteldes kuni jõuavad keset jõge. Äkki tunneb konn turjas metsikut valu. „Ah, skorpion, sa nõelasid mind. Miks? Nüüd upume ju mõlemad!” Skorpion vastu:”Seda küll, aga me oleme ju Lähis-Idas!”

Selline on kaasaegne versioon Hermanni vanast laulust „Viisk, põis ja õlekõrs” ning seda on paslik meenutada enne Iisraeli riigi 60 sünnipäeva. Ja mitte pelgalt seepärast, et nn. rahuprotsess soikunud on. Pealiskaudsel vaatlusel torkab silma sarnasusi ka Iisraeli ja Eesti elu-olus.

Nii nagu meie Iseseisvuse Manifestile järgnes saksa okupatsioon ja seejärel Punaarmee invasioon, pidi Iisraelgi oma iseseisvuse väljakuulutamise esimeste tundide järel sõjaga silmitsi seisma. Relvastamata, sest sarnaselt sakslastele Eestis, ei lubanud inglased oma mandaatterritooriumile relvi. Polnud esialgu armeedki, oli vaid Kaitseliidu sarnane Hagana. Rünnak Iisraelile tuli mitmelt rindelt ja rahuni jõudmiseks pidi kõvasti pingutama. Lähis-Idale iseloomulikult ei oldud flegmaatilised ka rahvusvaheliste rahusobitajate suhtes. Krahv Bernadotte tapeti Jeruusalemma vabalinnaks kuulutamise plaani eest. Kas kujutaksime ette, et meie või lätlaste esiisad oleks Valga poolitaja kolonel Tallentsi loojakarja kupatanud?

Iisraeli iseseisvuspäev on 14. mail. Ehkki ÜRO erikomisjon oli otsustanud, et Suurbritannia mandaadi lõppkuupäevaks on 15. mai. Räägitakse, et 1948. aastal olla 15. laupäevane päev olnud, sestap otsustati iseseisvus ikka enne puhkepäeva saabumist välja kuulutada. Ehkki tollel laupäeval ei puhatud, sest sõdida tuli ikka. Koguni viie vaenuliku armeega. Nelja riigiga saadi vaherahu. Iraak kui veidi eemalseisev araabia riik keeldus, olles tänini sõjaseisukorras. Mis on imelik, sest rahvusvaheliste armeede poolt tekitatud Iraagi tänasele valitsusele ei peaks rahu sõlmimine ju mingi probleem olema…

Tänane Iisrael pole sugugi ühtne küsimuses, missugune poliitika viiks stabiilsuse ja rahuni. Samavõrd vastandlikud on palestiinlaste poliitikad Iisraeli suhtes. Maailma riikide suurem osa on eesmärgiks seadnud kahe riigi tekke. Kuid kurat peitub detailides. Mõned arvavad, et rahu saab sõlmida üksnes ÜRO 1967. aasta resolutsiooni alusel.

Tegelikult on Lähis-Ida asjus nii arvukalt ÜRO resolutsioone, et see on vaat et eraldi haru rahvusvahelises õiguses. USA kaldub olema palestiinlaste suhtes vähem mõistvam kui näiteks Prantsusmaa ja ka Euroopa Liit. Juudi asunduste likvideerimine Gazas on senini üksnes sõjaväe toel ja buldooseritega läbiviidav. Kes on kordki käinud Golani kõrgustikul ja sealt alla vaadates näinud nii Jeruusalemma kui ka Damaskust, mõistab kohe paiga strateegilist väärtust.

Nii et rahukõnelused Süüria ja Iisraeli vahel takerduvad otsekohe. Intifada, tuumarelv regioonis, aga mitte vähem ka usu ja veeressursside küsimused on nii komplitseeritud, et isegi Saalomoni tarkusest jääb ilmselt väheks kõikide huve arvesse võtva stabiilse rahu sõlmimiseks. Ka sisepoliitiliselt pole kerge, sest proportsionaalne valimissüsteem toodab tihti patiseisu peamiste Iisraeli poliitiliste voolude vahel ning kaalukeeleks saavad ultraradikaalsed juudid või siis hoopis tillukesed araablaste parteid. Hamazi ja Fatahi vahekorrad pole kübetki lihtsamad.

Iisraelisse uskujad kirjeldavad riigi tulevikku kõrgtehnoloogia ja stabiilse majandusarengu musternäidisena. Skeptikud ennustavad aga hoopis ajude äravoolu, majanduse seiskumist ning demograafilist kängumist. Nii et summa summarum, konna ja skorpioni lugu tuleb meelde.

Ent siiski! Naftabarrelli kõrghinna ajad saavd otsa. Kui mitte varem, siis pärast nafta enese lõppemist kindlasti. See fakt muudab eelkõige ühiskondi, mis põhinevad naftadollareil. Olgu nad siis OPEC-is ehk lihtsalt SRÜ-s. Kas demokraatlikumaks ja leplikumaks (mis on üldine hüve) või pigem suitsidaalsemaks ja terrorialtimaks, on ennustamise küsimus. Mõlemal juhul tasub Eestil Iisraeli saatust lähemalt tundma õppida. Sestap soovitangi käesolevat artiklit klikkinud lugejal otsida hoopis Elhonen ja Touri Saksa raamat „Püha maa teelahkmel”. Lugeda see läbi ja nädala pärast mõttes öelda: „Palju õnne, Iisrael!”

Ning veel: kui inglis-, saksa-, prantsus-, soome- ja itaaliakeelne ajakirjandus kubiseb aruteludest Iisraeli üle (Hispaania ja venekeelset pole keele- ja ajapuudulikkuse pärast vaadanud), siis Eesti vaikib targu? Ja räägib mingist pronksiööst.

Seotud postitused

Iisraeli delegatsioon

Euroopa Parlamendi üks vanimaid delegatsioone on Iisraeli delegatsioon, mis pärineb juba aastast 1979.. Arvestades, et Lähis-Ida poliitilise olukorra lahendamine on äärmiselt delikaatne küsimus ja et demokraatlikule riigile toetuse avaldamine on selles regioonis veel eriti tähtis, võib öelda, et tegemist on ka EP ühe olulisima delegatsiooniga. Delegatsioonil on 22 liiget, keda juhib Bastiaan Belder (EFD, Holland).

Iisraeli delegatsiooni ülesandeks on teha koostööd Knesseti ehk Iisraeli parlamendiga, korraldades erinevaid töökohtumisi, seminare ja kuulamisi.

Delegatsioon korraldab regulaarselt töökohtumisi ja kuulamisi, et valmistada ette kohtumisi oma Iisraeli partnerdelegatsiooniga kas Iisraelis või Strasbourgis/Brüsselis.

Ühtlasi, arvestades Lähis-Ida piirkonna eripäraga teeb Iisraeli delegatsioon pidevalt koostööd EP Välis-, Inimõiguste- ja Arengukomisjoniga, aga ka Palestiina Seadusandliku Nõukogu delegatsiooni või Mašriki riikide delegatsiooniga.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/delegations/homeDel.do?body=D-IL&language=ET

Seotud postitused